Lugu ajast, ruumist ja kehast
Ärkamine. Magus udune unenägu hajub laiali, ei jää mällu pidama. On ilus sügishommik. See peab ilus olema, muidu poleks mul veres nii kerget tunnet. Akna tagant kostab toksimist ja krabinat. Tihane? Ma ei tee veel silmi lahti, tajun kuldset valgust enda ümber. Testosteroon voogab kehas.
Liigutan end teki all õige pisut, olen täiesti värske, ehkki meel vajab veidi selginemist. Mul on väga soe, higistan. Päev on alles alanud, ma ei kavatse kohe tõusta. Ehkki jah, üks osa minust on juba tõusnud, nagu hommikuti ikka... Pikendan minuteid voodis, selles isiklikus taevariigis. On pühapäev, tavaline puhkepäev, aga ikkagi – püha päev.
Kui silmad lahti teen, hõljun piimjas valguspilves. Korraks tundub, et maa on kaugel mu all, aga võib-olla hoopis vasakul või paremal või tont teab, mis ilmakaares. Isegi kui maakera veereb minu alt minema – veeregu! Küll ma endale tiivad kasvatan ja talle järele vuhistan.
Ka aeg lendab. Kuhu ta lendab? Vist põgeneb inimeste eest. Ajal on oma lugu, mis langeb kokku inimkonna, maa, ookeanide ja universumi looga. Igaühel oma aeg, pikk või lühike, õnnelik või õnnetu. Võta või jäta. Teist aega ei anta, ei lubata küsidagi. Ela nii, nagu oskad. Kui ei oska, siis õpid. Õpid kogu elu elamist, aga targemaks ei saa. Selline närvetu sa oledki, inimene.
Ka aastal on oma ajad, lausa neli tükki. Aastal on ka pöörded ja käänded nagu ühel keerulisel keelel. On sügisese pööripäeva aeg. Suvi pöördub lõplikult sügisesse, aga see pole lõpp, sest aeg ei lõpe, ehkki kõigile seda muidugi kuigi palju ei jagu.
Vaatan läbi kardina välja. Maa kohal heljub õrn udu. Suur tugev, ehkki endiselt nooruslik tammepuu pole veel kolletama hakanud, kuid taamalt, metsa seest paistab juba kuldpruune laike. Taevas hallitab, ei sineta. Aga ses halluses heliseb rahu. Miks ma arvan, et rahu heliseb, kas rahu ei peaks võrduma vaikusega? Ei, täielik vaikus on ju eimiski. Kui inimene täiesti vait jääb, õhk ei liigu enam kahinal läbi kopsude ja süda lõpetab trummitagumise, siis mida see tähendab? Aidaa! Säh, siin on hauakaevaja labidas. Aeg on otsa saanud, vaikus võitnud.
Rahu heliseb nii kui vabadus. Inimene on sündinud vabaks, aga elab ometi orjana. Enamasti. Mõni lausa kogu aeg. Ehitame endale vangikonge, sepistame ahelad ja sulgume kinnisesse akendeta ruumi, sest nii on mugavam. Mitte tingimata parem. Selle kongi seinad on ehitatud meie isiklikest väikestest tõdedest, põrand valatud lihtsatest eelarvamustest, laeks poolmädad uskumused. Sulgume pimedusse, sest ei taha näha teiste tõdesid. Võõrad tõed näivad nii ohtlikud, need võivad ümber lükata meie endi omad.
Tõeline vabadus tähendab ruumitust, sõltumatust kivistunud tõdedest ja uskudest. Vaba meel on alati avatud. Vangil on lihtne ja halb, vabal raske ja hea. Sageli valitakse lihtsus heaolu asemel.
Vaba mees. Mees! Järgmine mõistatus. Mida tähendab olla üks peenisega olend ses kahekümne esimese sajandi segaduses? Kas mehelt nõutakse endiselt kangelaslikkust, rüütliau ja tugevat rusikat? Kas ta peab ikka veel kandma maailma valitseja koormat ning iga hinna eest pisaraid varjama? Ma ei murra selle üle pead. Mina ei taha vallutada ega valitseda. Kui keegi tuleb mulle ette kirjutama, kuidas olla mees, siis kerigu põrgu! Otsustan enda üle ise.
Mul on mehe keha ja mehe vaim. Järelikult olen tõeline mees. Nii lihtne see ongi. Seda nentides tunnen, et mehena sündimine oli minu jaoks kosmiline jackpot. Miks? Praegu ma seda täielikult põhjendada ei oska. Võib-olla kunagi hiljem, aastate pärast.
Sügaval Siberi soodes müttavad obiugrilased ehk handid ja mansid usuvad, et iga inimese sees on rohkem kui üks hing. Naisel on hingi neli, aga mehel viis. Mehe viienda hinge asukoht on muidugi tema viiendas jäsemes. Paljudes maailma kultuurides on kõvastunud peenist seostatud viljakuse ja elujõuga. See on kõiki olnuid ja tulevaid aegu ning ruume ühendav ilmapuu, mille seemnest sünnivad üha uued elud ja saatused.
Mu viis hinge siblivad ühe mitte just kõige täiuslikuma keha sees. Kohati on kont seal, kus peaks olema rasv ja rasv seal, kus peaks olema lihas. Aga täiuslikkust taga ajada oleks lollus. Kui olen kord juba selliseks sündinud ja kasvanud, siis küllap nii peabki olema. Mida rohkem aastaringe lisandub mu elupuule, seda enam olen endaga rahul. Säärane enesega rahulolu pidi küll patt olema, aga no kuulge! Mõni väike patt võib ikka tagavaraks olla. Ei saa kogu aeg areneda, täieneda ja valgustuda. Kuskil on piir.
Nooremas eas häbenesin kohutavalt oma keha. Katsin end võimalikult paljude riietega, et keegi ei näeks, milline ma tegelikult olen. Ka suvel ei läinud ma lühikeste varrukate või püksisäärtega kodunt välja. Pärast kehalise tundi ei käinud ma iial duši all. Kui mind kuhugi saunapeole kutsuti, vastasin alati eitavalt. Isegi hullunud põdrapullide kari ei oleks suutnud minult riideid seljast tirida. Ma polnud vaba, mul polnud rahu. Olen pidanud ebatervislikult palju kartma ja häbenema. Need tünnid on nüüd täis.
Iga keha on kunstiteos. Ainulaadne ja kordumatu. Kunstiteos ei pea olema ilus, vaid huvitav. Keha on lõuend, millele aeg maalib üha uusi täppe ja kriipse, tahame seda või ei. Kehas pole midagi häbiväärset, olgu see suur või väike, sile või kortsuline, sirge või kõver, luine või lihaseline. Milleks häbeneda seda looduse loomingut, erakordset vaimu templit, mille oleme enda valdusse saanud? Iseasi, kas oskame teda hästi hoida.
Kunstiteos ei pruugi olla ühe hoobiga mõistetav ja sel polegi tähtsust. Ka keha on mõistatus. Universum universumis. Korraga lihtne ja keeruline. Keha võib sisaldada nii põrguvalu kui taevalikku mõnu, sest meie sees voolavad ühtaegu jumalikud ja kuratlikud allikad.
Oleme väga õrnad ja haavatavad, aga teinekord jällegi hämmastavalt visad ja tugevad. See teebki me vaimu ja keha imeliseks. Aastad mööduvad, vahel linnutiivul, vahel kilpkonna seljas, ning meiegi peame muutuma. Keha jutustab ajavoolus oma vaikset, täiesti ainulaadset lugu.
Seisan hommikuvalguses, pea mõtteid täis. Kõiki neid ei saagi sõnadesse panna, mõni mõte võib sõnasse surudes katki minna. Algab jälle üks päev, üks sületäis kordumatuid hetki. On aeg pannkooke küpsetada.
Isegi vaba mees peab vahel midagi sööma.
