Hiljutisest uuringust selgub, et 84% eestimaalastest peab looduslike pühapaikade kaitset kas oluliseks või lausa väga oluliseks. 61% inimestest on nõus ka ise meie põliste pühapaikade kaitsmisel ja säilitamisel kaasa lööma. Ainult et… enam kui pooled vastanutest ei tea, kust selliseid erilisi paiku leida.
Tragikoomiline olukord: rahvas on moraalselt valmis hiisi, kive ja allikaid hoidma, seda nõutakse tungivalt ka riigilt, käe ulatavad paganlikele pühamutele isegi kristlased… aga kuidas sa hoiad ja kaitsed seda, mille asukohast pole õrna aimugi?
 |
| Taevaskoja Neitsikoobas |
Kus häda kõige suurem, seal internet kõige lähem. Alustada võiks pühapaikade guugeldamisest. Väga heaks abimeheks suurte tundmatute leidmisel on kahtlemata Marju Kõivupuu koostatud „101 Eesti pühapaika“. Ühest ja teisest paigast kirjutab ajakirja Loodusesõber erinevates numbrites maausuliste kõneisik Ahto Kaasik. Kel tõsine huvi, leiab maastikult huviväärsed kohad ikka üles.
Paraku on endiselt hulk pühapaiku täielikult märgistamata. Olukord on hullemgi. Me ei tea paljude muistsete hiite olemasolust. Muinsuskaitseameti hinnangul leidub neid „sadades“. Mitmed pühad metsad on maha raiutud, kultusliku tähendusega mäed ja orud karjamaade või hoonete all. On hiisi, mille lõikab pooleks suur maantee.
Muidugi võib Eestimaa erinevatest servadest leida pühakohti, mida väga hästi tuntakse. Kes siis ei teaks Kaali järve või Taevaskoja liivakaljusid. Nende paikadega kaasnevad rohked lood ja legendid, mis teevadki need paigad eriliseks.
Sama kehtib teistegi pühapaikade kohta.
Ükski hiis pole suvaline mets. Hiiel on vaimne tähendus. Aja jooksul võib see tähendus küll tuhmunud olla, kuid ärgem unustagem, et pühapaigad on endiselt meie kultuuriline rikkus. Mida rohkem lugusid ja traditsioone, seda jõukamaks võime end pidada.
Hiites liituvad metsik loodus ja inimlik moraal. Just pühadus on see, mis aitab säilitada olulist ja erilist. Pühalikkuse aura vaigistab materiaalse meele. Kui näiteks Aafrikas ei usutaks sellesse, et pühades metsades elutsevad vägevad vaimolendid, oleksid need metsad juba ammu maha raiutud (vt Õppetunnid Mustalt Mandrilt). Ent isegi vaimset väärtustades peame elama materiaalses maailmas.
Kui pühapaiku senisest varmamalt märkama ja kaitsma asutakse, kerkib kindlasti nii mõnelgi juhul üles tülikas dilemma. Mis on ikkagi tähtsam: mingi ebamäärane „pühadus“ või majanduslik tulu? Juba praegu käib kemplus Paluküla hiiemäe ümber. Maatüki arendajad tahavad Palukülast kujundada suure spordi- ja vabaajakeskuse, maausulised sõdivad tuliselt selle vastu. Jah, mõista tuleb ka neid, kes soovivad turismi, põllunduse või metsandusega tegeleda, kuid kelle tegevust pärsivad muinsus- ja looduskaitselised piirangud.
Looduslike pühapaikade puhul on isegi raske öelda, kas tegemist on pigem muinsuste või looduslike objektidega (eks natuke mõlemat). Kui aga märkimisväärne osa Eestimaast panna muinsus- ja looduskaitse alla, kas on siis võimalik ärimeestel või ka väheste ambitsioonidega isikliku elatise teenijatel (metsamehed, talupidajad) üldse tegutseda? Pole enam seda kohtagi, kus tegutseda. Kogu Eesti on püha ja puutumatu.
 |
| Kiigeoru hiis |
Mis teeb ühe koha pühaks? Kirik, mošee või stuupa on inimkätega laotud ehitised. Need on sisse pühitsetud, nii-öelda pühaks tehtud. Kuidas saab aga ühest metsasalust püha ja eriline paik? On see pelgalt inimese tahe või mingi hea tunne, mis pühakoha sisseseadmisel määravaks saab? Pärimus ei teki ju niisama. Ja kui pärimus on katkenud, kunagine hiis muutunud tavaliseks metsaks, miks siis mitte anda vaba voli neile, kes tahavad sinna suusaradasid või laagriplatse rajada?
Pea viiendikule eestimaalasist on mõni looduslik pühapaik eriliselt tähtis. See näitab, et tuhanded inimesed usuvad endiselt vanade paganate kombel looduse väesse. Aga kui muistsed pühakohad on juba ära solgitud või unustusehõlma vajunud, ei keela keegi uusi pühamuid sisse seada. Just nõnda mitmed inimesed teevadki.
Ehk olekski mõistlik leppida sellega, et teatud paiku ei tee pühaks mitte traditsioon, vaid inimese enda sügav sisemine veendumus sellest, et kusagil Eestimaal asub mõni kivi, puu või mets, mis on päris tema oma. Mitte tingimata juriidiliselt, aga kindlasti hingeliselt. Kogu maailmas on täheldatud usundite individualiseerimist. Pühadust ei tajuta enam kollektiivselt. Igaühel võib olla isiklik püha tekst, objekt või paik, millest vaimujõudu ammutada. Haldjad elavad ju teadupärast kõikjal. Tuleb nad ainult üles leida.
