Hulga inemiisi uskva, et hing jääs esiki perän surma elämä. Üte uurmistüü perrä om säändsid uskjit piaaigu puul Eestimaa inemiisist. Tuu om tiidmäldä, miä hingega periselt sünnüs, a ihu jääs iks maa pääle ja egäüts piät nuputama, kohe tä minnä taht. Tullõ vai mulda?
Viil paar põlvõ tagasi es lubata koolnut är paluta. Edimäne krematoorium tetti Eestin valla paarikümne aasta iist. Põra omma palutusmatussõ saanu küländ hariligus. Roodsin ja Taanin palutõdas är inämb ku 70% koolnuist. Eestin hulka vähämb, a tulõ kõgõ manu.
Aoluu-uurija omma kimmäs tennü, et koolnuid nakati palutama joba kiviao lõpun vai pronksiao algusõn. Kerik kiildse tuu kombõ är ja koolnuid võisõ matta õnnõ pühitsetühe maamulda, et nuu säält viimsepäävä hummugu iks vällä päsessi.
Eestin palutõdi tähtsämbit vanõmbit vai tõistmuudu vaimuanniga tiidjid viil 15. aastasaa algusõngi. Muialpuul Euruupan panti tuul aol tulõriidalõ õnnõ nõidu ja «võlssusuliidsi». Paganil oll’ uma hää põhjus, mille palutamist parõmbas peeti: tuli päst hinge ihu küllest valla ja tii sinnä «tõsõlõ poolõ» lätt kergembas.
Ma tiiä mitut nuurt inemist, kiä ütlese, et nä tahtva põlidsõ iistläse kombõ perrä ärpalutamist. Ma olõ esi kah näidega ütte miilt.
Tuud ei saa joht üteldä, et noorõmba lähässi parõmba meelega ahju ja vanõmba õkva mulla ala. Om nii ja naa piten.
A palutusmatus passis kokku kipõ eluga. Seo ilma aigu ei tahtu kiäki ju tervet päivä matusõ pääle kuluta. Esiki peielauda inämb sagõdalõ ei istuta. Hää viil, ku kõik sugulasõ egält puult ilma päält kaonugõsõga hüväste jätmä tulõssi.
Võrumaa om vaesõmb kant ja palutaminõ om egä kell odavamb. Tõsõst küllest piässi vanulõ kombilõ kah mõtlõma. Kirstumatusõga käü üten ports umalaadsit kombit, midä ei tohis pääväpäält är unõta.
Palutusmatusõl tege egäüts, nigu hääs arvas ja õigõmbas pidä.
Vahtsõnõ kalmistusäädüs ei ütle esiki tuud, midä tuhaga või tetä. Tuha võit mõtsa ala puistada vai urniga maaha matta. Omma urnisaina ja tuhaplatsi, mõni hoit kaonugõsõ tuhka tarõn kapi otsan.
Ku tuhk puistatas mõtsa, koduaida vai viikogu pääle lakja, tähendäs tuu, et elutsõõr viirdüs edesi ja sääne mõttõviis sobis luudusõst huulvalõ inemisele. Tuhk kapi otsan avitas jälki koolnu perrel leinäaigu pikembäs vinütä, et suurt mulku süämen kinni kasvata.
Minevä aasta tetti Võrun kah valla krematoorium. Ei tiiä, kuis sääl kundõdõga luu omma, a kõõrildõ tuu kotusõ pääle iks kaias. Mõni ütles, et palutuskotus haigõmaja hoovin om nigu tapamaja restoraani kõrval.
Inemine taht, et sünnü, tervüse parandamisõ ja surmaga köüdedü kotussõ olõssi eräle. Ärpalutaminõ om pall’udõ meelest õkva ku haudapandminõ ja tuud ei saa joht haigõmaja külle all tetä.
Tuu õnnõdu krematoorium om sõski mi ao märk. Egäl alal mugu «tsentraliseeritäs» ja mitund masti teenüse aetas kokku ütte asutustõ. Suurõ liina supõrmarketi omma tan ummamuudu näüdüsses.
Ku inemine nakkas uma surma ja matuse pääle mõtlõma, sõs piässi tä toimõndama usu ja süametunnistusõ perrä.
Säändse tõsidsõ as’a man ei passi targuta, kuis olõssi lihtsämb vai odavamb. Raha tulõ ja lätt, aigu om kah maa pääl veidü, a rahu piät olõma igäväne. Ka umadsõ võissi tuud meelen pitä. Hing taht rahhu ja ku tä om rahulõ, sõs om joba ütskõik, mis ihust, hinge tsill’ukõsõst tarõst, pääle surma saa.
Viil paar põlvõ tagasi es lubata koolnut är paluta. Edimäne krematoorium tetti Eestin valla paarikümne aasta iist. Põra omma palutusmatussõ saanu küländ hariligus. Roodsin ja Taanin palutõdas är inämb ku 70% koolnuist. Eestin hulka vähämb, a tulõ kõgõ manu.
Aoluu-uurija omma kimmäs tennü, et koolnuid nakati palutama joba kiviao lõpun vai pronksiao algusõn. Kerik kiildse tuu kombõ är ja koolnuid võisõ matta õnnõ pühitsetühe maamulda, et nuu säält viimsepäävä hummugu iks vällä päsessi.
Eestin palutõdi tähtsämbit vanõmbit vai tõistmuudu vaimuanniga tiidjid viil 15. aastasaa algusõngi. Muialpuul Euruupan panti tuul aol tulõriidalõ õnnõ nõidu ja «võlssusuliidsi». Paganil oll’ uma hää põhjus, mille palutamist parõmbas peeti: tuli päst hinge ihu küllest valla ja tii sinnä «tõsõlõ poolõ» lätt kergembas.
Ma tiiä mitut nuurt inemist, kiä ütlese, et nä tahtva põlidsõ iistläse kombõ perrä ärpalutamist. Ma olõ esi kah näidega ütte miilt.
Tuud ei saa joht üteldä, et noorõmba lähässi parõmba meelega ahju ja vanõmba õkva mulla ala. Om nii ja naa piten.
A palutusmatus passis kokku kipõ eluga. Seo ilma aigu ei tahtu kiäki ju tervet päivä matusõ pääle kuluta. Esiki peielauda inämb sagõdalõ ei istuta. Hää viil, ku kõik sugulasõ egält puult ilma päält kaonugõsõga hüväste jätmä tulõssi.
Võrumaa om vaesõmb kant ja palutaminõ om egä kell odavamb. Tõsõst küllest piässi vanulõ kombilõ kah mõtlõma. Kirstumatusõga käü üten ports umalaadsit kombit, midä ei tohis pääväpäält är unõta.
Palutusmatusõl tege egäüts, nigu hääs arvas ja õigõmbas pidä.
Vahtsõnõ kalmistusäädüs ei ütle esiki tuud, midä tuhaga või tetä. Tuha võit mõtsa ala puistada vai urniga maaha matta. Omma urnisaina ja tuhaplatsi, mõni hoit kaonugõsõ tuhka tarõn kapi otsan.
Ku tuhk puistatas mõtsa, koduaida vai viikogu pääle lakja, tähendäs tuu, et elutsõõr viirdüs edesi ja sääne mõttõviis sobis luudusõst huulvalõ inemisele. Tuhk kapi otsan avitas jälki koolnu perrel leinäaigu pikembäs vinütä, et suurt mulku süämen kinni kasvata.
Minevä aasta tetti Võrun kah valla krematoorium. Ei tiiä, kuis sääl kundõdõga luu omma, a kõõrildõ tuu kotusõ pääle iks kaias. Mõni ütles, et palutuskotus haigõmaja hoovin om nigu tapamaja restoraani kõrval.
Inemine taht, et sünnü, tervüse parandamisõ ja surmaga köüdedü kotussõ olõssi eräle. Ärpalutaminõ om pall’udõ meelest õkva ku haudapandminõ ja tuud ei saa joht haigõmaja külle all tetä.
Tuu õnnõdu krematoorium om sõski mi ao märk. Egäl alal mugu «tsentraliseeritäs» ja mitund masti teenüse aetas kokku ütte asutustõ. Suurõ liina supõrmarketi omma tan ummamuudu näüdüsses.
Ku inemine nakkas uma surma ja matuse pääle mõtlõma, sõs piässi tä toimõndama usu ja süametunnistusõ perrä.
Säändse tõsidsõ as’a man ei passi targuta, kuis olõssi lihtsämb vai odavamb. Raha tulõ ja lätt, aigu om kah maa pääl veidü, a rahu piät olõma igäväne. Ka umadsõ võissi tuud meelen pitä. Hing taht rahhu ja ku tä om rahulõ, sõs om joba ütskõik, mis ihust, hinge tsill’ukõsõst tarõst, pääle surma saa.
