Miks muutusid hüüded oieteks läbi une? Ärev uni, viirastustest katkestatud unenägu, mil hinged üksteist pilkases pimeduses kutsuvad. Pikal teekonnal ekslevad kirjad, mis jõuavad kohale siis, kui neid kirjutanud surnu käsi on juba kõdunenud. /…/ Suletud laud kustuva pilguga silmadel, kokkusurutud hambad, verest tühjaks jooksnud veenid, inimliha kaleviga, kruusaga, juurtega ja plekitükkidega segi tambitud. Kas see oligi sõda?
Rumeenia on rikkaliku kultuuri ja keeruka ajalooga maa. Ent millise maa kohta seda ei saaks öelda? Vaimult võib iga rahvas olla suur, arvult saab suureks pidada väheseid, nende seas küllap ka rumeenlasi. Ometi teame sellest suurest rahvast, tema kultuurist ja ajaloost uskumatult vähe. Võtkem või rumeenia kirjandus. Esimese (ja nukral moel ka viimase) märksõnana torkab paljudele pähe Dracula. Aga see on vaid üks inglase kirjutatud kollijutt, millel tegeliku Rumeeniaga õiget seost polegi. Jah, verejanuline Vlad Tepeš – Dracula prototüüp – oli üks rumeenlasest aadlik, kuid ta polnud mitte Transilvaania krahv, vaid hoopis Valahhia vürst.
Arukamad kirjandusleksikonid mainivad rumeenia kirjanduse kirkaima tähena meest nimega Cezar Petrescu. Tegemist oli mitmekülgse sulesepaga, kes ei põlanud „tõsiste teemade“ käsitlemise kõrvalt kirjutada ka lastele. Tema tuntuimaks ja vahest ka parimaks teoseks peetakse aastatel 1927-1928 avaldatud sõjaromaani „Pimenemine“ (Intunecare), mis eesti keelde panduna ilmus 1989.
Põneva sündmustiku ja mitmete värvikate tegelaskujudega rikastatud romaan kirjeldab rumeenlaste eluolu Esimese maailmasõja päevil ning vahetult pärast sõda. Petrescu võtab ette Rumeenias 1916–1925 toimunud muutused ja näitab halastamatu jõhkrusega kadunud põlvkonna sündi. Loomulikult on taolise teksti aluseks terav sõjavastasus, vägivalla ja väikluse hukkamõist.
Sündmuste ja nende ilukirjandusliku peegelduse vahel pole märkimisväärset ajalist distantsi. Taolise epopöa kirjutamine nõuab juba ainuüksi sel põhjusel kõvasti julgust, aga ka head ühiskondlikku närvi ja analüütilist meelt.
Temaatika poolest kuulub „Pimenemine“ samasse suguvõssa romaanidega „Läänerindel muutuseta“ ja „Hüvasti, relvad!“ (mõlemad 1929). Teisalt on „Pimenemist“ nimetatud ka Rumeenia „Sõjaks ja rahuks“. Kõik need võrdlused kannab romaan auga välja.
Loo peategelane on noor advokaat Radu Comsa, maalt pärit ja ennast ise üles töötanud härra, kelle läheduses tiirlevad igas vanuses naised nagu herilased meepoti ümber. Esialgu jälgivad rumeenlased suure sõja käiku vaid kõrvalt, kuid täiesti irratsionaalsetel (või siiski natsionalistlikel) põhjustel astub Rumeenia ikkagi 1916. aasta augustis Antanti poolel sõtta.
Radu jääb sõja alguses tagalasse, kuid südametunnistuse sunnil otsustab teiste noorte meeste kannul rindele siirduda. Saanud tõsiselt haavata, kaotab ta mõneks ajaks nägemise. Ehkki silmist pimedaks ta ei jää, algab tema traumeeritud hinges aeglane pimenemine. Ta kohtab truudusetuid naisi, fanaatilisi patrioote, kõlvatuid ärimehi – ühesõnaga, paljusid moraalselt laostunud inimesi. Seejuures avastab Radu, et tema on neid inimesi toetades ja usaldades ühiskonna allakäigule kaasa aidanud.
Ei ole ilmselt juhus, et Radu suurima armastuse, Luminita, nimi tähendab tõlkes „tuluke“. Ent Radu Comsa jääb ekslema hämaratele öistele radadele, ta ei suuda enam tagasi endisesse ellu pöörduda. Kõik illusioonid on purunenud.
Ühe noore mehe isiklik tragöödia pöördub kogu rahva hukatuseks.
On ehk mõnevõrra hämmastav, et vaid mõned aastad pärast sõja lõppu aimati juba uut katastroofi. Radu sõber Virgil kõneleb näiteks nõnda:
„Kõik räägivad tulevikusõjast nagu saatuslikust paratamatusest… Ainus, millele nad loota julgevad, on see, et esialgu on seda võimalik ära hoida! Ja kõik teavad, et tulevikusõda tähendab inimeste massilist hävitamist, mille kõrval eelmine sõda oli lapsemäng… /…/ Ja on veel teisigi ohte, mõned neist on reaalsed, teised absurdsed, aga kõik nad varitsevad meid!... Siis valdavadki mind kõhklused. Kas me ei teeni mitte valet? Kas me ei ole mitte selle pettuse kaasosalised, mis valmistab inimkonnale ette uusi, veel hirmsamaid kannatusi?“
Ja Virgilil on tuline õigus. Sõda ei lange taevast inimeste peale. Moraalselt väärastunud inimesed ise kutsuvad sõja esile. Radu püüab iga hinna eest jääda ausaks, käituda oma eetiliste ideaalide järgi, kuid heas usus ette võetud teod ei anna tulemusi, sest valelikke ja isekaid inimesi on ta ümber liiga palju. Isegi kui Radu püüab põgeneda tagasi maale, oma kodukohta, ei leia ta seal mõistmist. Ta on võõraks jäänud. Loota ei saa enam kellelegi.
Nõnda jõuabki Radu, endine õigusemees, kellele ennustati suurt tulevikku, kibeda järelduseni: selleks, et inimene saaks olla tugev, peab ta olema üksi. Rahvamass muudab indiviidi nõrgaks, selgrootuks ja põhimõttelagedaks. Kuid üksikut hunti ei võta enam keegi omaks. Pimedus neelab ta endasse.
Cezar Petrescu oli üks neist paljudest vaimuinimestest, kes hoiatas maailma saabuva tormi eest. Neid vaimuinimesi ei võetud kuulda. Uus sõda lahvatas ja nõudis veel enam ohvreid, veel enam verd ja pisaraid. Kuid ei! See polnud mingi umbmäärane sõda, need olid inimesed, kes nõudsid verd ja pisaraid. Päris harilikud inimesed.
Ja ta otsis edasi, risti juurest risti juurde… „Tahaksin jääda sinna, sõdurite hulka.“ Mihai Vardaru põrm ongi siin, sõdurite hulgas. Rist nagu teistelgi, kõrges rohus nagu teistelgi. /…/ Võib-olla – kui kainelt arutleda – oli surm suuremeelne, jättes ta igavesti nooreks, niisama teotahteliseks, kui ta oli olnud. Võib-olla oligi parem, et ta siia jäi? Esiti mõtles Radu Comsa hauakünka lilladest, torkivatest ohakatest puhastada. Aga ei puhastanud. Mihai oleks seda pahaks pannud: jäägu temagi haud unustusse, nagu olid unustusse jäänud kõigi teiste hauad. /…/ Nii on parem! Siin on parem. Surnud jäävad niisuguseks, nagu nad olid. Nemad ei mädane elusana.
