Aafrika on Lääneliku tsivilisatsiooni poolt vaadates endiselt tundmatu maailmajagu, mis seostub peamiselt vaesuse, madala haridustaseme ja lünkliku demokraatiaga, aga samas ka mitmekesise loodusega, mida demonstreerivad turistidele avatud ning territooriumilt planeedi suurimate hulka kuuluvad rahvuspargid. On põhjust eeldada, et taolises teosammul arenevas keskkonnas on säilinud ülimalt iidseid uskumusi, müüte ja rituaale, milletaolised võisid aastatuhandete eest olla elujõus ka põhjapoolsemates piirkondades, sealhulgas Euroopas.
Üleilmastumise negatiivsed mõjud ei jäta Aafrikat puutumata. Tasapisi sureb välja muistsetest aegadest saati üht või teist piirkonda asustanud hõime, ühes nendega hääbuvad uskumused ja kombed. Ent säilinu võiks olla ahhetuseks, huvituseks ja õpetuseks ka kohutaval määral linnastunud ning loodusega sideme kaotanud valgenahalistele.
Rohkem kui 30 miljonil ruutkilomeetril laiuv Aafrika hõlmab kõrbeid, savanne ja ekvatoriaalseid vihmametsi, kaljuseid mäestikke ning ääretuid tasandikke, veerikkaid jõgesid, hiigelsuuri järvi ja maailma kõrgemaid jugasid. Mitmekesine loodus on põlisrahvaste jaoks täis ühtaegu reaalseid ja müütilisi olendeid, kes võivad inimestele nii kasu kui hävingut tuua.
Kõigi Aafrika rahvaste eetilise aluse moodustab kollektiivsus, kogukonnakesksus. Kuna elusolendid, sealhulgas inimesed, on teineteisega tihedalt seotud nagu kiud kanga sees, on iga üksikisiku käekäik paratamatult seotud kogukonna üldise arenguga. Teistpidi võttes: kogukonda tabanud kriisid ja õnnetused tulenevad inimeste endi tegevusest ning vastutust olukorra lahendamise eest kannavad kogukonna liikmed ühiselt. Aafrika hõimudele on iseenesest mõistetav, et igaüks hoolitseks küla ellujäämise eest.
Musta Mandri põlisasukad ei vastanda loodusest tulenevat headust ja kurjust. Looduse mõiste on aafriklaste kogemuses väga mitmeplaaniline. Esiteks on tegemist elupaigaga, mida inimene koos teiste olenditega kasutab, teiseks pakub loodus toitu ning muud elutegevuseks tarvilikku ning kolmandaks on tegemist vaimse ruumiga, mis peegeldab inimkonna kõlbelisust. Eksimist kõrgema väe poolt kehtestatud reeglite vastu kontrollivad ja karistavad eriliigilised vaimud. Kultuuristatud jagu loodusest – nimetagem seda ühiskonnaks – on katkematus dialoogis metsiku keskkonnaga. Inimesed, loomad ja vaimud elavad omaette sfäärides, mis moodustavad ometigi ühtse süsteemi.
Pühapaigad on argistest, „tavalistest“ paikadest eraldatud ja kummaski kehtivad omad seadused. Sakraalseks peetavale alale ei põigata ilma põhjuseta. Suuludel on mõned kardetavale Taevaisandale pühendatud künkad, kuhu ronitakse vaid äärmisel vajadusel, näiteks vihma paludes. Mõnel pool Aafrikas on paika pandud pühapaikade hierarhia ning kindlaks määratud kohad, kus pealikud viljakuse ootuses ohverdavad.
Mõningad aafrika rahvad, näiteks Zimbabwes elavad šonad, pühendavad metsi müütilistele esivanematele. Need metsad toimivad ühtlasi kaitsealadena, luues rituaalselt põhjendatud keskkonna elevantide liikumisraja säilitamiseks või mõnede kindlate looma- ja taimeliikide kaitseks. Mootorsõidukeid sellistesse kohtadesse ei lubata. Šonade ütlemise kohaselt kisendab pühas paigas puu, mille oksa painutatakse: „Ära murra mind!“ Ainustki elusolendit ei või sellises paigas tappa. Ka jahiloomad, kes metsa harilikust osast pühasse põgenevad, jäetakse puutumata. Kui metsi ei peetaks pühaks, oleks need majanduslikel eesmärkidel ilmselt ammu hävitatud.
Mõiste „püha“ seostub alati puutumatuse, tabude ja keeldudega. Mis on pühaks kuulutatud, seda ei tohi rüvetada ega argiste vajaduste rahuldamiseks kasutada. Ainult kokkuleppelised rituaalid võimaldavad ülemineku ühest seisundist teise ning hoiavad sellega kosmilise korra paigas.
Sarnane mõttemehhanism toimib kogu maailmas. Levinud Eesti rahvapärimuse järgi ei või hiiest ega teistest pühaks peetavatest paikadest mitte midagi enesega kaasa võtta, vastunäidustatud on hiite rüvetamine ning igasugune inimtegevus neis paigus. Looduslikud pühapaigad ei hõlma ainult loomade, taimede, veekogude ja teiste loodusobjektide kaitset, vaid hoiavad alal ka kogukondlikku vaimset pärandit.
Seega tuleks kaks korda mõelda, enne kui öelda: „Kõik on suhteline.“ Jah, palju sõltub vaatepunktist, taustast ja valgusest, kuid inimesekesksed põhiväärtused ei tohi muutuda kõikuva kursiga peenrahaks. Üleilmastunud maakeral, kus kõik tõekspidamised on suhteliseks kuulutatud, võrsuvad üksnes lühikeste juurtega kosmopoliidid, kel puudub kindel pind ja minevik. Sügavast möödaniku hämarusest alguse saanud pärimused püsivad edasi vaid siis, kui inimesi ühendab üks maa ja üks mõte. Igal rahval peaks olema midagi, mida peetakse eranditult pühaks, mida ei teotataks ega rüvetataks. Massikultuuri lärmakates hoovustes kipuvad rahvuslikud reliikviad kergelt uppuma. Seetõttu ongi tarvis pingutada looduslikku mitmekesisuse ja esivanemate pärandi säilitamise nimel, see kõik ju rikastab ning annab igaühele tema kordumatu näo.
Kes tungib šonade pühasse metsa, jätab suure tõenäosusega oma elukese võimsa vaimlõvi ehk mhondoro lõugade vahele. Kollidega hirmutamine võib ju end tsiviliseerituks pidavale lääne täiskasvanule lapsikuna näida, kuid mõnikord kuluks kahvanägudelegi ära üks tubli koll, kes kallutaks neid mõtlematutest tegudest eemale.
