Lume- ja jääatleetide suurpidu, olümpiamängud, on alanud. Teist korda Kanadas, sedapuhku USA piiri lähedal väidetavalt ühes maailma parima elukvaliteediga linnas ja selle naabruses. Taas kogeb maailm koos võistlejatega hiiglaslikke emotsioone, avalduvad need siis võidurõõmu, kaotusekibeduse, põnevuse-pinevuse või kavavälise traagikaga. Just tragöödia, noore Gruusia kelgutaja hukk, on heitnud varju Vancouveri spordipeole, kuid küllap lisandub siia pikkamisi ka surma ületavaid triumfe, eneseületusi ja võimatute unistuste täitumisi. Loodame!
Kanadalaste avatseremoonia oli väljapeetud ja värvikas, ehkki kõigi aegade parimaks olümpiaavanguks ei kvalifitseeru. Varasemast rohkem pakkusid korraldajad tagasihoidlikke laulunumbreid, mis panustasid eelkõige esitaja vokaalile ja sarmile. Steppijate ja viiuldajate duell tõmbas kaasa, lennukaared romaani "Kes on näinud tuult?" ainetel kutsusid unistama. Avatseremoonia tipphetkeks kujunes aga määratusse sisehalli kerkinud mäeahelik, sellest alla laskuvad mäesuusatajad ning kosmiliste neoonvalgusvihkude tulvas auringe sooritavad uisutajad. Olümpiatule süütamise eel sisse lupsanud tehniline tõrge, mille tõttu tulelonte kandma pidanud installatsioon jäi poolikuks, ei suutnud siiski positiivset üldmuljet rikkuda. Ka 2000. aasta suveolümpial Sydneys tekkis õndsa olümpialeegiga probleeme - tulenõu ei tahtnud pärast süttimist staadionikatla servale tõusta, kuid väikese viivituse järel läks kõik siiski korda. Nüüd jääb kanada rahval ja spordihiidudel üle vaid kinnitada tseremoonial üles astunud luuletaja Shane Koyczani sõnu: "Me oleme rohkem!"
Näidaku kuum olümpiatuli kaugel külmal maal õiget teed kõigile, kes jahivad oma sinilindu ja kullast medalit!
