Vaba riigi, iseäranis Eesti vabariigi sünnipäeva tuleb pidada ka katku ajal. Olgu väljas tuisk või masu, president võõrustab kodumaa parimaid poegi (ja tütreid) harjumuspärases vormis, sedapuhku juhtus see juba teist korda "Vanemuises". Olin minagi lahkesti külaliste ridadesse palutud, ehkki veel mitte personaalse kutsega kirjakastis.
Aasta olulisim kõne peegeldas valitsevat muret, oodatuim kontsert valas sekka natuke rõõmu. Alati väga üllatusterohke teatraal-muusikaline kava tõi taas lavale loomad. Mõne aasta eest rokkisid koos Ultima Thulega jänesed, nüüd kargasid tartlaste pühas teatritemplis ringi lõvid. Mullused kaevur-päkapikud olid igal juhul armsamad... Koos muusikutega meilt ja mujalt pidid vapikaslased kutsuma vaatajaid mõtisklema rohkem oleviku üle, elama hetkes, mille väärtust me pahatihti aimata ei oska. Miskipärast mängis aga vene balalaikavirtuoos kõik teised lavalised, nii karvased kui karvutud, täielikult auti. Tehke kandlega järele! Kokkuvõttes oli kontsert küllalt elitaarne, mis tähendab, et lati alt läbi ei lupsatud, kuid samas jäi eesriide sulgudes suhu hapu mekk. Tahtnuks nagu veel midagi... Õnneks päästis traditsiooniks saamas (või juba saanud) lõpulaul "Mu isamaa on minu arm" kontsertetenduse ka nende jaoks, kellele avangardsed lahendused ei istu.
Sünnipäevaõhtu kolmanda osa, rahvusliku moeshow suurimaks juveeliks jäi ikka perenaine. Evelini pilkupüüdev (jajaa!) dekoltee ja kleiditikand näitasid aristokraatlikku maitset. Aga presidendihärra kõnest ja proua dekolteest enam jäävad Vabariigi 92. sünnipäevast pikemaks ajaks meelde kolm saksa lõvi ja vene balalaika.
