Teismelistest on raske aru saada, iial ei tea, mis neil peas keerleb, et nad käituvad just nii ja mitte teisiti. Ses mõttes oli Jerome David Salinger oma kuulsaima karakteri Holden Caulfieldi nägu. 91 aasta vanuselt igavikku lahkunud Salinger andis oma viimase intervjuu 30 aastat tagasi, tema viimase teose avaldamisest möödub 45 aastat. Enamik kirjanikke ei otsigi tähelepanu ning tunnevad kohmetust, kui mõni nende kirjasõnasse valatud emotsiooni- ja vaimuvälgatustest osutub väga menukaks.
Algselt järjejutuna ilmunud ja 1951. aastal kaante vahele jõudnud "Kuristik rukkis", originaalis Püüdja rukkis kuulub aga kahtlemata 20. sajandi suurimate bestsellerite hulka. Oma ilmumisajal avalikkuses vastakaid reaktsioone sünnitanud pooleldi autobiograafilist noortejutustust on müüdud ligemale 65 miljonit eksemplari, see on inspireerinud paljusid kirjanikke, punkbände ja filmirežissööre. Isegi Ronald Reaganile tehtud atentaadikatse ja John Lennoni mõrva taga on nähtud just selle raamatu psühholoogilist mõju. Ehkki II maailmasõja järgses kirjandusilmas polnud noortele suunatud romaan miskit uut, raputas Salingeri teos oma žanrilt magusa suhkrukorra ja näitas nooruse valu, ängi ja sellega kaasnevat mässumeelsust halastamatus alastuses. Holden ei ole hea poiss, kellele pahad liiga teevad. Ta on ise miinusmärgiga tegelaskuju ja ometi lummab ta lugejat nagu kuri võlur kunagi! "Kuristik rukkis" oli üks neist impulssidest, võib-olla isegi peamistest, mis pani aluse noorusekultusele. Meenutagem vaid 1950ndaid: Elvis Presley muusikas, James Dean filmis ja Salinger kirjanduses. Noorsugu polnud ühtäkki enam ähmane tsoon lapseea ja täiskasvanupõlve vahel. Teismelised said tänuväärseks publikuks muusikale, filmile ja kirjandusele, nende peal võis katsetada uusi stiile ja meetodeid, kogu kapitalistlik masinavärk eesotsas Coca-Cola ja kartulikrõpsu gigantidega võttis nüüd sihikule noored, mässumeelsed ja alles oma suguküpsuse avastanud inimesed. Nii on see jäänud tänini.
Suure sõnameistri lahkumine toob kindlasti lagedale nii mõnegi hästivarjatud käsikirja, mida Salingeril aastakümnete jooksul sahtlisse on kogunenud. Lisaks suurele müstikahuvile (teda paelus jooga, homöopaatia, saientoloogia eelkäija dianeetika, kristlik teadus ja mitmed teised esoteerilised alad) oli J. D. Salinger arvestatav filmisõber. Sellele vaatamata keeldus ta tõrksalt andmast luba "Kuristik rukkis" filmiversiooni jaoks. Põhimõttekindel mees ei murdu isegi pärast surma ning tõenäoliselt ei ole ka lähiaastatel kineastidel lootust omandada õigusi Holdeni kinoekraanile vedamiseks. Ja nii vist ongi parem. Kirjandus elab täisverelist elu ikkagi raamatuis ja võib arvata, et põikpäise Salingeri avastamine ei ole veel lõppenud, vaid alles üsna algusjärgus.
