Kaks tukatit tarkuse eest

Ignatsi Jaagu ja Pakri Hansu Jüri väike reis tõi suure pöörde

Kes vähegi ajalugu õppinud, teab ilusat lugu kahest eesti koolipoisist, kes Rootsi kuninga juures käisid ja oma teadmiste eest kiita said. Need poisid olid muidugi Ignatsi Jaak ja Pakri Hansu Jüri. Tollest mäletamist väärt reisist möödub tänavu 340 aastat.

Aga alustame päris algusest. Elas kord vanal heal Rootsi ajal üks noor hea rootslane, kel nimeks Bengt Gottfried Forselius. Esmase hariduse sai ta Tallinna gümnaasiumist ehk praegusest Gustav Adolfi koolist ning õppis hiljem Saksamaal juristiks. Kirikuõpetaja pojana oli tal kange tahtmine inimesi aidata ja neile raasukese haridust jagada.

Umbes 24-aastaselt avas ta Tartu külje all Piiskopi mõisas seminari, kus asus hoolega köstreid-koolmeistreid välja õpetama. Vaid nelja aastaga käis tema koolist läbi ligi 160 poissi. Tüdrukutele ei olnud niisugused spetsialistikursused ette nähtud, ehkki ka tütarlastekoolid polnud päris haruldased. Toosama mõis, kus Forselius õpetust andis, oli varem kuulunud Tartu Katariina nunnakloostrile, mille juures tegutses lühikest aega tüdrukutele mõeldud kool.

Forselius õpetas uutmoodi. Lugema ei õpitud enam igat tähte püüdlikult veerides, vaid häälides ehk sõnu üksikute häälikute kaupa välja öeldes. Noor õpetaja koostas ka uuele metoodikale vastava aabitsa, mille hilisemad, põhja- ja lõunaeestikeelsed kordustrükid on õnneks säilinud. Nagu ikka, polnud vanad peerud noore ja uuendusmeelse mehe ettevõtmistega nõus. Aga lõpuks saavad uued ideed vanadest ikka jagu.

Ehkki Liivimaa kindralsuperindendent ehk kõrgeim kirikujuht Johann Fischer toetas igati Forseliuse tegevust, käis baltisaksa parunitele ja vonnidele rootslasest õpetajahakatis närvidele. Milleks matsidele haridus? Milleks põrsastele pärlid? Nagunii ei oska matsid A-d ja B-d kokku lugeda, õpeta neid palju tahad!

Forselius, äksi täis ja kindel oma eesmärgis, otsustas seepeale kriitikute suud muda täis toppida. Ta valis välja kaks oma lemmikõpilast – Jaagu ja Jüri – ning põrutas nendega üle laia mere Stockholmi, otse kuningalossi.

Karl XI võttis külalised meeleldi vastu. Jaak ja Jüri said kroonikandjale ning tema kaaskonnale näidata, kui hästi nad katekismust loevad, koraale laulavad ning ristiusu põhialuseid tunnevad. Loomulikult toimus see kõik eesti keeles. Kas kunagi varem oli Rootsi kuningapalees eesti keel üldse kõlanud? Vaevalt küll. Kuningas jäi rahule ja kinkis mõlemale poisile tukati ehk kuldraha.

Ega me sellest reisist rohkem teagi. Kustkaudu Forselius ja tema õpilased Rootsi sõitsid? Kas Tallinnast või Riiast? Kas tagasi tuldi sama marsruuti pidi? Kaua reisusellid teel olid? Kas nad viibisid Rootsis päevi või nädalaid? Kas Jaak ja Jüri tutvusid Stockholmis ka vaatamisväärsustega? Ja mis kõige tähtsam: mida nad kuningalt saadud tukati eest ostsid?

Jaak ja Jüri olid arvatavasti 15- või 16-aastased ehk tänapäevases mõttes teismelised. On isegi raske ette kujutada, mida üks rootsiaegne nooruk võis endale ihaldada. Jalgratast või telefoni nad kindlasti ei ostnud. Kondoome samuti mitte. Leiba, juustu ja soolaräimi? No ühe kuldse tukati eest oleks võinud kokku ajada mitme aasta kalavarud. Kuldraha oli tollal Liivimaal haruldus, tavaline talupoeg seda üldjuhul käes hoida ei saanudki. Seda enam pidid Jaak ja Jüri olema tehtud kutid, kui nad kodumaale jõudes kuldset imetükki oma tuttavatele näitasid. Aga võib-olla peitsid nad selle kohemaid ära – üks tammejuure ja teine aidanurga alla.

Või ostsid hobusevarsa. Või taskukella. Või mõne raamatu. Näiteks värskelt trükikojast tulnud tartukeelse „Vastse Testamendi”, mille üks tõlkijaist ja väljaandjaist oli Kambja pastor Andreas Virginius – sama mees, kelle ärgitusel oli Ignatsi Jaak Forseliuse kooli üldse sattunud.

Pärisorjadest talupoegadel polnud tol ajal mingit võimalust ringi reisida, aga Jaak ja Jüri said juba natuke maailma näha. Forseliuse käe all omandatud haridus oli vahest kuldsemgi kui kuninga tukat. Nimelt oli seminari lõpetajatel võimalus ise köstriks või koolmeistriks hakata. Nende ametite pidajad olid aga pärisorjusest vabastatud. Haridus toob vabaduse. Pea seda meeles, koolijüts!

Pixabay

Forselius hukkus laevaõnnetuses juba 1688. aastal. Noor mees jäigi nooreks. Aga ahelreaktsiooni, mille ta oli algatanud, polnud enam võimalik peatada. Kümned poisid, keda ta oli õpetanud, jätkasid tema tööd. Teadmisi ja oskusi anti üha edasi otsekui nakkust, targemalt vähem targemale, vanemalt nooremale, meistrilt õpipoisile. Tekkis eesti soost maaharitlaste tõug.

Ignatsi Jaagust sai lugupeetud köster. Tal oli vähemalt seitse last, kõik kasitud ja haritud. Kolmest pojast said kirikuõpetajad. Jaak andis Kambjas aastate jooksul haridust mitmesajale õpilasele. Vähehaaval pääses vaimuvalgus ka tahmunud rehetaredesse.

Ignatsi Jaagu vereliin ulatub koguni laulupeokombe algatamise juurde. Tema lapselapselapselaps Adalbert Hugo Willigerode oli 1869. aastal esimese üldlaulupeo toimkonna juht. Tõsi, Ignatsi Jaagu sugu oli selleks ajaks saksastunud ning ka Willigerode seisis traditsiooniliste baltisaksa väärtuste eest. Ent laulupeo mõju eesti rahva eneseteadvusele on muidugi võimatu alahinnata.

Aga see teine poiss, Pakri Hansu Jüri? Mis temast sai? Siinkohal ajalugu vaikib. Üheski kirikuraamatus ega muus kirjalikus allikas pole temast märkigi. Rootsi aja lõpust on säilinud Rõuge kihelkonnas kirjutatud kiri, millele on alla kirjutanud keegi köster Jüri, aga loomulikult ei pea see olema Ignatsi Jaagu reisikaaslane. Jüri kadus koos tukatiga nagu kääbik Bilbo sõrmusega ning ilmselt ei leia me teda enam kunagi üles.

See imeilus maailm

:)

Tõuseb päike, loojub päike. Nii juhtus eile, juhtus täna, juhtub hommegi. Ikka, jälle, alati. Päikesel pole inimest vaja, aga inimesel päikest on. Kasvõi tasuta D-vitamiini pärast. Ilma päikeseta poleks üldse elu. Oleme päikese lapsed, kuid miskipärast peibutab paljusid meist pimedus. Kurjus. Aga kurjale on juba küllalt tähelepanu kingitud, aitab küll. Pööran pilgu valguse poole.

Täna, 2025. aasta viimasel päeval oli ilus selge ilm. Parajalt külm ja mõnusalt karge. Põhjamaine, ebamaine. Ei, tegelikult päris maalähedane. Miks öeldakse ilu kohta mõnikord „ebamaine”? Peitub siis tõeline ilu vaid Saturni rõngaste vahel ja asteroidide vöö taga? Maa pealgi on palju ilusat.

Kui päike hakkas täna madalamale laskuma – jõulukuul juhtub see ju vara – ilmus välja ka tema väikevend, seltsimees kuu. Üks ühel, teine teisel pool taevast. Ja mina, lihtsurelik putukas, nende vahel. Nii kummaliselt mõjus see peaaegu täiskasvanud kuu selges näärilaupäeva taevas. Nagu murenenud pärl ookeanivees. Aga päike, see oli kallis rubiin. Haruldane kalliskivi, mida keegi ei jõua osta.

Soe loojanguvalgus vajus üle lume. Puhas, rikkumata lumi. Ei ühtki jälge peale minu omade. Ma ei taha endast sügavat jälge jätta. Tahan kord siit planeedilt, päikese ja kuu vahelt, lahkuda nii, et võtan kõik tähtsa kaasa. Varandust mul maa peal pole. See on mu enda sees. Tulla siia, olla natuke rõõmus ja natuke kurb ning viimaks parajal ajal lahkuda, jätmata maha midagi olulist, vaat see on eksistentsi kõrgeim vorm. Lumi sulab, võib olla juba õige pea, ja minu jäljed kaovad samuti. Nii ongi kõige parem.

Tänavu sai mul valmis üks kopsakam romaan. Kas see ka kunagi lugejate ette jõuab? Ei teagi. Mõni raamat on nii hea, et tahaks selle ainult endale jätta. Pole tarvis endast kõike jagada. Pealegi veel kõigiga. Alustasin ka uut raamatut, hoopis teistsugust võrreldes sellega, mida seni kirjutatud. Aga ideid on veel ja veel. Raha võib nappida ja mõistust ka, kuid ideede puudust minu majapidamises küll pole. Mu sees on pagana palju lugusid ja laule. Jätan nad kõik endale? Pistan omale pauna ja põrutan päikese taha, eemale võõrastest silmadest? Vastan jälle: ei tea.

Aga teada on see, et maailm ei lõpe niipea. Päike ja kuu tõusevad ka homme, uuel aastal. Valgus ei saa otsa.

Maiusta nagu piiskop!

Siin on mu jõulusaladus

Olin algklassilaps, kui kuulsin jõulude ajal piparkoogitaigna kallal asjatades raadiosaadet, kus räägiti, kuidas keskaegses Tallinnas pühi peeti. Sealtpeale on jõulud ja keskaeg olnud mu meeles tihedalt seotud. Suurgildi ja Mustpeade vennaskonna rikkalikult pühadelaualt ei puudunud lihakraami kõrval kindlasti noodsamused piparkoogid, raeapteegist saadeti kostiks ka mõni pudel klaretti ehk vürtsveini. Muide, vürtsid piparkookide ja klareti sees on samad: ingver, nelk, kaneel. Need kolm annavad jõuludele selle õige maitse.

Mina ei valmista jõuludeks mitte klaretti, vaid likööri. Tavaliselt oma koduaia marjadest. Tänavu oli marjasaak kehv, mistõttu sai pudelisse villitud mesine õuna-jõhvikajook. Piparkoogid teen otsast lõpuni ise. Ikka rohkelt võid, parajalt siirupit, mõnuga vürtse. Tainas seisab mõni päev külmikus ja siis läheb rullimiseks!

Ühest taignaportsust saan tavaliselt kolm plaaditäit piparkooke. Tähe- ja südamekujulised. Mõned kolmnurgad ka. Rohkem vorme mul pole. Aga kui ahi juba kuumaks aetud ja piparkoogid valmis, siis tuleb lisada ka minu isiklik firmaküpsetis – piiskopileib.

Seegi retsept pärineb kaugelt keskajast. Tollal arvati, et egas piiskop söö tavalist leiba. Tema maiustab ikka sellise hõrgutisega, kuhu on sisse pistetud kõiksugu head kraami. Muide, piiskopileivani jõudsin ma üsna juhuslikult juba paarkümmend aastat tagasi. Osalesin ühel Euroopa Liidu teemalisel kooliõpilaste loovtöökonkursil. Saavutasin kolmanda koha. Auhinnafond oli veider: preemiaks sain kokaraamatu, mis sisaldas Euroopa rahvaste retsepte. Leedu kartulipallid, Iiri õlleküpsised, Taani köömneheeringad, Malta kaheksajalahautis ja mis kõik veel. Slovakkiat esindas piiskopileib. See põnev nimetus jäi kenasti mällu ning aastaid hiljem oli aeg küps. Et küpsetada.

Õigupoolest tuntakse piiskopileiba eri variantides kõikjal endise Austria-Ungari impeeriumi aladel: Austrias, Tšehhis, Slovakkias, Ungaris ja Balkanimaades. Mina kasutan seda kõige lihtsamat retsepti.

Kolm muna, jahu, suhkur, vanillisuhkur, sool, sooda, keefir.

Mitmesugused kuivatatud marjad ja puuviljad, näiteks rosinad, kirsid, mustad ploomid, datlid, viigimarjad, aprikoosid.

Pähklid, soovitavalt mandlid.

Šokolaaditükikesed. Kõige parem on tume šoks, aga ega piimašoks ka liiga tee.

Mõistlik on valida maitse järgi välja 3-4 sorti marju ja puuvilju. Peaasi, et tainas koogivormi ära mahuks. Loomulikult võib piiskopileiba küpsetada ka ehtsas leivavormis.

Kolm muna suhkruga lahti kloppida. Segada kuivained marjade, puuviljade, pähklite ja šokolaaditükkidega. Lisada munasegu ja keefir. Umbes neljakümneks minutiks ahju. Jahtunud piiskopileiva võib tuhksuhkruga üle puistata.

Konsistentsilt on piiskopileib natuke kringli moodi. Tainas ise on küllaltki kuiv, aga marjad-viljad lisavad mahlasust. Šokolaad annab siidist mekki.

Mis siis muud, kui häid jõule ja jätku piiskopileiba!

Üts jutt mul kibises meelen...

Kuis ma Uma Lehe jututalgun käü

Uma Leht om katskümmend aastat kõrraldanu jutuvõistluisi, kohe egä võru keele mõistja saa uma periselt sündünü luu saata. Parõmba jutu trükütäs är Uma Lehe perämidse külle pääl ja naid jakkus terves aastas.

Ma esi ei olõ võistlusõlõ ilman üttegi juttu pakkunu. Vast ei olõ õigõ vaim pääle tulnu ja julgust om kah puudus. Ummõtõ olõ ma sääl jututalgun üts kõgõ rassõmba tüü tegijä – hindaja. Ma sai tinavuaasta joba kümnes kõrd hindid jaka. Hindäjidõ kokku kohtunigus trehvässi ma toonadsõ päätoimõndaja Harju Ülle kutsõ pääle. Kuikimuudu om nii lännü, et nüüd olõ ma egä süküs platsin nigu kubjas kunagi ja mõista kirätundjidõ üle kuralt kohut.

Kohtunigu andva juttõlõ hindid ütest kooni kümne punktini. Nullitsõõrigu võid kah panda, ku jutt kohegi ei kõlba. A ma ei taha ütelegi talgulisõlõ madalambid punktõ näkku viruta. Naid juttõ, miä ei tundu hää, kostita iks vähembält "nellä" vai "viiega", selle et vaiva iist tulõ kah hindid anda. Keskestläbi saava jutu mult 6, 7 vai 8 punkti. "Kümmend" vai "ütsät" ei tahas lopõ käega vällä puistada. Korgõmba hindõ omma nii ilusa, et ma jätä inämbäjao hindäle. Vana ihnus olõ, mis tetä.

Periselt om rassõ juttõlõ õiglast hinnõt anda. Naa omma ju kirutajidõ jaos esiuma jutu, uma silmäga päält nättü, uma kõrvaga kuuldu ja uma naha pääl läbi elätü. Paprõ pääle pantas taa, miä meelen kibises ja kohises. Mis kohut ma naide üle mõista saa? Jututalgid tulõ võtta ku mängu ja selle looda, et kõik osalisõ löüdvä säält veidü rõõmu.

Timahavvatsõlõ jututalgulõ saadõti kokku 64 juttu. Kirutajid oll 35. Hariligult võttki talgust ossa üle 30, tõnõkõrd eski üle 40 inemise ja juttõ tulõ kuvvõkümne ümbre. Ütel väega vilälidsel aastal oll kohtulavval täpipäält 100 juttu. Paistus, et suurõmb jagu kirutajid omma vanõmba inemise. Aig tege uma tüü ja kõiki võistlusõ võitjid inämb mi siän ei olõki. Õnnõs om noorõmba põlvõ kirämeistrid kah manu tulnu ja egäaastanõ talgutüü tegemalda ei jää.

Ku tagasi kaia, sõs omma kõik jutu nigu värvilidse kildakõsõ kaleidoskoobi seen. Naa paistusõ muidu üttemuudu, a torru käänden sünnüs egä kõrd vahtsõnõ mustri, miä om suutumas tõistsugunõ ku mineväne.

Timahavvanõ "mustri" om saanu häste kirriv: tõsinõ ja tummõ tuun segi rõõmsa ja tsärrega. Naidõ juttõ perrä või nüüd kimmäle üteldä, et üts keskmäne Vana-Võrumaa inemine om vaba hingega tüümurdja, kiä jätt tõnõkõrd kirvõ vai kõpla sinnäpaika ja lätt Nipõrnaadi jälgi piten ilma pääle roitma.

Kuidas jutustada Eesti lugu?

Lühhike öppetus triibuseelikust ja kukeaabitsast

Kordame üle: meie põhiseadus ütleb, et Eesti riik „peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade”. Kes on eestlane ja mis eesti keel, sellele pole raske vastata. Aga mis imeasi on eesti kultuur? Kas kõik see, mis aegade jooksul Läänemere ja Peipsi vahelisel maalapikesel loodud, regilaulust e-valimisteni ja saunavihast Boltini?

Suure osa Eesti loost on paraku kirjutanud sakslased, venelased, rootslased, poolakad ja taanlased. Seda kinnitab ka tänavu ilmunud raamat „Eesti lugu”, mille koostas samanimelise raadiosaate valitud palade põhjal Piret Kriivan. Olen juba aastaid selle saate kuulaja olnud ja enamik raamatusse jõudnud kahekümnest loost on mulle tuttavad. Tuleb siiski tunnistada, et raadioeetris kõlanu pole hästi meelde jäänud ja seetõttu leidsin raamatust ka väikseid üllatusi. Eks silm ole ikka teravam kui kõrv.

Raamatut raamistavad kaks aegadeülest lugu: alustatakse rahvariiete triibukoodiga ja lõpetatakse torupilli joruga. Sinna vahele mahuvad lood viikingite idateest, hõbeaaretest, väikesest jääajast, hansakaupmeestest, timukatest, kesk- ja rootsiaegsest eluolust, laulupeo toidulauast, eestlaste kolooniatest Venemaal, revolutsioonilistest meeleoludest Järvamaal ja kaugluurajate kurvast saatusest Teise maailmasõja päevil. Lõbusaim lugu puudutab vanaaegseid mänge ja lõbustusi, kõige meeldejäävam on aga lugu Vabadussõjas võidelnud naistest.

Lembitust, Kreutzwaldist ega Pätsist „Eesti loo” raamat ei räägi. Ainsad isikulood on pühendatud hoopis vähem tuntud tegelastele: Tabelinus, Klaus Kursell, Ivo Schenkenberg ja Toomas Jõerist. Need mehed vääriks kahtlemata rohkem tähelepanu ja sooja kohta tavaeestlase teadvuses. Jah, keegi neist pole ajaloo kulgu oluliselt mõjutanud, nad ei kuulu meie loo peaosaliste sekka, kuid silmapaistvaid episoodilisi rolle on nad sellegipoolest sooritanud.

Kõik palad on hästi ja maitsekalt valitud, moodustades väikese ning kõneka fragmentaariumi Eesti ajaloost. Eessõnas ütleb koostaja: „Eesti loos” vaadeldakse Eesti ajalugu piltlikult öeldes konna perspektiivist kure perspektiivi arvesse võttes.

Sedasama teeb ka ETV eetrisse jõudnud „Lühhike öppetus Eesti kultuurist”, mida juhivad rõõmsalt krooksudes kaksikkonnad Märt ja Priit Pius. Sisuliselt on tegu järjega saatesarjale „Eesti (täielik ja kontrollitud) ajalugu”, mida vedas Andrus Vaarik. „Lühhikese öppetuse” esimeses osas astub Vaarik üles „kõige iidsema arheoloogilise leiuna”, andes nõnda teatepulga üle Piusidele. Sari on sama lõbus ja hoogne kui selle eellane. Ajalugu võetakse uuesti läbi, aga sõdade ja näljahädade asemel keskendutakse sedapuhku kultuurile. Või nagu ütles siinkandis üks külajoodik: „Kultuura, kultuura, see on kõige tähtsam!”

„Lühhike öppetus” tuletab meelde, millest Eesti riigi ja eesti rahva kultuur koosneb. Juttu tehakse saunast, metsast ja regilaulust, rehetoast ja kukeaabitsast, küla- ja ülikoolist ning lohisevast mõisaköiest. Loomulikult ka kirjast, mis algab kirikust ja rahvast, mis algab raamatust. Valmistatakse jurssi ja õlut, mätsitakse kammkeraamikat, kootakse villast riiet, trükitakse Gutenbergi pressiga südameid, lastakse vibu ja noolega papagoid, veheldakse elu ja surma peale ning segatakse kokku rohi, mis peletab eemale katku.

Põigatakse ka teiste kohalike rahvaste juurde. Setudega juuakse handsat, vanausulistega samovariteed. Käiakse rannarootslaste madalas tares ja baltisakslaste uhketes mõisates. Eeldatavasti jõutakse teisel hooajal ka nüüdiskultuuri süngetele radadele, Nublude ja Von Lõnguste valdustesse.

Lühidalt: eesti kultuur pole eestlaste leiutis. Kõik see, mida eesti kultuuriks peetakse, on mitmest ilmakaarest eri aegadel laenatud, näpatud, annetusena saadud ja räimede vastu vahetatud ning selle ahta tuulepealse maa peale kokku kuhjatud. Eestlase kratt on usinasti tegutsenud ja tegutseb praegugi.

Kas rännak Piuside seltsis teeb targemaks? Eriti mitte, aga vähemalt saab pulli ja lehma. Eks öelnud ka Eesti Vabariigi aukodanik, Maarjamaa risti I järgu kavaler Karlsson Katuselt: „Kui nalja ei saa, siis mina ei mängi!”

Loe ka seda:

Aega ei ole, aga lugu peab olema

Headus tasub ikkagi ära

„Alice imedemaal” ja „Hõbeuisud” on tänapäevalgi kõnekad

160 aastat tagasi ilmus esmakordselt „Alice imedemaal”. Miks on see raamat endiselt nii populaarne? Põhjusi leidub mitmeid.

Alice’i fantaasiarohke ja üllatustest tulvil maailm pakub lastele avastamisrõõmu ja ergutab kujutlusvõimet. Sõnamängud ja paradoksid mõjuvad naljakalt, kutsudes samas lugejat kaasa mängima. Alice on uudishimulik, julge ning õppimishimuline, mistõttu on lapsel temaga lihtne samastuda. Imedemaa asukad nagu Kübarsepp, Irvikkass või Ärtuemand on värvikad ja meeldejäävad. Raamat pöörab pahupidi reaalse maailma ning seab kahtluse alla tavaelu reeglid ja seaduspärasused. Lühidalt: Lewis Carroll paneb täiega hullu ja see lugejaile meeldibki.

Pixabay

Alice’i seiklused olid paljuski revolutsioonilised. Varasem lastekirjandus oli üldjuhul rangelt kasvatuslik. Kirjanike peamine ülesanne oli väikseid lugejaid intellektuaalselt ja moraalselt harida. Carroll tõi lastekirjandusse süüdimatu lõbu ja lusti, mida ei kammitsenud koolipapalikud moraalijutlused. Alice satub imedemaale ja hiljem ka peegli taha, kus ei kehti täiskasvanute normid. Laps saab olla laps. Samas põimis Carroll Alice’i lugudesse ka ühiskonnakriitikat, peent psühholoogiat ja filosoofilisi arutlusi. Mõne uurija arvates on „Alice imedemaal” koguni Carrolli kui kutselise matemaatiku vastus toonasele moodsale matemaatika diskursusele. Teised nimetavad seda humoorikaks loogikaeksperimendiks.

Ent „Alice’il” on ka tumedam pool. Peategelase prototüüp on täpselt teada – Alice Lidell, ühe Oxfordi kolledži dekaani tütar. Carroll tundis Lidelli perekonda ning veetis Alice’iga tihti aega. Üks Carolli hobidest oli ka fotograafia – tollal veel uus, jõudsalt arenev ala – ning tänini säilinud pildid Alice Lidellist on just Carrolli tehtud. Kord suundus ta koos Alice’i ja tema õdedega paadiretkele Thamesi jõele ning jutustas neile loo tüdrukust, kes satub küüliku-urgu kukkudes kummalisse maailma.

Paar aastat enne „Alice’i” raamatu ilmumist katkestas Lidelli perekond Carrolliga järsku kõik suhted. Selle põhjus pole täpselt teada. Carroll pidas hoolsalt päevikut, kuid üks lehekülg – arvatavalt see, mis võinuks loole valgust heita – on jäädavalt kadunud. Oletatavalt tahtnud Carroll Alice Lidelliga abielluda. Muidugi polnuks see koheselt võimalik, sest Alice oli alles 11, aga Carroll juba 31, kuid põhimõtteliselt oleks Lidelli-papa oma tütre võinud abieluks nii-öelda broneerida küll. Taolised kokkulepped polnud viktoriaanlikul Inglismaal sugugi haruldased.

Teisalt on Carrolli õe märkmeile tuginedes väidetud, et Lidelli ja Carrolli teed läksid lahku seetõttu, et Alice’i vanem õde Lorina oli matemaatikuhärrasse hullupööra armunud. Oli, kuidas oli, Carrollile surematuse toonud raamatu ilmumist need kahtlased vahejuhtumid ei takistanud.

*

1865. aastal ilmus veel üks lasteraamat, mida tuntakse tänini: ameerika kirjaniku Mary Mapes Dodge’i „Hans Brinker ehk Hõbeuisud”. Kuigi tegevus toimub detsembris, pole tegu puhtakujulise jõulujutuga. Siiski on tekstis tunda pühalikku, natuke harrast ja sentimentaalset atmosfääri, raamat on hariv ja õpetlik. Niisiis püsib hõbeuiskude lugu traditsioonilise 19. sajandi lastekirjanduse raamides, kuid õnneks säästab autor lugejat purukuivast moraalitsemisest.

Pixabay

„Hõbeuisud” viib lugeja 19. sajandi alguse Hollandisse, vaese Brinkerite perekonna murede ja rõõmude keskele. Dodge sai loo kirjutamiseks inspiratsiooni oma naabritelt, puhastverd hollandlastelt. „Hõbeuisud” räägib kõigest sellest, mille järgi Hollandit ikka teatakse: tulbid, tuulikud, puukingad, tammid ja kanalid. Ettekujutus hollandlastest kui uisutavast rahvast jõudis ameeriklaste teadvusse just Hans Brinkeri seikluste kaudu.

Kliima soojenemine on teinud oma töö ja tänapäeval Hollandi kanaleil enam uisutada ei saa. Nüüd kihutatakse, teravad tritsud all, suurtes jäähallides. Kui võistlemiseks läheb, pole hollandlastele uisurajal vastast. Taliolümpiamängudelt on hollandi kiiruisutajad tänaseks võitnud 142 medalit, neist 48 kuldsed. Oleks aeg kirjutada uus raamat - „Kulduisud”.

*

„Alice imedemaal” jäi mul lapsena lugemata. Paistis sihuke plikade raamat. Aga täiskasvanuna lugesin selle ikkagi läbi. Lapsena poleks „Alice” mulle kindlasti meeldinud. Ei meeldi praegugi. Sürrealism võib olla väga vabastav, eriti ajuvabastav, aga Alice’i seiklused on minu jaoks liiga segased, loogikat purustavad arutlused väheütlevad ja psühholoogia liiga jäme. Ja kui Carroll oli tõesti pedokas, tähendab see, et Alice’i seiklused pole muud, kui ühe vääraka tüübi fantaasiad. Aga jätame siia igaks juhuks küsimärgi rippuma. Ei ole ses imedemaas midagi imelist.

„Hõbeuiske” lugesin esmakordselt 6. klassis. Jättis hea mulje. Lugesin paar aastat tagasi teist korda. Mulje oli veel parem. Armas, südamlik, põnev, tempokas – ei oskagi ühelt raamatult enamat tahta. Headus tasub ikkagi ära, kinnitab Dodge Hans Brinkeri näitel. Seda headuseusku vajame kõik.

Milline king ei mahu jalga? Viiking!

Leib, armastus ja raha – vanapõhja keelest on meieni jõudnud üllatavalt palju sõnu

Kas muistsed eestlased olid viikingid? Ajaloolased kipuvad seda küsimust kuuldes nihelema ja muhelema, mõni vangutab pead, mõni noogutab arglikult, aga selget vastust ei tihka keegi anda.

Küsime siis nii: kas eestlased olid meresõitjad, sõdalased ja kaubitsejad? Kahtlemata. Kas nad käisid võõrsil röövimas, rüüstamas ja vägistamas ehk – viikingi moodi lõbutsemas? Muidugi. Ka skandinaavia saagad kirjeldavad eestlasi kui orgaanilist osa viikingite maailmast. Nad olid vaprad ja kardetud põrgulised, kes oskasid mõõka keerutada ning väledaid lohelaevu ehitada. Kuulsaim muistsete eesti sõjameeste vägitegu oli Vana-Rootsi pealinna Sigtuna täielik hävitamine 1187. aastal.

Mis siin enam kõhelda ja häbeneda. Kuulutame pidulikult välja: EESTLASED OLID VIIKINGID. Seda fakti kinnitavad ka hunnik sõnu, mis on viikingiaegsest vanapõhja keelest eesti keelde jõudnud. Väheke kaevates leidsin paarkümmend sellist sõna, kuid neid on kindlasti rohkemgi. Selgub, et nii mõnigi eluliselt tähtis mõiste on meieni jõudnud tänu skandinaavlastele.

Alustame mere äärest, sest ilma mereta poleks ka viikingeid. Vanapõhja keelest on laenatud näiteks laev, puri, parras ja ankur – fley, byrr, barð, ankar. Byrr’i algtähendus on pärituul, barð võib olla ka lihtsalt serv või äär. Ka rand ja võrk pärinevad vanapõhjast (strand, värk), ehkki välistada ei saa ka hilisemaid, rannarootslaste vahendusel tehtud laene.

Arvatavalt pärineb viikingiajast ka kuningas (konungr). Tõsi, tegemist võib olla hoopis keskaegse saksa laensõnaga (kuning). Kroonitud pead on teadupärast rikkad riigijuhid. Kust need sõnad – rikas ja riik – on meile tulnud? Ikka vanapõhja keelest – ríkr (ka võimas, vägev) ja ríki (ka võim, valitsus). Muide, vanade skandinaavlaste silmis moodustasid tänapäeva Loode-Vene ja Ukraina alad ühtse territooriumi, millele anti nimeks Garðaríki – vabalt tõlgituna Linnade Riik või Linnuste Maa. Ilmselt kuulus ka osa Eesti sisealasid sellesse piirkonda.

Kes on rikas, sel jagub varandust ja raha. Taas tuleb nentida, et needki sõnad jõudsid eesti keelde viikingite tuules. Varandus, vara, varu oli algses tähenduses ka kaup. Raha on tuletatud sõnast skra ehk (kuivatatud) loomanahk, pärgament. Sama sõna hilisem vorm on skraa – dokument, keskaegse gildi või tsunfti põhikiri.

Paraku meelitab varandus ka vargaid. Vargr on vanapõhja keeles kurjategija, röövel, kaabakas, aga ka hunt. Eesti keelde jõudis vargr ilmselt veel enne seda, kui skandinaavlased hakkasid võsavillemit sama nimega kutsuma.

Üks õige viiking ei tule kuidagi toime ilma korraliku varustuseta. Tal peavad olema mõõk ja kilp ehk mækir ja hlif. (Kilp või pärineda ka sõnast kilpr – käepide.) Parim mõõk olgu ikka korralikust rauast – rauðr. Viimase põhitähendus vanapõhja keeles on punane. (Sealt ka inglise red ja saksa rot.) Eestis nimetatakse punakaspruuni hobust praegugi raudjaks.

Egas viiking saa palja mõõgaga lahingusse minna, midagi peab seljas ka olema. Kasvõi särk – serkr. Berserkr’id ehk karusärklased olid viikingiaja kõige hirmuäratavad, surmapõlglikud sõdalased.

Hoopis keerulisem lugu on kingadega. Kinga tähendab vanapõhja keeles sõlge või prossi, skingr on aga keep, hõlst. Jalatsitega pole siin midagi pistmist. Etümoloogiasõnaraamat pakub, et king on hoopis gooti päritoluga sõna, mille algne tähendus oli (looma)jalg, koib. Samast tüvest on pärit ka sink. Samas ei saa täielikult välistada, et king on tuletatud ikkagi skandinaavia sõnast skinn – nahk, karusnahk. Kingi valmistatakse nahast, või mis?

Üks oluline sõna, mille oleme viikingitel pärinud, on leib – hleifr. Siitsamast tulevad ka vene хлеб, ukraina хліб ja inglise loaf. Muidugi armastasid viikingid juua mõdu – mjoðr, eriti jõulude (jol) ajal ning laupäeviti (laugardagr – otsetõlkes pesupäev).

Mis oleks elu ilma armastuseta? Ja ilma viikingiteta, kes meile selle ilusa sõna kinkisid. Armr tähendab vanapõhja keeles vaest, viletsat. Sisuliselt kõige lähem tuletis oleks seega armetu. Armetu on see, kes palub armu, talle antakse armu. Kes armu ei anna, on armutu. Tugevama kiindumusest väetima vastu sai aja jooksul armumine ja armastamine. Kas pole armas?

Etümoloogiasõnastik üllatab veel ühe seosega. Nina jookseb ja aevastus tükib peale? Nohu? Selleski võivad süüdi olla viikingid. Ehkki tõenäolisemaks tuleb pidada nohu helilist tuletist (nohiseb noh-noh), leiame ka vanapõhjast pisut sarnase sõna: hnöri – aevastus, nuuskamine, tatt.

*

Með auðnu þeirri, at austmaðr var lengra lífs auðit!

Tänu hea õnnele oli eestlasele määratud pikk elu!

ᛅᚢᛋᛏᛘᛅᚦᚱ

Punamütsike ja hapud viinamarjad

BaroKKKirjandus – mis see veel on?

Nimeta vähemalt kümme kuulsamat barokiajastu heliloojat!

Milles küsimus! Bach, Händel, Vivaldi, Pachelbel, Telemann, Buxtehude, Corelli, Monteverdi, Albinoni, Lully, Charpentier, Purcell.

Aga barokiajastu kunstnikud?

Siin nad on: Rembrandt, Rubens, van Dyck, Vermeer, Velàzquez, Murillo, de Ribera, Poussin, Bernini, Gentileschi.

Tead mõnda suurepärast näidet barokkarhitektuurist?

Otse loomulikult! Versailles’ loss, Santiago de Compostela katedraal, Viini Karlskirche, Praha Nikolause kirik, Peterburi Talvepalee, Londoni St Pauli katedraal, Stockholmi Drottningholmi loss, Caserta palee Lõuna-Itaalias, Mafra palee Lissaboni lähistel ja muidugi meie väike, aga armas Kadrioru loss.

Nimeta nüüd vähemalt kümme barokiaegset kirjandusklassikut!

Ee... Mökk-mökk...

Viis kuulsat barokkromaani?

???

Kolm?

????

Ükski!

?????

Luca Giordano
"Mässuliste inglite langemine"
(u. 1660)

Barokiajastul (17. sajand ja 18. sajandi algus) lõid õitsema muusika, mood, kunst ja arhitektuur, sündisid ooper, ballett ja sümfoonia. Aga mida lisas barokk kirjandusklassikasse? Paneb mõtlema.

Baroklik kunst ja muusika särtsuvad energiast. Barokk on liikuv, värvikas, elujanuline ja julge. Keerukad kompositsioonid, rohked detailid, samas kergus ja kämp – kõike seda ja veel paar tonni pealegi. Niisuguse heli- ja pildikunsti tulevärgi, piirideta virvarri kõrval oleks pidanud jätkuma rohkelt ruumi ka üle aegade kestvale kirjandusele. Aga võta näpust! Sõnakunst jäi barokiajal kängu. Pärast Shakespeare’i ja Cervantese lahkumist (mõlemad surid 1616) ei ilmunud pikka aega kirjanduspõllule ühtki viljakat autorit. Või vähemalt mitte sellist, kelle teosed oleks endiselt loetavad ja inspireerivad. Aga kui natuke baroki pillerkaari süveneda, ilmuvad välja ka mõned tuntud näod ja lood.

Esiteks Molière (1622-1673), ainus barokkar, kelle näitemänge tänapäevalgi hoolega lavastatakse. Nagu Shakespeare, astus temagi näitlejana lavale. Kui midagi mängida polnud, haaras ta sule ja kirjutas. Kes siis teeb, kui ise ei tee! Tema loomingulisse pärandisse kuulub lausa 33 komöödiat. Draamasid-tragöödiaid ei armastanud ta põrmugi. Taoline mõttelaad on igati kooskõlas kerglust armastava barokiga. Ent Molière’i näidendid pole lõbusad jandikesed, vastasel juhul poleks need nõnda kaua vastu pidanud. „Naeruväärsed eputised”, „Ebahaige”, „Tartuff”, „Misantroop” ja „Kodanlasest aadlimees” püsivad endiselt kõnekad, sest kanged inimlikud pahed pole rohkem kui kolmesaja aastaga lahjenenud.

Molière’ist vaid aasta varem sündis teine tähtis prantsuse kirjamees, valmimeister Jean de La Fontaine (1621-1695). Nime poolest ei olegi ta ehk kuigi tuntud, ent tema hapudest viimamarjadest on kahtlemata igaüks kuulnud. Rebane tahtis viinamarjadega maiustada, kuid ei saanud kätte. Lõi siis käpaga ja ütles: ei tahagi, need viinamarjad on ju hapud. Tuleb meelde? Kokku kirjutas La Fontaine üle kahesaja valmi. Populaarsemad neist on näiteks lood jänese ja kilpkonna jooksuvõistlusest, lõbutsevast rohutirtsust ja töökast sipelgast, linnahiirest ja maahiirest, kanast ja kuldmunadest, kavalast rebasest ja opakast varesest ning konnast, kes tahtis saada sama suureks kui härg.

Kui õpetlike lugudega jätkata, siis Punamütsikesest, Tuhkatriinust, Okasroosikesest ja Saabastega Kassist ei pääse üle ega ümber. Need kuulsad lood pani kirja järjekordne prantslane, akadeemik Charles Perrault (1628-1703), keda peetakse lausa muinasjutu kui kirjandusžanri loojaks. Tema revolutsiooniline muinasjutukogu ilmus esmakordselt 1697. Aga prantslane ja revolutsioon – need kuuluvad ju kokku nagu itaallane ja pitsa. Moodsa lastekirjanduse juured ulatuvad barokki. Tänu Perrault’le.

Kindlasti tuleb ära märkida ka Cyrano de Bergerac (1619-1655), jälle prantslane, keda praegusel ajal tuntakse eeskätt Edmond Rostandi 1897. aastal valminud näidendi järgi. Eino Tamberg lõi temast lausa ooperi (1974). Kas Cyrano oligi säärane hiigelninaga seikleja, nagu teda laval kujutatakse? Ilmselt mitte. Ta oli hoopis ulmekirjanduse isa. „Teine maailm ehk Kuu riigid ja impeeriumid” ning „Päikese riikide ja impeeriumide koomiline ajalugu” kõlavad kui sissejuhatus „Tähesõdade” saagale. Paraku ilmusid mõlemad raamatud alles pärast autori surma ning on jäänudki kirjanduslooliste kurioosumide hulka.

Kas leiame ka väljastpoolt Prantsusmaad mõne barokk-kirjaniku, kelle teos väärib meenutamist? Ega ei leia küll. Väikese mööndusega ehk ainult inglane Daniel Defoe (1660-1731). Tema tuntuimat raamatut teavad kõik, aga lugenud on vähesed - „Robinson Crusoe” (1719). Iroonilisel kombel ei saanud teos ilmumisajal väga populaarseks, kuid praeguseks on robinsonaad muutunud omaette kirjandusliigiks. Suurema kuulsuse tõi Defoe’le hilisem, skandaalne ja vabameelne romaan „Moll Flanders” (1722). Kumbagi raamatut ma ilma kõhkluseta barokk-kirjanduse riiulisse siiski ei pistaks. Neis teostes on tunda juba läheneva klassitsismi ja valgustusajastu vaimu.

Loe ka seda:

Imelik, lase ruttu üks bergamasca, ma lähen Tali pruudiga tantsima!

Kas uma kiil om nallaasi?

Vikur sünnüs võru keelen lihtsäle 

Uma Leht, ainukõnõ võrukeeline leht terven ilman, nakas käüma katskümmend viis aastat tagasi. Kuikimuudu jõudse üts edimädsi numbrit minu elämiste kah. Vanaimä, põlinõ võrukõnõ, uurse tuud lehte kül läbi prille ja üle prille, a jaku es saa. „Mis nali taa om?” küsse tä naaru pogistaden. No muiduki, võru kiil om ammudsõst aost olnu iks kõnnõkiil. Veerandsaa aasta iist paistu uman keelen kirätükk vanõmbidõ inemiisi jaos peris ull värk.

Ma esi puttõ võrukeelidse tekstiga edimäst kõrda kokku kuvvõndan klassin. Oppaja pistse mi nõna alla lehekõsõ määndsegi jutuga, millest egä opja sai jupi ette lukõ. Ku vuur mu kätte jõudse, olli täütsä hädän. Jutt oll vahtsõn kiräviisin ja ma es mõista naide Y-dõ ja Q-dõga midägi tarka tetä. Tiidse, et Q om "kuu", a Y loetas soomõ keelen nigu Ü ja inglüse keelen nigu I. Millegiperäst otsusti laskõ inglüse muudu.

Mu lugõminõ käve umbõs nii: „Vellekuu ja sisarakuu opva kigõpäält sinakuu pähä ja juuskva perän jii viirde. Laulami kiik kuun! Mu esämaa, mu inn ja riim! Om nii? Olõ-ikuu!” Hindäl tükse kah naar pääle. Oppaja es kosta mu umaloomingu pääle musta, es valgõt. Mis sa puupääga iks tiit.

Ütskõrd ütel direktri vahtsõ kooliaasta aktusõl kõnõldõn paar lausõt võru keelen, mille pääle saalitäüs rahvast lustiga naarse. Mis tuust, et tä midägi nallakat es ütle. Vahel tsilgutiva latsõ ja noorõ esi kah ütstõsõlõ võrukeelidsid kullaterri, kõgõ inämb mõnõst tuntust laulust: "välän külmetäs" vai "tulõ aga tulõ". Jälki nalla üle naba.

Aastid tagasi teedüst Pedassaarõ Ele Aktuaalsen Kaameran ilma võru keelen. Mis päiv kalendrin oll? Edimäne aprill, nallapäiv.

Sjoo kõgõ pääle tahas küssü: kas võru kiil om tõtõstõ niipallu andsak, et taad ei saaki tõsidsõlt võtta? Üteldäs, et Eestin eläse kats rahvast, kelle huumorisuun om kõgõ kavvõmbalõ edenenü: hiidlasõ ja võrukõsõ. Mis viga nalla tetä, ku joba kiil suun käü nii kiirä-käärä!

Nali sünnüs sakõstõ tuuperäst, et midägi om kuiki kõvõridõ vai tõistmuudu. Asi nigu ei klapi. Tola saa tsirkusõn tordiga vasta vahtmist ja rahvas hirn ku varsakari tallin. A mille? Torti süvväs, mitte ei pilluta tõsõlõ näkku.

Noorõn iän tundu võru kiil nallakas tuuperäst, et taad pruukseva õnnõ vanõmba inemise. Latse suhtõ taa häste es passi. Ku kiäki avaligun ruumin, kon kõnõldas päämidselt riigikiilt, uma karvadsõ võru keele valla päst, pand tä rahva elämä, selle et sjoo kandi kiil kõlas väega esimuudu. Pääle tuu löüdüs võru keelen hulga viguriga sõnnu, midä om mu kotun küländ pallu pruugitu, näütüses "kõrnõkull", "soemunakott" vai "pussutsagaja".

Parhilla ei olõ võru kiil mu jaos inämb kuiki nallakas, olku suun vai paprõ pääl. Aastid tiksus manu ja harinõt är. A tuud tulõ kül märki, et nali sünnüs võru keelen umõtõ lihtsämbäle ku mõni tõsinõ ütelüs. Uma Lehe jutuvõistlusõ töid hinnaten tükü ma iks kriuhkaga pajatusõlõ korgõmba punkti andma.

Panõ immes: kon käkvä hinnäst mi umakeelidse pistüjalakoomigu?

Kirjanikud, ärge avaldage ausaid raamatuid!

Tõejärgne ajastu nõuab aina meisterlikumaid valesid

Olen valevorst, kes ausust ei salli. Hakkan kohe üle kere sügelema, kui pean tõtt kõnelema. Võeh! No tegelikult – kui vahelduseks veidi aus olla – ei peagi ma end tõega eriti vaevama. Mu valed on nii magusad, mahlased ja krõmpsuvad, et ausat juttu minult ei oodatagi.

Valetan, valetan, valetan, sest aususega ei jõua iial kuhugi. Või kas te olete kunagi näinud mõnd ausat (ja seejuures edukat) poliitikut, ärimeest, advokaati, sportlast või pornotähte? Kõik nad teesklevad, vassivad ja blufivad, igaüks omal moel ja vastavalt erialale. Fake it, until you make it, my dear! Ausameelsus on karjääri pidur, kujutlusvõimeta inimese tunnus.

Pealegi hoiab luiskamine aju vormis ning mälu värskena. Valetamine nõuab loovust, ettenägelikkust ja pidevat nuputamist. Valevorst ei saa olla vedelvorst. Tõe meenutamine ei nõua pingutust, aga kõikide udujuttude salvestamiseks ja meelespidamiseks peab olema treenitud mälu. Valetamine on üleüldse lõbus! Aga tõde, kuiv tegelikkus – lihtsalt igav.

Freepik

Seetõttu on mul väga raske mõista ka neid kirjanikke, kes panevad kirja ainult tõtt. No milleks? Kas juba on ununenud, et me elame tõejärgses maailmas? Tõde on vanade aegade igand, mis kuulub sinnasamma, kuhu hobuvankrid, vesiveskid ja õlilambid. Kolige ometi 21. sajandisse, te kirjutavad tolgused!

Kõige vastikumad tõejüngrid kirjutavad lausa iseendast, ikka „ausalt” ja „avameelselt”, jätmata valgustamata ühtki intiimsemat tahku oma elust. Kusjuures, ausus ja avameelsus on klišeelikud reklaamsõnad, millega meelitatakse naiivset tõejanunejat raamatut ostma-lugema. Kellele seda autobiograafide ausust õieti vaja on? Õnneks ei sünni kõik elulooraamatud või romaanid tõe tähe all. Paljude raamatute „ausus” on kokku luisatud. (Vt nt Ingmar Bergmani perversne „Laterna Magica”.) Inimene on üldiselt üks igav uimerdis, aga igaüks ei taha olla igav, mistõttu peabki selle puuduse kõrvaldamiseks jõuliselt valetama.

Omaette tsunft on luuletajad. Luule kuulub juba loomuldasa intiimasjade sekka. Ja ikka ilmutavad poeedid-poetessid oma ilasest avameelsusest tilkuvaid värsse, katkematult, raasu häbitundeta. Imesta vaid: kas nad ei pelga, et ausalt loodud, väga isiklikku luulet võib keegi nende vastu kurjasti ära kasutada? Aus luule on nagu aktifoto turuplatsil (või Facebooki seinal, aga sealt korjab tsensuurirobot selle kähku ära). Mis põhjusel luuletajad end niiviisi paljastavad? Haiglane liputamisihalus, ei muud.

Ausale kirjutamislaadile on veel üks seletus. Vabanemine. Jah, kirjanik, nagu mistahes looja, tahab teost avalikkuse ette poetades end vabastada sodist ja saastast, mis meelde ja mällu kogunenud. Ta tahab seda sodi ja saasta teistele näidata, et ka kõrvalseisjad saaks määritud. Miks ainult mina pean virtsa sees püherdama? Püherdage teie ka! Ja nii juhtubki, et tõde määrib kõiki, kogu maailm on üks sitaauk ja jääbki selliseks. Aitäh, tõejüngrid!

Aga mina ei kirjuta kunagi ausalt – see oleks ju imbetsilli tegu. Ma ei paljasta ega reeda end. Mul pole kavas kedagi oma kõntsaga kokku mäkerdada. Pakun puhtaid, lausa krudisevaid valesid, sest need teevad inimese ilusamaks ja ilma rõõmsamaks. Kärbsed pähe, muidu suu ei suitse!

Tähelepanelik lugeja võib nüüd küsida: aga igal pool ja igal ajal ei saa ju valetada? Mis juhtub suhtega, kui partnerile, abikaasale, oma kullakallile, päevast päeva luisata? Vahetpidamata petta saada ja ka ise petta – mis pagana suhe see on? Head nõu annavad sel teemal nublu ja Eplik oma hiljutise lauluga: „Lausu tõtt, kuid mitte täit, las petta saan vaid poolega. Tunnen, lihtsam on nii.” (See ei pruugi olla täpne tsitaat, sest nubliku mõminast on minusugusel kõrvavärdjal raske aru saada.) Ilus mõte. Jään endale kindlaks: lähedastega võib ka natuke aus olla, aga avalikult tuleb valetada.

Kui juba tsitaatide pildumiseks läks, siis säh, siin on veel kuldseid sõnu suurelt klassikult Oscar Wilde’ilt, kes olevat ühele oma sõbrale öelnud: „Mulle ei meeldi su huuled. Nad on sul nii sirged, nagu sa poleks kunagi valetanud. Ma õpetan sind valetama! Siis muutuvad su huuled ilusaks ja lopsakaks nagu antiikmaskidel.”

*

Kodune ülesanne: mis sa arvad, kui palju on eelnevas jutus tõtt?

a) 0%

b) 45,5%

c) 92%

Õigesti vastanute vahel loosin välja reisi Kuule.

Auhinna on välja pannud Käojaan.

Õige eestlase raamaturiiul

Sätime ritta!

Raamatuaasta on endiselt täies hoos. Sel puhul tasub ka kodused raamaturiiulid üle vaadata, sealt natuke tolmu pühkida ja tõsiselt mõelda, millised teosed peaks ühe õige eestlase riiulil kindlasti seisma. Ja mitte ainult seisma. Raamat pole sündinud kopitamiseks. Siin ta on, eestlase kohustuslik kirjavara, võtke heaks või pange pahaks. (Muidugi võib igaüks seda nimekirja vastavalt maitsele täiendada!)

„Kalevipoeg” (1857/1862)

Ühe tippsportlase elulugu

Kalevite kangest soost põlvneva hiiu, Eesti esimese kümnevõistleja elulooraamat on lugejaid juba üle 150 aasta inspireerinud. Muistne kümnevõistlus oli muidugi natuke teistmoodi kui praegune: tuli hektarite viisi põldu künda, lauakoormaid kanda, kivirahne loopida, maailma lõppu purjetada, tuuslarit tuuseldada, sortsidega heidelda, saarepiigat kabistada ja mis kõik veel.

„Kalevipoeg” on ühtlasi eesti kõige tuntum elulooraamat (Ita Everi „Elu suuruses” jääb ainult pisut alla). Kui raamat esmakordselt ilmus, ei võetud seda kohe omaks. Ka praegusel ajal leidub neid tublisid, kes meie rahvuseepose kaanest kaaneni läbi närinud, õige vähe. Enamik neist on rotid. Aga õpetliku ivaga „Kalevipoega” ei tasu sugugi karta. Loe ja pea aru: miks Kalevipoeg olümpiamedalit ei võitnud?

„Tõde ja õigus” I-V (1926-1933)

Viieosaline ellujäämisõpik (edasijõudnutele)

Kui arvad, et Netflixi sari "Squid Game" oli sünge, siis oota, kuni kohtud Andresega Vargamäelt. Siin pole sentigi auhinnaraha, ainult rohkelt tööd, rohkelt kannatusi ning aeg-ajalt veidi pekki ja herneid. Andres ostab talu. Tulevik paistab helge, kuni selgub, et naabripapi Pearu on kombinatsioon Voldemortist ja Tywin Lannisterist. Vargamäe „litsidel meestel” on rohkem kohtuvaidlusi kui Eesti advokaadid terve aasta jooksul menetleda suudavad. Talupidamine = 99% ropp töö + 1% lootust armastusele.

Ega järelkasvul paremini lähe. Indrek, Andrese poeg, saadetakse linna kooli, et ta sääl haritud inimeseks sirguks. Tulemus? Ta õpib mõtlema, mis on juba iseenesest suur viga. Teda tabab parandamatu deprekas.

Poolsegaseks muutunud Indrek satub revolutsiooniliste ideede keerisesse. On aeg muuta maailma! Aga näe, maailm ei taha muutuda. Eriti Eestis. Kõik nõuavad õigust, kuid keegi ei tea, mis see päriselt on. Kahjuks neelab revolutsioon ka rohkelt pappi ja närv peab olema külmem kui talisuplejal.

Indrek abiellub. See peaks olema ilusate aegade algus! Aga läheb nii, nagu suvise Eesti ilmaga: stardib päikesega ja finišeerib rahetormiga. Armastus kulub nagu pastakas – alguses kirjutab hästi, aga lõpuks jätkub tinti ainult surmatunnistuse jaoks.

Tagasi Vargamäele, sest miks mitte lõpetada seal, kus kõik juba alguses valesti läks? Põllud on alles, soo kah, hingehaavad niisamuti. Kus karuperses nood tõde ja õigus siis ikkagi on? (Vastus: pole aimugi, aga tasub edasi otsida.)

Kui tahad teada, miks eestlane armastab tööd ja kannatusi ja miks ta enam tänavaile protestima ei tule – loe Tammsaaret. Kui ei viitsi lugeda, siis pea meeles Veidemanni Reinu sõnu: „See on krestomaatiline tüvitekst, mitte postmodernistlik eskapistlik eksistentsialism!"

„Kevade” (1912-1913)

Rahvuspsühholoogilise süvaanalüüsi raport

Paunveres saab igavus otsa koolikella kõlinaga. Lutsu „Kevade“ on nagu Eesti oma "Sõprade" sari, ainult et Joey’sid on vähemalt kolm ja nad kõik kannavad takuseid talupojapükse.

Arno, introvertne pehmo. Kui Paunveres oleks telekas, vaataks Arno ainult dokusid ja tunneks end süüdi kõigis maailma hädades, mida seal näidatakse. Südamlik, vaikne, targem kui enamus. Unistab, armub, aga ei ütle suurt midagi – klassikaline eesti mees juba noores eas.

Teele, Paunvere printsess, kes oskab nii patsi punuda kui ka ussimürki tilgutada. Tüdruk, kes teab, et ta meeldib poistele, ja laseb neil enda pärast lahinguid pidada. Kui keegi teeb koerust, on Teele tavaliselt turvalises kohas, aga Tootsiga keerutatud polkat mäletab elu lõpuni.

Toots, Eesti kirjanduse esihuligaan ja köstri krooniline peavalu. Tänapäeval tuleks Toots kooli ATH-diagnoosi ja energiajookidega. Tema trikid koguks Tiktokis miljoneid vaatamisi. Tegudemees, kel on alati plaan – katastroofiline, kuid elluviidav.

Tõnisson, eestlaste (natuke vormi kaotanud) Schwarzenegger. Kui ta rusika lauale virutab, liigub piibli kaanel kuldne rist paigast. Tõsine, aus ja alati valmis rehkenduseks ja maadluseks. Tema moto võiks olla kaitseväe lipukiri: „Mis nad siis tulevad meie õue peale kaklema!“

Imelik, tippmuusik ja poole kohaga meesmodell Paunvere põlluservalt. Imelik annab palju kontserte, kekutab, poosetab, räägib üldiselt vähe ja kui räägib, siis Teele kuulab teda, suu lahti ja jalad laiali.

Kiir, snoobide pere võsuke, ninatark ja lobamokk, vares igas hädas. Kui Paunveres tehtaks raadiot, oleks Kiir seal saatejuht ja poliitpropagandist. Nõukogude ajal oleks ta olnud aktiivne partorg ja väsimatu KGB informaator.

Lible, filosoofist napsinina, kerkokella kolistaja. Puistab rohkelt mõtteteri, mis jäävad kõlama kindlamalt kui Lauri õpetussõnad. Kui elu annab Liblele sidruneid, teeb ta neist viina – ja jagab kõigile.

Köster, koolipapp, kelle igapäevane kasvatusmeetod vastab traditsioonilistele väärtustele: peksa piibli ja kepiga. Mees, kes usub siiralt, et tarkus jõuab õpilasele kiiremini pähe, kui tagant taguda. Tegelikult on tal pehme süda, aga ta ei näita seda välja, muidu kulub ruttu ära.

Laur, ainuke täiskasvanu Paunveres, kelle närvid on valmistatud terastraadist. Tark, rahulik ja õiglane mees, kelle ees võtab isegi Toots kaabu peast. Aga miks ta selle häälest ära viiuli Arnole sokutas?! Kui Laur oleks Pokemon, oleks ta ilmselt Alakazami ja Metagrossi ühine poeg.

Tehisarutus

Uitan krati õhulossis

Tuleb rääkida ajast ja arust. Tehisajast ja tehisarust. Avasin kasutatud raamatute poe Kaemuse kodulehe (kaemus.ee) ja uurisin, kas mõni mu surematuist teoseist on kah sinna sattunud. Jah, on: „Viisteist naeratust”. Tutvustav tekst kõlab nõnda.

Marek Kahro jutukogu „Viisteist naeratust“ koondab endas erinevaid inimtüüpe ja elulisi olukordi, mille keskmes on sageli ootamatud pöörded või peidetud motiivid. Iga jutt kujutab endast eraldiseisvat tervikut, kuid neid seob üldinimlik alatoon – otsingud, igatsused ja vastuolud, mis avalduvad kas vaiksete hetkede või ootamatute tegude kaudu. Juttude peategelased on enamasti tavalised inimesed, kelle elud kannavad endas midagi äratuntavat, kuid sageli ka kergelt nihestatut. Situatsioonid, millesse nad satuvad, toovad esile mõra argirutiinis, olgu see siis moraalne komistamine, veider kokkusattumus või sisemine murdepunkt.

Kahro tekstid on napisõnalised ja täpsed, dialoogid peavad kandma mitut tähendust, ja jutustaja roll jääb sageli varju. Mitmes loos varitseb aimatav iroonia või isegi must huumor, mis ei taandu pelgalt efektile, vaid on seotud tegelaste valikute ja väärtushinnangute paljastamisega. Naeratus – nagu pealkiri vihjab – ei ole alati siiras või rõõmus; see võib olla ka kaitserefleks, teesklus või viimane järelejäänud side normaalsuse ja laguneva sisemaailma vahel. Lugejale ei pakuta lihtsaid vastuseid, vaid pigem vihjeid ja võimalusi, kuidas iga lugu võiks edasi minna ka pärast viimast lauset.

Marek Kahro on eesti proosakirjanik, kes on avaldanud nii romaane kui lühiproosat. Teda iseloomustab täpne stiil ja huvi inimese psühholoogiliste seisundite vastu. Tema looming on sageli mõjutatud igapäevaelu tähelepanekutest, kuid ta lisab neile kihistusi, mis nihutavad tavapärase piire. „Viisteist naeratust“ on mitmetasandiline kogu, milles kirjutaja ei otsi sensatsiooni, vaid keskendub sisemisele pingele ja inimsuhete nüanssidele. See raamat sobib lugejale, kes hindab lühiproosa vormi, peenet karakterikujundust ja vaikse ärevuse atmosfääri.

Selle sõnalaviini on tekitanud ilmselgelt tehisaru ehk kratt. „Viisteist naeratust” ei ole mingil juhul jutukogu. Ühtki tegelast nimeliselt mainitud pole, sest kratt ei teagi neid. Ka süžeest pole jälgegi, ainult tohutu üldsõnaline laterdamine. Kes otsib „mitmetasandilist” lühiproosat, saab kõvasti petta. Ehkki jah, musta huumorit ja ootamatuid pöördeid võib tollest raamatust leida küll.

Kratt käitub nagu lobasuine koolipoiss – kui teemast mõhkugi ei taipa, siis luuletab midagi kokku. Seejuures tuleb jutt võimalikult pikaks venitada, küll üht-teist täppi läheb. Kratt on ainult mudeldaja, skeemitaja ja matkija. Ta ehitab õhulosse, millel sageli puudub toekas vundament.

Krati aju
Autor: Kratt

Veidi sirvides selgub, et ka teiste Kaemuses müügil olevate raamatute sisukokkuvõtte on loonud kratt. Ühest küljest on see mõistetav, sest tutvustada tuleb sadu raamatuid ja kratt aitab ülesannet tunduvalt kergemaks teha. Aga ei maksa unustada, et tehisaru kui töövahend pole veel piisavalt lollikindel. Muide, minu raamatute adekvaatsed tutvustused leiab vaevata suuremate raamatupoodide lehtedelt ja ka siitsamast blogist. Kusjuures, need kõik on kirjutanud luust ja lihast inimeseloom: mina.