Karamellipruunike ja seitse lesbitüdrukut

Kas printsessid ei tahagi enam printsi saada?

Aasta suurima kinokatastroofi tiitel läheb tänavu Disney „Lumivalgekesele”. Harva juhtub, et vaatajad ja kriitikud on milleski täiesti ühel meelel, aga seekord noogutavad kõik: uus film on tõesti halb. Katastroofi ennustati juba paari aasta eest, kui sai selgeks, et tütarlast, kes peaks paberite järgi olema „valge kui lumi” hakkab mängima latiinotar. Pöialpoisse pidid esialgu kehastama päris pöialpoisid ehk kääbused, kuni üks kääbusest näitleja leidis, et selline asi ei lähe mitte. Kõige tipuks nimetati pöialpoisid ümber maagilisteks olenditeks. Muide, 1877. aastal ilmunud esimeses eestikeelses tõlkes nimetatakse neid seitset olevust hoopis mäemehikesteks.

Multifilmis oli Lumivalgekesel ainult üks suur unistus – minna printsile mehele. Moodsad Disney printsessid pole printsidest enam eriti huvitatud. Kas praegused printsessid on siis teistlaadi anatoomilise ehitusega? Noor neiu tahab ju ikka meest, see on igati normaalne. Östrogeen säriseb ja munasarjad praksuvad. Ainult printsi kuninglikud niuded suudavad seda palangut jahutada. Uus Lumivalgeke unistab hoopis riigi juhtimisest, alamate kamandamisest ja käskimisest. Kusjuures, ta teeb sellega algust juba pöialpoiste juures. Prints on tema jaoks lihtsalt dildo asendaja.

„Lumivalgeke” (varasemalt ka „Lumivalguke”) on üks maailma tuntumaid muinasjutte. Ainuüksi seetõttu on moodsaid mõttesuundi arvestav ümberjutustus paras risk. 1937. aasta detsembris esilinastunud „Lumivalgekese” täispikk joonisfilm oli kinokunsti muutnud revolutsioon, värske tõlgendus jääb aga läbikukkunud meeleavalduseks. Senised Disney poppidel multikatel põhinevad mängufilmiversioonid on olnud enamasti tublid rahamasinad, „Kaunitar ja koletis”, „Lõvikuningas” ja „Aladdin” kogusid üle miljardi dollari kassatulu. Juba praegu on selge, et karamellipruun Lumivalgeke sellesse ritta ei astu.

Multikatest mängukate vorpimine pole iseenesest patutegu. Juba ligemale kolmekümne aasta eest tuli Disney välja „101 dalmaatsiakoeraga”, mis põhines samanimelisel 1961. aasta joonisfilmil. Ometi mõjub dalmaatslaste mängukas hoopis enam iseseisva filmina kui kõik viimase kümne aasta jooksul loodud rimeikid. Glenn Close’i läbinisti õel moenarr Cruella De Vil kuulub nonde ikooniliste rollide hulka, mida nii lihtsalt ei unustata. Lumivalgekese kurja võõrasema mängiv Gal Gadot oleks pidanud Close’ilt õppust võtma: kui tahad mõjuda kurja nõiana, ära karda olla naeruväärne. Vastasel juhul oled ainult naeruväärne. Vähemalt ühe asjaga pani aga Disney kompanii oma uues „Lumivalgekeses” täppi. Türanlikku valitsejat, sisuliselt fašisti, mängib juut. Selline see meie maailm praegu on.

*

Eks Lumivalgekese lugu tuntagi peamiselt Disney multika järgi, mis paiguti natuke hirmus, aga valdavalt ikka lõbus ja helge. Üle kahesaja aasta tagasi kirja pandud vendade Grimmide versioon on seevastu nii sünge ja võigas, et selle põhjal saaks toota hoopis õudusfilmi, mis oleks alaealistele keelatud.

Grimmide loos on Lumivalgeke alles seitsmeaastane. Seitse pöialpoissi ja seitsmeaastane tüdruk – muinasloole omane parallelism. Kurja kuninganna kriminaalsetele tegudele lisandub seega raskendav asjaolu, ta püüab iga hinna eest tappa väikest last. Kui kütt toob kuningannale Lumivalgekese kopsu ja maksa (tegelikult pärinevad need metssealt), laseb õel naine need ära keeta ja laseb heal maitsta, arvates muidugi, et sööb oma kasutütre siseelundeid. Ehk siis: kuninganna harrastab kannibalismi.

Ka prints, kes Lumivalgekese lõpuks kosib, on pehmelt öeldes kahtlane tüüp. Kui Lumivalgeke on mürgitatud õuna hauganud ja surmaunne suikunud, valmistavad pöialpoisid klaasist kirstu ning paigutavad tüdruku laiba mäe otsa. (Haarake nüüd oksekotid!) Jahikäigul viibiv prints näeb teda ja tahab tüdrukut kohe endale saada. Pöialpoisid puiklevad esialgu vastu. Prints aga palub: „Kinkige ta mulle!” Nii et vähe sellest, et prints on pedofiil, on ta ka nekrofiil. Kui printsi teenrid kirstu üles tõstavad ja liikuma hakkavad, komistab üks neist ning mürgiõuna tükk pääseb Lumivalgekese kurgust lahti. Jeesus tõusis surnuist üks kord, Lumivalgeke lausa kolm korda. (Kuninganna oli teda varasemalt üritanud tappa ka pihikupaela ja mürgitatud kammiga.) Nekrofiilne prints ei lasknud aga pettumusel välja paista ning viis Lumivalgekese ikkagi endaga lossi.

Ka kuri kuninganna sai pulmakutse. Veidi kõhelnud, otsustas ta kutse vastu võtta, et see neetud kasutütar veel kord oma silmaga üle kaeda. Paraku ei hoiatanud võlupeegel teda selle eest, millise karistuse pruutpaar talle välja oli mõelnud. Kuningannale toodi sütel kuumaks aetud tuhvlid (just nii Grimmid neid põrgulikke jalanõusid nimetavad) ja teda sunniti neis niikaua tantsima, kuni ta surnult maha langes. Hispaania inkvisiitorid oleks toda hukkamisviisi kadestanud.

*

Ootan huviga uusi „Lumivalgekese” ümberjutustusi. Disney ei tohiks lasta end läbikukkumisel heidutada, vaid tuleb ikka täie auruga edasi põrutada. Järgmises filmis võiks printsi mängida näiteks Andrew Tate. Naised ju armastavad naisevihkajaid. Kurja kuninganna rolli sobiks hästi Kaja Kallas. Lumivalgeke olgu mustanahaline. Või hindu. Seitsme pöialpoisi asemel võiks ekraanile astuda seitse maagilist lesbitüdrukut. Kas habemega või habemeta, sel pole tähtsust.

Olõ halv lats!

Headus on vaestele

Kas selleks, et elus edasi jõuda, peab ilmtingimata kõigile meeldima? Nii ja naa. Ühest küljest tuleb lihtkodanikul tõepoolest paljudele endast kõrgemal seisjatele kogu aeg meele järele olla. Laps peab tegema ikka nii, nagu tema vanemad, vanavanemad, õpetajad ja üldse kõik suured inimesed tahavad, vastasel juhul on ta üks paha ja kasvatamatu väänkael. Tuleb korralikult käituda, hästi õppida ja täita vastu vaidlemata kõik käsud. Täiskasvanueas peab meeldima oma bossile. Kes ei allu, kaotab töö. Peab meeldima pruudile/peigmehele/elukaaslasele/abikaasale, et suhe üldse toimiks. Lühidalt, ilma ego maha surumata ei liigu asjad kuidagi. Hea on see, kes sõna kuulab.

Freepik

Teisest küljest näib, et kõige kaugemale jõuavad hoopis need, kes teevad täpselt seda, mis ise tahavad. Kas maailma rikkaim mees, Muskuspart, oleks säärase hiiglasliku ärilaeva kapten, kui ta oleks terve elu talitanud ainult nii, nagu nood „teised” ootasid ja tahtsid? Ainult pühendumise, raske töö ja puhta südametunnistusega ei jõua keegi rikkuse ja võimuni. Kui Poti-Trump oleks heatahtlik, armas, viisakas ja läbinisti aus härra, siis poleks ta praegu president, vaid lihtsalt üks pensionär, kes kusagil Florida soos golfipallikesi veeretab.

Suureks saab see, kes autoriteedile vastu hakkab. See, kes normidest üle astub. Nahaalsuse ja isekuse toel võib saavutada kaugelt rohkem kui empaatia ja vastutulelikkusega. Aga isekaid on palju ja peab olema ekstraklassist ülbik, et jõuda päris tippu. Vigu ei tohi seejuures tunnistada, valetamine ja vassimine – või moodsas keeles öeldes: alternatiivsete faktide esitamine – on lausa kohustuslikud. Oma eesmärgi nimel tuleb vahel ka üle laipade ja varemete marssida. Ei mingit kahetsust ega ohvrimeelsust! See kuldne põhimõte kehtib nii äris kui ka poliitikas.

Ega vaesel olegi põhjust ülbitseda. Ülbus ja isekus on rikaste privileegid. Headus jäägu vaestele, nagunii pole sellest midagi kasu.

Eesti veed ja Eesti teed, Eesti mäed ja Eesti väed

Eesti pole saar, rohkem nagu poolsaar. Või veerandsaar. Läänest ja põhjast uhavad Eestit merelained, idas kaitsevad kantsi järve- ja jõeveed. Eesti süda on aga Võrtsjärv. Kaks tähtsat arterit, Suur ja Väike Emajõgi, elustavad oma vetega puid ja maid. Igal Eestimaa veresoonel on oma nimi. Pärnu, Pedja, Pirita, Piusa ja Põltsamaa. Võhandu, Jägala, Ahja, Õhne ja Kasari. On Sinijõgi, Mustjõgi ja Valgejõgi. Puhas Eesti värk. Kõiki ojasid ja järvi ei jõua üles loetledagi.

Pixabay

Veed on ühtlasi teed. Muistsel ajal usaldati maad vähem kui vett. Maised teed olid konarlikud, porised, võsased. Vesi kandis kaupu ja reisuselle lahkelt punktist A punkti B, vahel isegi punkti C. Aga praegusel ajal tahetakse rohkem asfaldi peal sõita. Loeb kiirus, sirgus ja siledus. Elutee on täis ootamatuid kurve ja auke, mõni ime siis, et seda ilusate maanteesirgetega tasakaalustada püütakse.

Teed ja veed kulgevad mägede vahel. Mäed, mille ürgjää kümne tuhande aasta eest mulla- ja liivataignast valmis voolis, on küpsenud kõva koorikuga pätsideks. Neid pätse ei puutu keegi, enne kui Taara viimsel söömaajal võimsa noa haarab ja Munamäest mitu viilu lõikab. Hammustab ka Emumäge ja Vällamäge, kelgu- ja suusamäge, kuni neist pole enam raasugi järel. Lõpetuseks kallab Emajõe kõrist alla. Praegu pole Taara veel nii näljane, ehkki vahel ta tume kõht valjult koriseb ja piksenooled lendavad üle taeva.

Eesti mäed pole kõrged, Eesti väed pole suured. Aga need väed annavad siiski kindla tunde. Eesti väed ei hoia üksnes püssi ega vurista tankiga. Eesti väkke kuuluvad kõik, kelle jaoks on armsad siinsed veed ja teed. Ka mets ja meri on me väed. Nemad jäävad isegi siis, kui inimesi, neid sinimustvalgeid, enam pole.

Jalutuskäik Eesti kirjanduse kalmistul

Kena "Kevade" on jälle käes!

Raamatutest on mõtet filmi teha ainult nende jaoks, kes ei oska lugeda. Kõige rohkem elab selliseid inimesi viimastel andmetel Tšaadis, Malis ja Lõuna-Sudaanis, ka Botswana ja Afganistan ei jää kaugele maha. Täisealiste kirjaoskajate osakaal jääb neis riikides alla 40%. Eestis peaks kirjaoskajaid olema lausa 99,87%. Ometi ei käinud "Tõde ja õigust" kinos vaatamas need tühised 0,13%, vaid kõvasti üle paarisaja tuhande inimese. Mis toimub?!

Loomulikult pole kirjandust võimalik üks-ühele filmikeelde tõlkida. Mõndagi läheb kaotsi, mõndagi tekib asemele. Kurb, et raamat jääb alati kaotajaks. Kui kogu see kõrilõikajate bande – stsenaristid, režissöörid, operaatorid, kostümeerijad, grimeerijad ja kunstnikud – on raamatust üle käinud, pole temast enam liha ega hinge alles. Raamat sureb, kui temast film tehakse.

Vikerraadio kutsus kirjanduse päeva puhul kuulajaid üles valima oma lemmiksurnut. Ehk siis parimat filmi, mis on valminud mõne eesti kirjandusteose põhjal. Esikümnesse jõudnud filmivalikus oli väikseid üllatusi, aga võidulaip oli muidugi algusest peale selge. Eestlased armastavad Lutsu "Kevadet", mille tappis 1969. aastal Arvo Kruusement. Kuidas mõrtsukat karistatakse? Tema tapatööd näidatakse telekas igal võimalikul juhul.

Tähelepanu väärib, et esimese viie seas on lausa neli debüütfilmi. Lisaks "Kevadele" ka "Tõde ja õigus" (Toom), "Seltsimees laps" (Siimets) ja "Nukitsamees" (Karis). Kusjuures, kaks neist – "Tõde ja õigus" ja "Seltsimees laps" valmisid Eesti Vabariik 100 programmi raames. Kui palgamõrvar on hästi tasustatud, siis raiub ka tema kirves teravalt.

Üllatav on "Viini postmargi" jõudmine esikümnesse. Kuuekümnendate menunäidendi (autor Ardi Liives) põhjal valminud filmi (režissöör Veljo Käsper) suur edu reedab ehk ka seda, et hääletusel osalenute keskmine vanus ulatub kindlalt üle neljakümne. Või isegi viiekümne. Aga kes teab, võib olla on valetamise kahjulikkusest kõneleva filmi üles leidnud ka nooremad põlvkonnad.

"Nimesid marmortahvlil", mis jõudis hääletusel tublile seitsmendale kohale, võib pidada eesti filmi taaskäivitajaks. Üheksakümnendail vajus kodumaine kinokunst sügavale pimedusse. Aastal 2000 ei valminud meil ühtegi täispikka mängufilmi. Kivikase romaani põhjal vändatud film, samuti debüüt, seekord Nüganeni oma, tõi rahva jälle kinno ja algas eestimaise filmi uus tõus.

"Ukuaru", mida hääletajad samuti kümne parima sekka valisid, on mõnevõrra kummaline nähtus Eesti kinoajaloos. Leida Laiuse film põhineb vaid poolel raamatul (teine pool ei ole tõesti kuigi inspireeriv) ja tõstab esile ürgnaise Minna elu ja kannatused. Moodne naine Kaili, teatud mõttes Minna vastand, visati filmist välja. Küllap põhjusega. Ilmselt ei peetaks "Ukuarut" üldse meeles, kui Arvo Pärt poleks seda oma muusikaga, eeskätt muidugi ikoonilise valsiga, igavikku kirjutanud.

Rahva lemmikfilmide sekka on jõudnud ka üks parimaid eesti õudukaid läbi aegade: "Nukitsamees". Mina ei julgenud seda lapsena igatahes vaadata. Ja pimedaga metsa minna ei kavatse ma mingil juhul. Iga kuuse ja tamme otsas võib mõni sarviline elukas varitseda.

Mida öelda "Nipernaadi" kohta, mis samuti paljude südamed võitnud? Tüüpiline näide sellest, kuidas üks erakordne raamat lihunikunoaga ära retsitakse. Gailiti loomingut on raske, tegelikult võimatu ekraanipurki suruda. Tõnu Kark ei ole minu silmis Nipernaadi, nii nagu Priit Võigemast pole Oru Pearu ja Aare Laanemets pole Toots.

Tean-tean, iga režissööri jaoks on paras Heraklese ülesanne leida lugejate vaimusilmas juba elustunud värvikale tegelasele vääriline kehastaja. Kaljo Kiisk otsis seda õiget Nipernaadit maa alt ja maa pealt ja lõpuks lõi käega – las Kark mängib. Laanemets ei pidanud algselt üldse Tootsi kehastama. Osa võtteid oli juba võetud, kui senine osatäitja minema löödi ja kiirkorras uus poiss asemele otsiti.

Aga film kui obsessiivne üritus luua reaalsuse illusioon koosnebki sageli juhuslike valikute jadast. Kirjanduses, väidan ma, on juhustel hoopis vähem ruumi, sest selles vallas sünnib teos kahe võrdväärse looja – autori ja lugeja – koostöös. Filmi puhul on vaataja kõigest passiivse osalusega konstateerija.

Minu halastav loomus andestab neile filmitegijatele, kes raamatut/näidendit ei tapa, vaid ainult vigastavad. Ehk siis: lasevad end kirjandusteosest inspireerida, kuid ei võta seda täiel määral filmi aluseks. Niisugune on hääletusel kolmandaks tulnud "Viimne reliikvia". Bornhöhe "Vürst Gabrielist" on laenatud vaid peategelased ja üksikud tegevusmotiivid, suurem jagu on aga stsenaariumi autori Arvo Valtoni fantaasia. Ka selle filmi õnnestumisele aitas kaasa muusika. Paul-Eerik Rummo tekstidel põhinevad laulud, millele Uno ja Tõnu Naissoo pidid ebainimlikult kiiresti viisid looma (esialgne muusika visati prügikasti), elavad juba üle viiekümne aasta oma elu.

Miks eestlased "Kevadet" nii kõvasti armastavad? Sellele on juba korduvalt vastatud ja ei lisa minagi miskit uut. Me kõik oleme lapsed olnud ja koolis käinud ja mõne Tali, Tootsi, Kiire, Tõnissoni või Teelega kokku puutunud. Nostalgia, nostalgia.

Ometi ei tasu leppida ainult Kruusemendi "Kevadega". Vahel tasuks "Kevade" haud lahti kaevata, Lutsu lapsuke taas maapinnale tuua ja talle lugedes elu sisse puhuda. See on see lugemise vägi. Raamat ärkab ikka, alati ja uuesti ellu, kui ta avatakse ja läbi loetakse.

Sa oled vaid ilusa maskiga loom

Kuidas saada iseendaks (Jungi näpunäidete järgi)

Psüühikateaduste supertäht Carl Gustav Jung, kelle sünnist möödub tänavu 150 aastat, ei olnud ainult teedrajavaid teooriaid loonud analüütik, vaid ka 20. sajandi üks silmapaistvamaid mõtlejaid. Tänu mitmekülgsetele huvidele nagu ajalugu, esoteerika ja mütoloogia suutis ta psühholoogia avaramasse voolusängi juhtida ning ehkki mõningad tema ideed, näiteks kollektiivne alateadvus, ei ole teaduslike vahenditega tõestatavad ega ümber lükatavad, pakuvad need kahtlemata intellektuaalselt erutavaid seletusi inimloomuse ja -isiksuse mõistmiseks.

Pixabay

Jung jaotas inimelu nelja põhilisse etappi: lapsepõlv, noorus, keskiga ja vanadus. Olgugi et paljudes psühholoogilistes teooriates toonitatakse ennekõike lapsepõlve tähtsust isiksuse arengus, ei tasu mingil juhul alahinnata ka teismeliseiga, mil tegelikult langetatakse kogu järgnevat elu mõjutavad otsused.

Noorukieaga kaasnevad füsioloogilised muutused põhjustavad ühtlasi psüühilise revolutsiooni. Jungi sõnutsi hakkab just teisme-aastail psüühe kuju võtma ja ehkki lapse arhetüüp sügaval alateadvuses soovib jääda mudilaseks, peab inimene hakkama otsima oma kohta elus. Murdeiga – nagu eestikeelne nimetuski kinnitab – on tohutu murrang, võrreldav liblika arengujärguga, mil kookon rebeneb ja valmik asub välja ronima. Kohe kerkib ta ette saatanlik küsimus: „Kes ma olen?” Vastusevariante elu niisama ei anna.

Identiteediloomega tegelev noor on seatud keeruka probleemi ette: milline on see sisemine, „tõeline“ mina ja millist külge sobiks näidata ka väljapoole. Taoline rollide valik, nende selgeksõppimine ning veatu esitamine tekitab vaimseid pingeid.

Jung on sellist isiksuse pingestatud arenguprotsessi seletanud läbi ajusse kodeeritud arhetüüpide. Üks neist on Persona – „mask“, mille taha varjudes tahetakse näida ühe või teisena, et jätta üldsusele aktsepteeritav mulje. Edasijõudmiseks peab isik teadma, millist rolli temalt nõutakse. Paljud inimesed elavad topeltelu: ühte, mille üle võimutseb Persona ja teist, mis rahuldab muid psüühilisi vajadusi.

Paistab, et Jungi Persona on enam-vähem sama, mida üldisemalt imidžiks või kuvandiks nimetatakse. Elu jooksul tulevad esitusele üha uued rollid, samal ajal kui vanad „kavast“ maha võetakse. Üks keskmine mees astub sellistesse rollidesse nagu poeg, isa, vanaisa, õpilane, tööline või ülemus, abikaasa jne. Iga rolliga kaasneb erinev mäng, tekst ja publik.

Kõik teed viivad Litsmetsa

Libusid loetakse sügisel.

Kadus nagu lits vette.

Libuvitsapõõsas puhkes õitsele.

Selle kevade mood: lilleline litsikittel.

Libuhunt murrab mehi.

Litamiin C teeb tervisele head.

Libuprofeen võtab peavalu.

Lööme juubeli puhul litse kokku.

Libula meeshoor pääses laulupeole.

Hoorus ei tule kunagi tagasi.

Neitsi kandis hoorusevööd.

Mu karvast rinda ehivad kaks roosat libu.

Pikk valge pulmahoor lohises mööda põrandat.

VaLITSus moodustas uue koaLITSiooni.

Lits kärneriks!

Osav libukütt lasi kümnesse.

Elasid kord vaar ja hoor.

Kui hoor on punane, ei tohi üle tee minna.

Kevadine litavedu soodustab viljakust.

Paraadi ees marssis libukandja.

Üks litsike enne magamaminekut toob hea une.

Rahvas on ikkagi raamatukogu

Sealt leiab alati lugemist

Tänavu möödub 500 aastat esimese eestikeelse raamatu ilmumisest. Mida me tollest raamatust teame? Ainult kribu-krabu. Trükiti Lüübekis, ilmselt koos samalaadse lätikeelse raamatuga, sisaldas luterlikke jutlusetekste, kuid paraku hävitasid kogu tiraaži reformatsioonivastased katoliiklased. Siin faktid lõpevadki. Aga raamatuaasta suurejooneliseks tähistamiseks on põhjus sellega olemas.

Ei saa välistada, et juba varem, sügaval keskajal, kirjutati mõnes kloostris, näiteks Padise, Kärkna või Pirita müüride vahel, käsitsi valmis üks eestikeelne raamat. Või lausa mitu(sada). Küllap maaliti ilusad värvilised pildidki juurde. Mõistagi pole ühtki sellist säilinud. Raamatute ja lugemisoskuse laialdane levik sai võimalikuks ikkagi tänu trükipressile. Paraku kinnitab esimese eestikeelse trükitud raamatu kurb saatus, et alati leidub neid, kes tahavad vabale kirjasõnale käe ette panna.

Praeguseks on eesti keeles ilmunud ligi miljon raamatut. Ehk siis üks raamat iga elusoleva eestlase kohta. Aga raamatud ongi ju paberist inimesed ja inimesed on lihaks saanud raamatud. Koos moodustame ühe raamatukogu. Küsimus suurele ringile: mis žanrist on eesti rahvas? Ulme, krimka, põnevus, armastus? Või hoopis teatmik, vestmik, õpik? Aga nii nagu ühes õiges raamatukogus leidub kõikvõimalikke väljaandeid, tuleks ka rahva puhul üldistamisest hoiduda.

Mõni meist on tundeline armastusromaan, teine ammendamatu spordientsüklopeedia, kolmas usaldusväärne teedeatlas. Kord jalutab tänaval vastu katekismus, kord seisab poesabas koomiks. Kui külla tulevad anekdoodikogu ja noodiraamat, on lõbu laialt. Kohtumine luulekoguga paneb elu üle järele mõtlema. Õudukaga ei taha keegi tegemist teha.

Esimesed eestikeelsed raamatud kuulusid loomulikult kristliku kirjanduse valda. Aga millal ilmus esimene eestimeelne raamat? Ilmselt tuleb see auväärne nimetus anda „Kalevipojale” (1857). Idee kirjutada eesti rahvale oma eepos tekkis kõigepealt sakslase Bertrami peas. Tööga alustas Faehlmann, kuid lõpuks sai „Kalevipojast” ikkagi Kreutzwaldi tähtteos. Õnnetuseks oli Lauluisa ajast kõvasti ees ja rahvas ei võtnud eepost omaks. Neid eestlasi, kes on värsivormis „Kalevipoja” otsast otsani läbi lugenud, on tänapäevalgi vast üksikuid. Ettepanek sotsioloogidele: uurige välja täpne arv!

Esimese eestimeelse raamatu tiitlile võiks esitada teisigi kandidaate, näiteks Lydia Koidula „Emajõe ööbik” (1867), mis sisaldab ka luuletust „Mu isamaa on minu arm”. Ernesaksa viisist kantuna on see tekst pugenud sügavale eestlase põue ning saanud pisikeseks pühakirjaks, eestluse kreedoks.

Kui tuua välja esimene eestimeelne proosateos, siis ei pääse kuidagi mööda Bornhöhe „Tasujast” (1880). Ehkki praeguste standardite järgi on see raamatukene lihtsameelne, hõreda stiili ja segase sisuga ning ajaloo seisukohalt eksitav, tõstab „Tasuja” esile eestlase põlise õiguse elada vabana omal maal ja sütitab tahet selle õiguse eest võidelda.

Eestimeelne kirjanduskaanon moodustab laia tähistaeva, mille esimeste tähtede hulka kuuluvad juba mainitute kõrval ka Liiv, Haava, Vilde ja Kitzberg. Kosmiline areng jätkub Enno, Lutsu, Tammsaare, Gailiti, Noor-Eesti ja Siuru seltskonnaga. Silmapaistvaid tähtkujusid moodustavad Alver, Talvik, Kangro, Masing, Ristikivi, Alliksaar, Kaalep, Kross, Niit, Raud, Pervik, Kaplinski, Rummo, Luik, Runnel, Traat, Unt, Vetemaa, Meri, Viidingud, Ehinid, Mutt, Kareva, Mihkelson, Õnnepalu, Sauter, Kivirähk ja kes kõik veel. Uusi tähti aina süttib ja vahel vanu ka kustub. Ei mahu kõik tähed taevasse ära. Aga Peterson? Tema oma napi eluaja jooksul raamatut välja anda ei jõudnudki. Kirjandustäht saab olla ka ilma raamatuta.

Iga eesti inimene võiks meie kirjanike seast leida mõne hingesugulase. Kellegi, kelle poole on hea pöörduda, olgu ta siis täies elujõus või juba ammu meie seast lahkunud. Hingesugulasega saab alati ilmaasjade üle arutleda, temalt leiab lohutust või mõtteainet, tema suudab lõbustada ja tuge pakkuda. Raamatu vahendusel on kõik võimalik.

*

Minu jaoks on iga aasta raamatuaasta. Paraku olen üsna aeglane lugeja ning ideaalset normi – üks raamat nädalas – ei suuda ma kuidagi täita. No keskmiselt kolmkümmend tuleb aasta jooksul ära küll. Vahel on pagana raske valida, mida lugeda ja mis täiesti kõrvale jätta, aga sellisel juhul läheb käiku vaist – see asendamatu abimees igas eluvaldkonnas. Kuuenda meelega jõuab kindlalt meeldivate teosteni.

Aga kas teos peabki tingimata meeldima? Ei pea. Ei saagi. Kõik inimesedki pole meeldivad, kaugel sellest! Raamatuid, nagu inimesi, tuleb aktsepteerida nende naturaalsel kujul. Ei saa igaühega sõbrustada, ei tohi igaüht endale külla kutsuda. Samamoodi ei saa mis tahes raamatut enda riiulile panna. Sinna üürivad kodu vaid need, kellega jutt klapib.

Isiklik raamatukogu on nagu suur perekond või lausa suguvõsa. Olen mitut puhku püüdnud kokku lugeda, palju mul neid pabersugulasi õieti on. Järg läheb kusagil kolmesajanda peal sassi. Lasteraamatuid, millest paljud vihikupaksused, oleks vist targem üldse kilodega kaaluda. Aga lambist öeldes – üle tuhande raamatu saab kindlasti kokku, võib-olla isegi paartuhat. Suur suguvõsa igal juhul, aga võiks veel suurem olla!

Vahel kurdavad ka innukamad lugemissõbrad, et raamatuid antakse välja liiga palju. No ja mis siis? Kõike ei pea nagunii lugema. Eestlasi on nõnda vähe, et mingitpidi peab seda hulka kompenseerima. Kasvõi raamatutega. Eesti raamat või eesti inimene, vahet pole.

Samal teemal:

Raamat on ikkagi inimene

Ei pea kandma mõõka, et olla rüütel

Taaskohtumine täiusliku raamatuga

Tänavu lahkus igaviku teele hollandi kirjanik Tonke Dragt. Paraku ei ütle see nimi paljudele siitkandi lugejatele suurt midagi. Kes ta oli? Täiusliku raamatu autor! Ta sündis 1930. aastal Indoneesias, mis oli toona Hollandi koloonia. Teise maailmasõja ajal, kui jaapanlased Indoneesia okupeerisid, sattus Tonke koos ema ja kahe õega vangilaagrisse. Igavuse peletamiseks ja meeleolu tõstmiseks hakkas tüdruk kasutatud paberilehtedele jutukesi kirjutama. Õnneks tuli perekond laagrist elusana välja ning sõja lõpul sai Tonke taas kokku oma isaga. Koos mindi elama Hollandisse.

Hilisemas elus töötas Tonke Dragt kunstiõpetajana, kirjutas lastele raamatuid ja illustreeris neid. Õpetades avastas ta, et põnevate lugude jutustamine aitab klassis korda hoida ning isegi kõige jopsakamad rüblikud rahunevad niimoodi maha.

Tema läbimurdeteoseks sai 1962. aastal ilmunud seiklusjutt „Kiri kuningale” (De brief voor de koning), mis võitis lisaks kohalikele kirjandusauhindadele ka paljude suurte ja väikeste lugejate südamed. Raamat on tõlgitud pea paarikümnesse keelde. Eesti keeles ilmus „Kiri kuningale” 1995. aastal.

Minuni jõudis see raamat siis, kui olin kaksteist või kolmteist. Esimene lugemiskogemus on mälust pühitud, kuid küllap jättis raamat mulle kustumatu mulje. Miks muidu lugesin seda kooli ajal veel vähemalt kolm korda. Nüüd, leides, et kirjanik on meie seast lahkunud, tundus õige tegu võtta „Kiri kuningale” uuesti kätte. Olles ise seitsme raamatu isa, võin julgelt öelda: Tonke Dragt kirjutas tõepoolest täiusliku raamatu.

Täiuslikkust on pagana keeruline sõnadesse panna. Ütleks nii: täiuslikus raamatus ei ole midagi üleliia ega puudu. Lugu haarab esimestest ridadest peale, tegelased on värvikad isiksused, tegevus kannab sõnumit ja stiil on puhas, ent ikkagi mitmekesine. On märulit, koomuskit ja traagikat. Hästi idanevaid mõtteteri samuti. Teisisõnu peab üks õige raamat olema nagu rikkalik pidulaud, kus on ühtaegu soolast ja magusat, haput ja kibedat ja uhke lillekimp keskel.

Kõige lihtsamalt öeldes kõneleb „Kiri kuningale” rüütlitest ja rüütellikkusest. Tiuri on kuueteistaastane noormees, kuningas Dagonaudi alam, kes ootab rüütliks löömist. Enne seda peab ta linna lähistel kabelis ühe vaikse öö veetma. Koidiku eel ilmub kabeli ukse taha võõras mees, kes palub, et Tiuri teda aitaks. Selgub, et võõras on ühe sureva rüütli kannupoiss. Rüütel usaldab noormehele pitseeritud kirja, mille too peab ilmtingimata naaberriigi valitsejale, kuningas Unauwenile toimetama. Kaalul on terve kuningriigi saatus. Tiuri nõustub ning sellega algab tema seiklusrohke teekond läände.

Raamatu alguses on kenasti ära toodud kolme kuningriigi – Dagonaudi, Unauweni ja Evillani maa kaardid. Hea lugedes järge ajada, kus Tiuri parasjagu oma teel viibib. Kuninga mets, Pruun klooster, Mistrinaudi loss, Sinine jõgi, mitmed võõrastemajad, kõrged kaljumäed, Menaurese onn, Dangria linn, Vikerkaare jõe toll, Kuukõrgendik... Tiuri kohtub punaste ja hallide rüütlitega, lossihärrade ja munkadega, kõlupeade ja kerjustega, vaeste ja rikaste, alatute ja lahketega. Pikal ohtlikul teekonnal kulub üks truu sõber ära ning sellise Tiuri ka leiab – särtsaka ja terase karjusepoisi, kel nimeks Piak.

Ehkki lugu on kahtlemata inspireeritud keskaegsest Euroopast, ei peegelda raamatu geograafia ja sündmustik tegelikku ajalugu. Samas ei saa Dagonaudi ja Unauweni maad pidada ka täiel määral fantaasiavallaks. Tiurit ei aita võlurid, ta ei lenda lohe ega luua seljas, tema vaenlased ei kasuta musta maagiat. Noor rüütlihakatis peab ilma nõiaväeta hakkama saama, ainult tarkuse ja osavuse toel. Kusjuures – Tiuril pole mõõkagi. Aga nagu ütleb kuninglik narr Tirillo: „Ei pea mõõka kandma, et olla rüütel!”

Küllap loen „Kirja kuningale” edaspidigi veel ja veel. Täiuslikkus ei ammendu ega kulu. Mul vedas, et leidsin juba nii varases eas oma raamatu. Selle päris oma raamatu, mille juurde ikka tagasi pöörduda, saamaks meeldetuletuse: maailma päästmine algab iseenda ületamisest.

Aasta suurim kirjandussündmus

Kangekaelne kangelane on tagasi!

Mis oli kõige tähtsam, kõige suurem, kõige erakordsem ja kahtlemata ka kõige ootamatum kirjandussündmus, mis mulle 2024. aastast elu lõpuni meelde jääb? Sõitku seenele Kullad, Luugid ja Pihelgad! Ka "Ulyssese" ilmumine eesti keeles pole mingi maavärin ega komeet. Minu jaoks oli tähtsaim Asterixi tagasitulek.

Esimene Asterixi koomiks ilmus eesti keeles täpselt kolmkümmend aastat tagasi, just sel ajal, kui ma juhtumisi oma kooliteed alustasin. See viiskümmend aastat enne Kristust elanud tiivulise kiivriga Gallia sõdalane, igavesti kangekaelne kangelane, võitis kohe mu südame. Minusugune põnn ei taibanud veel päris hästi Asterixi sarja konteksti, aga lood ise olid nii naljakad ja põnevad, et kui raamat oli juba kätte võetud, ei saanud seda enam kõrvale panna. Aga nalja ja põnevust lapsed ju mistahes kirjanduse puhul kõige rohkem väärtustavadki.

Asterix tutvustas mulle Rooma impeeriumi, Julius Caesari, Kleopatrat ja ladina fraase ammu enne seda, kui koolis antiikajalugu õppima asusin. Juba varakult oli mul selge, mis on menhir, pilum või sesterts, kes on druiidid ja gladiaatorid ning kuidas teha vahet roomlastel, gallialastel ja gootidel. Õppisin tundma Britanniat, Helveetiat, Korsikat, Kreekat ja Egiptust. Loomulikult sai Asterixi ja Obelixi seltsis kogu Galliale tiir peale tehtud. Mine tea, võib-olla tekkiski mu kustumatuna püsiv huvi ajaloo vastu just Asterixi seiklustele kaasa elades.

Asterixi kaks isa – teksti autor René Goscinny ja piltide looja Albert Uderzo – tulid esimese koomiksiga lugejate ette kuuekümnendate alguses. Vaid mõni aasta varem oli välja kuulutatud Prantsuse Viies Vabariik. Riigi külge liidetud koloniaalalad kippusid mässama. Prantslased olid omavahel pidevalt tülis ja paistis, et Prantsusmaa kui uhke suurriigi päevad on loetud. Need meeleolud kujundasid ka Asterixi maailma. Goscinny ja Uderzo lõid Prantsusmaast satiirilise pildi, mille aktuaalsus pole endiselt lahjenenud.

Rooma on vallutanud kogu Gallia, peale ühe väikese mereäärse küla, mille asukad omavahel pidevalt sõimlevad ja madistavad. Nad on jonnakad, isepäised ja natuke lihtsameelsed. Aga kui oht (ehk Rooma leegion) ähvardab, võtavad nad end kokku, lasevad paagi võlujooki täis ja annavad roomlastele korraliku lahingu. Võit kuulub alati gallialastele.

Kui mu arvepidamine paika peab, ilmus kuue aasta jooksul eesti keeles kaheksateist Asterixi koomiksit. Miskipärast saabus seejärel pikk vaikus. Sel suvel vupsas eesti keeles kõnelev Asterix eiteakust taas välja. Kakskümmend neli aastat hiljem! See on ju terve inimpõlv. Paljud poisid ja plikad polegi temaga varem kohtunud. Suur osa vanadest Asterixi koomiksitest on aga kardetavasti kapsaks või makulatuuriks muutunud ja neid uutel põlvkondadel enam nii lihtne kätte saada polegi.

Minul on varasemad väljaanded kõik kenasti alles. Paar tosinat aastat seisid need pimedas kapis, Miki-Hiire, Piilupart Donaldi, Tomi ja Jerry, Ränirahnude, Muumide ja muu sedasorti kireva rahva otsas. Nüüd, kui kaks uut numbrit on ilmunud, puhusin ka vanadel tolmu pealt ja tõstsin riiulile, auväärsele kohale „Sõrmuste isanda” kolme tellise kõrval. Esimesed numbrid on trükitud kehvapoolsele pruunikaskollasele paberile, edasi muutub paberi ja köite kvaliteet juba peenemaks. Uued numbrid läigivad ja kiiskavad nagu ponksid poisid kunagi.

Asterixi lugusid on prantsuse keeles ilmunud neljakümne ringis, eks näis paljud neist siis ka maakeelde tõlgitakse. Olen mõlemad uued osad kaks korda läbi lugenud (mul ei tõesti midagi paremat teha) ja ootan juba järgmisi. Kui Asterix platsis, on tulevik igatahes helge.

P.S.

Need gallialased on hullud!

Nigula vigurid

Kus Jõuluvana päriselt elab?

On nigulapäev. Mida see õieti tähendab? Pühak Nikolaus suri 342. aasta 6. detsembril. Tema täpne sünniaeg on teadmata ja ka elukäigust teame täpselt nii palju, kui vanad legendid pajatavad. Eestis on nigulapäeva tähistanud peamiselt õigeusklikud, sealhulgas setud. 20. sajandi alguseks oli nigulapäev nihkunud talvisele pööripäevale nii lähedale, et mõnel pool peetigi nigulapäeva talve alguseks. Nigulaöö olnud nii pikk, et linnud ei jõudnud oksast kinni hoida ja potsatasid enne päikesetõusu puu otsast maha. Rahvas rääkis sedagi, et Nigul needib veed kinni ja jää hakkab inimest kandma. Muidugi ei saa tänapäeval Nigula neetide peale enam kindel olla.

Pärast seda, kui uus kalender kasutusele võeti, venis nigula- ja pööripäeva vahe paari nädala pikkuseks. Tegelikult on rahvakalendris ka kevadine nigulapäev, mida peetakse 9. mail. Meremeeste kaitsjana tuntud Nikolaus on Niguliste kiriku ristiisa, samuti said tema kaudu nime Lääne-Nigula ja Viru-Nigula. Ometi tundub, et väljaspool õigeusklike ringi pole vanarahvas Nigulit eriti oluliseks pidanud. Seda näitab ka Niguli nime kandvate meeste vähesus. Selle aasta seisuga on Eestis vaid 19 Nigulit. Venelaste seas on Nikolai aga küllaltki populaarne nimi (kokku üle 3700 esindaja), ehkki statistika näitab, et alla 60-aastaste hulgas on Nikolaisid päris väheks jäänud. Kõige rohkem Nikolaisid on sündinud just detsembris, peaaegu 500.

Pixabay

Püha Nikolaus on tuntud eelkõige Jõuluvana prototüübina. Piiskopiametit pidas ta küll praeguse Türgi aladel (toona Rooma impeeriumis), kuid kes tahab oma silmaga näha Jõuluvana hauda, peab sõitma Lõuna-Itaaliasse. Bari linnas asub Püha Nikolause basiilika, kuhu auväärt piiskopi säilmed islamiusuliste saratseenide eest varjule toodi. Nikolaus sai keskajal populaarseks laste kaitsepühakuna, mõnel pool Euroopas hakkasid piiskopiks riietatud mehed, vahel ka poisid, käima jõulude aegu vaestemajades, varjupaikades ja hospitalides, kaasas väikesed kingitused. Hollandis kannab Jõuluvana ehk Sinterklaas tänapäevalgi piiskopirüüd, ratsutab valgel hobusel ja tassib endaga kaasas suurt raamatut, kuhu on üles kirjutatud kõigi laste hea- ja pahateod.

Arvatavalt olidki hollandlased need, kes viisid jõuluvana ka Ameerikasse. New Amsterdam (ehk New York) ja selle ümbrus kuulusid 17. sajandil Hollandi kolooniate hulka. Sinterklaasist sai hiljem Santa Klaus, Coca-Cola Company truualamlik rekkajuht. Tema elupaigaks peavad ameeriklased miskipärast põhjanaba.

Jõuluvana tegelik residents on siiani jäänud segaseks. Otse polaarjoonel, Rovaniemis asub nimelt Jõulumaa, kus pesitseb samuti üks punase kuuega vanamees, kes väidab end Jõuluvana olevat. Suur osa Eesti lapsi peabki just Lapimaa jõulutaati selleks õigeks. Kuulake nüüd, lapsed: teid on petetud!

Kui ma väike olin, nägin oma silmaga, kuidas punases kuues Jõuluvana vara hommikul naabermajast välja tuli, tohutu kopsaka koti oma Žiguli pagassi tõstis ja siis padavai minema sööstis, nii et kets all vingus. Päeva jooksul pidi ta ju kogu maailma lastele kingid kätte toimetama. Minu juurde jõudis ta alles hilja õhtul, üleni higine ja habe katkutud. Laulsin „Oh kuusepuud” ja sain oma kommikoti kätte. Sealsamas, Talve tänaval elab Jõuluvana tänapäevalgi, ainult et nüüd sõidab ta Škodaga.

Kas keskaegne eestlane oli kristlane?

Läänest imporditud usku ei võetud omaks

1422. aastal toimus Valgas järjekordne Liivimaa maapäev, kuhu kogunesid tolleaegsed kohalikud võimukandjad: piiskopid, Liivi ordu ametimehed, nende vasallid ja suuremate linnade esindajad. Teemasid, mille üle arutada, oli palju. Muuhulgas tuli jutuks maarahva kristlik lõtvus. Murekohana toodi välja, et mõned eestlased jumala asemel pikset, puid ja madusid kummardavad ning ristimist maha pesevad. Probleemiks oli ka endiselt levinud kalmetesse matmine ja paganlik naisteröövi komme.

Ega mujalgi Euroopas olnud lihtne ristiusu tõdesid lihtrahvale selgeks teha. Eesti aladel tegi ristiusustamise keerulisemaks asjaolu, et siinsed ülikud kas hukkusid Muistses vabadusvõitluses või sulasid sakslaste sekka, kaotades sideme talurahvaga. Kristlaste suur siht pidi olema ju oma usu mõistetavaks tegemine paganatele ja kõige lihtsam oli seda teha ülikute kaudu.

Ristiusu ühe nurgakivi – kolmainsuse dogma – selgitamine lihtrahvale oli keeruline ülesanne. Kui isa esindas jumalat või „taevaisa“ ja poeg Kristust ehk inimeste lunastajat, siis Püha Vaimu funktsioon jäi paljudele täiesti arusaamatuks. Pühal Vaimul oli sarnasusi paganatele tuntud väe või kosmilise energiaga, mis on kõikjal ning annab kõigele jõu. Sellena talupojad kolmainsuse kolmandat osa ka mõista võisid, oskamata Püha Vaimu seostada kristlike arusaamadega. Ometi mängib Püha Vaim olulist osa sakramentides, millele ta annab hinge ja tähenduse. Enamasti oli esimene sakrament, millega Liivimaa talupojad kokku puutusid, ristimine.

Kristluses tähistab ristimine lapse (või siis täiskasvanud pagana) vastuvõtmist ühiskonda, tema päästmist kuradi käest. Keskajal pidasid eestlased ristimise juures ilmselt tähtsamaks vee kui ürgse püha ja puhastava elemendi pähevalamist. Arvati, et ristimine suurendab hingejõudu. On kaheldav, kas maagilise mõtlemisega talupojad pidasid ristivee mahapesemist üldse võimalikuks, mistõttu 1422. aasta maapäeval kõlanud süüdistus eestlaste aadressil võib olla pigem arusaamatus. Õigupoolest ei saa ka ametliku katoliikliku seisukoha järgi ristimist endalt maha pesta – see on üks pühamatest sakramentidest, mis jätab inimese hingele pitseri kogu eluks. Teistest sakramentidest oli talupoegadele uudiseks kindlasti piht ja armulaud. Esimese mõistmiseks pidi talupoeg teadma patu definitsiooni ning kristlikku moraalikoodeksit. See eeldas aga kogu senise eetilise maailmapildi ümberhindamist.

Pixabay

Oma soovide ja vajaduste nimel loitsimine asendus järk-järgult palvetamisega. Kristluse juurdumisel omistati pühakutele haldjate tunnusjooni ning talupojad usaldasid vilja- ja karjaõnne kaitse nende kätte. Talupoegade jaoks oli tähtis põllu viljakus, karja edenemine, hea ilm, koduloomade ja inimeste tervis. Uue usu kujutelmad sobitusid ajapikku talupoja praktiliste vajadustega. Seetõttu ei tasu imestada, et leidub ka teateid pühakutele ohverdamisest. Paraku tegutsesid kõikvõimsa Jumala, „heade“ pühakute ja inglite kõrval ka tumedad jõud, kellega talupoeg pidi hakkama saama.

Kuigi kristlikus õpetuses pole tumedaid jõude esindav kurat ainujumalaga millegi poolest võrdne, sai rahva seas kuradist ikkagi miinusmärgiga Jumal. Temast kujunes „inimkonna põlisvaenlane“, patu sümbol ja kujutis, millele inimkond projitseeris oma hirmud ja ebakindluse. Samas oli kurat mugav karakter, kellega kirik sai lihtrahvast „õiges suunas“ juhtida. Taoline terav vastandamine (Jumal-kurat, paradiis-põrgu) pidi endisele paganale olema võõras. Seni oldi harjutud, et haldjad võivad olla nii head kui ka halvad ning nende iseloom sõltub sellest, kuidas neisse suhtuda. Paganlik mõtlemine eeldas, et kogu loodus on hingestatud ja kõike elavat tuleb austada.

Talupoegadel oli raske harjuda uue ajakäsitlusega, mis ei arvestanud looduse rütme, vaid kulges lineaarselt – otse Viimse Kohtupäeva suunas, mil õiglased saavad tasu ja patused lõpliku karistuse. Looduses kulgeb aeg ikka tsükliliselt: ööle järgneb päev ja päevale öö, aastaajad vahelduvad kindlas järjekorras. Paganlikust kalendrist seega ei loobutud, vaid asendati senised aasta tähtsamad punktid sujuvalt liturgiliste tähtpäevadega.

Uudne praktika talupoegade jaoks oli ka see, et kord aastas, kevade paiku, on kristlasel kombeks pidada nelikümmend päeva paastu, mil lihast ja muust rammusamast kraamist tuleb loobuda ning kuigi pühapäeva peeti varemgi pühaks päevaks nii Eesti aladel kui mujal Euroopas (Sunday, Sonntag – päikesele pühendatud nädalapäev), pidid enamasti Saksamaalt pärit kirikuõpetajad siinsele lihtrahvale kirkuskäimist pidevalt meelde tuletama.

Jumalateenistuste juures väärtustas Vana-Liivimaa talupoeg pigem maagilist kultuslikku poolt. Ladinakeelsed jutlused ja palved sulasid kiriku ametlikku keelt mittevaldava talupoja kõrvus müstilisteks nõiasõnadeks, millest sai abi praktilises elus. Pastoritel lasti õnnistada vett ja soola, mida näiteks raviotstarbel kasutada võis.

Kristlikke põhimõtteid püüti kirjaoskamatule rahvale seletada niinimetatud vaeste piibli (Biblia pauperum) ehk piiblilugusid seletava pildiraamatu ning kiriku vitraažide, altarimaalide, skulptuuride ja freskodega, mis andsid edasi tähtsamaid piiblistseene. Mungaordude liikmed ning eesrindlikumad kirikuõpetajad õppisid selgeks kohaliku keele, et talurahvast ristiusu asjades harida. Alates mainitud Valga maapäevast soositi ka siinmail rohkem eestikeelseid jutlusi.

Keskajal loeti iga inimest, kes oli ristitud, kristlaseks. Vana-Liivimaa talupojad ei osanud ennast aga usutunnistuse alusel ristirahva sekka liigitada. Lihtrahva jaoks polnud muistne, looduse keskne usutraditsioon ja Läänest imporditud ristiusk vastandlikud nähtused, neid võis omavahel kombineerida. Ka praktikas ei olnud keskaegse talupoja usund puhtakujuline kristlus, vaid sisaldas rohkesti varasemaid kujutelmi. Katoliku kirik oli taoliste arengute suhtes esialgu võrdlemisi liberaalne.

Üleminek kristlusele kulges aeglaselt ning sujuvalt. Uut religiooni ei mõistetud nii, nagu ametlik teoloogia ette kirjutas, vaid kohandati vastavalt talupoeglikele vajadustele. Päris kristlasteks said talupojad alles varauusajal, luterliku kiriku tiiva all. Keskaegne eesti talupoeg oli lihtsalt üks ristitud pagan.

Ära ole esimene, kes uskuma jääb. Ära ole viimane, kes petta saab

Mida teha, et külmas sõjas mitte surnuks külmuda?

Nelikümmend aastat tagasi anti välja album „Chess”, mis sisaldas laule samanimelisest muusikalist. Kui muusikal ise paar aastat hiljem Londonis lavale jõudis, olid mõned palad, nagu „One Night in Bangkok”, „I Know Him So Well” ja „Anthem” juba hittideks mängitud. Ehkki muusika autorid Benny Andersson ja Björn Ulvaeus olid selleks ajaks ABBA-le joone alla tõmmanud, kumab muusikalist ikkagi läbi tugev ABBA-likkus. Sellele viitab ainuüksi „Chessi” peategelaste kvartett: kaks meest ja kaks naist. Ent „Chess” pole lugu Rootsi menubändist, vaid hoopis poliitikast, spordist ja noh, armastusest (või selle puudumisest) ka.

„Chessi” muusika on vägev, kuid libreto paraku segane. Olen oma silmaga näinud Vanemuises 2006. aastal esietendunud versiooni, kus laulsid-mängisid Koit Toome, Gerli Padar, Janika Sillamaa ja Lauri Liiv. Kusjuures, lavastaja Georg Malvius oli niigi selgrootu loo veel segasemaks pööranud. Toimus mäng mängus: lauljad kehastasid näitlejaid, kes kehastasid maletajaid, kes kehastasid Külma sõja ettureid või jummal teab, keda veel... Kontsertlavastusena võttes oli Vanemuise „Chess” aga raskesti unustatav elamus, muidu ma seda siin pea kakskümmend aastat hiljem ei meenutaks.

Pixabay

Tollal, aastal 2006, näis Külm sõda juba udune minevik. Nüüd aga – selge olevik. Praegune Külm sõda, mille Ukrainas asuv epitsenter on paraku väga tuline, alles kogub hoogu. Seekordne rindejoon kulgeb küll mõnevõrra teisiti. Eesti on iseseisev ja sõdib demokraatlike riikide poolel. Soome ei soometu ja Saksamaa on üks. Ometi näib, et eelmises Külmas sõjas oli pilt palju teravam: pahad tegid pahandust ja head tegid head. Ühel pool seisis USA koos kapitalistlik-demokraatliku läänega, teisel pool marutses kommunistlik Nõuka-liit ühes oma vasallidega. Kas trumpistlik USA on aga endiselt demokraatia poolel? Kas Orbanist, Le Penist ja teistest populistidest ussitanud Euroopa suudab demokraatia eest seista?

Aga tagasi „Chessi” juurde. Sport oli üks lahinguväli, kus demokraatlikud ja ebademokraatlikud riigid omal ajal veretult sõdida said. Venelaste jaoks oli ülimalt tähtis kõikvõimalikel suurvõistlustel ameeriklastele pähe teha. Eks ameeriklased mõtlesid sama venelaste kohta. Ka malelaud oli lahinguväli. Suurmeistrid Bobby Fischer ja Anatoli Karpov kunagi vastamisi ei läinudki (1975 loobus Fischer Karpovi vastu mängimast), ent „Chess” elustab selle intrigeeriva duelli: ameerika ja vene maletajad kohtuvad Bangkokis, et välja selgitada, kes on maailma parim. Võidab see, kelle närvid vastu peavad.

Eespool loetlesin juba „Chessi” suurimaid hitte, aga minu lemmik on hoopis „Nobody’s Side”, muusikaline aforismikogu, mida passib iga kell tsiteerida. Naine nimega Florence – mõnes lavaversioonis on ta Ungari päritolu, mõnes hoopis tšehhitar, aga vahel ka britt või ameeriklanna – on suurepärane maletaja, Ameerika suurmeistri Freddie Trumperi treeningpartner, sõber ja võib-olla isegi natuke enamat. Kui ta Freddie’ga põhjalikult tülli pöörab, ei mõista ta enam, mis tema ümber toimub. „Võib-olla ei ole ma kellegi poolel,” järeldab ta.

Lahti läheb kibedate mõtete tulevärk: „Kõik mängivad mingit mängu, kuid ei mängita samade reeglite järgi.” „Kõige parem on üksi edasi minna.” „Oled mängust väljas, omaette.” „Miski pole lõpuni kindel.”

Ja siis: „Keegi pole kellegi poolel.” „Ära kaota südant, kasuta mõistust.” „Ära kuula võõra nõu.” „Ära lase sõbral end kaks korda haneks tõmmata.” „Ära ole esimene, kes uskuma jääb, ära ole viimane, kes petta saab.” „Ära unusta: ka parim (tahtmine) läheb aia taha.”

Kes mõistab, et ta on päriselt üksi, saabki usaldada vaid iseennast. See ongi see lihtne, ehkki veidi mõru tarkus, mis aitab rasketel aegadel vastu pidada. Kui nii paljud on kurjusest purjus, tasub säilitada kaine meel ning jääda endale kindlaks. Tuleb säilitada külm pea, et külmas sõjas ellu jääda. Mängida oma mängu, sest keegi pole päriselt kellegi teise poolel.