Esimene koolipäev lõppes suure pettumusega
Minu koolitee algas täpselt kolmkümmend aastat tagasi. See oli
praegusega võrreldes hoopis teine aeg. Võsas varitsesid
dinosaurused ja maanteel müttasid mammutid. Pakkisin oma väikese
kivikirve ranitsasse, tegin kodustatud hundile pai ja läksin.
Tegelikult ei mäleta ma oma esimesest koolipäevast suurt midagi.
Meelde on jäänud ainult paar hägust hetke, kui istusin aulas venna
kõrval, ümberringi võõrad näod ja võõrad seinad. Kõik tundus
nii arusaamatu. Ma polnud elevil ega hirmul, lihtsalt segaduses. Oli
paras vedamine, et mu vend läks kaheteistkümnendasse ja sain tema
käekõrval kooliteed alustada, vastasel juhul oleks mu pisike maailm
vist täielikku kaosesse vajunud. Igatahes lisas selline vennalik
teatepulga üleandmine edasiseks jõudu.
Ei mäleta sedagi, milliseid lilli ma õpetajale viisin ja kas
üldse viisin. Esimesed muljed koolimajast ja klassiruumist on samuti
peast kadunud. Küll aga mäletan, et kandsin valget triiksärki,
veidi lontivajunud musta kikilipsu, tavalisi teksaseid ja
mõmmipildiga botaseid. Esimene siidvest, viigipüksid ja kingad
tulid alles kunagi hiljem. Pärast aktust ei järgnenud kodus mingit
pidu ega kringlisöömist. Muide, ka põhikooli ja gümnaasiumi
lõpetamine polnud pillerkaaritamiseks piisavad põhjused. Mu kodus
on kehtinud alati sama reegel, mis kloostris: pidu on saatanast.
Aabitsaid ei andnud meile kätte direktor või õpetaja, nagu
mõnes koolis kombeks. Need jagati kiiruga välja aula ukse taga,
kohe enne sissemarssi. Ootasin aabitsat väga. Juba lapsena
armastasin raamatuid ja aabits oli minu jaoks Üks Eriti Tähtis
Raamat. Enne kooliminekut olin jõudnud päris mitme erineva
aabitsaga tutvust teha. Lemmikuks sai Karuaabits. Kusagilt jäi aga
kõrva, et õige aabitsa kaane peal seisab hoopis kirju sabaga kukk.
Üht sellist olin ka käes hoidnud ja sealt veidi lugenud.
Ja oh seda pettumust, kui aula ukse taga anti mulle pihku säärane
pasakollane aabits, mille kaanel polnud ei kukke ega karu. Üleüldse
oli tegemist lapsevaenuliku lektüüriga. Tekstid olid rasked ja
pildid igavad. Oskasin muidu soravalt lugeda, aga sinna aabitsasse
oli sattunud niisuguseid hirmsaid sõnu, mis mulle tõsist raskust
valmistasid. Muumipere jõulujutus esines näiteks Tusklikupreili. No
katsu neid tähti kiirelt ja korralikult kokku lugeda!
Nüüd sama aabitsat sirvides mõistan, mida autorid taotlesid.
See oli esimene okupatsioonijärgses Eestis ilmunud aabits, õieti
küll soomlaste toel välja antud ja sealpool lahte ka trükitud.
Tekstiosa koostaja Viivi Luik soovis, et pisikesed eestlased teeksid
juba varakult tutvust Koidula, Liivi, Tuglase, Haava ja Ennoga,
õpiksid armastama oma kultuuri, loodust ja rahvast. Samas ei tohi
laste vaimseid võimeid kunagi ülehinnata. Minule meeldis pigem
ninnu-nännu kirjandus, selline Disney-värk. Palju ilusaid pilte ja
lihtne tekstipudi.
Luige-Kokamäe aabitsas on ka sisu, mis mõjub tänapäeval üsna
veidralt ja tekitab isegi kohmetust. J-tähe juurest leiab sellised
näitelaused: "Jumal, kaitse meie maja. Kaitse meie ema ja isa.
Kaitse ka kõiki lapsi." Ülestõusmispühasid kirjeldavas jutus
aga: "Lapsed nurusid: "Ema, loe Jeesusest!""
Sellele järgneb pikk tsitaat piiblist. Üheksakümnendate alguses
polnud ilmselt päris selge, millises vaimus peaks lapsi harima.
Kohati arvati, et kristlikud tõekspidamised kuuluvad igal juhul
isamaalisuse juurde, nii nagu vanal hääl Pätsi ajal.
Kõhedust tekitab ka Luige omaloominguline lugu ühe perekonna
reisist Rootsi. Kokamägi joonistas sinna kõrvale Estonia laeva.
Tolleks ajaks, kui me klassis selle jutuni jõudsime, oli laev juba
merepõhjas.
Samas jutus öeldakse muuhulgas: "Söödi ka teistmoodi
sööke, nagu näiteks spagettit, jogurtit, müslit, kiivisid ja
isegi tigusid." Tõepoolest, kolmekümne aasta eest olid jogurt,
müsli ja kiivid siinmail veel üsna eksootilised. Teod pole õnneks
meie toidulauale jõudnudki. Tasub ka tähele panna, kui palju on
õigekeel vahepeal muutunud. Tookord söödi spagettit, nüüd aga
spagette.
Ehkki esimeses klassis ei tekitanud aabits minus sooje tundeid,
hoian seda endiselt oma riiulis. Hea vahel võtta ja sirvida.
Mis esimesel koolipäeval veel juhtus? Sain teada, et
koolidirektori nimi on Kool. Tundus täitsa loomulik. Õige
politseiniku nimi on ju Võmm, puusepa nimi on Puusepp ja arstidel
on nimeks kas Haigla, Süstal või Stetoskoop. Kolmekümne aasta eest
olid asjad nii lihtsad. Direktor Koolil oli must habe ja kõva hääl.
Aga mida ta kõneles – jälle auk.
Mu esimene klassijuhataja oli Kivi. Kusjuures, Kivi-ajal oli hea
elada. Ta tegi meile selgeks, et õpime B-klassis. See tegi mind
natuke kurvaks, sest A on tähestikus ju ikka enne B-d. Järelikult
pidid A-klassi lapsed olema kuidagimoodi paremad. Õnneks läks see
tunne kiiresti üle.
Kui olin mõne päeva või nädala koolis käinud, tuli postkasti
järjekordne "Miki Hiire" number. Esikaanel oli
arvutiklass, õpilasteks hiired ja pardid. Tollal polnud arvutid veel
kuigi levinud ja internetti polnud õieti ollagi, aga kooliga
tutvudes olin juba arvutiklassis käinud. Kogu sealne aparatuur, kõik
need ekraanid ja kastid ja juhtmed näisid nii ulmelisena. Saime loa
mõnd arvutit proovida ja oma nime sisse trükkida. Mina ei julgenud.
Aga selle "Miki Hiire" lugesin kohe läbi. Hoopis ägedam
kui kuketa aabits.