Ainus, mida tuleb karta, on hirm ise. Nõnda ütles USA president Franklin Delano Roosevelt 1933. aastal kõrgesse ametisse astudes. Sama mõtet kordas ka meie uus president Kersti Kaljulaid oma ametissepühitsemise kõnes. Kui Roosevelt kasutas seda antiikset päritolu mõttetera majanduslikus kitsikuses vaevleva Ameerika rahva kosutamiseks, siis Kaljulaid muutis ajast ja oludest tulenevalt lause konteksti, tõstes peamise Eesti murekohana esile julgeolekut. Sisuliselt kuulutas Kersti Kaljulaid, et pole tarvis asjatult karta Vene karu, pole põhjust karta sõda, üksnes hirm on see, mis viib suurte lollusteni.
Iga juhi, ülemuse ja (riigi)valitseja püha kohustus on julgustada neid, kes asuvad temast allpool. Vahel tuleb tal olla isa või ema rollis. Kehvad vanemad ei oska oma lapsi teisiti korrale kutsuda kui kollide ja vitsaga hirmutades. Head vanemad leiavad aga alati võimaluse, kuidas lapsed sooja sõnaga maha rahustada. Jonniv laps ei ole pahatahtlik, ta on vaid hirmunud ja segaduses. Kollidega ähvardamine muudab ta veelgi haavatavamaks, ettearvamatuks ja ennekõike õnnetuks. Rahvaga on sama lugu. Rahvas vajab isalikku tuge ja emalikku hoolt - seda lausa oodatakse. Teinekord piisabki sellest, kui rahva juht (president peaks seda ju olema) oma lapsukestele siiralt ütleb: "Ärge kartke!" Ja jää hakkabki sulama...
Siinkohal passib mainida veel üht tuntud juhti ja kõnet, mille ta ametisse valimise järel avalikkusele edastas. Paavst Johannes Paulus II sõnas 1978. aastal Roomas Peetruse platsile kogunenud rahvale mitu korda: "Ärge kartke!" Ta ei kõnelenud majandusest ega julgeolekust, vaid usust. "Ärge kartke avada oma südant Kristusele", selgitas paavst. "Ainult tema teab päriselt, mida tähendab olla inimene." Paavst andis teda kuulama tulnud Issanda voonakestele kaasa olulise sõnumi: uskuge Jumalasse, uskuge endasse! Laske hirmust lahti, ainult nii saate inimesteks.
Kui värske katoliiklaste voorimees oma kodumaal, kommunismist rüvetatud Poolas käis, kandis ta keelel ja südames ikka todasama lauset: "Ärge kartke!" Poolakad räägivad praegugi, et just tollest lausest sai alguse idabloki lagunemine. Raudse eesriide taga valitseti hirmu toel - piisas aga sellest, et suur usujuht sisendaks rahvale julgust ja enesekindlust ning vabadusetsüklon sõudiski Ida-Euroopa kohale!
*
Laenasin käesoleva kirjatüki pealkirja saksa kultusrežissöörilt Rainer Werner Fassbinderilt. Tema 1974. aastal linastunud film "Angst essen Seele auf", mille põhjal valminud lavastus oli alles hiljuti ka Ugala mängukavas, toob vaatajateni loo vanaldasest naisest ja noorest Maroko võõrtöölisest. Arvata võib, et nendevaheline kirepalang põletab viimaks maha kõik kõlbelised sildid - esmalt häbi ja seejärel ka au. Armastus lämmatab nende hirmu, kuid kõrvalseisjate hirm lööb seevastu vohama nagu ravimatu tõbi, mis laastab mõistuse ja hävitab hinge.
Hirm on õigupoolest üks inimese põhiemotsioonidest, mis lühiajalise välgatusena peegeldub ka inimese näol. Pikaaegne hirm on surutud sügavale hingeookeanisse, kust ta aeg-ajalt mäsleva orkaanina pinnale tõuseb. Võib peljata valu, ebamugavusi, tundmatust. Võib karta konkreetseid inimesi (kuri naine, pahur arst, naabermaja pätt, Putin), mõningaid inimgruppe (kremlimeelsed venelased, Lähis-Ida sõjapõgenikud, moslemid, seksuaalvähemused), kardetakse agressiivseid loomi, loodus- ja tuumakatastroofi, töökoha kaotust, vaesust, haigusi - nimekirja võiks lõpmatuseni jätkata.
Osa hirmudest on kliinilised ja selgelt piiritletavad (ämblikukartus ehk arahnofoobia), teiste foobiate puhul tekib sageli küsimus, kas neid ei peaks pigem jutumärkidesse pistma (islamofoobia). Karta võib kõike ja kõiki, aga kui hirmu objekte saab liiga palju, hakkab see paratamatult mõistust koormama.
Roosevelt täpsustas Kapitooliumi künkal peetud märgilises kõnes, et kartma peaks hirmu, mis on "nimetu, põhjendamatu, õigustamatu". Sageli on hirmul kindel nimi, kuju ja hääl. Paljud kartused on kahtlemata õigustatud - juhul, kui mõistus on teinud neile "auditi".
Hirm, mida kontrollib mõistus, on teisiti öeldes ettevaatlikkus. Tark inimene on alati natuke ettevaatlik, skeptiline, kriitiline. Ta ei torma kohemaid kedagi-midagi uskuma, ta mõtleb mitu korda, enne kui otsustava sammu astub. Tark inimene märkab ohte ja suudab asjakohaselt kaaluda nende tõsidust. Ettevaatlikkus ja ettenägelikkus on kaksikvennad, targa inimese suurimad sõbrad.
Seevastu rumal kardab oma varjugi, ta ei oska adekvaatselt hinnata olukordade ohtlikkust. Ta ei taju, milline oht võib olla reaalne ning ei oska seetõttu ka tõelisi ohte vältida. Rumaluse aluseks on muidugi teadmatus, vähene või väär info võimaliku ohuallika kohta. Aga kes siis tahab vabast tahtest tunnistada oma mõistuse puudulikkust? Ei keegi. Parem juba karta, sest hirm pole häbiväärne.
Lisaks teadmatusele kuuluvad hirmu koostisosade hulka mure ja erutus. Teadmatus paneb muretsema, mure toob häiriva erutusseisundi. Pikemalt vindudes paardub hirm vihaga. Nende ühiseks sigitiseks on meeleheide. Hirmunu satub paheliste emotsioonide sohu, kust ilma kõrvalise abita välja ei pääse.
Eestis ei ela mürgiseid ämblikke ega terroristidest moslemeid, mistõttu pole kummagi pelgus põhjendatud. Ämblikke karta on sama mõistlik kui karta moslemeid. Ometi kardetakse mõlemaid. Siiski tuleb nentida, et erinevalt loomadest on inimene vahelduva natuuriga. Mürgita ämblik ei muutu üleöö mürgiseks, "heast inimesest" võib aga plaksupealt saada terrorist. Selle eelduse tõttu on ka inimesi põhjust teadlikult karta - eriti neid, kes on mõne tunnuse poolest teistmoodi, võõrad, ebatavalised. Me ei tea, mida neilt oodata ning sestap muutuvad nad võimalikeks ohuallikateks.
Paraku ehitab hirm inimeste vahele ka kõrgeid müüre, mis ajavad juba eos luhta igasuguse mõistmise, usaldamise ja leppimise. Mõistlik umbusk paisub paanikaks, faktid heidetakse kõrvale ja hirm murendab mõistuse. Nõnda on sündinud igihaljas muinasjutt juutide üleilmsest vandenõust. Mõistuse erosiooni tulem on ka kevadel teatud kodanike seas puhkenud hüsteeria, mille tõttu TTÜ-s õppivad mustanahalised tudengid tembeldati salaja Eestisse toodud pagulasteks.
Kui hirm on juba mõistuse röövinud, asub ta hinge järama. Hingetud inimesed ei usalda enam kedagi, nende empaatiavõime kängub ja inimlik pale kalgistub. Hirm võidab, inimkond kaotab.
*
Hirmu lätteks ei pruugi olla pelgalt kokkupuude teistsugususega. Paljud head asjad jäävad tegemata pelgliku meele tõttu, sest kardetakse ootamatuid olukordi. Tulevik on alati tume - ja seega hirmutav. Sellistel juhtudel aitab pelgu leevendada positiivne meelelaad, optimism ja avatus tulevikule. Seda, mis tulevikus saama hakkab, ei tea õieti keegi. Isegi selgeltnägijatest pole abi.
Julge inimese tunnus on enesekindlus. Julge inimene ei tea samuti, mis teda ees ootab, kuid ta teab vähemalt seda, et ta saab hakkama. Ta usub endasse. Paratamatult tuleb uskuda ka teistesse inimestesse, sest üksi ei ole siin maamunal võimalik hakkama saada. Suurimad saavutused sünnivad erinevate isikute koostöö tulemusel, mitmete unistuste ja eesmärkide kogusummana. Vahel peab usaldama - ja selleks tuleb lahti saada hirmust võõra, ebatavalise ja teistsuguse ees.
Roosevelti eelpool mainitud mõtteteraga kõlksuvad toredasti kokku ka dalai-laama õpetussõnad: "Kui sa kardad valu või kannatust, peaksid uurima, kas sul on võimalik selle vastu midagi teha. Kui saad, siis ei ole põhjust muretseda. Kui sa midagi teha ei saa, siis ei ole samuti põhjust muretseda."
Hirmu taga on mure ja kui mure saab murtud, ei jää ka hirmust alles muud, kui suured silmad. Aga miks hirmul on nii kohutavalt suured silmad? Eks ikka selleks, et oleks parem talle otsa vaadata.
