Mehed ja (tantsu)püksid

Pidu, kus mehed isekeskis tantsivad ja naised neid müürililledena pealt vaatavad, on üks isevärki pidu. Eestis ei imestata sellise asja üle sugugi, meil nimetatakse seda meeste tantsupeoks. Ürituse eesmärk on igati õilis: väärtustada meest kui isa, poega ja kaasat.
 

Enam kui 3000 meest tõid Rakvere staadionile maskuliinse maailma ühes selle erinevate tahkudega. Oli mängulusti ja armuvalu, kelkimist ja purjutamist, tõtati lahingusse ja seilati võõrastel meredel. Nagu näha sai, pole mehe elu üldsegi nii mesine. Ka mehed nutavad.
 

Tantsupeo märksõna „Kolm“ viitab nii peo järjekorranumbrile kui ka keha, hinge ja vaimu liidule. Enne pidu oli tähelepanu all vaid keha, õigemini need punased bokserid, mis kõige tähtsamat osa mehe kehast katavad. Õnneks lõi staadionimurul lõkendama ka mehine hing ja vaim. Mehed tantsisid rõõmuga, kuis siis teisiti. Ja rõõm nakkas ka peamiselt naistest koosnevale publikule.

Eriti suurt elevust tekitas toosama „bokseritants“. Kahju küll, tantsu „Viltu võttes“ eesmärk oli ju hoopis näppu viibutada ja moraali lugeda: vaat, mis juhtub, kui üleliia viina võetakse – mehed tulevad püksata koju! Tähtis sotsiaalne kriitika muundus hoopiski seksapiiliralliks. Ja paistis, et punastes alukates mehed tundsid end väga mugavalt. (Tärkas tahtmine endale ka sellised kelmikad bokserid muretseda.)
 

Püksata võivad mehed küll hakkama saada, aga naisteta mitte mingil juhul. Nõnda siis võeti seekord kampa kaks toredat neiut, Mari Holm ja Birgit Sarrap. Birgit – üks mu lemmiklauljaid – nägi valges kleidis välja hurmav nagu õidepuhkenud jasmiiniõis. Tema laulu sõnum, mis oli eelkõige meestele endile suunatud, jäi ajusoppi tinisema. Ole selline nagu oled, ütles Birgit laulu teel. Peaasi, et sa heliseksid. Helise – ja maailma kumiseb sinuga kaasa. Imetore!
 

Ääretult meeldiva üllatuse valmistas ka Daniel Levi – minu teine lemmik –, kes esitas viimaks ometi ka ühe eestikeelse laulu. Karl-Erik Taukari sõjakas üleskutse võidelda eesti keele ja meele eest kõlas Danieli lauluga kenasti kokku.
 

Kuidas aga suhtuda pittu, mis täiesti häbematult miksib folki ja poppi, sõidab ragiseva reega üle Ojakääru ja mööda Kikerpuud, pööraselt ja hetkekski peatumata? (Publikut oli õigupoolest ette hoiatatud. Vanade ja uute aegade segu peegeldus juba reklaamplakatilt, millel poolpaljas kutt – ikka nois kuulsates bokserites – iidse vöökirjaga paela mudis.)

Milleks kurjustada. Sellised „vahepeod“ ongi heaks polügooniks, kus julgelt katsetada ja traditsioone proovile panna. Ega need traditsioonid ju nii hädised ole, et iga kõvema nükke peale murduvad. Seekordse meestepeo muusikavalik tundus küll tsipake kaootilisena, kuid peab ju igale maitsele midagi pakkuma ning noorsoo sirgumisele mõeldes ajaga kaasas käima.

Niisiis on üsna kindel, et „Kolmele“ järgneb ka „Neli“. Kuid eks järgmisel korral ole juba keerulisem üllatada. Äkki tuleb siis appi võtta rohelised trussikud?!

Püha Patricku matused

Nukuteatris saab uskumatut imet näha: etendub tükk, mis on alla 16-aastastele keelatud. Loo autoriks kõige jumalavallatum iirlane, keda õndsa taevakupli all nähtud. Jutt käib Dorian Greyst ja Oscar Wilde’ist. Aga eks olnud ju iirlased puha barbarid ja metslased, enne kui nooruke roomlane Patricius 5. sajandil Iirimaale orjaks müüduna seal jumaliku kutse ajel paganaid ristiusku pöörama asus. Populaarse legendi järgi kihutas Patrickuna tuntud pühamees roheliselt saarelt minema ka kõik maod. Iirlastest sai üks maailma vagamaid rahvaid. Ajad on aga muutunud…
 

22. mail toimus Iirimaal tähelepanuväärne referendum. Rahvalt küsiti, kas nad on nõus sellega, et ka samasoolised paarid saaksid abielluda. 62% iirlastest vastas jaatavalt. Tulemus on jahmatav, eriti võttes arvesse, et veel paarkümmend aastat tagasi oli homoseksuaalne tegevus Iirimaal kriminaalselt karistatav ning enesetapp ja abort püsivad endiselt tabuteemade lahtris. Alles viie aasta eest kehtestati seal tsiviilpartnerlusseadus (kooseluseaduse vaste) ja nüüd korraga selline pauk! Mis iirlastega juhtunud on?
 

Jah-sõna läbiminekus ei saa süüdistada ainult jõulist kampaaniat, millega liitusid ka hulk geisõbralikke iiri kuulsusi, teiste seas näiteks filmistaar Colin Farrell. Kiriku- ja perekeskset Iirimaad ei saa kõigutada vikerkaarevärviliste loosungitega. Küllap viis positiivse tulemuseni ikkagi referendumile eelnenud väga tsiviliseeritud avalik debatt, kus osapooled said rahulikus õhkkonnas oma argumendid välja käia ning neid igakülgselt põhjendada. Tuli ette ka raevukaid ja fanaatilisi homovastaseid rünnakuid, aga need lisasid üksnes hagu võrdsete abieluvõimaluste eest võitlejate kaunilt hubisevale lõkkele. Mõistus võidutses pimedate emotsioonide üle.
 

Iirimaa on esimene riik maailmas, kus otsedemokraatia vahendite abil kehtestatakse samasooliste abielud. Seejuures ei tulnud jah-sõna sugugi napi ülekaaluga. Konservatiivse iiri rahva otsus saab olema kogu maailma homovastaste jaoks väga vastik ja ebamugav fakt. Tuleb veel rõhutada, et referendumil langetatud otsus tähendab õigupoolest heakskiitu muuta Iiri põhiseadust, mille kohaselt on abielu pelgalt mehe ja naise privileeg. (Ja mõelda vaid, et Eestis tegutsevad poliitilised jõud, kes tahavad põhiseadust painutada täpselt vastupidises suunas!)
 

Kas nüüd on siis olukord selline, et Püha Patrick on lõplikult surnud ja Wilde’i keigarlik vaim hõljub rõõmukuljuseid kõlistades õhtumaade kohal nagu vana jeekim? Paistab nii.
 

Siiski ei maksa unustada, et Iiri rahvahääletusel polnud küsimärgi all mitte kiriklik võim ega konservatiivsed väärtused, vaid – kõlagu see nii läägelt kui tahes – armastus. Armastus ei kuulu usu ega uskmatuse, konservatiivsuse ega liberaalsuse kategooriasse. Armastus lihtsalt tuleb, hiilib hinge ja tõukab teise inimese käte vahele. Olgu too inimene siis mees või naine, oma- või vastassooline.

Nemad ongi kangelased

Nüüd, kui Toomas Hendriku ja Evelini teed on lahku läinud, on Eesti saanud endale uue esipaari. Lubage tutvustada: Elina Born ja Stig Rästa! Jah, laval etendavad nemadki lahkumineku valu ja paineid, kuid pisarate taga särab edukas tandem. On Meister ja tema Margariita. Väikese riigi (pop)kultuurisaadikud, kes üheainsa lauluga on liigutanud miljoneid südameid ja teeninud miljoneid klikke. Kui kõik „Goodbye to Yesterday“ vaatamised YouTube’i ametlikel ja mitteametlikel kanalitel kokku lüüa, saame juba kaheksakohalise arvu. Võimas, eks?

Aga number, mis Elina ja Stigi duetti viimaste kuude jooksul lahutamatult on saatnud, kipub olema hoopiski 7. Palun väga: „Goodbye to Yesterday“ avaldati 7. jaanuaril ning kogus Eesti Laulu finaalis ligi 71 000 häält ehk 79% kõigist häältest. Tegu on ühtlasi järjekorras seitsmenda Eesti Laulu konkursi võitjaga. Eurovisiooni poolfinaalis esines Eesti loomulikult seitsmendana. Finaalis sai Eesti kokku 106 punkti (ristsumma: 7), kusjuures 7 punkti andsid Eestile sellised riigid nagu Venemaa, Valgevene ja Ungari. Rahvahääletusel oli Eesti 5. ja žürii tabelis 11. (5+1+1=7). Lõpptulemus: 7. koht.

Jätame nüüd numeroloogid seda arvmõistatust lahti muukima ja vaatame, mis oli Rootsi võidu valem. Moodne tantsulugu – olemas. Innovaatiline ja seninägematu lavashow – olemas. Jumalad, deemonid, linnud ja liblikad – olemas. Poeetilne ja pateetiline sõnum – olemas. Karismaatiline laulja – olemas. Nahkpüksid – olemas. Rootsi popmuusikavabrik töötab täistuuridel ja kvaliteetseid tooteid jätkub küllalt ka eksportimiseks. Putinlik Venemaa võib saada hakkama küll ilma EL-i sealihata, aga Rootsi laulukirjutajad kulusid ikka marjaks ära.

Igatahes ei jätnud rootslased midagi juhuse hooleks. Kogu komplekt, mida lavalt näha võis, ei olnud välja mõeldud paari Eurovisioonile eelneva kuu jooksul. 95% ulatuses nägi lavastus välja selline, nagu ühes Rootsi eelvooru poolfinaalis, mis veebruari lõpus ekraanile jõudis. Töö, mida meelelahutusliku jackpoti võitmiseks tehti, oli ränk. Vaadake ja õppige.

Samas polnud Måns Zelmerlöwi triumf sugugi nii puhas ja läikiv. Esiteks plagiaadisüüdistused (David Guettale oleks võinud vähemalt inspiratsiooni eest aitäh öelda.). Kahtluse all pole üksnes laul. Ka vaimustav lavashow oli liialt „inspireeritud“ ühe rootsi videokunstniku loomingust. Teiseks ilmnes, et rahvas hääletas võitjaks hoopis Itaalia ooperitrio Il Volo ning Rootsi jäi telefonihäältega hoopiski kolmandaks. Aga žüriide sõna jäi seekord peale ning järgmisel aastal sõidavad eurolaulikud kõikjalt maailmast (ehk kui Austraalia ka edaspidi osaleb) taas Stockholmi, Göteborgi või Malmösse.

Tänavuse Eurovisiooni eesmärk – ehitada riikide ja rahvaste vahele sildu – oli õilis ja asjaolu, et Venemaa teiseks tõsteti, paistab kinnitavat, et eesmärk mingil moel ka täideti. Paraku tõestati sedagi, et Euroopa ühe olulisema muusikalinna Viini südames toimunud konkursil ei suudetud ehitada silda rahva ja žürii maitse vahele. Nn. muusikaekspertide tegevuse tõttu kaotas ka Eesti hulga punkte, mida tavalised televaatajad meile heldelt kinkisid. Siit järeldus: tegelikult ei ole võimalik laule objektiivselt hinnata. Kas selle järelduseni jõudmiseks oli vaja tõesti 60 aastat võistlusi pidada? Aga vahet pole. Show läheb ikka edasi – ja see on tore.

Elina ja Stig on Eestile toonud hulgaliselt hinnalist tähelepanu ning küllap liigutab nende laul andunumate fännide südameid veel palju aastaid. Meie popmuusika potentsiaal on väga väike, kuid üsna sagedased kohad Eurovisiooni esikümnes näitavad, et Eesti muusikud on selle vähese potentsiaali maksimumilähedaselt ära kasutanud. Ei tea küll, kes on need kangelased, kellest Måns laulab, kuid paljude arvates on nende nimed tegelikult Elina ja Stig. Kiitus neile!

Häid emasid kõigile

Kas pole tore, et emadepäeva tähistatakse meil ajal, mil peenardel uhkeldavad tulpide mitmevärvilised karikad, kased on hiirekõrvus ja toomepuu valmistub õide puhkema? Ja mõelgem: isadepäeva paiku on ilm kõle, vihm pudeneb krae vahele ning viimsed leheräbalad kukuvad raagus puudelt… Tähendab see vist, et emasid hinnatakse hoopis enam kui isasid? Kuid teab ju emake Maa kõige paremini: külvata on kergem kui vilja kanda.

Emadepäeva tähistati Eestis esmakordselt piduliku aktusega Uderna koolis Tartumaal 1922. aastal. Kõige kallimale pühendatud päev sai kiirelt menukaks ning peagi tähistati seda üle kogu maa. Kuni 1940. aastani oli emadepäeva ürituste peamiseks korraldajaks ja utsitajaks Naiste Karskusliit. Seetõttu ei maksa imestada, et Pätsu-aegseid emadepäeva kõnesid ilmestasid sageli üleskutsed kangema kraamiga piiri pidada ning lapsi „karskes ja puhtas eluviisis“ kasvatada.

Okupatsiooniaastatel keelati emadepäev ära kui kodanlik püha ning selle asemel hakati juurutama ideoloogiliselt sobivamat naistepäeva. Ilmekas näide punavõimu suundadest: tähtsad pole mitte perekesksed väärtused, vaid ühiskondlikud prioriteedid. Kommunistide vastumeelsus emadepäeva suhtes tõukub muidugi ka faktist, et päeva tähistamist alustati Ameerikas ning selle taga seisid valdavalt kristlikud ringkonnad.

Eestis ei tähistata emadepäeva kuigi suurejooneliselt. Pereasjad jäävad ikka pereringi. Ent emarolli tähtsusest ja tähendusest kõneldakse iga maikuu teisel pühapäeval siiski rohkem kui muul ajal. Eks vahel tekib ka väike kimbatus: igaühel on ema, emad on loomulik osa maailmast – kuidas neid siis õieti tänada? Kas piisab lillekimbust ja omatehtud koogist, tillukesest salmikesest ja laulujorust või on see kõik tühine puru ema valu ja vaeva kõrval? Tore oleks mõelda, et väike rõõm ema silmis kaalub üles kõik nood kannatused, mis laste kasvatamist on saatnud.

Mõnikord näib, et emadus on suurem looduse ime kui isadus. Isane loom (sealhulgas inimsoost mees) käib oma seemnetega väga pillavalt ümber. Tal tekib neid iga päev ligi paarsada miljonit juurde – mis nii viga raisata! Aga munarakud on nagu kalliskivid, nende hulk on piiratud. Iga kalliskivi, mis naise ihust väljub, jätab endast verise jälje, justkui tahaks loodus sellega inimesele midagi öelda…

Ema mured on suuremad kui isa omad, emainstinkt tugev ja tajutav. Kes oleks aga kuulnud isainstinktist?

Küllap on needki põhjused, miks emad pälvivad rohkem imetlust ja tähelepanu. Hästi on läinud lapsel, kel on hea isa. Pole aga kurvemat saatust, kui halb ema. Nukker on seegi, kui mõnel lapsel ei olegi emadepäeva hommikul kellelegi lilli viia. Seepärast võikski tänasel päeval soovida: häid emasid kõigile!

Mesipuu

Miljoneid aastaid tagasi lendles üks putukas tiibade vurinal siit sinna ja sealt tänna. Ta tiirutas ümber ruugete pedajate, mõõtis okkaid ja kõditas käbisid. Ei teadnud ta isegi, mida otsis. Tuhmhõbejad tiivad olid pikast lennureisist juba hõredaks kulunud. Viimaks surus ta oma niitpeened jalad ruugesse koorde ning jäi ootele. Puu kihises tasa, ta säsi oli soe. Tilk tilga järel nõrgus ta sihvakast tüvest kassikuldset vaiku. Nõrgus ja vajus vaikselt üle putuka tukkuva ihu.

Marud murdsid puu, meri neelas maa. Lõpmatud vetevood sahkasid üle elava ja elutu, aeg tormas vooluga kaasa ning lisas kiirustki. Vulkaanid mulksusid, radoon vallatles paljaste vete kohal ning tseesium võngutas sekundeid. Hetked tekkisid ja kadusid tabamatult nagu vihmapiisad.

Taevas oli klaar ja briis mahe, kui ma üleskeeratud püksisäärtega madalas lahevees seisin. Meri, mis oli kustutanud tuhandeid hingi, limpsis mu jalgu, lipitses nagu vagur teener peremehe ees. Ahmisin endasse avarust, ookeanide seletamatut hõngu, mille järele olid minusugusel kitsast popsitarest võrsunud taimekesel järjepannu neelud käinud.

Tühi rand. Ei ainsatki elumärki. Vaid mina ja meri, mis silmapiiri kitsal triibul kumera taevaga põkkus. Ja korraga… Tunnen, et miski koksab suurt varvast. Pole ta pehme ega kõva. Läbi loksuva vee kilgendab kassikuldne helmes. Sukeldun küünarnukini merre. Kosmiline kell jooksutab sekundeid ja peatub järsku. Juba ongi mu märjas pihus killuke merevaiku. Ja näe, üks putukas on selle sees!

Tõttan padinal üle luidete, haaran kingad näppu, jooksen nagu väike poiss, kes leidnud seninägematu spungi ja tahab seda nüüd kogu maailmaga jagada.

Sa naeratad pehmelt, kui sulle oma leidu näitan. Jah, olen viimaste päevade jooksul kokku tassinud igasugu varandust. Riiulil seisavad üksteise kõrval teokarbid ja sinakad kivid, käbijupid ja tohutükid. Aga see, mis ma täna rannaveest leidsin, ületab kõik varasema.

Sa ei heida mulle kunagi ette seda, et tundideks võpsikusse või kaldarahnude vahele kaon. Mis teha, kui olen säärane… kuidas sa mulle ütlesidki… metsakrõll. Sa ei imestagi enam, kui õhtu eel koju tulen, lilledest lips kaelas ja keel mustikaist tume.

Ilm on tulvil ahvatlusi. Nii lõpmata palju värve ja hääli, lõõskavat päikest ja vihmasagaraid, mis voogavad meeltesse, kisuvad kaasa, tõmbavad endasse. Ei ole ju väiksel inimesel, kes justkui putukas siin merevaigu sees külitab, jaksu nendele imedele vastu panna. Hing kuulub metsale, süda elab merevahus.

Ja ikka leian tagasitee oma rännakutelt. Sinu kaisus on ju ka hea olla. Pagana hea, ausalt öeldes. Ronin mööda su sihvakat tüve, ukerdan sinu sileda koore peal ja kuulatades, kuidas su säsi tuksub ja mahl vaikselt su poorides muliseb, jään ootele. Õhtu heidab roosakad pilvesallid üle taeva ning loojuva päikese ruuge õhetus nakkab su põskedele.

Tukk vajub peale. Salamisi tilgub mesi su tiinetest kärgedest mu huulile. Tuhandeist lillekarikatest kokkukantud nektar on küpsenud magusaks muinas-desserdiks. Sa kihised ja sumised.

Kuulen, kuidas unetedred kanarbikuvallide tagant mind hüüavad. Kutsuvad mu hinge endaga kaasa – sinna, kus uitavad uinunud. Ma ei lähe veel. Kangutan rasked laud lahti ja vaatan ilmekate ripsmetega raamitud silmi. Olen palju kordi neisse vaadanud, aga seekord… näen neis sind. Sellisena, nagu oled.

Hajameelselt näpin merevaigukillukest su rinnal. Võtan selle su kaelast ja heidan eemale. Kel on hõbehallid silmad, ei vaja kassikullast ehteid.

„Tead, kallis,“ ütlen sulle poolsosinal, otsekui kartes häirida meremüha. „Mõnikord tundub mulle, et ma olen maailma viimane romantik.“

„Mitte päris,“ vastad sa läbi muigevina. „Ma olen kuulnud, et Itaalias elab ka paar romantikut. Aga sina oled parim.“

„Mis mõttes?“

„Igas mõttes.“

„Valetad…“

„Ei valeta! Ma ei suuda sulle valetada, isegi kui sina mu päevast päeva ilusate valedega üle valad.“

„Kellelegi ei meeldi, et talle valetatakse.“

„Sa ei valeta ju kunagi paha pärast. Sinu valed teevad tõe kaunimaks. See mulle meeldibki.“

„Jah?“

„Jah!“

Paned käe mu pea alla ja naeratad veelkord.

Olen sulle tänulik.

Miks inimesed surevad?

Loll küsimus. Kõik, mis algab, peab ka lõppema. Raske oleks ette kujutada jooksu, millel on stardijoon, aga puudub finiš. Teatrietendus, mis kestab igavesti, muutub juba järgmisel päeval igavaks. Elu pole aga jooksuvõistlus ega teatrilavastus. Elu on midagi nii iseenesest mõistetavat ja samas ikkagi mõistatus.

ETV2-s näidatav doksari „Surm – lugusid elust“ püüab murendada tabusid, mis surmaga paratamatult kaasnevad. Moodsa inimese elu on ümbritsetud surmast – uudismeedia loendab hasartselt laipu, filmid ja arvutimängud teevad tapmisest ägeda meelelahutuse, samuti leidub kahtlase väärtusega äppe ja saite, mis lubavad välja arvutada igaühe täpse surmapäeva… Ja ometi – lähedase kaotus on endiselt ootamatu sündmus. Iseenda ja kallite inimeste surma peale ei tahaks mõeldagi.

„Surm – lugusid elust“ kätkeb juba pealkirjas neid kaht vastandlikku, ent ometi tihedalt seotud nähtust. Kui räägime surmast, räägime ka elust. Sari ise on humoorikas ja hoogne. Üllataval kombel aga ilma kindla fookuseta. Üksteise järel paisatakse vaataja ette erinevaid killukesi mitmete rahvaste usust ja kommetest, sekka teadlaste kommentaare ja portreekatkeid inimesist, kes on surmale väga lähedal seisnud, kuid endiselt meie seas ringi liiguvad. 

Kahekümne viies riigis üles võetud pildikillud seob ühte (fiktsionaalne?) norra perekond – keskealine mees ja tema väike tütar. Pereema on juba igavikuteele läinud ning võib-olla just see kurb asjaolu ajendab isa-tütart kogu maailmas ringi rändama, leidmaks tröösti ja todasamust tõde surma kohta. Ehk siis: mis on surm ja kuidas temaga leppida?
 

Näidatav norra pere ei leina, vaid lõbutseb. Nad satuvad kogemata Taivani lukshotelli, kuhu oodatakse külastajaid ainult tuhastatud kujul (jõukamaile on pakkuda isegi kullatud sviite!); satuvad pealt kaema lustakat koolnute mälestuseks peetavad pidu; kuulavad loengut keha ja hinge dualismist jne.
 

Vaatajate ette paisatakse ka seiku, mis mõjuvad kas kummaliselt või lausa võikalt. Näiteks piilutakse ühte USA uurimisinstituuti, kus ehtsatel inimlaipadel lastakse looduslikes tingimustes kõduneda, et uurida, kuidas keha lagunemisprotsess õieti toimib. (Muide, iga huviline võib oma maised säilmed teadusuuringuteks annetada. Selleks peab paraku surmani ootama.) Nõrganärvilistele ei soovitaks ka Himaalaja rahvaste kommet lahkunuid noaga tükeldada ja lindudele söögiks anda. Ametlik nimetus on sel toimingul küll ilus: taevamatus. No mis sa teed, kui kivine pind ei lase kedagi maha matta ning puuduvad ka puud, et tuhastamiseks vajalik tuli läita.
 

Surnukehadest lahtisaamine on muutumas kogu maailmas tõsiseks probleemiks. Üha enam inimesi sünnib – järelikult ka sureb. Saagu hingest, mis saab – keha jääb maa peale ja elavad vaadaku, mis siis sellega pihta hakata.
 

Tööstusrevolutsioon algatas Euroopas progressiusu kõrval ka teised mentaalsed protsessid. Ülerahvastatud linnades oli aina keerulisem läbi viia laibamatuseid, kõigele lisaks ei jätkunud maad, kuhu surnuid kogupikkuses susata. Nõnda tuli Euroopas (taas) moodi tuhastamine. Pikka aega paganlikuks peetud ja keskajal keelatud komme sai seega uue hoo sisse tänu praktilisele vajadusele. Ilmselt võib siit järeldada, et materiaalne baas määrab vaimse pealisrajatise, või kuidas? Kas see tähendab ka seda, et uskumused sünnivad pelgalt füüsilise maailma raamides, olles tuletatud ratsionaalsetest kaalutlustest?

Eestiski on krematsioon viimase paarikümne aastaga väga tavaliseks saanud (üks põhjus võib olla ka tuhastusmatuste suhteline odavus). Kas see ei näita samas, et midagi olulist ja koguni murrangulist on toimunud ka eestlaste vaimsuses? Jäägu too küsimus mõneks teiseks korraks.
 

„Surm – lugusid elust“ ei anna konkreetseid vastuseid. Pigem jäädakse teispoolsuse ja hinge mõistatust käsitledes materialistlikule seisukohale. Muuhulgas nenditakse, et enamikel inimestel, kel on olnud surmalähedasi kogemusi, pole silme ette sattunud kujutlust valgusest tunneli lõpus. Ehk on see vaid aju, mis mõningate inimestega vingerpussi mängib?

Kuid elu pikendamine ja surnuist üles tõusmine, millest inimkond aastatuhandete vältel on fantaseerinud, pole enam ammu mingi muinasjutt. Elundidoonorlus lisab eluaastaid paljudele. Südamemassaaži ja elektrišokiga tuuakse tagasi needki, kes on hakanud juba teispoolsuses inglitiibu kasvatama. Jah, teadus suudab teha imesid, kuid uskumused ei haihtu sellegipoolest. Aine ja energia seadus ei suuda lahendada inimhinge põnevat müsteeriumi. Ja võib-olla ongi nii parem.

„Surm – lugusid elust“ on läbinisti positiivne, optimistlik ja elujaatav. Natuke pealiskaudne ja kaootiline küll, kuid siiski teretulnud teledokk. Mis peamine – sarjast jääb kõlama lihtne tõdemus: surm on küll tõsine värk, aga elu pole vaja liiga tõsiselt võtta.

Viiskümmend sinimustvalge varjundit

1215. aasta aprillis sattus preester Frederic koos oma noore kaaslasega paganlike eestlaste küüsi. Jumalasulaseid asuti kohe julmalt piinama ning kui meeleheitlikud palved taeva poole hakkasid tõusma, hõikasid naerusuised eestlased vanemale vaimulikule mõnuga: „Laula! Laula! Pappi.“ Kroonik Henrik pani öeldu kenasti paberile (või pigem pärgamendile) ja seda peetakse tänini esimeseks kirjalikult fikseeritud eestikeelseks lauseks. Niisiis on eesti kirjakeele sünnist möödunud täpselt 800 aastat. Sümboolselt väljendudes, muidugi.

Sümboolne on ka asjaolu, et teadaolevalt esimeses (ja väga lühikeses) kirjapandud lauses kätkevad korraga võõraviha, kirikuvastasus ning laululembus. Iidne ja ideaalne diagnoos ühele keskmisele eestlasele?
 

Piinapostil laulvad papid on vaid killuke meie kirevast ajaloost, mis vääriks kahtlemata senisest enam filmilindile jäädvustamist. Mälu kipub olema audiovisuaalne, eriti praegusel ajal. Mida pole filmitud, seda pole olemas olnud. Pärgamendile vajutatud sõnumitest enam ei piisa.
 

Aga pärgament talub rohkemat kui filmilint. Mõned teemad on nii keerulised ja valusad, et nende linaleseadmiseks läheb vaja Heraklese vaprust ja Odüsseuse visadust. Seetõttu jõuti alles nüüd, aastal 2015 filmini, mis kannab pealkirja „1944“.
 

Teatriguru Elmo Nüganen on teinud filmikunstis üksikuid samme, kuid need sammud on olnud pikad. „Nimed marmortahvlil“ äratas eesti filmi jubedast letargiast ja tõi uuesti käibele mõiste „rahvafilm“. „1944“ jätkab sissetallatud rada, ehkki mõnevõrra melanhoolsemal ja tõsisemal moel. Mõlemad filmid on kogunud kinodes enam kui 100 000 vaatajat. Nõudlus taoliste teoste järele püsib.
 

Tuleb nõustuda Tiina Lokiga, kes märkis, et tihedama stsenaariumi ja pikema teemaarenduse korral olnuks „1944“ suurteos. Paraku kardavad väikesed filmitegijad suuri teoseid. Olulistele teemadele lähenetakse endiselt väga ettevaatlikult.
 

Ettevaatus on põhjendatud, ent see ei tohiks loojaid kammitseda. Ohte on muidugi mitmesuguseid. Kui eesmärgiks võetakse iga hinna eest massidele meeldida, ei pruugi tulemus kuigi hiilgav olla. Liigne ideoloogilisus lämmatab samuti head kavatsused. Teinekord tuleb tunnistada, et lugu, mis näib paberil igati huvitav, jääb linale jõudes magedaks. Säärane saatus oli näiteks 1924. aasta kommunistide mässu kujutaval „Detsembrikuumusel“, millega püüti ühtlasi tõmmata paralleele Pronksöö sündmustega, kuid võrdlus näis miskipärast kohatuna.
 

Teisest maailmasõjast tuleks veel ja veel kõnelda. Nagu ka kommunistlikest koledustest. Okupatsioonikuriteod olgu heledale kinolinale kistud! Õnneks on selleski vallas juba esimesed sammud astutud. „Risttuules“ on paraku laiema vaatajaskonna jaoks liiga eksperimentaalse ja ebahariliku pildikeelega. Siber, koonduslaagrid, tööpataljonid… Nii palju lugusid oleks neist pajatada. Samuti puudub film märtsiküüditamisest.
 

Oma filmimonumenti nõuavad metsavennad. Erutavat ainest linalugudeks leiab KGB-agentide tegevusest Eestimaa pinnal. Ja ikka nõnda edasi.
 

Aga milleks piirduda 20. sajandiga? Pakuvad ju ka eelmised ajastud kõne- ja mõtteainet. Muistset vabadusvõitlust on püütud juba aastaid ekraanile tuua, ent seni pole asi unistustest kaugemale jõudnud. (Olgu, kiiksuga „Malev“ täidab seda lünka.) Brutaalne telesari „Viikingid“ on aga tekitanud paraja lainetuse, millel võiks meiegi filmimehed mõnusalt purjetada. Muistsete tapluste (ja vaese Frederici piinamise) taaselustamiseks on soodne aeg.
 

Omajagu on heietatud Ümera sündmuste purkipüüdmisest. Metsanurga „Ümera jõel“ pole ehk kõige tummisem materjal, mida ühe muistsest ajast rääkiva linateose aluseks võtta. Kuhu jäävad siis Lembitu kuulsusrikkad võitlused? Aga loomulikult ei pea ajalooline film kulgema tingimata mööda kaotuste ja kannatuste okkalist teed. Eesti ajalugu pakatab ka rõõmsatest juhtumustest ning vägevatest suurkujudest, kelle elukaar säriseb huviväärsetest seikadest.
 

Eluloofilme on meil tehtud vähevõitu. Ots, Valgre ja Lurich kuuluvad nonde väheste väljavalitute hulka, kel oma film taskus. Kui palju on meil aga loovisiksusi, kelle värvikas elukäik vajaks teadvustamist ja jäädvustamist: Under, Tammsaare, Vilde, Viiralt, Ernesaks… Oma portreefilmi vääriksid Palusalu, Keres, Päts, Meri ja… oeh, kes kõik veel. Inspiratsioonist ei tohiks puudus tulla.

Aga eks peame leppima ka kurva tõsiasjaga, et filmikunst on ideede surnuaed. Paljud mahlased ideed jäävad igaveseks riiulile. Põhjuseks pole ainult rahapuudus. Film on kõigi kunstiliikide sümfoonia, kuid täiusliku kooskõla saavutamiseks läheb tarvis erakordset andekust ja koormate viisi kannatlikkust.

Teinekord võib täiesti ootamatu teema märki tabada. Kes oleks arvanud, et üks üdini patsifistlik lugu Gruusias elavatest eesti meestest võib pälvida ka rahvusvahelist tähelepanu? „Mandariinid“ ja „1944“ ei ole seotud üksnes Elmo Nüganeni kaudu. Mõlemad lood kõnelevad ju võõrasse sõtta kistud eestlastest. Ei tasu küsidagi, kas „Mandariinid“ on rohkem Eesti või Gruusia film. See on kahe eripalgelise kultuuri ootamatu sümbioos, mis viis üleilmse eduni.

Tähtis polegi kasvatada võimalikult palju uusi „Mandariine“. Eestlased vajavad lugusid, mis kõnetaks eelkõige meid ennast. Et mälu ei tuhmuks.

Pungaautomaat

Läinud aasta aprilli hakul kirjutasin nõnda: 

„Oh rõõmu, kevad jälle käes! Ja mitte ainult käes, vaid ka näos ja südames. Pajuokstel turnivad pisikesed uted, teevad „mää!“ ja kiikavad päikese poole, mis pöörase heldusega valgust üle tuhmide maakumeruste valab. Juba piiluvad naadi-idud kulu alt välja. Tihased aga jätavad talvised putkad, kus priilt pekki ja päevalilleseemneid pakuti, sinnapaika, et suveks taas lepa otsa kolida.

Külades ja linnades kougitakse viimsed pangaautomaadid seinte seest välja. Aga pungaautomaat asub igal kevadel uuesti täistuuridel tööle, sest metsa ei ole turumajandus ja efektiivsuskultus veel jõudnud. Pungad aina paisuvad nagu kohevad saiakesed. Öösiti võib tihnikus kuulda tasaseid kõmatusi. Kõmm ja kõmm puhkevad pungad, varsti plahvatab kogu mets ning puud kattuvad õrnrohelise lehevinega. 

Inimesed, kes end talv läbi mustadesse ja hallidesse kuubedesse mähkisid, lasevad hõlmad koomale. D-vitamiini järele kisendades pööratakse lumivalged ninaotsad taevasse ja võetakse kopsukosutuseks üks sõõm õhku.“ 

Näed, kui kergesti nostalgia tekib… Tänavune kevad on olnud hoopis heitlikum, uttesid oli pajudel vähe ja päike koonerdab valgusega. Kuid pungad puhkevad selgi aastal, looduse masinavärk ei ole amortiseerunud. 

Krookused koduaias ja sinililled metsa all on endiselt vormis, viksid ja ergud – nagu alati kasemahlade voolamise aegu. Kask jääb varsti kinni, aga päike, vana vigurivänt, peidab end muudkui pilvede taha. Jah, ega päike põhjamaalasi armasta…

Jobudest ja lõngustest

Üldiselt peavad nõudlikuma maitsemeelega krõllid telesarju millekski madalaks ja väheväärtuslikuks. Põhjus peitub ilmsesti selles, et televisioonile toodetavad pildiribad on suunatud ennekõike massidele ning nende menust sõltub ühtlasi kommertskanalite tulu. Ent samas annavad sarjad, mida meil turu väiksust arvestades hulgaliselt toodetakse, tööd ja leiba näitlejatele ning filmitegijatele. Vaatajate meelitamiseks on vajalik mõistagi ülivõrretest tiine reklaam.

Kas käesoleval kevadhooajal ekraanile jõudnud uued sarjad ”Keeris”, ”Restart” ja ”Vabad mehed” õigustavad ootusi, mida reklaamid kõrgele on kruttinud? Lühike vastus: ei õigusta. 2–5 osa põhjal ei ole muidugi kombekas kogu sarja üle otsustada, kuid hea algus on järjelugude puhul alati oluline. Tuleb ju vaataja endaga kaasa tõmmata.

*
Krimisari ”Keeris” on puhas petukaup. Reklaam lubas küll sarja, millesarnast pole Eestis varem tehtud ega nähtud, kuid ekraanile on jõudnud suhteliselt tüüpiline eesti teletoodang. Põnevussarja asemel pakutakse igavussarja. Dramaturgias napib pinget ja tegelaskujudes sügavust, kuid need puudused võib andekski anda. Kurja juur on mujal. ”Keeris” on korralikult teostatud teleseriaal, tubli harju keskmine, aga paraku kumab sealt läbi meeleheitlik soov kopeerida maailmakuulsaid skandinaavia krimisarju. Peamiseks eeskujuks on silmnähtavalt taanlaste ”Kuritegu”, mis seob ühte argidraama, poliitilise põneviku ja klassikalise kriminulli. Äärmiselt kinnine ja ebahariliku käitumisega uurija Karl Looren (Taavi Teplenkov) paistab olevat inspireeritud ülimalt introvertsest Kurt Wallanderist ja autistlikust Saga Norenist, kes Taani-Rootsi sarjas ”Sild” mõrvalugusid lahendab.

Põhjamaad on meile muidugi paljudes asjades tänuväärseks eeskujuks, kuid ”Keerise” põhjal otsustades on nende tasemeni jõudmiseks veel vääääga pikk tee käia. Parem oleks, kui eestlased ei püüaks oma naabreid otseselt jäljendada, meie kultuuri eripära seisneb selles, et teeme kõike omamoodi. Esialgu tuleb leppida kurva tõsiasjaga, et meie teletegijatel pole raha, aega ega kardetavasti ka piisavalt talenti tipptasemel krimkade ekraaniletoomiseks.

”Keerise” stsenaristid Mihkel Ulman, Livia Ulman ja Andris Feldmanis on oma ala professionaalid, kuid paraku on nad ideedest tühjaks pigistatud. Iseenesest võib ”Keeris” paberil ju päris põnev tunduda, aga ekraanile seatuna ei ole sarjas piisavalt särtsu. Küllap vajaks ”Keeris” teravamat lavastajasilma ja veenvamaid näitlejatöid. Kõik osatäitjad peale Jaan Rekkori mõjuvad puiste käpiknukkudega. Ehk vajanuks nad rohkem aega, et rollidesse sulada? Ja mõelda vaid, kogu see pingevaba lugu on laiali laotatud kaheteistkümnele jaole… Tunnistagem: ühes skandinaavia sarjas juhtub ainsa osa jooksul enam kui mõnes eesti sarjas kogu hooaja vältel.

*
Mujal maailmas on saanud viimasel ajal trendiks, et kino suurmeistrid (Martin Scorsese, Steven Spielberg, David Fincher jt) proovivad kätt ka televisioonis. Eesti filmi tipptegijate hulka kuuluv Ilmar Raag ei ole televisioonist aga kunagi väga kaugel seisnud. Loogiline, et ühel päeval ta jälle telesarjade juurde jõuab. Tema käe all valminud ”Vabad mehed” on praeguse ajavaimuga täielikult kooskõlas. Sõjateema on viimase aastaga kohutavalt popiks saanud (teadagi, miks) ning ajateenijate seiklustest pajatav sari on seega igati teretulnud. Kuna Raag arendab ühtlasi Eesti riigi psühholoogilist kaitset, tekib küsimus, kas ”Vabad mehed” on osa sellest? Propagandistlikus sangarikultuses sarja igatahes süüdistada ei maksa.

”Vabad mehed” on põhimõtteliselt olustikudraama. Tegevus toimub Kuperjanovi pataljonis ning kaamera jälgib peaaegu dokumentaalse täpsusega seda, kuidas lontrustest täismehi tehakse. Lahe, ainult et… Vahel tikub pähe küsimus, kas ekraanil näidatav on kaitseväeteenistus või noormeeste suvelaager. Kes tahab, see jookseb ja hüppab, kes tahab, vedeleb niisama (laatsareti) voodis. Kasarmus võib vabalt ringi lonkida ja kiiret pole kuhugi. Ei iialgi.

Olustikukirjeldused tüütavad viimaks ära, nende peale kogu seriaali üles ehitada ei saa. Seetõttu laseb stsenarist Mihkel Seeder sõdurpoistel pidevalt tapelda ja tõreleda. Tüli on alati varnast võtta intriig – ja intriig viib teadupärast süžeed edasi. Tahaks siiski loota, et tegelikkuses meie kaitseväes pidevat hõõrumist ja rivaalitsemist ette ei tule. Vastasel juhul jõuavad vene tankid enne Toompeale roomata, kui kuperjanovlased omavahelises kiskluses pausi peavad ja aru saavad, mis juhtunud on. Nospleid jõuate veristada ka pärast ajateenistust, kullakesed!

Näitetrupp peaks saama mingi kollektiivse autasu. Viljandi ”kultuuriakadeemikud”, kes igat sorti sõdurpoisse kehastavad, on oma rollides väga loomulikud. Vaid mõned üksikud laused kõlavad näitlejate suus toorena. Reamees Pärg, eesnimega Robert (Silver Kaljula) on eriti mitmeplaaniline tegelane. Esialgu ei teagi, on ta pätt või pühak, kobakäpp või kangelane? Ja kas tõesti rullub meie silme all lahti imelugu, kus isiksus areneb, mõistus teravneb ja südametunnistus puhtaks küüritakse?

Kõige silmatorkavam tegelinski on mõistagi veebel Torm. On näha, et Anti Reinthal lustib kõuehäälset eneseimetlejat mängides täiega. Veebel Tormi ”imeteod” ei jäta kedagi külmaks. Sellegipoolest muutuvad kõik taolised kärkivad ja paukuvad käsutajad pikapeale ilgeteks jäledikeks.

Raagi teosed jätavad üldjuhul hinge mõnusa soojatunde. Erand pole ka ”Vabad mehed”. Aga mis puutub väljareklaamitud elulist aspekti, siis… Pigem õhkub ”Vabadest meestest” lääget idealismi. Jah, tore oleks, kui lõngustest saaksid pärast sõjaväge korralikud kodanikud ja pättidest patrioodid, aga tegelikkus näitab midagi muud. Tsiviilelu rikub mehed ära. Täiesti vabaks – vaimses ja emotsionaalses mõttes – saavad vähesed.

*
Enamasti on mees oma hädades ise süüdi. Ja kui tekib oht mülkasse vajuda, on uppuja päästmine ta enda asi. Seda paistab nentivat ka ”põnevus-draamasari” ”Restart”. Ka ”Restarti” üks stsenaristidest on Mihkel Seeder. Tema kõrval lennutab sulge Birk Rohelend. Olgu kohe öeldud, et proosas astub Birk tunduvalt julgemaid samme kui stsenaristikas.

Panin sarja ametlikus tutvustuses mainitud žanri meelega jutumärkidesse. Unustage põnevus ja draama. ”Restart” on puhas absurd. Omal moel päris mõnus, muide. Sarja peategelane Gerd Paas on pealtnäha küll edukas ettevõtja ja libe naistemees, kuid sisemiselt on ta põhimõttelage. Tema seiklustest saanuks ka täiesti sisuka musta komöödia, miskipärast pole tegijad aga suutnud selgusele jõuda, millises vormis nad lugu jutustada tahavad. Tulemuseks ongi absurd.

Gerdile kuju ja hääle andnud Sten Karpov on viimaste osatäitmistega jõudnud mu lemmiknäitlejate nimekirjale väga lähedale. Lühikomöödias ”Roosa kampsun” kehastas ta magusat geimeest. (Just sellised kõik geid välja näevadki.) Vanemuise tükis ”Kui tuvid kadusid” on tema kanda kahepalgelise närukaela roll. (Just sellised kõik närukaelad välja näevadki.) ”Restardis” saab Karpovist aga viimne jobu. (Just sellised kõik jobud välja näevadki.) Ühesõnaga, suurepärane ümberkehastumisvõime.

Ka Priit Võigemast, keda teatakse peamiselt paipoiste rollide järgi, üllatab seekord meeldejääva pahalase osas. Veenvaima soorituse teeb aga Mari-Liis Lill. Ta ei mängi, vaid on. On naine. Petetud ja pettunud, igaveses armujanus naine.

Stsenaristid ei ole originaalsust omaette eesmärgiks seadnud. Kui sari algab stseeniga, milles peategelane oma lapsele ütleb, et kukkumise järel tuleb jälle püsti tõusta, siis võib arvata, et hiljem peab ta neid sõnu suure kibedusega ka iseendale meelde tuletama. Kuidas naine avastab, et mehel on armuke? Loomulikult on mehe valge triiksärgi kraele sattunud eredatooniline huulevärvi jälg. Ja kui naist on petetud, kust ta siis kõige hõlpsamini lohutust leiab? Eks ikka mehe töökaaslase kaisust. Kui mängus on ämm, siis väimeest ta muidugi ei salli. Ja kui kellelgi on mingi väga räpane saladus, ilmub ootamatult välja keegi, kes anonüümse kirja või telefonikõne teel teatab: ”Ma tean, mida sa tegid!”

Ometigi mõjub sari värskena. ”Restardis” on stiili. (Tänud, Tamm ja Kõpper!) Filmilik pildikeel, isegi kerge film noir’i puudutus viib mõtted vanadele Hollywoodi krimkadele. Nii mõnedki episoodid on leidlikult üles võetud. (Kaadris mehe läbimärjad püksisääred. Langevad veetilgad kingade ümber. Uks avaneb ja parem pool kaadrist täitub maheda kuldse valgusega, mis tuleb mehe armukese pesast…) Isegi kui süžee tundub vildakas, tekitab lugu huvi. Kas jobust saab ükskord tõeline mees? Sarja efektiivsust (aga mitte kvaliteeti) näitab see, kui sari suudab tekitada vaatajas sõltuvuse. ”Restart” võib seda tekitada.

Käesoleva aastanumbri sees ekraanile jõudnud sarjadest jääb ”Nullpunkt” vist ületamatuks. Kommertskanalitel pole piisavalt tahtmist ega vajadust toota sarju, mida võiks näidata ka paarikümne aasta pärast (nagu ”Wikmani poisid” või ”Tuulepealne maa”). Kuid ühekordseks tarbimiseks ja ajavaimu fikseerimiseks kõlbavad ka uued sarjad.

Poisid, kes kunagi suureks ei kasva

Sel kevadtalvel on jõudnud Eesti teatrilavadele ühekorraga kolm tuntud tegelast: Peeter Paan, Cipollino ja Buratino. On see vaid kokkusattumus või…? Ei teagi. Ehk on parasjagu õhus midagi sellist, mis soodustab nende üheaegset ilmumist, vahest magus nostalgia, igatsus pilvitute lapsepõlvepäevade järele, mis mahendaks käesolevat sombust ajastut? 

Peeter Paan maandus Endlas, Cipollino sibuldab Ugalas ning Buratino sekeldab sedapuhku Rakvere teatris. Kolme poissi seob asjaolu, et keegi neist ei kasva tegelikult suureks. Olgu, sibulapoiss Cipollino puhul ei ole see päris kindel, kuid kes teda ikka suure ja nutmaajava sibulana näha tahaks? Ka Peeter Paan on Steven Spielbergi tahte kohaselt ja Robin Williamsi kehastuses suureks kasvanud (”Hook” 1991), ent ega sellest loost midagi hiilgavat välja ei tulnud. Parem ongi, kui mõned poisid eales meheks ei saa. Muidu kaoks rõõm ja lust. 

Peeter Paan, Cipollino ja Buratino on klassikalised tegelased, kes lähimate sajandite jooksul teatrilavadelt ja raamaturiiulitelt ilmselt ei kao. Ühtlasi on nad kolmekesi koos kinnituseks sellest, et Eesti asub kultuuride ristteel. Inglise päritolu Peeter Paan on kogu maailmas tuntud kuju, kommunistliku taustaga Cipollinot teatakse peamiselt vaid Itaalias ja nõukogude impeeriumi kunagistel aladel. Aleksei Tolstoi Buratinot nähakse samuti peamiselt endistes liiduvabariikides, ehkki geneetiliselt on ta Cipollino hõimlane. Mujal maailmas tuntakse paremini ikka Pinocchiot, Carlo Collodi loodud puunukku. Fakt, et Buratino seiklustest pärit Lollidemaa ja Imede Põld on nii vene kui ka eesti keeles üldkasutatavad mõisted, näitab ilmekalt, et nõukogude kultuur ei ole meist jälgi jätmata möödunud. Ja see pole teps mitte halb.

Igipõliste poiste ohtlikud, aga ikkagi lõbusad seiklused tuletavad ka suurtele meestele meelde, kui oluline on oma tööde ja tegemiste juures rõõmu tunda. Seiklused ei murra kaela ega südant, kui kõrval on ustavad sõbrad. Isegi kui mõni buratinolik poiss satub vahest halba seltskonda, võidab hea sõna võõra väe. Milline lihtsameelne trööst siin kurjas maailmas! Aga näe, töötab. 

Pinocchiost saab küll luust ja lihast poiss, aga Buratino jääb nukuks. Temast kujuneb nukuteatri täht, ta unistus täitub. Kas tahtis Tolstoi sellega öelda, et poisid jäävad poisteks? Ja kui J. M. Barrie ei lasknud Peeter Paanil meheks sirguda, kas ta õigustab sellega infantiilsust? Tegelikult tahavad ju kõik lapsed suureks saada, ainult suured inimesed tahavad lapseks jääda. Aga kui see unistus tekib, on juba lootusetult hilja… 

Hando Runnel on kirjutanud luuletuse põrsast, kellest sai suur siga, kuid kes tahab jälle põrsaks saada. – ”Ja kui olen jälle põrsas, ma ei taha enam seaks.” Paljud lastekirjanikud annavad oma teostega väikestele lugejatele mõista, et nad naudiksid oma lapsepõlve. Kaua see ju ei kesta. 

Noh, ja milleks seda kadunud õnnemaad täiskasvanuna enam taga nutta? Omaenda lastes peegeldub samuti too ammune rõõm, sinine taevas ja roheline rohi, millesarnast praegu enam kusagilt ei leia. ”Sina jõuad kaugemale,” laulab papa Carlo, ”kuni kord ka sina oled muld.” Jah, võib loota, et lapsed täidavad ka vanemate täitumata unistused, et nemad on targemad ja võimekamad. Seetõttu tulebki lapsi üle kõige hoida. Neid ülekohtuselt karistades karistame ennast.

Hitler päästab Eestimaa

Kas tervemõistuslik inimene suudab ette kujutada erakonda, mille liikmete seas on korraga noored natsid ja vanad kommunistid? Kui meediast pudenevad killukesed üheks pildiks seada, siis ilmneb, et taoline skisofreeniline erakond sai viimati lausa Riigikokku.
 

EKRE (Endiste Kommunistide Rahvussotsialistlik Erakond?) on mäletatavasti ehitatud kuulsusetult lõpetanud Rahvaliidu varemetele ning seetõttu on erakonna auesimees praegugi Arnold Rüütel. Riigikogu armas pesamuna Jaak Madison osutus aga vastikuks natsiks… (Oh seda uudispommi!) Samal ajal ohjavad EKRE-t euroliidu- ja venevastase hoiakuga Helmed ning erakonda kuulub ka sügavalt religioosseid inimesi ja tõeliste aadetega patrioote. Sellisest segust võib teisigi plahvatusi oodata.
 

Homofoobide käilakujuks kujunenud Varro Vooglaid jõudis EKRE-t juba kiita, ent kui mõned erakonna liikmed ka edaspidi haakristidesse koperdavad, ei ole moraalijüngritel lihtne põhjendada oma sõbralikke suhteid „natsidega“. Kardetavasti ei kulu enam palju aega päevani, mil Mart Helmele Hitleri vuntsid ette kleebitakse ja igas Martin Helme peakratsimises Göringi saluteerimist nähakse. Kuid kus suitsu, seal tuld, ütles konservatiivne vanarahvas.
 

EKRE noorteorganisatsioon Sinine Äratus – kui jällegi meediat uskuda – on vaid natuke lahjendatud versioon Hitlerjugendist. Religioossete ja mõõdukalt patriootlike hoovuste kõrval möllavad EKRE-s ka marurahvuslikud murdlained. Lisaks kõva käe ihalus ja inimlik, kuid brutaalne soov võõbata maailm kenasti must-valgeks. (Ja natuke siniseks.)
 

Tegelikult polegi ju küsimus selles, kas EKRE on paremäärmuslik või mitte. Suure liberaalsuse vastureaktsiooniks on ikka suur konservatiivsus. Loomulikult pole kõik inimesed rahul selle suunaga, kuhu läänelik maailm liigub. Nende jaoks on meie ajastul liiga palju vabadust ja vabameelsust ehk – kui väljenduda konservatiivide keeles – kõikjal võimutseb tolerastia.
 

Sellise olukorra muutmiseks otsitakse paratamatult eeskujusid ja sobivat mudelmõtlemist minevikust. Avaldused stiilis „kõigest hoolimata oli Hitler tubli poiss“ pole viimase 70 aasta jooksul korrakski vaibunud. Hitler oli ju tossike, aga ta suutis jätta endast sellise mulje, nagu oleks ta tõepoolest Saksamaa totaalsest kriisist välja toonud. (See on paljude paremradikaalide lemmikmõte.) Miskipärast unustatakse aga ära, et Hitler juhtis Saksamaa veel suuremasse kaosesse. Selleks oli mõistagi sõda. Kas Hitleri õigustamine või koguni ülistamine aitaks lahendada Eesti riigi sisemisi probleeme 21. sajandil? Kahtlane… Pigem on Hitler (nagu ka Putin) näide türannist, kes probleemide lahendamise asemel uusi probleeme tekitab.

Muide, Hitleri paljukiidetud majanduspoliitika ei erinenud palju Stalini käsumajandusest. Kolmandas Reich’is kehtestatud tootmiskvoodid, hinnakontroll ja sõjatööstuse eelisarendamine ei sobi kuidagi kokku turumajanduse ja moodsa vabariigi põhimõtetega.
 

Teiseks Hitlerifännide lemmikideeks on Holokausti eitamine või vähemalt selle ulatuse pisendamine. Genotsiidi eitamine pole kah midagi uut päikese all. Enamasti eitavad aga ikka tapjad ise. Miks peaks suvaline „rahvuslikult meelestatud“ isik kandma vimma teisest rahvusest või rassist inimese vastu? Kas see pole absurdne? Selle asemel, et arendada oma rahvuslikku identiteeti, otsitakse vaenlasi, patukotte, alaväärseid ja kahtlaseid „võõra“ keele, usu ja nahatooniga tegelasi, keda ühiskonnast elimineerida, halvimal juhul lihtsalt maha koksata. See on türanni mõtteviis. Pole ju vahet, kas natsid tapsid kuus miljonit või üheainsa juudi – mõrv on mõrv.
 

Igaüks, kes Hitlerit toredaks kutiks peab, ei ole veel nats. Seega – Riigikogus pole (vist) ühtki natsi. Küll aga teeb murelikuks see, et mõned inimesed ei suuda näha maailma kogu selle värvikirevuses. Mitmesuguseid ühiskonnagruppe teravalt eristades ja headeks-halbadeks liigitades ei jõua keegi õitsva riigini. Ülikonservatiive see muidugi ei huvita. EKRE-l on eeldusi muutuda puhtaks paremäärmuslikuks jõuks, ent selleks tuleb kõigepealt vanast kaardiväest ja pehmetest patriootidest lahti saada. 

Ülikonservatiividel on ees helge tulevik – eriti siis, kui oravapartei loosung uuest põhjamaast hakkab mingil kujul reaalsuseks saama. (Põhjamaa = frigiidsed feministid, moorapead ja pepupoisid.) Leidub küllalt tänuväärseid valijaid, kelle jaoks humanism on tühi sõnakõlks. Peaasi, et saaks oma rahulolematuse kellegi kraesse valada. Vihata on kergem kui mõista, põlata mõnusam kui leppida. Mõistmine ja leppimine on nõrkadele, eks ju.

Ajalugu räägib aga midagi muud. Saksamaa ei saavutanud ülemaailmset võimu ja edu mitte sõja, vaid rahuga. Kirjanik Thomas Mann hoiatas sakslasi väga sisendusjõulisel moel: „Kartaago pidas kolm sõda. Pärast esimest oli ta veel võimas. Pärast teist oli ta veel alles. Pärast kolmandat ei jäänud temast midagi järele.“ Hoiatust võeti kuulda. Sakslased said endistelt vaenlastelt hädaga andeks. Ja vaadake, kus on Saksamaa nüüd – Euroopa süda ja aju, kelle heakskiiduta ei lenda kärbeski.

Muidugi on Hitler väga hea õpetaja. Ta õpetab seda, kuhu viib pime viha ja ebaratsionaalne mõtlemine. Seetõttu ei tohigi Hitlerit ja tema vaimustavat õpetust saksa rahva suurusest kunagi unustada.

Miks Eesti mees ei armasta?

Hiljuti avalikustati ühe päris huvitava uuringu tulemused, mille kohaselt peab üle 60% Eesti meestest kõige olulisemaks armastust ja kodu. Meedias kajastati neid tulemusi kui midagi üllatavat ja positiivset. Hõisati, et materiaalsed väärtused polegi meeste jaoks enam üle kõige, ent kostus ka pahast urisemist: mehed on täiega pehmodeks muutunud.

Paraku on lood tõesti hapud ja koguni hirm tuleb peale. Asi pole „pehmostumises”. Kui ligi 64% meestest peab olulisimaks armastust, siis tähendab see, et rohkem kui kolmandik aadamapoegadest ei sea armastust esikohale. Ideaaljuhul peaks armastuse tähtsustajate protsent olema 100, ei kriipsugi vähem. Mis saab olla tähtsam kui armastus?! Ilma armastuseta poleks mingit elu, kogu maailm oleks tühi ja kõle.

Laste olemasolu peavad tähtsaks vaid veidi enam kui pooled uuringus osalejatest, mis on suisa katastroofiline tulemus. Tervise üle küll ei kurdeta, kuid tervislikke eluviise peab oluliseks kõigest veerand meestest. Ei hoolita naistest, lastest ega iseendastki. Kui see pole allakäik, mis see siis on? Alati pole vaja elu nii mustadesse toonidesse võõbata, aga võõbakem ikka. Parem must kui lilleliselt roosa.

Miks mehed, kes ehk sügaval sisimas oleks ka valmis näitama oma südamlikumat ja hoolivamat poolt, ei julge seda teha? Vahest on üks põhjus tollessamas „pehmotamises“. Miskipärast on „pehmo“ saanud populaarseks sõimusõnaks – piisab see vaid mehele külge kleepida ja juba vaadatakse teda kui munadeta olendit. Meeste jagamine pehmodeks ja macho'deks on lihtsalt rumal, et mitte öelda idiootne. Mõisted, mis ei suuda maailma adekvaatselt kirjeldada, on kasutud. Nõnda on ka pehmo ja macho'ga. Meestüüpide galerii hõlmab väga laia spektri ning selle alla mahub kõikvõimalikke karaktereid memmekatest kõrilõikajateni.

Ka nn. pehmed väärtused, mille kummardamisega „pehmosid“ seostatakse, on vägivaldselt konstrueeritud mõiste. Kui kodukesksus ja armastus kõige kallimate inimeste vastu on mingil moel pehmed väärtused, ongi enamik isasid ja abielumehi täisverelised pehmod. Aga armastus ise pole kaugeltki pehme. On hoopis vägev ja tugev kui titaan. Igaüks ei suudagi vallata säärast jõudu nagu armastus.

Miskipärast ilmnevad paljudel meestel kohe rasked kompleksid, kui panna nad kõnelema tunnetega seotud teemadel. Tunded, lembus, intuitsioon – traditsiooniliselt on need kuulunud justkui naise hinge juurde. Kuid sellega – nüüd tuleb kollektiivsesse psühholoogiasse sukelduda – on mehed ajast aega surunud maha väärtuslikke emotsioone. Nõnda kahjustatakse ühtlasi psüühikat ning halvimal juhul tekib võimetus maailma kogu selle suuruses ja külluses kogeda, elust ja inimestest rõõmu tunda. Aga tunda ja tunnetada on vaja. Inimene on ikkagi emotsioonidega loom, mitte üksnes ratsionaalsetel ja loogilistel mõttekäikudel töötav kõrgtehnoloogiline masin.

Soov luua perekond, rajada kodu, avaldada armastust – mis on selles ebamehelikku? Need on iidsed soovid, mis hoiavad elu rööbastel. Kui aga mehe hinges pole tõesti grammigi armastust, on tegemist tragöödiaga. Sellises kurvas olukorras võivad aidata ainult naised. Neil on ikka südamekujulisse varakambrisse rohkesti armastust kogutud, seda jätkub ka vaestele meestele laialijagamiseks.