Eestlased on ennast ikka metsarahvaks pidanud. Pidulikel puhkudel istutatakse puu. Vägilased saavad kaela tammepärjad. Lahkunud maetakse metsa alla. Suvel käiakse palude ja laante vahel marjul-seenel, talvel suusaradu tallamas. Selle asemel, et pühapäeviti kirikus istuda, minnakse pigem metsa jalutama. Põhja-Euroopa on endiselt tihedalt metsastunud ja laaned-salud au sees (Põhjala metsatööstus on muidugi ka arvestatav majandusharu).
 |
| Metshaldjas |
Traditsioonilise uskumuse järgi liiguvad metsasügavustes mitmesugused üleloomulikud olendid, nende seas haldjad. Rootsi teadlane Torsten Löfstedt jõudis oma uurimistegevuses järeldusele, et metshaldjas pole mingi nähtus, mille olemasolu saaks kinnitada või ümber lükata. Usk haldjatesse väljendab hoopis inimese suhet metsiku loodusega, millele on antud inimlikke jooni.
Mets toidab, aga võib ka eksitada, metsast saab varju, kuid seal elavad ka näljased kiskjad. Seetõttu on haldjadki rahva ettekujutusis vastuolulised olevused. Suhteliselt hõreda asustuse tõttu on eestlased pidanud metsaga hästi läbi saama. Sajandite vältel on mets olnud siinsele rahvale parimaks kindluseks. Sinna põgeneti sõja ja katku, mõisniku meelepaha ja nekrutiksvõtmise eest, 20. sajandil võõra võimu eest, südames killuke vabadust…
Rahvausundis kuuluvad metsaelanike hulka vanapaganad, kelle olemus paistab eriti intrigeeriv. Vanapaganaid on kujutatud kurjade vaimude ja eksitajatena, kuid nad said ka inimestega hästi läbi ning neil võis koguni külas käia. Vanapaganate pulmades ja katsikutel olevat uhke pidulaud maitsvate toitudega, mis muutuvad aga sõnnikuhunnikuteks niipea, kui keegi külalistest palveid lugema või riste tegema kukub. Vägev Vanapagan võib vahel pinnavorme tekitada – Võrumaal Läti piiri ääres laiub siiani imekaunis roheline Paganamaa, kuhu vanapagan rahva mäletamise järgi oma jäljehauad oli jätnud.
Kuigi sageli püüab Vanapagan lõhkuda jumala kätetööd (nagu kirikuid) või ehitada ise näiteks silla või veski, ei saa ta sellega peaaegu mitte kunagi hakkama. Osa pärimusi väidavad siiski, et vanapagan on osav sepp, tema naine aga oskab kaunist kangast kududa.
Nende kirjelduste järgi ei olegi Vanapagan mingi hirmus kurivaim ega ka mõisniku deemonlik kehastus, nagu suures hulgas muistendeis, vaid pigem vana pagan ehk mittekristlane, kes varjab end metsas, kirikus ei käi ja kristlikus ühiskonnas oma ettevõtmistega äpardub. Sellisele mõttele tuli 19. sajandi lõpupoolel ka mulgi kirjaisand August Kitzberg. Ta arvas, et Vanapagana kujutelmas peegelduvad inimesed, kes ristiusku omaks ei võtnud ja lindpriidena üksildastesse kohtadesse pagesid. Väljaspool tunnustet ühiskonda, sageli ravitsejate ja loodustarkadena tegutsedes mõjusid nad veidrate, isegi hirmuäratavatena. Ajapikku muutusid nad vähem või rohkem kuradi sarnaseks.
*
Kui minna tagasi sõna „pagan“ algse tähenduse juurde, ei ole tegemist sugugi sõimu- ega vandesõnaga – paganaks võib nimetada kõiki maal elavaid inimesi, kes on loodusele lähemal kui linnaasukad. Mõiste „pagan“ jõudis paljudesse Euroopa keeltesse ladina keelest: paganus tähendab maa-elanikku, talupoega või palun väga - matsi. Algselt levis ristiusk ainult linnades ning väljaspool elanud inimesed võrdsustusid mitte-kristlastega. Kui ristiusk Vanas Maailmas juhtpositsiooni hõivas, kleebiti ristimata paganustele külge kuratlikke omadusi põhimõttel „kui sa pole meie poolt, oled meie vastu“. Ainult üks usund sai olla õige ja looduse rütmidest lähtunud muinasusk see ühtäkki enam polnud.
Paraku lähtusid talupoegade religioossed tõekspidamised praktilisest küljest: austati viljakust, sest viljakasvust sõltus elu püsimine; jumalaid oli kindlasti mitu, sest ka külakogukonnas olid kõigil omad ülesanded: ämmaemand ei tikkunud puusepa haamri juurde, kitsekarjus ei kõlvanud kiviraiduriks. Miks oleks pidanud taevas elu teisiti käima? Aeg kulges ringiratast: ööle järgnes ikka päev, aastaajad vaheldusid kindla rütmiga. Oli loogiline mõelda, et ka inimese hing sünnib uuesti uues kehas, võib-olla ka loomas, taimes või putukas.
Niisiis ei olnud sünnis ilma järelemõtlemata murda oksa või lille, isegi meepoti juurde tikkunud herilast ei tohtinud maha lüüa - see võis olla ju kadunud vanaisa! Loomade kaitsjalt tuli viisakalt luba küsida, enne kui elajalt metsas või laudas elu võeti. Kui luba oli saadud, oskas pagan olla tänulik.
Kristlased hakkasid suhtuma sigivusse kui tülikasse, ehkki aeg-ajalt vajalikku lihahimusse. Nende jaoks oli vaid üks jumal ning hing võis pärast surma siirduda paremal juhul paradiisi, halvemal juhul põrgusse. Aeg kulges kindlalt maailmalõpu suunas, ringliiklust ristiusus ei tunta.
Lihtsatele talupoegadele oli uus filosoofia võõrapärane ning tahes-tahtmata pidi kirik neile järeleandmisi tegema. Haldjate kõrvale asusid pühakud ja nende mälestuspäevad seoti paganlike tähtpäevadega. Katoliku ja õigeusu kirik vaatavad rahvapärimusele siiani läbi sõrmede, protestantlikud usulahud asusid aga kõike, mis Piibliga kokku ei kõlanud, välja juurima.
Mida ristiusu põhimõtete vastast rahva teadvusest kustutada ei õnnestunud, tuli tugeva propaganda toel miinusmärgiga varustada. Ravitsejatest said nõiad, vaimolenditest kuradi käsilased, sigivust ja seksi ülistavad sarvilised jumalad moondusid kuradiks eneseks. Miks oli Lähis-Idas sündinud usundi kandjatel vaja konkurendid kõrvaldada ja oma ülemvõim kehtestada, on keeruline ning palju vastuolusid tekitav teema. Igal juhul pidi kristlus vähemalt kiriku uste taga muinasusunditele suurt lõivu maksma. Ristiusu ja muinaskujutelmade kompromissi saabki nimetada rahvausundiks.
Pole liialdus märkida, et paljud eestlased on hinge poolest tänapäevalgi vanad paganad, ehkki vähestel jätkub julgust end maausuliseks nimetada. Uuspaganlus kui usuvool võitis 20. sajandil poolehoidjaid peaaegu kogu ristiusustatud maailmas (eeskätt Euroopas) ning võib arvata, et võidukäik jätkub ka käimasoleval aastasajal. Iseenda tegevuse tulemusel oleme jõudnud ajastusse, kus muinasusu vundament – looduse hingestatus – tõuseb järjest enam esile.
On märgilise tähtsusega, et ökoliikumiste järellaines kogub populaarsust poolteaduslik Gaia teooria, mille järgi on meie planeet terviklik elusorganism. Roheline mõtteviis, mis oli iseenesest mõistetav paganatele, tõuseb taas au sisse. Loodetavasti pole tegemist kiirelt hääbuva moetrendiga.
Ökoloogilised probleemid on tõestanud ununema kippunud tõsiasja – oleme ikkagi lahutamatu osa loodusest ning kui hävitame oma elukeskkonda, hävitame iseennast. Kui me ei austa neid looma- ja taimeliike, kes meiega koos elavad ning reostame õhku, vett ja maad, maksab emake Maa kätte. Kas Isa, Poeg ja Püha Vaim suudavad siis enam kedagi aidata?
Ajal, mil võtmesõnadeks on "sotsiaalmeedia" ja "suhtlusportaal", vaevlevad inimesed, iseärnis siinsel niru kliimaga pimedavõitu laiuskraadil, tõsiste suhtlusprobleemide kütkes. Viisakus ja austus kipuvad jääma omadusteks, mida väga välja näidata ei taheta. Kuid nii mõnedki väärtuslike suhete purunemisest tingitud hingehaavad jääks olemata, kui inimesel jätkuks julgust avaldada seda, mis sisemuses pakitseb. Avalikes kohtades ettetulevad närvilised olukorrad oleks maandatud, kui näidataks rohkem pikka meelt. Väiklus on kõige verisemate sõdade kütus. 
