Viha ja õigus

Vihakõne on kuum mõiste. Lausa kõrvetav. Meediaruumis lendlevad üha „võõraviha“, „rassiviha“, „homoviha“ ja tont teab, mis vihad kõik veel. Ei maksa unustada ka iidset klassiviha, mis suurtest sotsiaalsetest lõhedest tingituna ühiskonna madalamates kihtides salamisi podiseb. Ja siis on veel liiklusviha – või lausa liiklusraev, nagu tavaliselt öeldakse-kirjutatakse. Seega: vihasid leidub nüüdsel ajal igale maitsele, vali endale sobivaim ja vihka mõnuga!

Mida roomlane Horatius selle kohta oleks kostnud? Ira furor brevis est. Viha on lühike hullus. Aga hulluski võib pikalt kesta, sest väärtuslikku eluaega on praegusel inimesel vähemalt kaks korda enam kui oli ühel keskmisel Rooma impeeriumi alamal.

Vihkamine nõuab kahtlemata palju energiat. Pikki aastaid suudavad suurt viha kanda vaid väga jõulised isikud – need, kellel on küllaga vaimujõudu. Mõistus ütleb muidugi, et vaimujõudu ei tasu raisata tühja viha peale, aga katsu sa selle jutuga vihkaja juurde minna! „Mina pean vihkama,“ teatab tema, „sest mul on õigus!“

Õhtumaades on alates renessansiajast seatud esikohale isiklikud vabadused. Euroopa ajalugu on viimastel sajanditel olnud vabanemiste lugu. Terved rahvad vabanevad võõrvõimu ahelaist, pärisorjad lastakse priiks, naised pääsevad meeste kammitsaist, homod panevad putku heteroseksuaalide jurisdiktsiooni alt ja väikesed lapsed leiavad kaitset pahurate vanemate omavoli eest. Alles see ju oli, kui naist, last ja orja võis peksta nii, nagu käsi jaksab. Nüüd on meil inimõigused, mis kehtivad kõigile – nii enamustele kui ka vähemustele. Teadupärast kuulub igaüks korraga paljudesse enamustesse ja vähemustesse.

Mis on aga inimõigustel pistmist vihaga? Kui viha vallandub – olgu selle põhjuseks mis tahes – saavad kõige rohkem haiget nõrgemad ehk need, kes vähemuses. Inimõigused kaotavad silmapilk oma sisu. Inimõiguse asemele astub rusikaõigus. Raevunud mees võib naisele kallale minna, kui naine juhtub talle vastu vaidlema. Pimedad emotsioonid söövad mõistuse ja mees nõuab õigust peksuga – sest ta lihtsalt tahab nii. Ei oskagi teisiti. Viha on tema liitlane.

Jõud ja õigus kuuluvad kokku nagu pott ja pliidiraud. Kes tunneb, et tal on õigus, tahab seda jõuga läbi suruda. Kõik türannid ja diktaatorid on jõuga õiguse maksma pannud. Nende esimeseks ajendiks on olnud seejuures viha. Türann ei saa ega taha jagada oma võimu, kuid ta saab jagada viha. Hitler puistas üle Saksamaa juudiviha, Stalini võimu garanteeris klassiviha. Seejuures ässitasid nad vähemusi üksteise vastu, külvasid riigis paranoiat ja ebakindlust. Loomulikult püsivad diktaatorid võimul ennekõike tänu hirmule, kuid võimu legitimeerimiseks kasutatakse viha. Vana trikk, mis alati töötab.

See, mida tänapäeval vihakõneks nimetatakse, võib olla lihtsalt verbaalne tatt, mida rahulolematud (ja sageli vaimuvaesed) tüübid ohtralt toodavad. Vihakõne tagant kumab ka äärmist egoismi – mina mõtlen, räägin ja käitun õigesti, aga need teised teevad kõike põhimõtteliselt valesti, nad ei tohiks üldse olemaski olla. Kuid see osa vihakõnest, millesse tuleb kõige tõsisemalt suhtuda, puudutab üleskutset vägivallale. Sõnad iseenesest ei tapa ega sandista kedagi. Aga kui sõnast võrsub tegu…

Kuidas peatada hullust? Ikka mõistusega. Viha lahutamatuks kaaslaseks on mõttelaiskus. Must-valge maailmapilt, mis lodevate mõtete ja pooltõdede peale on ehitatud, laseb ka vihal aina sähvida. Faktid, ratsionaalsed argumendid, demagoogia-vaba arutlus – need on vahendid, millega viha tõrjuda. Aga kelle ajju on vihauss juba pikad käigud uuristanud, seda ei päästa enam püha vesi ega hõbekuul.

Mõned väikesed võililled

Kui ma kooli jõudsin, leidsin oma laual seitseteist õnnesoovikaarti. Olin sellest väga üllatunud – ma ei teadnud, et mul on nii palju sõpru. Tavaliselt oli sünnipäevalapse laual seitse-kaheksa kaarti ja mõnel vähemgi. Aga võib-olla sooviti mulle seepärast nii palju õnne, et olin nüüd klassis kõige parem õpilane?

Nõnda kirjeldab Heljo Mänd üht sünnipäevahommikut mälestustekogus „Väikesed võililled“ (1983). Siiski ei saa kõik head õpilased ja head kirjanikud kuhjaga õnnitluskaarte. Aga Heljole ulatab arvukas lugejaskond tänasel suurel hällipäeval kindla peale heade soovidega kaardikese – kui mitte teisiti, siis oma südames. Tema lihtsate, kuid imearmsate juttude, näidendite ja luuletuste seltsis on üles kasvanud mitmed põlvkonnad. Kümned tuhanded eestlased on koos Mõmmiga tähti õppinud, ümber Nõiakivi luusinud, Krokodilli kadunud saba otsinud ja Koera taskusse pistnud.

Eelmainitud raamatus „Väikesed võililled“ kõneleb Heljo Mänd sellest, kuidas ta üldse kirjutamise juurde jõudis. Tüdruk oli kümme või üksteist, kui ta haigestus kopsupõletikku. Haigevoodis lebades tuli talle järsku pähe, et võiks ajaviiteks luuletuse kirjutada. Esimese luuletuse pühendas ta nukule nimega Mia, kes oli pikkadel tõvepäevadel tüdrukule sõbra eest. Teine luuletus sündis sirelist – mis sest, et Heljo akna all sireleid ei kasvanud. Suured inimesed luuletasid ju igasugu asjadest.

Hiljem meisterdas väike Heljo luuletuse varalahkunud onu Ruudi mälestuseks. Täiskasvanuid liigutas see nii väga, et Heljo sai vanaemalt esimese tellimustöö: kirjutagu tüdruk memme jaoks matusekõne. (Asja sellest kõnest vist ikkagi ei saanud.)

Kõige esimene jutt, mis Heljo nime all ajakirjanduses ära trükiti, ei olnud aga üldse tema kirjutatud. Selle pani tema eest paberile üks teine tüdruk, kes tahtis näidata, et oma jutuga ajakirja veergudele pääseda pole üldse mingi kunsttükk. Kuid Heljo enda käega kirjutatud lugusid ei tahtnud ajakiri miskipärast avaldada… Alles siis, kui häbelik, aga järjekindel tüdruk oli teele saatnud jutukese kahest siilipojast, trükkis ajakiri Laste Rõõm selle ära. Heljo Mänd oli kirjandusse astunud.

„Väikeste võilillede“ läbiv teema on valetamisega seotud hirm ja häbi. Isegi kui väike Heljo oli häda pärast sunnitud vale kuuldavale tooma, elas ta seda koledasti läbi. Kirjutades pole ta kunagi valetanud. Tema teostes ei kohta lugeja midagi võltsi või järeletehtut. Paljudele kirjanike jaoks on raske kirjutada valetamata. Heljo Mänd kirjutab seda, mida mõtleb ja tema sulge juhib kindel südametunnistus.

Olgugi et tema tekstid pole kuigi ambitsioonikad, neis puudub autori egoistlik tahe salvestada oma nimi igavikku, õhkub neist ajatut headust. Tõepoolest – Heljo Mänd pole vist eales kirjutanud kurjusest, ta usub üksnes headusesse.

Hääst väest

Antsla vald sai minevä aasta vahtsõ tunnuslausõ: hää väega kotus. Uhkõlõ kõlas, a esihindäst või egä liin ja vald kellädä, et timäl om tuhat volti väke takan. Tunnuslausõst om kassu õnnõ sis, ku taal om mõtõ seen. Toda mõtõt tulõgi otsma nadada.

Mille perrä muialpuul Antslat tuntas? Suurõmbal jaol inemiisist lüü ette kõgõst Hauka laat. Laatu om siin kandin peetü ammudsõst aost, Hauka laat olõssi nigu vana kombõ jakk. A üts rahamaiguga prallõ, millest jääs egä aasta keskliina uulitsailõ maha prükü ja ossõlumpõ, ei olõ kül sääne asi, mille peräst uhkust tunda. Jah, mõni miis saa hääd väke laadaõllõst, a tuud tunnuslausõ luuja vast iks es mõtlõ. Ku vald taht hinnäst parõmbast küllest näüdädä, tulõ edeplaanilõ säädi midägi kultuursõt.

Kon tuu vägi meil tsärises? Mõtõ juusk kõrraga luudusõ ja vannu pühäkotussidõ pääle. Ku näpuga müüdä Antsla valla kaarti vitä, lövvämi säändsid kotussid nigu Kalmõmägi ja Keriguniit. Antslast Tsooru poolõ minnen jääs kurrakätt Pühämägi, Rimmin saisva kõrvuisi Kabõliasõ ja Ristimägi. Kikkaoja kandin om suurõ tii veeren Kerigumägi.

Vanarahvas es panõ mäkile uhkid nimmi ilmaaigu. Kerik kotussõnimen või näüdädä tuud, et sääl paigan om innembüisi olnu kihlkunna õpõtajal kar’a- vai põllumaad. A kalmu, risti vai kabõliga köüdeti nuu kotussõ, midä paganaaost pääle oll’ pühäs peetü. Tõsõ sõnaga: nuu olliva suurõ väega kotussõ.

Tuud või kimmäle üteldä, et Antsla kandin – nigu muialpuul Eestin – oll’ mitmõsaa aasta iist hulga väikeisi puust vai kivist kabõlid. Suur osa noist saisõva mõnõ muistsõ luudusligu pühäpaiga pääl. Lähükesen võisõ olla ka mõtsanukk, kohe koolnuid matõti. Talurahvas oll’ põlvõst põlvõ harinu käümä kabõli- ja kalmumäel, kon sis hindäle tervüst ja karjalõ edesiminekit pallõldi.

Antsla ja Urvastõ vallan om ka mitu Jaanimäke. Vanastõ tetti sääl jaanituld. Ütskõik määndse unigu otsa suvidsõ käänüpäävä tuld tetä es või. Tuu jaos olli iks väekamba mäe valmis kaetu. Nii et väke om Antsla vallan küländ – ammuta vai pangiga!

No om koduluulaisil perämine aig minnä arhiivi uma kandi legende otsma ja vannu inemiisi käest uuri, määndsid juttõ nä ütest vai tõsõst kotussõst tiidvä. 

Sis tulõ tähüstä Antsla kandi luudusligu pühäpaiga – kivi, lätte, mäe ja mõtsa. Mõni tege seo jutu pääle suurõ silmä: kas noid kotussid mi vallan ülepää om? A kiä ots, tuu löüd!

Hää väega inemiisi ei või kah är unõtada. Antsla vallan om ju elänü näütüses kirämiis Kangro Pärni ja ravitsõja Kaika Laine. Pärnil om mälestüskivi ja Lainel pink, a noist jääs vähäs. Näide ellu ja tüüd om vajja põh’aligumbalt uuri ja ilmarahvalõ kaemisõs üles panda. Tuu jaos olõssi vaia kõrralikku vallamuusõummi (ja muiduki umajagu rahha).

Karula rahvuspark valla lõunaosan om juba saanu umanäolidsõs turismipiirkunnas. Säält saa vald kopatävve matõrjaali, midä uma «brändi» ülesehitämisel tarvita: aoluulinõ talurahvakultuur savvusannast mesipuiõni, mahhetuutminõ ja luudusravi. Rahval om säändside asju vasta ilmadu huvi, tuud võis valla tutvustamisõl abis võtta.

Ma pelgä õnnõ toda, et egäsugudsõ mõttõ, mis käävä valla «brändi» kottalõ, jääse tüküs aos riiuli pääle saisma. Õkva nakatas valdu ütte lüümä. Ei tiiä viil, kas paari-kolmõ aasta peräst sais kaardi pääl Antsla, Urvastõ vai ütsainus Võromaa vald. 

Para omgi vast targõmb uuta ja kaia, kuis haldusreformiga lätt. 

Sis, ku vahtsõ piiri omma maha märgidü, saas edesi märki, kuis «hää väe» tunnuslausõt pruukma naada. Võromaa om jo hääd väke täüs ja taa tunnuslausõ passis kõgõlõ Urvastõ kihlkunnalõ ja eski tervele Vanalõ Võromaalõ.

Metsik tee teadmisteni

Pimedusse mattunud minevik on põnev. Kui tulevik jääb alati tumedaks, siis mineviku peale on võimalik vähehaaval valgust tilgutada. Kerge see pole. ETV2-s jooksev seikluslik saatesari „Kadunud tsivilisatsiooni jälgedel“ näitabki, millist roppu vaeva tuleb arheoloogidel näha, et tungida ajaloo tihedate varjude sisse.

Eestlane Rait Kütt ja tema mehhiklasest kolleeg Lisseth Fuentes ajavad muistsete maiade jälgi. Selleks sukelduvad nad kitsastesse karstikoobastesse (mis juba ekraanilt vaadates tekitavad klaustrofoobiat) ja müttavad kõiksugu vaenulikest elukatest kubisevates džunglirägastikes. Ega me maiadest palju teagi ja vahest on faktide nappus ka üks põhjusi, miks maiade kuulus kalender 2012. aastal viimsepäeva paanika esile kutsus. Puuduvate faktide asemele asub fantaasia, millest omakorda jääb vaid lühike samm ogaruseni. Seetõttu on Mehhikos eestlase osalusel toimuvad teaduslikud ekspeditsioonid tänuväärselt vajalikud.

Kõrvutades maiade tsivilisatsiooni teiste, suuremal määral tuntud kõrgkultuuridega, hakkavad silma mõnedki vastuolud. Maiad tundsid nulli, aga mitte ratast. Neil oli keerukas kalender, kuid metallesemeid ei kasutatud. Maiade jaoks oli matemaatika lausa rituaalse tähendusega, ent seejuures ohverdati massiliselt inimesi. Siit ka küsimus: olid maiad geeniused või barbarid?

Teadlaste asi ei ole säärastele küsimustele vastata, teadlased koguvad fakte ja analüüsivad neid. Üksainus savipott, mis kusagilt veega täidetud koopast üles tuuakse, võib teadlase rõõmust kekslema panna. Aga Rait ja Lisseth leiavad selliseid potte virnade viisi! Ja milline tragöödia see on, kui üks müstiline potike kildudeks puruneb… 

Edasi rühitakse Yucatani poolsaare siseosas asuvasse džunglisse, kuhu on peitunud määramatu hulk maiade arhitektuurset pärandit. Õnnetuseks varitsevad seal ka maiade pühad loomad jaaguarid, mürgiastlaga skorpionid, vampiirlikud moskiitod ja veel mingid häbematud mutukad, kellest üks otsustab pugeda võttegrupi liikme kõrva sisse. Karta on, et hädad sellega ei lõpe…

Kummalisel kombel toimuvad ekspeditsioonid poolsalaja. Ennekõike isehakanud aardeotsijate ja turistide eemalehoidmiseks. Lisaks tuleb uurijatel pidada tuliseid sõnalahinguid maaomanikega, kes ei taha oma valdustes ühtki Indiana Jonesi näha. (Dr Jonesil läks muidugi kehvemini – tema pidi muuhulgas natside ja kommunistidega rinda pistma.) Aga tee teadmisteni pole kunagi sametvaibaga kaetud.

Sarjast võib jääda mulje, nagu toimetaks kaks arheoloogi ja nende tugimeeskond Yucatani metsades üksipäini. Tegelikkuses on muistsete mesoameerika rahvaste uurimisega ametis rohkelt inimesi kogu maailmast. Peale maiade pakuvad neile huvi ka asteegid, huaasteegid, olmeegid, tolteegid ja kes kõik veel. Omaette ooper on aga uuringuteks kuluv raha ja seda Mehhiko valitsus nähtavasti kuigi heldelt ei jaga. Saatesarjast selgub, et suur osa ekspeditsioonidel pruugitavast varustusest (s.h. uhke džunglimaastur) on muretsetud Raidi isikliku rahakoti toel. Aga mees ei kurda. Näha on, et Mehhiko võpsikutes ja koobastes kolamine pakub talle küllaga rahuldust. Need, kes maiade jälgi ajavad, peavadki olema suure adrenaliinivajadusega seiklejad.

Õigupoolest ei tohiks maiadest minevikuvormis kõnelda, sest see rahvas pole sugugi välja surnud. (Kui täpne olla, tuleks kõnelda maia rahvastest, kuna pole tõestatud, et tegemist oleks olnud ühe kindla rahvusega, samuti pole teada, kas maiadel oli kunagi ühtne riik.) Praegusaja maiadele otsa vaadates ei tahaks siiski uskuda, et tegemist on tollesamuse tsivilisatsiooni rajanud rahvaste järeltulijatega. Kuid ega keskmise eesti mehe palgel heiastu ka kohe Sakala Lembitu. Ajalooveskid mürisevad omasoodu ning jahvatavad isegi võimsaid tsivilisatsioone peeneks aganapuruks. Minevikku tungitakse aga ikka lootuses, et eelkäijatelt on midagi õppida.

Jõud tärkab, õitseb ja haljendab

Üks asi tuleb kohe selgeks teha. „Tähesõjad“ ei ole filmiseeria. „Tähesõjad“ on religioon. Neile, kes pole usklikud, on võimatu paari lausega selgeks teha, kes on jedi-rüütlid, mida teevad sithid ja kuidas toimib Jõud. Rääkimata sellest, miks „Tähesõdade“ esimene film kannab järjekorranumbrit IV ja neljas film on hoopis I osa. Õnneks nihutab uusim „Tähesõdade“ peatükk numeratsiooni õigetele rööbastele ja seitsmes film on tõepoolest ka seitsmes osa.

„Jõud tärkab“ on fännide seas tekitanud vastakaid arvamusi. Ühest küljest väärib kiitust asjaolu, et „Tähesõjad“ pöördus tagasi juurte juurde. Rohkelt praktilisi efekte, realistlikke mõõgavõitlusi ja tõelisi loodusvaateid. Digitrikkidega liialdamine, ebaloogiline käsikiri ja kohmakas lavastus muutsid 1999–2005 valminud eeltriloogia multifilmilikuks absurdiks. Fännid pidasid seda loomulikult pühaduseteotuseks.

Uuele filmile heidetakse aga ette ülemäärast ettevaatlikkust. „Jõud tärkab“ mõjub kohati nagu kõige esimese „Tähesõdade“ filmi ümberjutustus. Kriitika on põhjendatud, ent „Jõud tärkab“ lisab kosmilisele eeposele ka üht-teist uut ja lausa pöördelist. Esmakordselt viibutab ekraanil valgusmõõka naissoost rüütel – Rey. Ehkki ka printsess Leia ihus on Jõud olemas, pole ta seda miskipärast kunagi kasutanud ja vaevalt ta seda nüüdki, vana kindralina, enam teeb. Hämara minevikuga Rey lugu tõotab seevastu palju.

Teine uuenduslik samm „Tähesõdade“ universumis seostub Finniga – varem pole kurjuse jõudude jalaväelasi nii inimlikust küljest kujutatud ning fakt, et üks lihtsõdur poolt vahetab, tõestab ilmekalt, et isegi väljaspool Linnuteed ei ole valguse ja pimeduse vahekord lõplikult paigas.

Valguse ja pimeduse piiril kõigub ka uus paha poiss – Kylo Ren. Näib küll, et poisu on oma vanaisa, hirmsa Darth Vaderi, hädine koopia. Ent film annab mõista, et kurjus alles kogub jõudu. Kui Esimene Ordu (mis meenutab meie planeedil märatsevaid terroriorganisatsioone) suutis väheste ressurssidega valmis meisterdada legendaarsest Surmatähest mitu korda võimsama superrelva, mida nad siis veel järgmiseks võivad ette võtta? Isiklikuks kättemaksuks on põhjust ka Kylo Renil – sai ta ju filmi lõpul tüdrukult tappa. Arvata võib, et Kylo ja Rey kohtuvad duellil veel ja veel.

„Jõud tärkab“ tõi vana põlvkonna tähesõdalased kokku selleks, et nad saaksid anda teatepulga uuele generatsioonile. Uljaspäise kosmosekauboi Han Solo rolli võtab üle meisterlendur Poe, Leia ja Luke’i funktsioonid kantakse üle Reyle, nurjatut Keisrit asendab salapärane Ülemjuhataja ning muldvana guru Yoda asemele astub Maz Kanata – Jõudu selle naisolevuse soontes kahjuks pole, kuid terava mõistuse ja hea südame leiab tema juurest küll. Esialgu jääb selgusetuks vaid Finni roll. Ei teagi, kuhu tema tegelasliin võib kulgeda – ja seda põnevam.

*

Kui George Lucas 1977. aastal „Tähesõjad“ ekraanile tõi, põhjendas ta filmi sündi muuhulgas nõnda: „Tahtsin teha filmi, kus tegutseks positiivsed kangelased, kelle seiklustele kaasa elada ja keda eeskujuks seada.“ Sellega on kõik öeldud. Kangelasi ja muinasjutte vajatakse alati. Eriti praegusel segasel ajal, kui üks kriis ajab teist taga ning kurjus valgub üle maailma.

Mida õpetab „Tähesõdade“ seitsmes osa? Jõul on kaks poolt – hele ja tume. Kui kurjus saab väge juurde, tärkab Jõud ka headuse poolel. Uued ja südikad sangarid ilmuvad välja sealt, kust neid ei oodata. „Tähesõjad“ pakuvad lisaks vaatemängule ka tükikese lootust. Kulub ära!

P.S.

„Jõud tärkab“ rõõmustab vaatajat veenvate ja emotsionaalsete näitlejatöödega, milliseid saaga varasemates osades polegi nähtud. Filmi lõpustseen, kus Rey ja Luke kõrgel kaljunukil esmakordselt kohtuvad, on tõenäoliselt üks ilusamaid finaale „Tähesõdade“ seerias.

Müüride ajastu

Möödunud aasta lõpul rõkkas pool Eestimaad, kui näosaate täht Juss Haasma täie mõnuga Raul Sepperit jäljendas. Ilmutus seitsmekümnendatest mõjus korraga ägeda ja absurdsena. Unustatud diskopalast „Sein on ees“ sai silmapilkselt hitt. Youtube’ist võib leida terve posu klippe noorukitest, kes kooli jõulupeol Sepperit/Haasmad järele teevad. Ikka silmatorkavad vuntsid ees ja punased püksid jalas. Nalja kui palju!

Aga võib-olla ei peitu nali üksnes vuntsides, pükstes ja puusanõksudes. Võib-olla on tegu naljaga, mille taga kummitavad alateadvuslikud pained. Väljend „sein on ees“ sobiks kogu 2015. aasta motoks. Euroopasse kerkivad tarad, mis peaks rahvasterännet pidurdama. Eesti idapiirile plaanitakse samal ajal kõrgtehnoloogilist seina. Rahuajal ei kerki müürid ega barrikaadid, need rajatised tulevad mängu rahututel aegadel. Uus müüride ajastu on alanud.

Kes ei teaks suurt Hiina müüri, mida asuti laduma juba enam kui paartuhat aastat tagasi. Keskne kuningriik – nii muistsed hiinlased oma maad nimetasid – oli põhja poolt avatud vaenulikele rändhõimudele. Polnud teist lahendust – sein ette! Kui mongolid Hiina valdusi ohustama hakkasid, lasid Mingi dünastia valitsejad ehitada veelgi võimsama ja enneolematult pika kivimüüri, mille säilinud osadel võib praegugi jalutada. Ka Rooma keiser Hadrianus käskis tohutuks paisunud impeeriumi piirialasid müüridega kindlustada. Praeguse Inglismaa ja Šotimaa piirile rajati barbarite eemalehoidmiseks kõrge vall, mida tuntakse tänini Hadrianuse nime järgi.

Ometi pole müür üksnes positiivset tähendust kandev mõiste. Müür seondub ka vangistuse, eraldatuse ja rõhumisega. Nimetatud tähendused peegelduvad vastu Berliini müürilt. Selle langemisest on vaevalt üks inimpõlv möödunud – ja nüüd on müürid jälle platsis. Unistus müürideta Euroopast pole määratud täitumisele. Isegi vabadus nõuab seinu. Nii on kindlam.

Paraku ei kõrvalda müürid ühtegi ohtu. Need vaid takistavad kõige soovimatu läbipääsu. Füüsiline tõke annab ühtlasi sümboolse signaali: siit edasi ei saa, hoidke heaga eemale. Oht aga jääb. Euroopa rahvastel on põhjust mures olla. Sealhulgas eestlastel. Kas meie müürid – paiknegu need maastikul või meeltes – ikka peavad vastu? Ürgne ohutunne ei kao ega tohigi kaduda. Isegi mitte siis, kui müürid on kõrged ja tugevad. Trooja ei langenud tormijooksuga. Vaenlased pääsesid müüride vahele hiiglasliku puuhobuse kõhus. Ei maksa siis imestada, miks nõnda paljud eestlased võõraid umbusklikult piidlevad.

Aga müüride püstitamise hoos ei tohi unustada ka templite ehitamist. Kui pole õitsvat vaimuelu ja tugevat kultuurkihti, mille kaitseks siis üldse müüre ehitada?

Hää väega kotus 20 aastat tagasi

Suur vanapaberihunnik kõledas kamorkas. Kõik need ajalehed, mille postimees aastate jooksul postkasti on toppinud, leiavad oma viimse puhkepaiga seal, nukras hunnikus. Hiljuti krahmasin sealt tubli sületäie ajalehti – tulehakatuseks. Ahju rändas neist kõige noorem, paari aasta eest trükivalgust näinud Maaleht. Aga vaat, mis veel näppu jäi! Antsla Linna Sõnumid. Välja antud laupäeval, 23. detsembril 1995.

Minus ärkas ajaloolane. Ei teadnud ma säärasest lehest varem midagi. Mis kahekümne aasta eest Antsla kandis õigupoolest toimus, millest inimesed mõtlesid, kuidas elu kulges? Leht on mõistagi pidurüüs ja meeleolu enamjaolt pühalik. Jõulud ju päris ukse ees. Linnavolikogu ja –valitsus soovivad kaaslinlastele jõulurahu ja head uut aastat. Antsla apteek soovib tugevat tervist. Meeldivaid kohtumisi uuel aastal soovib tarbijate ühistu.

Teisel leheküljel avaneb fotoreportaaž, millega antakse ülevaade mõningatest Antslas tegutsevatest ettevõtetest. Alles on neist praeguseks vaid üks – lillepood Vesiroos. Kaks mööblifirmat, õmblustsehh ja kohvik, mis 20 aasta eest fotosilma ette jäid, on ammu kaduvikku vajunud. Heidan pilgu tarbijate ühistu kaupluste lahtiolekuaegadele. Mööblikauplust enam pole, taara kokkuostu ja sööklat samuti mitte. Tarekese-nimeline kiosk on kolinud omaaegsesse keldripoodi ja saanud nimeks Tare, kauplus Edu tegutseb edasi A ja O-na. Hauka on endiselt Hauka, ehkki vahepeal on ta rikka kosilase leidnud ja kannab nüüd perekonnanime Konsum.

Mis veel? Tarbijate ühistu juhatuse liige mainib oma artiklis, et Antsla suurim üritus on Hauka laat. Paarikümne aastaga ei ole laat lahjemaks jäänud, vaid hoopis priskemaks paisunud ja – kahju küll – enamasti just selle kommertsliku labraka järgi Antslat mujal Eestis teataksegi.

Jõulumeeleolust hoolimata on ajalehe valdav toon võrdlemisi kurblik. Peaaegu masendav. Üheksakümne viiendaks aastaks olid rängad reformid Eesti põhjalikult läbi raputanud. Samal ajal käisid lõputud poliitilised kemplused maal, linnas ja Toompeal. Kui tulevik polnud just tume, siis udune kindlasti.

Mis kõige hirmsam – mitmed mõtted ja tõdemused, mis toonasesse ajalehte trükitud, kõlavad päevakajaliselt ka praegu. Sõna saab linnapea: „Et viimased aastad on kaasa toonud eelkõige raskusi ja lootusetusetunnet, siis eestlase tüüpiline käitumisviis on kujunenud selliseks, et ta põgeneb oma koju. Ta otsib sealt varju ja reageerib umbusuga isegi võimalusele, kui talle pakutakse head. [---] Vähendame lootusi, et keegi tuleb ja teeb meile kõik valmis.“ Väljavõte linnavolikogu esimehe artiklist: „Vähe on Antslas ka tootmist, äritegevust, ettevõtlikke inimesi, lapsi ja noori inimesi. [---] Kui Võrumaa on vabariigi ääremaa, siis Antsla on Võrumaa ääremaa. On seda juba ammu.“

Pensionär ja põline antslalane kirjutab: „Soovitaksin Riigikogul lõpetada laste liivakastimäng ja omavahel nääklemine, aeg on hakata ühiselt ajama Eesti asja nagu kord ja kohus.“ Sealsamas kõrval ütleb äsja Antslasse kolinud noor õpetaja: „Kurdetakse, et pole tegijaid-organiseerijaid. Paraku just needsamad nooremapoolsed kurtjad võtavad tihtipeale oma seitse asja ja kolivad mujale. Sinna, kus juba tegijad ootamas.“

Aga annab taevas elu, annab ka lootust. Mõned jõulusoovid kõlavad ajatuna. Kooli huvijuht ütleb näiteks nõnda: „Soovin, et kõik inimesed peaksid üksteisest lugu, suudaksid mõelda positiivselt ja olla sallivad.“ Linnakultuurimaja metoodik aga võtab oma jutu kokku järgmiselt: „Käes on jõuluaeg. Aeg leida rahu, külvata headust. Muuta pimedus valguseks, pisar naeruks, valu armastuseks.“

*

Selline oli täpselt 20 aastat tagasi ilmunud Antsla Linna Sõnumite esimene number. Ei tea ütelda, mitu numbrit veel välja anti. Fakt on see, et neli aastat hiljem, 1999, sai iseseisvast Antsla linnast lõplikult ajalugu. Linna ja valla ühinemisega lasti lendu vabariigi üks esimesi haldusreformi pääsukesi. Pudrumägesid pole kahekümne aastaga valda tekkinud, piimajõed on kuival, kuid elukene veereb ikka tasa ja targu edasi.

Tänavu sai Antsla vald endale ametliku tunnuslause: hää väega kotus. (Tõlge põhjaeestlastele: hea väega koht.) Eks neid häid ja väekaid kohti ole Eestimaal teisigi, tähtis on, et inimesed ise oma kodukanti väärtustaks ja leiaks sealt midagi, mille üle uhkust tunda. Hea väega täidavad iga koha just inimesed, sest nendeta poleks meil ühtegi küla, alevit ega valda. Järeldus: inimest tuleb hoida, üksteist märgata ja tublisid tegijaid hea sõnaga õnnistada.

Uue aasta soovi asemel oleks mul riigiisadele üks ettepanek: maainimene tuleb võtta looduskaitse alla. Eesti püsib just niikaua, kuni püsib maa ja inimene, kes tema eest hoolt kannab.

Sõnavangistus

Viimasel ajal on ilmunud õige mitmest sulest kurblik tõdemus: sõnu on liiga palju, nende tähendus nõrgeneb ja loba võtab võimust. Arvamusliidreid leidub vähemasti sama palju kui sibab laane all sipelgaid, autoriteetidega on ammu hüvasti jäetud. Kellegi sõnal pole suurt kaalu, sest igaühel on õigus ja sageli lausa kohustus arvamust avaldada. Arvamused, teadagi, võivad aga üksteisele risti-vastu käia.

Kuidas sellise olukorrani on jõutud? Loomulikult tänu demokraatiale. Toosamune „igaühe õigus“, mis kuulub demokraatliku riigikorra põhikomplekti, lasebki piiramatult sõnu toota. Iseenesest pole see halb, sõnavabadus maitseb ju magusalt ja egas keegi taha, et just tema suu lukku lüüakse. Ka lollusi võib liikvele lasta.

Nõukogude aja peale mõeldes õhkavad vanema põlvkonna kultuuriinimesed nostalgiliselt – jah, võim oli sant, aga kirjamehi ja kunstnikke kuulati. Rahvas austas neid, kel oli midagi olulist öelda ja kes ütlesid seda vajadusel ka läbi vere ja higi. Praegusel Venemaal on seis enam-vähem sama. Miks kummardavad kunstitundlikud venelased endiselt kirjanike ees? Miks sünnib Venemaal hulgaliselt kullaprooviga kirjandust? Sest peale kirjanike ei ole Venemaale rohkem moraalimajakaid jäänud. Poliitpropaganda ei toida hinge ega mõistust. Keegi peab tõtt ka rääkima. Igal maal ja igal ajal leidub inimesi, kes tahavad tõtt kuulda, olgugi et valed kõlavad hoopis kaunimalt.

Demokraatia pidavat olema relativismi diktatuur. Sõnavabadus hägustab tõde. Või on asi selles, et sõnavabaduse mõistest on massid valesti aru saanud? Ehk tõesti. Vabalt sõnamise asemel käiakse sõnadega vabalt ringi. Ikka avaldatakse arvamust oma pisikese mätta otsast, aga selleks, et näha kaugele ja öelda rohkem, tuleb ronida hiiglase õlgadele. Teisisõnu: toetuda mineviku mõtlejatele, kelle tarkused kestavad inimesest kauem. Mida rohkem vaimuhiiglasi kuulata, seda tühisemaks muutuvad oleviku mõtteterad. Viimaks kaob sootuks isu arvamust avaldada, sest seda on keegi kunagi hoopis paremini, täpsemalt ja selgemalt teinud.

Aga vabadus ei luba vaikida. Iga päev toob uusi uudiseid, mis on sageli küll sama nägu, kuid nõuavad ometigi arvamust. Juba maast madalast õpetatakse koolis üht: sa pead oma arvamust avaldama! Sageli polegi inimestel toda arvamust kusagilt võtta. Ja kui keegi küsib, lähevad käiku loosungid. Riigiisad on loosungite sepistamises eriti tublid. Õõnsad lendlaused, mida arulageduse varjamiseks pruugitakse, ei väljenda paraku midagi. Selle asemel on ilmale toodud sõnad, mis mõtteid ei vabasta, vaid vangistavad. Aga sõnad – nood õiged ja puhtad – on leiutatud ikka selleks, et mõtteid vabastada ja vabana hoida. Vahest on see olulisemgi kui sõnavabadus oma tavalises, ent kitsas tähenduses.

Tohutust sõnade tulvaveest on raske üles leida väärt mõtet. Kõik karjuvad ja keegi kuula. Nõnda ei saa ka tekkida dialoogi ega koosmeelt. Aga viimased ongi ju demokraatia toimimise aluseks. Sestap on demokraatlik riigikord muutunud boamaoks, kes iseenda saba neelab.

No mida siis teha? Kui nentida, et kõik arvamused pole asjakohased ega vajalikud, jõuame ebamugava järelduseni: igaühel ei olegi õigus arvamust avaldada. Võiks ju lisada, et lollid arvamused tuleks endale jätta, aga ükski arvaja ei tule selle pealegi, et ennast lolliks kuulutada. Ja kuidas defineerida lollust? Vaidlused jätkuvad.

Juba antiikaegses Ateenas kehtis reegel: kes kõige kõvemini karjub, sellel on õigus. („Hääletus“ ja „hääletama“ viitavad samale nähtusele.) Lollideks ehk idiootideks nimetati Ateenas neid, kel polnud üldse arvamust, kes jäid erapooletuks. Antiikaeg kestab edasi.

Kuid kas sõnade uputusse maksab suhtuda nii dramaatiliselt? Sõna ja inimene kuuluvad lahutamatult kokku, nad on otsekui tervik. Inimesi sünnib maailma üha juurde, nõnda ka sõnu. Kui sõnade väärtus devalveerub seetõttu, et sõnu on üüratult palju, siis tuleks ka nentida, et inimese kui üksikisiku väärtus pidevalt kahaneb. Ei tahaks uskuda, et see nii on. Kuulutades sõnad tühiseks, kuulutatakse tühiseks ka inimesed.
 

Ükski sõna pole iseseisva üksusena tark. Tarkus tekib sõnade vahel, nende koostoimel. Niisamuti saab tarkus sündida inimestevahelises koostöös, uurides ja arutledes. Igaühe tarkus tugineb teiste isikute teadmistel, kogemustel ja oskustel. Keegi ei mõtle ju ise midagi välja, ikka laenatakse teiste tarkust. Õnnetuseks ka lollust. Siinkohal võiks vastata eelnevalt püstitatud küsimusele: kuidas lollust defineerida? On loll see, kes tahtmatult valetab ja väära õigeks peab? Või see, kes elab utoopiates, suutmata hoomata tegelikkust? Eks vastaku targad.

Ei maksa unustada, et sõnad on sündinud suhtlemisvajadusest, ajus sähvivate mõtete edastamiseks. Argielus lobisetakse seetõttu, et luua ja säilitada kontakt teise inimesega. Oleme sotsiaalsed loomad ja vohavad sõnad tõestavad seda. Kes lobiseb, nõuab tähelepanu. Mõned vajavad seda lihtsalt rohkem kui teised.

Aga sõnavabadusel on veel üks tahk. Igaühel on ka õigus vaikida. Võin vabalt jätta oma seisukoha enda teada, sest keda see ikka huvitab? Ja praeguseks aitab lobast. Las vaikus kõneleb.

Tavaline ajalugu

Kus on, sinna tuleb juurde. Juba mitu aastat ajaloohuvilistele lugemisrõõmu pakkunud Imeline Ajalugu sai endale konkurendi – Müstiline Ajalugu. Nime poolest nagu kaksikvennad… Aga vennaarmust on asi kaugel.
 

Võtame algusest. Niipea, kui selgus, et Müstiline Ajalugu (MA) tuleb Eesti turule, hakkas kohtutrumm põrisema, sest Imelise Ajaloo (IA) väljaandjad leidsid, et nende kaubamärki on teotatud. IA annab Eestis välja Äripäev, MA Presshouse. Imeline Ajalugu on Taani päritolu ajakiri (originaalis Historie), Müstiline Ajalugu põhineb aga inglise väljaandel All About History. Nagu näha, pole kummagi üllitise originaalnimes viiteid imelisusele ega müstikale.

Kahtlemata valisid MA eestipoolsed tegijad ajakirjale teadlikult sellise nime, mis mõjuks konkurendile nagu herilasetorge. Ja see oli alles esimene torge. MA Facebooki kontolt võib lugeda: „Täname konkurenti tähelepanu eest ja mõistame tema muret - ka meie oleks ärevuses, kui turule tuleks parem toode, mis maksab kordades vähem.“ Ja veel üks mürgine sutsakas: „Osta juba täna ajakiri, mille müügi tahtis Äripäev ära keelata ja toeta monopoli murdmist. Teeme koos ajalugu!“
 

Tjah, turumajandus on karm ja ajaloolist rüütellikkust siin ei tunnistata. Aga nimi nimeks ja hind hinnaks. Kas Müstiline Ajalugu on tõesti parem kui Imeline Ajalugu? Kohe selgub.

*
Kui Müstilise Ajaloo esimese numbri kätte võtsin, käis kõigepealt peast läbi mõte: järjekordne esoteerikavärk, kus kirjutatakse sellest, kuidas tulnukad püramiide ehitavad ja Bush kaksiktornid õhku laskis. Natuke sirvinud, minu eelarvamused lahtusid. „Mingi lasteajakiri,“ oli järgmine mõte. Palju suuri pilte ja vähe juttu. Lähemalt uurides selgus, et eksisin jälle. Ei mingit müstikat ega lastelugusid. Müstiline Ajalugu on sisu poolest äravahetamiseni sarnane Imelise Ajalooga. Kurat elab aga pisiasjades ja pisiasjad määravad toote väärtuse.

Köide. IA on konkurendiga võrreldes pisut paksem (novembrinumbris 116 lehekülge) ja kitsama formaadiga. Paksuse muljet lisab ka fakt, et IA on liimköites, MA aga klammerdatud lehtedega. Samuti on IA-l värskelt ostes hoopis parem lõhn (ajakirjal on muide ökomärgis – mahetoode, ühesõnaga), MA lehkab tükk aega üsna vängelt ja ökost pole jälgegi.
 

Väline ilme. Esteetiliselt on IA numbrid maitsekamad ja moodsama ilmega, MA kaaned näevad välja nagu sõjaeelsed filmiplakatid. Samas annab detailne kaanepilt MA sisust kärme ülevaate. Esimese numbri kaanelt vaatab stoilises rahus vastu Abraham Lincoln, tema vasaku õla tagant piilub Hitler, näha võib ka Nelson Mandelat, Napoleoni ja Romulus Augustust. Seltskond meelitab lugema küll.

Tõlkijad. IA tööliste nimekirjas on üksainus tõlkija (pluss toimetaja), MA-l on neid koguni neli (s.h. peatoimetaja). Põhjus on muidugi selles, et inglise keele valdajaid leiab pisikeselt Maarjamaalt kordades rohkem kui neid, kes mõikavad midagi eksootilisest taani keelest.

Sisukord. MA on suutnud sisukorra venitada kahele ja poolele leheküljele, IA saab hakkama üheainsaga.

Pildid. MA sirvimisel torkavad kohe silma üle kahe lehekülje laotuvad ajaloolised fotod. Rubriiki „Ajalugu piltides“ võib leida nii ajakirja ees- kui tagaosast. IA samalaadne rubriik „Ajalooline hetk“ piirdub vaid ühe suure pildiga. Rikkalikult on illustreeritud mõlemad ajakirjad, MA-st leiab küll rohkem spetsiaalselt sellele väljaandele joonistatud pilte. Suurte (ja sisutute) piltide rohkus ongi peamine põhjus, miks MA näib sisult nõnda hõre.

Teemad. MA esimene number on üsnagi riskivaba sisuga. Luubi alla võetakse Stonehenge, Titanic ja Leonardo da Vinci. Ülevaade maagia ja mustkunsti ajaloost on paeluv, kuid esitatud kaootilisel kujul, ajalist ja sisulist loogikat arvestamata. Kaanel väljareklaamitud peateema – 50 sündmust, mis muutsid maailma – on loomulikult äärmiselt subjektiivne valik mineviku verstapostidest.

Samas annab briti autorite koostatud nimekiri aimu sellest, mida lääneeurooplased ajalooliste suursündmustena esile tõstavad. Nõukogude Liidu lagunemist pole nad igatahes ajalugu muutvaks sündmuseks pidanud (samas on mainitud Berliini müüri langemist). Kõnealusest artiklist hüppas silma ka üks ilmselge apsakas – roomlased ei keelanud olümpiamänge ära mitte 394 eKr, vaid ikka 394 pKr.

IA novembrinumbrist saab muuhulgas lugeda esimesest islami kalifaadist, kristlikest pühakutest, Taj Mahalist ja Guinnessi rekorditeraamatu sünnist. Isikutest on fookuses feldmarssal Montgomery ja Robinson Crusoe prototüüp Alexander Selkirk. Üsna äranämmutatud teemad, mida meeldetuletuseks siiski huvitav lugeda. Islami kalifaadi lugu sobib aga suurepäraselt päevakajaliste sündmuste kõrvale. (Märksõna: ISIS.)
 

Värvikamad rubriigid. MA kõige erilisem rubriik „Mis siis, kui…“ sisaldab põhjalikku analüüsi sellest, mis oleks juhtunud, kui Berliini müür poleks langenud ja SDV eksisteeriks ka tänapäeval. Järeldatakse, et teistsuguse sündmuste käigu juures istuks keset Euroopat Põhja-Korea nr 2. Taolised spekulatsioonid rahustavad praegusel keerulisel ajal südant. Ajalugu võinuks kulgeda ju hoopis hullemat rada pidi!
 

Humoorikas rubriik „Ajaränduri käsiraamat“ annab nõu, kuhu minna, kuidas käituda, kus ööbida ja mida silmas pidada turistil, kes peaks kogemata kombel sattuma muistsesse asteekide linna Tenochtitlani.
 

IA on omakorda ära trükkinud väga põhjaliku „Orjapidamise käsiraamatu“ kõigile neile rooma kodanikele, kes kavatsevad endale mõne orja võtta. (Kust orja osta, mis tööd anda, kuidas toita, karistada jne.) Ka ajalooline ülevaade veritasude ajaloost on värvikas ja meeldejääv.

Lisad. IA avaldab mitmel leheküljel värskemaid uudiseid ajalooalastest avastustest ning vastab lugejate küsimustele. MA vastab küll küsimustele, kuid uudistevoogu ajakirjast ei leia. Samuti pole MA-s viktoriinilehekülge ega kirjanduse loetelu lisalugemiseks.

Estica. Imelise Ajaloo novembrinumbris käsitletakse Eesti ajalugu paarikümnel leheküljel. Igakuiselt ilmub vabariigi saabuvale juubelile pühendatud rubriik sajanditagustest päevasündmustest, lisaks tehakse juttu Johannes Varese elust ja Saku õlletehasest ning esitletakse Vikipeedia fotokonkursi töid Eesti kultuurimälestistest. Teleajaloo tähtsaimate hetkede seas mainitakse ka Eesti televisiooni algust.
 

Mida on vastu pakkuda Müstilisel Ajalool? Piinlik vaikus. Kui peatoimetaja tervitus välja arvata, pole MA esiknumbris ainsatki viidet Eestile. Kes tahab aga kodumaise lugeja pihku võtta ja „monopoli“ lõhkuda, peab paratamatult ajama ka Eesti asja. Puhtakujulise tõlkeajakirjana MA kaugele ei sõida.

Alternatiivid. Kas Eestis oleks turgu veel mõnele välismaisele ajalooajakirjale? Variante leidub mitmeid. Olemas on näiteks üleilmse levikuga BBC History Magazine ja History Today (mida antakse välja juba aastast 1951), mõlemad – nagu tutvustus ütleb – bestsellerid. Iseasi, palju „ajalugusid“ eesti lugejatele sisse mahub.

*
Kokkuvõtteks. Ma ei suuda leida ühtegi omadust, mille poolest Müstiline Ajalugu oleks parem kui Imeline Ajalugu. Seetõttu pole müstiliste ajaloolaste ärplemine kuidagi põhjendatud. MA odavus võib küll ostma kutsuda, kuid sisupunktid annan kahtlemata IA-le. Skandinaavialik kvaliteet kaalub siinkohal britiliku „odavlennu“ üles.

Müstilise Ajaloo reklaam ütleb, et ajaloo avastamine pole kunagi nii põnev olnud. Õigupoolest võiks sedasama loosungit kasutada ka Imeline Ajalugu. Lugejad-ostjad otsustagu, kumb vend on põnevam, haaravam ja väärikam. Mina hääletan „monopoli“ poolt.

P. S.
Ootan huviga ajakirju Kummaline Ajalugu, Värviline Ajalugu ja Oivaline Ajalugu.

Ilus kukkumine

Kunagi ammu-ammu, siis kui dinosauruste korjused polnud veel õieti jahtudagi jõudnud, leidus mõnes väljavalitud majapidamises imeline riistapuu, mida nimetati videomakiks. Ja tänu videomakile – uskuge või mitte – hakkasid isegi veneaegsed telekad ameerika filme näitama.

Ka minu koju oli mingil seletamatul põhjusel videomakk tekkinud. Sony ja puha. Ainult et kassette polnud rohkem kui kolm-neli tükki. Nende seas ropu kvaliteediga, üdini nõmedad kaheksakümnendate komejandid ja märulid. Ei tõlget ega midagi. Aga prahi seas leidus ka üks pärl.

Millalgi üheksakümne seitsmenda aasta paiku õnnestus mu vanematel Võru elektroonikapoest soetada kassett, millel oli eestikeelse tõlkega multikas – „Lelulugu“. (Õigupoolest seisis kassetiümbrisel „Mänguasjade lugu“, aga jään siinkohal ametliku versiooni juurde.) Sellest sai mu lapsepõlve lemmikmultikas, mida vaatasin otsast lõpuni vähemalt paarkümmend korda. Ja nagu videolintide puhul kombeks – kui film oli lõppu jõudnud, tuli ta uuestivaatamiseks jälle algusesse kerida. Kassetikerimise surin püsib endiselt kusagil tagumises mälusopis, nagu ka „viu“ ja „vau“, mida lint tegi, kui see järsku esitusrežiimile vajutati.

Ja siis ta algas! Kauboi Woody ilmus ekraanile ja vantsis väikese Andy tahtel läbi maja. Sest Woody oli tegelikult mänguasi, kes ei tohtinud silmagi pilgutada, kui inimesed läheduses viibisid. Mänguasjadel oli oma värvikirev elu, kust ei puudunud isevärki rõõmud ja mured, kusjuures Woody oli lelude maailmas kõige popim kutt. Siis sai aga Andy endale sünnipäevaks kosmonaut Buzzi, kel oli ülbust rohkem kui mõistust, ning seiklused läksidki lahti.

*
„Leluloo“ esimene osa esilinastus kakskümmend aastat tagasi, 19. novembril 1995. Nüüdseks on lelude kibemagusast elust valminud kolm filmi ja neljas tegemisel. „Lelulugu“ oli ühtlasi esimene täispikk arvutianimatsioon. Või peaks ütlema „animarevolutsioon“? „Leluloost“ alates asusid seniste joonis- ja nukufilmitehnikas meisterdatud multikate ritta läbinisti arvutis voolitud linateosed, mis on nüüdseks animafilmiturul jämeda otsa täielikult enda kätte haaranud.

„Leluloo“ tegijate hulgast leiame ka ühe pühakunime: Steve Jobs. Legendaarne Apple’i asutaja oli projektist tõsiselt huvitatud ning võttis filmi valmimisest osa produtsendina. Kõigi toonaste „Leluloo“ tegijate jaoks oli tegemist põneva eksperimendiga. Ja nagu näha, õnnestus eksperiment hiilgavalt.

Ent suured sammud nõuavad suurt pingutust. Režissöör John Lasseter oli juba 1988. aastal toonud välja lühianimatsiooni „Tin Toy“, kasseerinud selle eest kuldse Oscari ning edust tiivustatuna jõudnud ideeni, mis vormus „Lelulooks“. Kulus aastaid pusimist, leiutamist ja sobiva tehnoloogia väljatöötamist. Lisaks pingeline töö käsikirjaga, mis kuidagi täiuslikuks saada ei tahtnud.

Film on tehniliste ja kunstiliste saavutuste sümbioos. Korraga tehnika- ja kunstiime. „Lelulugu“ tõestab seda eriti ilmekal kujul. See pole vaid lugu leludest. Woody ja Buzzi imetabaste seikluste keskmes on lootusetud unistused, enesepettus, illusioonide purunemine, reaalsusega leppimine ning sõpruse jõud, mis aitab ka kõige raskemas olukorras jalul püsida. On, mille üle mõelda ja millest õppust võtta.

*
Ehkki „Lelulugu“ ei kuulu Disney ametlikku kaanonisse (Disney oli filmi levitaja, mitte tootja), langeb selle noori ja vanu vaimustanud meistriteose sünd tähendusrikkasse ajastusse. Üheksakümnedaid nimetatakse kinoajaloos Disney renessansiks, mil valmis ridamisi kommertslikult edukaid ja kunstiliselt kõrgel tasemel filme, nagu „Kaunitar ja koletis“, „Aladdin“, „Lõvikuningas“, „Mulan“, „Tarzan“ jt.

Võin pidada end õnneseeneks, et mu lapsepõlv langes ajaliselt kokku Disney renessansiga. Ometi jõudsid vähesed täispikad multikad Eesti kinodesse ja mina kui maalaps jäin nendestki ilma. Alles tagantjärele olen ära vaadanud mitmed tolleaegsed Disney filmid ning võinud vaid nostalgiliselt ohata: küll neis multikates oli ikka palju headust! Mitte pelgalt kunstilises, vaid eeskätt sisulises mõttes.

Üheksakümnendatel lendles õhus kuhjaga lootuse-ebemeid. Inimestele tundus, et varjude ajastu on seljataha jäänud ning vabadus ja heasüdamlikkus lõplikult võitnud. Sellised tunded puudutasid vähem sotsialismist muserdatud Eestit, mis toona ränkades reformitormides ägas. Endine „kapitalistlik“ maailm hingas aga veelgi vabamalt – punavaenlased olid verest tühjaks jooksnud ja müürid langenud. Need meeleolud peegelduvad ka Disney tolleaegsetes filmides. Usk headusse ja muinasjuttude võimalikkusesse kuluks ära tänagi. Kui täiskasvanud enam headuse võitu ei usu, siis uskugu seda vähemalt tuleviku arhitektid – lapsed.

*
Kosmonaut Buzz arvas, et ta on kõikvõimas. Arvas, et suudab lennata. Ühel päeval proovis ta seda. Päriselt.
Ja kukkus õnnetult. Ta käsi rebenes küljest.

*
Mänguasjad liuglesid tihedas liiklusmöllus kobrutavate tänavate kohal. Nad olid plahvatusest napilt pääsenud. Buzz hoidis Woodyst kõvasti kinni ja hõljus tolle auto poole, kus istus nende omanik, väike Andy.
„Sa ju lendad!“ hõiskas Woody.
„Ei,“ ütles Buzz. „Ma ainult kukun. Kukun ilusti.“

Kanep, viin ja kossuketsid

Mõistus on raske koorem. Hulk inimesi on valmis tegema mida iganes, et kasvõi korraks mõistusest lahti saada. Lihtsaim võimalus on osta pudel viina, kõlbab ka väike konjak, liköör või kast õlut. (Tossikestele sobivad ka veinid.)

Ühiskondlikus plaanis on alkoholilembus korraga needus ja õnnistus. Õnnistus seepärast, et aktsiis toob riigikassasse kenakest tulu. Aga ei maksa end sellise piskuga lohutada. Kahjud on ikkagi mõõtmatud. Ometi ei oska keegi joomarlusele mõistlikku lahendust välja pakkuda. Ühiskond on viinast läbi imbunud. Öeldu ei puuduta üksnes Eestit. Ajalukku vaadates näeme, et kuiv seadus pole kusagil probleeme lahendanud, vaid on neid juurdegi toonud. (Märksõna: varimajandus.) Vähesed alkoholipiirangud võivad anda kosmeetilise tulemuse, kuid ei peleta eemale viinakuradit.

Olgem siiski optimistid. Isegi kui (pool)kuivad seadused vilja ei kanna, antakse nendega üks hädine riigipoolne signaal: alkohol ei ole tavaline toiduaine. Paljud ei taha sellega muidugi nõustuda. Sellest ka meeletu kisa, kui mistahes alkoholipiirangud jälle kõne alla tulevad.

Lõputult võib vaielda teemal, kas reklaam paneb kedagi jooma või mitte. Kui ei pane (nagu alkoholitootjad väidavad), siis milleks üldse raisata raha viina- või õllereklaami tootmisele? Pole mõtet salata, et reklaami eesmärk on toodet turustada, see tarbijatele (s.h. noortele) võimalikult ahvatlevaks teha. Liviko, Saku, A. Le Coq jt ei saa seda loomulikult avalikult tunnistada. Nad käituvad vastavalt turu nõudmisele ja turg (ehk janused inimesed) nõuavad juua.

Aga on ka teine külg. Tubakareklaamid on olnud Eestis keelatud juba aastaid, kuid kas suitsetamine on seetõttu märkimisväärselt vähenenud? Vastus kaldub „ei“ poole. Ka „vastureklaam“ ei näi otseselt tulemusi andvat. Kleepige suitsupakkidele võikaid pilte kopsuvähist ja kirjutage viinasildile „alkohol kahjustab teie tervist“ – tühja! Kes tahab, ostab ikka.

Tuleb tõele otse näkku vaadata. Alkoprobleemi taga on kombed ja harjumused. Kombeid antakse edasi ikka eeskujuga, vanadelt noortele. Mis toimub tantsupidudel, vabaõhukontsertidel, sünnipäevadel, aastavahetustel? Ikka naks ja naks – vägijookidel korgid maha. Lastelegi pakutakse šampust, roosat ja kraadideta. Küll aastate lisandudes lisanduvad joogile kraadid ka. 

Kui tekib vähimgi võimalus lips lõdvemaks lasta, ilmub näppu kohustuslik joogike. Näib, et enamik inimesi ei suudagi ilma alkoholita elu nautida. Selline on igapäine tegelikkus, üks pisike süütu telereklaam ei suuda asja hullemaks teha.

Kuidas sobitub sellesse neetud nõiaringi kanep? Räägitakse, et noored tarvitavad kanepit rohkemgi kui alkoholi. Räägitakse, et kanepit on lihtsam kätte saada, kui viinuškat või pirnisiidrit. Paljugi räägitakse. Mõnuained on tähtis osa noorte elust – ja see on paraku fakt. Viinakuradi kallal võib riik vähemalt võimu näidata, kuid kanepisaatan itsitab pimedates nurgatagustes.

Riik ei taha, julge ega oskagi kanepit kontrolli alla võtta. (Aga nn. kanepi legaliseerimine seda ju tähendab.) Alkoholis nähakse sotsiaalset probleemi, mistõttu tegeleb sellega vastava ala minister. Miks istub kanepiküsimus endiselt justiits- või siseministri portfellis? Kelle jaoks on kasulik, et kanepit käsitletakse pelgalt kriminaalse probleemina? Lihtne on öelda: see ja see on keelatud. Keelamine ei lahenda probleemi. 

Mõnuainete, kaasaarvatud alkoholiga seonduvaid füüsilisi, vaimseid ja ühiskondlikke hädasid ei ole võimalik ainsa sõrmenipsuga ravida. Üleüldise mõtte- ja käitumislaadi muutmiseks tuleks kogu ühiskonnale teha restart. Peab vajutama mitut nuppu korraga.

Alkopoliitika on ühtlasi noortepoliitika. Vana kõveraks kasvanud puud enam sirgeks ei painuta, kuid noori vitsakesi saab teadliku ja järjekindla tööga õigesse suunda koolutada. Tasuta huviringid ja mitmekülgne huvitegevus oleks üks vahend mõnuainete vastu. Kui noorel on mõistlikku tegevust, jäävad vast mõned lollused tegemata. Aga sellelgi abinõul pole täit võlujõudu. Okei, poisid, paneme kossuketsid jalga, käime trennis ära ja võtame siis paar õlut. Miks ei peaks noored kutid nii mõtlema, kui joomine on meie kultuuriruumis normaalne viis end mõnusalt tunda?

Ega õlleke või kaks polegi patuasi. Hädad algavad liigjoomisest. No mis teha, kui käsi on harjunud korki lahti keerama. Tahtmata siinkohal moraali lugeda, peaks igaüks endalt küsima: kuidas õppida elama, lõbutsema ja rõõmu tundma kaine mõistusega? Kõik, kelle jaoks on oluline mõnuainetest rikkumata ajudega järelkasv, peaksid mõtlema, kuidas kasvatada lastes ja noortes mõõdutunnet.

Riigiisadel ei jää üle muud, kui keelata ja käskida (sest raha ennetus- ja kasvatustööle ei jagu iial). Seda enam peaks väärtuste ümberhindamise ja kaine kodanikkonna kasvatamisega tegelema vabaühendused, mis on lausa moraalselt kohustatud toetama õpetajate, huvijuhtide ja noortetreenerite tööd. Meenutuseks: enne Teist maailmasõda oli karskusliikumine vägagi jõuline ja tõsiseltvõetav vabakondlik jõud. Tänapäeva oludes mõjuks karskusseltsid naeruväärsena (seegi on kurb aja märk), ent seltsitegevuse ajaloolised sihid – inimeste ühendamine ja ühiste väärtuste arendamine – ei ole muutunud. Ühiskonna restart algab rohujuure tasandilt.

Vabaühendused peaksid otsima võimalusi ja vahendeid, kuidas tervislikke eluviise laialdaselt propageerida. Alustada võiks näiteks alkoholivabade, peredele suunatud ürituste korraldamisest (Hiiu folk on üks olemasolev ilus näide). Igal sammul, igal tasandil ja viisil tuleks rõhutada perekeskseid väärtusi. Laste kohalolu distsiplineerib liigjoojaid. (Liigjoojate all ei peeta üldiselt silmas kroonilisi joodikuid, keda parandab üksnes haud.) Kes end laste nähes purju kaanivad, pole taolistele üritustele oodatud. Sigatsejatest, kes mitmetel üritustel räuskamas käivad, pole kunagi võimalik lõplikult vabaneda, kuid sirgeselgne hoiak mõõdutundetu joomingu vastu tõrjuks need tüübid ühiskonna äärealale. Seal on neil aega elu üle järele mõelda.

Möönan, et jutt alkovabadest üritustest kõlab naiivselt – isegi laulupidude korraldajatel pole piisavalt tragidust, et püha lauluväljak alkoholivabaks kuulutada. Keelata-käskida polegi vaja. Piisab, kui öelda: vaat see koht ja see pidu ei sobi tinutamiseks. Sedasi käibki moraalse selgroo kasvatamine. Ikka südametunnistusele koputades.

Niikaua, kui inimesed Eestimaal peavad purjutamist loomulikuks või paratamatuks nähtuseks ja liigset joomist andestatavaks, ei muutu midagi.

Kuidas turustada imerohtu?

Millal tekkis inimesel janu kõikeraviva eluvee järele? Küllap juba siis, kui mammutid maa peal ringi müttasid. Inimene on ju kaunis olend, kellesse igat liiki viirused ja bakterid kergesti armuvad. Geenidki pole lollikindlad, ikka lähevad nad inimesel rikki. Ei aita siis muu, kui imerohi.

Selliseid mikstuure, mis kindlustavad igavese tervise (parimal juhul ka igavese elu), on posijad ja alkeemikud fantaasiat säästmata kokku seganud kõikmõeldavatest ainetest. Püssirohust ja hobusepabulatest. Sibulakoortest ja suure varba küüntest. Kärvanud kassidest, nahkhiire kõrvadest ja mäda kännu sisse kogunenud vihmaveest.

Pikki sajandeid oli üheks imerohu ja elueliksiiri põhikomponendiks elavhõbe. Liigesehaiguste ja süüfilise raviks kasutati seda veel 19. sajandilgi. Hiina keiser Qin Shi Huangdi (valitses 3. saj. eKr) maksis maagidele selle eest, et nood pruuliks talle surmavastase imejoogi. Enamasti joodeti talle elavhõbedasegusid ja nendest põhjustatud mürgitusse ta lõpuks surigi.

Vaesem elanikkond on pidanud leppima odavamate ja käepärasemate jookidega, mille tarbeks loodus heldelt koostisosi pillab. Ent männitõrvavesi oli kõikeraviva imerohuna populaarne ka aadelkonna seas. Uus aeg nõuab uusi (ja peenemalt kõlavaid) komponente. Männitõrv ei tundu enam ahvatlev. Küll aga võib iga soovija endale netist tellida pudelikese nanovett.

Seesamune nanovesi (Precious Metals Nano Water) ei ole õieti muud kui destilleeritud vesi väikese hõbedakogusega, aga reklaami järgi pidavat ravima kõiki tõbesid. Ilmselt ka selliseid, mida veel avastatudki pole. Loomulikult on konkurents imerohtude turul tihe. Ka meedias kõvasti tormi tekitanud MMS ehk Miracle Mineral Supplement ei kao turult ilmselt niipea. Kokaiini, fentanüüli ja MMS-i saab endiselt kõigi hästivarustatud diilerite käest. Nõudlus on ju olemas.

Haiguste põhjused võivad olla geneetilised, traumaatilised, viiruslikud, bakteriaalsed, autoimmuunsed, toksilised, metaboolsed, biokeemilised või psühholoogilised. Talupojatarkus (nagu teaduski) ütleb, et ravi tuleb leida vastavalt põhjusele. Luumurdu, kopsupõletikku ja tsöliaakiat ei saa ka parima tahtmise juures ühtmoodi ravida. Miks siis ikkagi nõnda paljud inimesed on valmis uskuma, et ühe rohuga võib tohterdada nii nohu (viiruslik), depressiooni (psühholoogiline) kui ka vähki (põhjused võivad olla geneetilised, toksilised vms)?

Esiteks puuduvad tavainimesel sügavamad meditsiinialased teadmised. Ega igaühel peagi neid olema – selleks on pädevad spetsialistid. Teiseks tahetakse uskuda, et keerulistele probleemidele on olemas lihtsad lahendused. Jah, mõne tüütu umbsõlme võib kääridega läbi lõigata, kuid sassiläinud elektrijuhtmete kallale ei maksa kääridega minna.

Veel sada aastat tagasi, kui penitsilliin alles ootas avastamist ja meditsiiniaparatuur oli lapsekingades (rääkimata sellest, et arstiabi polnudki kõigile kättesaadav), ei aidanud sageli muu, kui omaenese tarkus ja hookuspookus. Aga millisel õnnelikul ajal me praegu elame – teadus on (peaaegu) kõikvõimas. Endiselt leidub hulk raskemaid tõbesid, mida organismist täielikult välja juurida ei õnnestu, kuid meditsiiniteadlased kõigis maailma instituutides näevad ränka vaeva selle nimel, et tulevik oleks veelgi helgem.

Paraku on võimas teadus sattunud vastamisi ürgse (ja veel võimsama) lollusega. Lollus koosneb teadmatusest, võhiklikkusest ja suurel määral ka umbusust. On kurb, kui eksperte, spetsialiste, oma ala proffe ei usaldata. Diplomeeritud arstid, biokeemikud, geneetikud – kõik need, kelle tööst sõltub haiguste edukas ravi – on profid. Pikki aastaid teadmisi ja kogemusi omandanud asjatundjad. Ja siis ilmuvad lagedale imerohtudega kaubitsejad, kes sisuliselt irvitavad proffidele näkku ja naeruvääristavad nende tööd.

Mõningates ringkondades on saanud populaarseks vandenõuteooria, mille keskmes on ahned ravimitootjad. Selle teooria pooldajad usuvad, et ravimitootjad ei kohku tagasi isegi uute haiguste leiutamise ees – peaasi, et tulu oleks kindlustatud. Illuminaatlikud jõud ei ole aga üldsegi huvitatud haiguste ravimisest, nende eesmärgiks on muuta kogu inimkond ravimisõltlasteks. Kõigi hädade vastu aitav rohi on juba ammu avastatud, kurjad ravimifirmad lihtsalt torpedeerivad neid, kes imerohtu müüa üritavad. Kusjuures kõik arstid, medõed ja apteekrid on ahnete ravimifirmadega mestis. MMS-i vastu suunatud laimukampaania on organiseerinud samuti üleilmsed ravimitootjad, kelle rakukesi leidub igal maal. Ka Eestis.

Teooria kõlab ilusasti. Ometi on siin paar suurt „aga“. Imerohte leidub maailmas arvutul hulgal, milline neist on see „õige“? MMS, nanovesi või kuivatatud nahkhiire pulber? Teiseks: ravimite müük on tõepoolest suurepärane äri, tõbistest ei tule iial puudus. Mille poolest on siis imeravimite müüjad teaduspõhiste ravimitega kaubitsejatest etemad? Äri teevad ju mõlemad.

Imeravimi turundus toimib nagu iga toote turundus. Kaup on vaja tarbijale ahvatlevaks teha. Aga imerohtudega kaubitsejatel on üks trump, mida tavatoodete müüjad endale lubada ei saa: piiramatu sihtgrupp. Ei ole mõtet seada tarbijaskonnale raame – üks toode sobib kõigile ja kõige jaoks! Imeveed ja võlupulbrid pakuvad kiiret rikastumisvõimalust. Eriti kui mõni tarbija on surmasuus. Ja siit jõuame imeravimite äri eetilise küsitavuseni.

Kõikeraviva rohuga kingitakse haigele inimesele ülimalt väärtuslikku lootust, ent – nagu „heade“ toodete puhul ikka – kaasa antakse ka suur ja tühi illusioon. Illusioon sellest, et surma on võimalik teatava rahasumma eest üle kavaldada.

Imeravimite hangeldamisega eitatakse ka teadusliku meditsiini saavutusi. Ja kui tõesti keegi kusagil ütleb, et sai vot seda ja seda jooki neelates lahti nohust, köhast ja kiilaspäisusest, milleks on siis üldse vaja lapsi vaktsineerida? Vaktsiinid on ju mürgid, aga näiteks kolloidhõbe ei ole. (Tõsijutt! Üks vanamutt ütles, et ei ole.)

Usk imerohtudesse ja maailma lõppu ei kao kuhugi. Erinevus on vaid selles, et ühed usuvad lakkamatusse uuenemisse, teised kindlasse hävingusse. Imerohtude ärile pole võimalik piiri panna, sest usul ei ole piire. Aga vahel tasuks uskuda ka ehtsaid, valge kitliga arste. Usk ilma tarkuseta pole midagi väärt.