Mõistus on raske koorem. Hulk inimesi on valmis tegema mida iganes, et kasvõi korraks mõistusest lahti saada. Lihtsaim võimalus on osta pudel viina, kõlbab ka väike konjak, liköör või kast õlut. (Tossikestele sobivad ka veinid.)
Olgem siiski optimistid. Isegi kui (pool)kuivad seadused vilja ei kanna, antakse nendega üks hädine riigipoolne signaal: alkohol ei ole tavaline toiduaine. Paljud ei taha sellega muidugi nõustuda. Sellest ka meeletu kisa, kui mistahes alkoholipiirangud jälle kõne alla tulevad.
Lõputult võib vaielda teemal, kas reklaam paneb kedagi jooma või mitte. Kui ei pane (nagu alkoholitootjad väidavad), siis milleks üldse raisata raha viina- või õllereklaami tootmisele? Pole mõtet salata, et reklaami eesmärk on toodet turustada, see tarbijatele (s.h. noortele) võimalikult ahvatlevaks teha. Liviko, Saku, A. Le Coq jt ei saa seda loomulikult avalikult tunnistada. Nad käituvad vastavalt turu nõudmisele ja turg (ehk janused inimesed) nõuavad juua.
Aga on ka teine külg. Tubakareklaamid on olnud Eestis keelatud juba aastaid, kuid kas suitsetamine on seetõttu märkimisväärselt vähenenud? Vastus kaldub „ei“ poole. Ka „vastureklaam“ ei näi otseselt tulemusi andvat. Kleepige suitsupakkidele võikaid pilte kopsuvähist ja kirjutage viinasildile „alkohol kahjustab teie tervist“ – tühja! Kes tahab, ostab ikka.
Tuleb tõele otse näkku vaadata. Alkoprobleemi taga on kombed ja harjumused. Kombeid antakse edasi ikka eeskujuga, vanadelt noortele. Mis toimub tantsupidudel, vabaõhukontsertidel, sünnipäevadel, aastavahetustel? Ikka naks ja naks – vägijookidel korgid maha. Lastelegi pakutakse šampust, roosat ja kraadideta. Küll aastate lisandudes lisanduvad joogile kraadid ka.
Kui tekib vähimgi võimalus lips lõdvemaks lasta, ilmub näppu kohustuslik joogike. Näib, et enamik inimesi ei suudagi ilma alkoholita elu nautida. Selline on igapäine tegelikkus, üks pisike süütu telereklaam ei suuda asja hullemaks teha.
Kuidas sobitub sellesse neetud nõiaringi kanep? Räägitakse, et noored tarvitavad kanepit rohkemgi kui alkoholi. Räägitakse, et kanepit on lihtsam kätte saada, kui viinuškat või pirnisiidrit. Paljugi räägitakse. Mõnuained on tähtis osa noorte elust – ja see on paraku fakt. Viinakuradi kallal võib riik vähemalt võimu näidata, kuid kanepisaatan itsitab pimedates nurgatagustes.
Riik ei taha, julge ega oskagi kanepit kontrolli alla võtta. (Aga nn. kanepi legaliseerimine seda ju tähendab.) Alkoholis nähakse sotsiaalset probleemi, mistõttu tegeleb sellega vastava ala minister. Miks istub kanepiküsimus endiselt justiits- või siseministri portfellis? Kelle jaoks on kasulik, et kanepit käsitletakse pelgalt kriminaalse probleemina? Lihtne on öelda: see ja see on keelatud. Keelamine ei lahenda probleemi.
Mõnuainete, kaasaarvatud alkoholiga seonduvaid füüsilisi, vaimseid ja ühiskondlikke hädasid ei ole võimalik ainsa sõrmenipsuga ravida. Üleüldise mõtte- ja käitumislaadi muutmiseks tuleks kogu ühiskonnale teha restart. Peab vajutama mitut nuppu korraga.
Alkopoliitika on ühtlasi noortepoliitika. Vana kõveraks kasvanud puud enam sirgeks ei painuta, kuid noori vitsakesi saab teadliku ja järjekindla tööga õigesse suunda koolutada. Tasuta huviringid ja mitmekülgne huvitegevus oleks üks vahend mõnuainete vastu. Kui noorel on mõistlikku tegevust, jäävad vast mõned lollused tegemata. Aga sellelgi abinõul pole täit võlujõudu. Okei, poisid, paneme kossuketsid jalga, käime trennis ära ja võtame siis paar õlut. Miks ei peaks noored kutid nii mõtlema, kui joomine on meie kultuuriruumis normaalne viis end mõnusalt tunda?
Ega õlleke või kaks polegi patuasi. Hädad algavad liigjoomisest. No mis teha, kui käsi on harjunud korki lahti keerama. Tahtmata siinkohal moraali lugeda, peaks igaüks endalt küsima: kuidas õppida elama, lõbutsema ja rõõmu tundma kaine mõistusega? Kõik, kelle jaoks on oluline mõnuainetest rikkumata ajudega järelkasv, peaksid mõtlema, kuidas kasvatada lastes ja noortes mõõdutunnet.
Riigiisadel ei jää üle muud, kui keelata ja käskida (sest raha ennetus- ja kasvatustööle ei jagu iial). Seda enam peaks väärtuste ümberhindamise ja kaine kodanikkonna kasvatamisega tegelema vabaühendused, mis on lausa moraalselt kohustatud toetama õpetajate, huvijuhtide ja noortetreenerite tööd. Meenutuseks: enne Teist maailmasõda oli karskusliikumine vägagi jõuline ja tõsiseltvõetav vabakondlik jõud. Tänapäeva oludes mõjuks karskusseltsid naeruväärsena (seegi on kurb aja märk), ent seltsitegevuse ajaloolised sihid – inimeste ühendamine ja ühiste väärtuste arendamine – ei ole muutunud. Ühiskonna restart algab rohujuure tasandilt.
Vabaühendused peaksid otsima võimalusi ja vahendeid, kuidas tervislikke eluviise laialdaselt propageerida. Alustada võiks näiteks alkoholivabade, peredele suunatud ürituste korraldamisest (Hiiu folk on üks olemasolev ilus näide). Igal sammul, igal tasandil ja viisil tuleks rõhutada perekeskseid väärtusi. Laste kohalolu distsiplineerib liigjoojaid. (Liigjoojate all ei peeta üldiselt silmas kroonilisi joodikuid, keda parandab üksnes haud.) Kes end laste nähes purju kaanivad, pole taolistele üritustele oodatud. Sigatsejatest, kes mitmetel üritustel räuskamas käivad, pole kunagi võimalik lõplikult vabaneda, kuid sirgeselgne hoiak mõõdutundetu joomingu vastu tõrjuks need tüübid ühiskonna äärealale. Seal on neil aega elu üle järele mõelda.
Möönan, et jutt alkovabadest üritustest kõlab naiivselt – isegi laulupidude korraldajatel pole piisavalt tragidust, et püha lauluväljak alkoholivabaks kuulutada. Keelata-käskida polegi vaja. Piisab, kui öelda: vaat see koht ja see pidu ei sobi tinutamiseks. Sedasi käibki moraalse selgroo kasvatamine. Ikka südametunnistusele koputades.
