Elu on kabaree

10 põhjust, miks tantsusaade on nii menukas

Kui üle Läänemere sõuavad tigedad tsüklonid tormide, vihmade ja lumekruupidega ning börsinäitajad taaruvad siia-sinna nagu kõrtsist väljavisatud lakardid, on piinatud inimhing ära teeninud ühe kena kosutuse, mille mõtlesid välja inglased ja mida peaaegu kõik vähegi tsiviliseeritud rahvad süngetel õhtupoolikutel mõnuga naudivad. Ei, see pole tassitäis mister Liptoni teed, vaid „Tantsud tähtedega“.

Viie aasta eest startinud ja kohaliku televisioonikunsti aluseid raputanud projekt pole enamat ega vähemat kui täiuslik meelelahutussaade. Põhjused kiirgavad ekraanilt endalt vastu.

… Vaatajad näevad tuntud ja vähemtuntud „staare“ uues rollis. Panna inimesed neile harjumatusse olukorda ning jälgida, mis juhtub – see on nn. tõsielusarjade tüüpstsenaarium, mis paljudel puhkudel ka tulusalt töötab.

… Tantsusaates demonstreeritakse võimatuna paistvad eneseületusi. Võistlejad teevad higirohkeid proove hilistel öötundidel, väänavad jäsemeid, ohverdavad eraelu ning seda kõike selleks, et pühapäevaõhtul otse-eetris vähemalt veerand miljoni silmapaari ees teibituna-süstituna oma fokstrott või tango ära tantsida. Need vägilased, kes suudavad kõigi põhitegemiste kõrvalt nädalaga kaks uut tantsunumbrit selgeks saada – tunnistagem, kallis Eesti rahvas – nad väärivad sügavat imetlust.

… Saate peategelaste suhted oma kallimate ja tantsutreeneriga jooksevad sageli puntrasse. Sel teel antakse omakorda rammusat leiba kõmuajakirjanikele. Kollase meedia osa tantsusaate populaarsuses pole sugugi tühine. Pealegi on tantsusaade tänuväärne „meediatähtede“ vabrik. Nii mõnedki profitantsijad ja nende õpilased pistetakse vähemalt ajutiselt, saate eetrinädalate sees, kõmuüllitiste lehekülgedele. „Tantsud tähtedega“ on püsivama kuulsusega rikastanud Mikk Saare ja Argo Aderi ning puhunud värsket tuult Gerli Padari, Koit Toome, Maarja ning Ithaka-Maria karjääripurjedele.

… Võrratu improviseerija, glamuuriteaduste professor Mart Sander oma nilbuse ja stiilsuse hapral piiril kiikuvate naljadega hoiab saate ohje kindlal käel. Ühtlasi laseb ta piisavalt, ent mitte ülearu särada oma aastast-aastasse vahetuval naispartneril, kelle juhmakaid küsimusi ja monolooge Sanderi üldine intelligentsus diskreetselt mahendab.

… Tantsusaali minimalistlik kujundus – laes sädelev diskokera ja maagilised trepid, mida mööda osalejad üles-alla vuhisevad, ei koorma telepilti, lubades vaatajatel keskenduda eelkõige areenil toimuvale. Etteastete efektsusele annavad suure panuse tipptasemel režii ja operaatoritöö. (Tantsusaade on minu mälu järgi üks esimesi teleprojekte Eestis, milles hakati sihipäraselt kasutama mitmekülgseid pilditrikke tagavaid Steadicam kaameraid.)

… Hoolikalt teritatud keeltega kohtunikud ei lase võistlejatel eneseimetlusse langeda, vaid hindavad nähtut asjatundlikult, astumata siiski alla oma kitsa mätta otsast. Kohati liialt elektriseeritud sangviiniku Jüri Naela kommentaarid tasakaalustavad kõigutamatu „vanahirmsa“ Ants Taela, Merle Klandorfi ja teiste saates osalenud tantsutarkade hinnanguid. Mitmed kohtulaua tagant välja pritsitud mürgised repliigid on rahva sekkagi jõudnud ja nõnda meie folkloori täiendanud. („Erinevalt sinust ma mehe dekolteesse ei piilu!“, „Aga muidu oli ilus/tore/kena tants.“)

… Miski ei kütkesta talupoeglikku rahvamassi rohkem kui saksikud pitspallid ehk moodsamalt öeldes: glamuursed pidustused. Aga miks ka mitte? Need, kes ballist kunagi osa ei saa, kasutavad kõhklematult võimalust seda vähemalt ukse vaheltki piiluda. Ja oh kuidas me, vaesed matsid, imetleme siis ammulisui kogu toda pärlisära, lehvivaid lokke ja siidselt sillerdavaid kangaid! Presidendi kätlemistseremoonia menu põhineb selsamal glamuurijanul. Õnneks on tantsusaates siiski rohkem vaatamis- ja kaasalöömisrõõmu. Peo peremehe/perenaise otsustab ju publik.

… Kas pole sümboolselt võimas, et saates osalejad koguvad tantsides raha nende jaoks, kes ise ei suuda halvimal juhul kõndidagi? „Tantsud tähtedega“ on pompoosne avalöök pöörasele jõuluajale, mil rahakotti abivajajate juures pikalt taskus ei hoita. Nii peabki!

… Ükski teine meelelahutuslik teleprojekt pole mõnda spordiala nii võimsalt propageerinud kui tantsusaade tantsusporti. Võistlustantsukursused on viimastel aastatel huvilistest pungil ja kui juba üks saade suudab nii noori kui vanu utsitada end liigutama – no see on tõepoolest kiiduväärt saade.

… Ei maksa ära unustada ka „tähetantsude“ harivat mõju. Kui paljud kodanikud suutsid veel viie aasta eest teha vahet sambal ja rumbal või teadsid, missugused näevad välja quickstep, jive ja pasodoble? Praeguseks jagan minagi, vana puujalg, üht-teist parketil libisevatest päkkadest, promenaadijooksust ja cucaracha-sammust.

Niisiis, „Tantsud tähtedega“ pole pelgalt maiuspala kõigile kitši ja kabaree sõpradele, vaid ka heategevuslik poolpedagoogiline kehakultuuriüritus. Kõik komponendid on siin viimistletud, hästi tasakaalus ja kuldse pulbriga üle puistatud. Tantsusaade toodab ülevaid emotsioone vaimustusest ahastuseni ning ehkki sageli nõristatakse nii siin- kui sealpool ekraani kaotusepisaraid, pole neis kunagi muserdavat traagikat. Jääb ainult põgus rõõm ja ilu – toosama, mis viimaks maailma päästab.

Tõesta, et oled mees!

Räägitakse, et mees pidavat olema tugevam sugupool. Targem, julgem ja ettevõtlikum samuti. Kes nii räägib? No naised need igatahes pole.

Terava kirurgipilguga kolumnist Abdul Turay analüüsis Postimehes Eesti meeste lühikese eluea ja kehva tervise põhjusi (Ellu jäävad vaid parimad), tõmmates lagedale järgmised kurjajuured: liigne töörabamine, õnnetustega lõppevad (organiseerimata) adrenaliinipursked, krooniline ujedus ja alkohol. Kõlab nagu diagnoos Vargamäe Andresele, või mis?

Iseenesest pole neis etteheidetes grammigi uudset. Tööd on vaja mitme eest teha, kui laenud kaelas ja pere tahab toitmist. Liigist olenemata kipuvad isased kõikjal looduses olema impulsiivsemad, sarved/kabjad/nokad ju sügelevad. Eesti mees pole ka mõni Vahemere „pede“, kes igaühele oma tundeid näitab (emotsionaalsus tähendab siinmail oma nõrkuse tunnistamist). Kui aga tööd on ülepea, ülemus kärgib, saamahimus pankurid hingavad kuklasse ning nainegi aina seletab ja tänitab, mis sel vaesel mehekesel siis muud teha, kui ennast täis juua ja nõnda kasvõi mõneks tunnikski sellest koledast maailmast pääseda.

Tekib kiusatus seda probleemidepundart teisest otsast lahti harutama hakata. Turay kirjutab: „Eestis peetakse aga endiselt mõneti mittemehelikuks ja lausa iseäralikuks, kui sa ei joo.“ Tegemist on pigem tormaka üldistusega, ent samas on sel siiski kibe iva sees. Paljude meeste jaoks – ja see ei puuduta üksnes Eesti mehi – kuulub seltskondlik trimpamine suurimate elumõnude sekka. Paljud kestvad sõprussidemed on määritud kange viinaga. Mulle aga näib, et joomine on enamjaolt rituaalne tegevus, millega mehed saavad näidata oma võimsust, kinnitada maskuliinsust. Kui räägitakse mehisusest, peetakse silmas eelkõige mehe sotsiaalset rolli, mis kultuuriti erineb, kuid nõuab alati tõestust. Bioloogilisest varustusest ei piisa, et olla mees – see arvamine kehtib kõikjal maailmas. Sageli hullumeelsuseni kalduv adrenaliini ülespumpamine kuulub samuti mehisuse tõestamise juurde.

Amazonase piirkonnas elutseva Satere-Mawe hõimu noored mehed pistavad aeg-ajalt oma labakäed lehtedest valmistatud kinnastesse, mis on täidetud sadade mürgiste sipelgatega. Käsi hoitakse kinnastes kümmekond minutit – selle aja jooksul kostitavad tigedad elukad kindakandjat valusate nõelapistetega. Valu, krambid ja hingamisraskused võivad kesta terve järgneva ööpäeva. Kes on selle rituaali läbi teinud, võib end täie uhkusega meheks nimetada. Toimingut korratakse sageli, et mehelikkust uuesti kinnitada.

Sarnaseid riitusi viiakse läbi iga põlisrahva seas Ameerikast Austraaliani. Veel näiteid. Paapua Uus-Guinea pärismaalased „maiustavad“ oma spermaga, sest see pidavat lisama mehele jõudu. Vanuatu mehed harrastavad omamoodi benji-hüpet, sidudes jala külge nööri ja karates kuni 30-meetrisest puittornist alla. Nöörid pole siiski elastsed ja all ei oota hüppajaid mitte sulnis vesi, vaid maapind… Meie kultuuris levinud „mehistavale“ joomarlusele on üsna lähedal rituaalsed meelemürkide manustamised, millega tegeldakse nii Vanas kui Uues Maailmas. Äärmuslikema vahendina kasutavad Algonquini indiaanlased, Kanada Quebeci provintsi põlisasukad, salapärast narkootilist nõiarohtu wysoccan’i, mis on LSD-st ligi 100 korda tugevama toimega. Wysoccan’iga äratatakse teismelistes poistes üles tõeline mees. (Nõrgad kaotavad lihtsalt aru või halvemal juhul elu.)

Abdul Turay: „Ameerikas on noortel meestel mitmeid viise oma erutuse kättesaamiseks. Ma tean selliseid, kes pidasid vaimustavaks hüpata sõitvate autode ette ja rullida ennast siis üle kapoti nagu mõni Muinas-Kreeta härjavõitlejast atleet. Sellise triki sooritamine ilma viga saamata nõuab tõsist harjutamist.“ Tähelepanu väärib, et Turay viitab oma kirjutises iidsele Lõuna-Euroopa kultuuriruumis levinud tavale, mis praeguseks vaid Pürenee piirkonnas säilinud. Härgade õrritamised (jooksud, võitlused) tulenevad sellestsamast mehistumise repertuaarist, nüüdisajal on vaid loomad asendunud tehnikaga. Veistega seotud rituaalid on tuntud mujalgi: Etioopia hamari (hameri) hõimu noorukid hüppavad neli korda üle lehmakarja, et neid täiskasvanud meeste hulka võetaks.

Kohustusliku adrenaliinilaksu peaks mees kätte saama igast spordialast, kuid siin tekib jällegi takistuseks toosama Andrese taak, millele ka Turay osutab: „Hea on siiski see, et Eesti mehed armastavad sama palju sporti nagu kõigi teiste rahvaste mehed, kellega ma olen kokku puutunud. Halb aga see, et Eesti mehed teevad nii palju tööd, et neil ei jagu kuigi palju aega spordile.“

Plaan Eesti meeste eluea pikendamiseks on õigupoolest sama lihtsa konstruktsiooniga nagu lepavits: mõõdukus, ainult mõõdukus. Teha võimeid ületamata tööd, liigutada end füüsiliselt ilma sõgedaid riske võtmata, tipsutada ettevaatlikult (üks pits paneb vere käima, kaks on juba kirstunaelad) ja rääkida usaldusisikule oma muredest. Rääkimine, olgu ta meie rahvale nii raske kui tahes, aitab sõlmejooksvaid tundeid lahti harutada, mõjudes ühtlasi kosutavalt vaimsele tervisele. Südamepuistamine pole kastratsioon, mis mehe ära rikub, pigem teeb seda ikkagi peas kummitav tont nimega Ma-pean-ise-kõigega-hakkama-saama-ja-ei-tohi-oma-probleemidest-kellelegi-rääkida.

Üht väga olulist tervisefaktorit meie mustanahaline sõber oma artiklis siiski ei maininud: mehe karvane käsi käib hästi vaid siis, kui ta kuulab oma naise sõna!

Jalgpall, ränkraske tõbi

Eesti rahvas, seesama hallidest aegadest pääle Peipsi ja Läänemere vahel sebinud kamp, suudab endiselt üllatada. Ma poleks eales uskunud, et eestlased nõnda kergesti jalgpallitõppe nakatuvad. Nüüd on korraga mõistetav, miks vutifänne ühendav Jalgpallihaigla just sellist nime kannab. Ehkki epideemia jäi üürikeseks, on pisikud endiselt õhus.

Kas oleks ka kõige selgema salasilmaga prohvet osanud kuulutada, et Eesti vutikoondis jõuab Euroopa 20 parima sekka, mida play-off ringi jõudmine ju sisuliselt tähendab? Mullusügisene hoop Serbiale võinuks seda ehk ennustada, kuid hämmastav kaotus Fääri saartele tõmbas esialgu parimatele unistustele kriipsu peale. Jalgpall on siiski kummaliselt ümmargune. Kui nägin pärast kaht Põhja-Iiriga peetud mängu turniiritabeli seda alagruppi, kus Eesti suure vutimaa Itaalia järel nagu takjanutt krantsi sabaotsas kükitas, eespool viimasel MM-il rahmeldanud Serbiast ja Sloveeniast, olin tõsiselt ehmunud. Oh katku ja kannatust, mis nüüd ees ootab! Jalka pole säärane ala, millele võiks kiretult, ehtflegmaatiku kombel kaasa elada. Kõik võidud saavad olema senisest magusamad, aga kaotused kibedamad.

Siinkohal pean tunnistama oma rahvuse reetmist. Kahes lõpplahingus hoidsin siniste asemel pöialt rohelistele. Eestlased sattusid kõrgesse mängu justkui poolkogemata, iirlased on pääsu EM-ile oodanud juba ligi veerand sajandit. Play-off on ikka aastast-aastasse saanud komistuskiviks, mistõttu saavad rohesärklased tuleval aastal alles teist korda finaalturniiri muru katsuda. Nad väärivad seda. Olgu, Eesti koondise ees tuleb müts ikkagi maha krabada, valiktsükli punkt oli elegantne. Juhul kui uues EM-tsüklis suudetakse hoida seekordsega sama taset, saavad meie vutikutid juba 2016. aastal finaalturniiri staadionit proovida – edaspidi pääseb suurde sõtta senise 16 riigi asemel lausa 24. Väikeriikide rõõmuks.

Praegu jätkatakse üsna püsival rindel. Suvise EM-i uute tulijate seas on vaid korraldaja Ukraina, taastulijatest lisanduvad Iirimaale eelmise lõppturniiri vahele jätnud Inglismaa ja Taani. Ei saa märkimata jätta, et taanlaste mängud on mind sageli teleka ette kleepinud. Nende viimasel MM-il peetud haarav lahing Kameruniga kuulub minu jaoks tolle turniiri tippmälestuste hulka. Taanlased põevad vutitõbe teistest põhjamaalastest raskemalt. Kui heita pilk sellele peaaegu olematule nimekirjale, kus ülesloetletud Taani kodakondsusega murdmaasuusatajad või kergejõustiku MM-idel osalenud atleedid, saab pilt klaariks. Taanlased arendavad peamiselt vutikultuuri. Las suusad jäävad norrakatele, hüppelatid ja liivakastid rootslastele!

Kui hollandlastel kiiruisuhooaeg läbi saab, algab neilgi vutitõve ägenemine. On ka põhjust: viimati jõuti MM-tiitlile hirmuäratavalt lähedale. Väiksematest riikidest on tõsisemalt nakatunud ka Portugal, vähemal määral Tšehhi ja Horvaatia. Sellistest pirakatest kaladest nagu Saksamaa, Prantsusmaa või endiselt tugevates võidukrampides siplev Hispaania ei tasu rääkidagi – kõigi nende jaoks on jalgpall üks rahvusspordialadest, kangelaste kasvulava, millest pidevalt räägitakse ja mida pistrikupilgul jälgitakse.

Aga Eesti? Kas tänu õnnelikele iirlastele on meie värskeim rahvusala kandidaat mürtsaki läbi kukkunud? Uued EM-i tingimused annavad siiski põhjust oletada, et täielikku paranemist ei maksa loota. Ja kui vutistaadionide tablood Eestile ka kuigi sageli võidunumbreid ei näita, võime end lohutada sellega, et erinevalt itaallastest, hispaanlastest ja iirlastest on meil ikka majanduskasv ning väike riigivõlg.

Milleks matsidele raamatud?

Tarmuka kultuuriministri uitmõtted, mis puudutavad raamatukogude kirjavara komplekteerimist, on teeninud mõne päevaga terve müriaadi ärevaid arvamusavaldusi raamatukoguhoidjatelt, kirjandusteadlastelt, kirjastajatelt, kirjanikelt ja tavalugejatelt – nagu oleks roigas mesilastarru torgatud. Eriti teravalt nõelatakse isand Langi retoorilist küsimust, kas raamatukogudesse ikka tasub riigi raha eest ajaviitekirjandust, see tähendab „rämpsu“ osta.

Ühe kandi pealt on kultuuriministri ideel jumet: tohututes kogustes ilmuv meelelahutusliku kallakuga tõlkekirjandus võib kergesti varjutada omamaist raamatuvalikut. Teisalt on raamatukogud rahva teenistuses ning võimalus leida sealt enesele meelepärast lugemist peaks olema kodaniku põhiõiguste seas. Raamatute leviku tõkestamine on samuti tsensuur.

USA-s takistab Raamatukogude Ühing „mittesoovitavate“ kirjatükkide jõudmist ennekõike kooliraamatukogude riiulitele, põhjuseks nende võimalik „ebaterve“ mõju veel väljaarenemata väärtushinnangutega noorsoole. Ameerikas on keelatud raamatute nimekirja sattunud ka sellised klassikalised desserdid nagu „Kuristik rukkis“ (põhjuseks seksuaalne vabameelsus ja peategelase nihilistlik käitumine), „Huckleberry Finni seiklused“ (väidetav rassism) ja koguni „Harry Potter“ (ebausu propageerimine, vägivallast küllastunud tegevustik).

Kui Atlandi ookeani taga on probleemiks eelkõige poliitiline korrektsus, siis siinmail on „langistudes“ võimalik sattuda veel libedamale teele: teosed, mis ei rikasta lugeja intellekti, on raamatukogudes keelatud! Loomulikult võib karta, et Barbara Cartlandi ja Nora Robertsi armulood rikuvad Eesti naised ära. Videvikuleedi Stephenie Meyer on samuti ohtlik. Varsti ei taha ükski eestlanna enam tavalist kuuselaane karumõmmikut enda kõrvale – kõik ihkavad naituda ainult valgel täkul kappavate printside, surematute vampiiride ja muskleist pungil libahuntidega!

Sopakirjanike hulka saab kergesti liigitada ka mõrvamüsteeriumide kudujad, sealhulgas Agatha Christie, Rex Stouti ja Ann Grangeri. Ehkki riiklike pitseritega kinnitatud eesti keele arengukavad annavad meie oma autoritele teatud immuunsuse, pole ilmselt ka kõik eesti kirjanikud sellesse häbinimistusse sattumise eest täiel määral kaitstud. Muide, isegi katoliku kirik tühistas viiekümne aasta eest sajandeid kehtinud keelatud raamatute nimekirja, sellega seoses vabanes põlu alt ka keskaegne kirjandusteemant „Dekameron“. Ometi on säilinud moraalijüngreid, kes sedagi lustlikku jutukogu puhtaks pornoks tembeldavad.

„Rämpsu“ ja „väärisasja“ piir ei ole kirjanduses kunagi objektiivselt paikapandav. Ükski kirjanik ei mõtle: „No nii, nüüd ma kirjutan soppa ja rämpsu, las lollid loevad!“ Kirjandust sildistades jagatakse halvustavaid silte ka inimestele. Dame Barbara Cartland polnud poolearuline vanamutt, kel peas vaid labaste naistekate vorpimine, vaid väga intelligentne ja särav daam ning mis kõige kõnekam: üks vähestest rüütliseisusesse tõstetud naistest.

Ka kergemat kirjandust on vaja – koguse poolest rohkemgi kui süvafilosoofilisi romaane. Andunud Dostojevski ja Prousti fännid võivad ju lubada endale häälekat ilkumist kunstikauge matsirahva eelistuste üle, kuid kinnistunud maitsega täiskasvanut lugejat ei saa enam muuta. Erinevaid maitseid tuleb aktsepteerida. Seegi on osa sallivast mõtteviisist.

Lugemisväärsete teoste nimekirjade ja edetabelite koostamine tuleb tihtilugu kasuks – taolised pingerivid aitavad lugejal pidevalt paisuvate raamatukuhjade vahel orienteeruda, kuid kultuuri ei tehta keelates, käskides ega sildistades. Mitte mingil juhul.

Elagu noorus! Elagu elu!

Õige pea saab Eesti filmikunst 100-aastaseks. Auväärse juubeli tähistuseks kõpitsetakse kobedamaks (ehk peenemalt öelduna: taastatakse digitaalselt) riiulitäis vanu filme, nii armastatuid kui unustatuid. Üheks kaunimaks kingituseks raugaeas Eesti filmile on kahtlemata kirkad värvid tagasi saanud Paunvere-triloogia keskmine lugu, mis kõneleb kõige haljamast ja õiterohkemast aastaajast ning ühtlasi parimast järgust inimelus, puhkevast armastusest ja esimestest sammudest töömehesaabastes. Jah, see on „Suvi“!

„Kevadele“ pole siinkohal enam vajadustki kiitust valada. „Suvi“ on jäänud ikka oma eelkäija varju, olgu siis filmi või raamatuna, kuid eks põhjus ole algmaterjalis endas. Lutsu lugu Venemaal käinud Kentuki Lõvist, kes paistab olevat Paunverre naastes veel enam õhku täis kui koolipäevil, pole „Kevadega“ kirjandusliku tugevuse poolest samaväärne. Vajaka jääb lüürikast, seevastu jantlikkus keeb mulinal üle. Siiski ei puudu sellestki loost oma voorused. Kui „Suvi“ ilmus, oli Eesti Vabariik alles vastselt sündinud. Joosep Tootsi tarmukusest lõhkev tegelaskuju sobitus sellesse aega sama täiuslikult kui viinasorts Lible kõrri. Nüüdki on tore vaadata, kuidas mõned noored mehed pöörduvad oma issiasega Soomest või Inglismaalt tagasi ja asuvad siin innukalt võõrsil kogutud ideid rakendama – ehk sisteemi looma.

Geniaalne filmimeister Arvo Kruusement nägi kurja vaeva, et tähtsatest komiteedest ja komisjonidest isiklikud ideed läbi pressida. Arutati koguni „Kevadest“ tuntud näitlejate väljavahetamist. Ülesoo ja Raja talupidajad tembeldati kulakuteks. Õnneks suudeti nõukogude jaburustest tervelt välja tulla ning vaatajad võtsid 1976. aasta lehekuul esilinastunud teose soojalt vastu.

Paul-Eerik Rummo käsikiri toob Lutsu vaimust esile vaid kvaliteetsema osa. Paljud vaatajad ehk ei teagi, et filmiversioonile on väga orgaanilisel moel otsa sulatatud ka eraldiseisev jutustus „Tootsi pulm“. Eelmise filmi peategelane Arno saab „Suves“ aga veel vähem mänguruumi kui raamatus. Sellest pole midagi. „Suvi“ ongi ju Tootsi film. Köstri vererõhku tõstnud väsimatust tembutajast võrsub vaatajate silme all Ülesoo peremees, kelle süda armumeloodia järgi rütmi lööb.

Lisaks kütkestavale loodusele, mis Palamuse, Otepää ja Kanepi kandis üles võetud, lummab linalugu võrratute näitlejatega, kellest paljud on juba ammu kaduvikku vajunud. Tähtede vahele tõuseb eriti kirka komeedina vana apteekrit kehastanud Kaarel Karm. Apteekri sügavat ja samas lihtsat elufilosoofiat kroonib kõne Tootsi ja Teele pulmas.

„Noored inimesed, ärge kartke elu! Ärge kartke vaeva ja valu, ärge kartke võitlust! Võideldes kasvab jõud! Pole viga, kui vahel jääte alla võitluses eluga. Tähtis on, et saate võitu iseenese eest. Siis vaatate kord tagasi oma elu peale ja võite rahulikult õhtule minna teadmises, et olete andnud kõige paremat, mis teil oli anda. Ikka edasi, üle hädade ja ohtude, inimliku kõrguse poole! Et need, kes teid mõistavad, võiksid öelda: „Teie inimlik kõrgus!“ Elagu elu!“

Just nimelt, „Suvi“ on noorust ülistav ja tulevikku hellitav filmiriba. Mis saab aga meie kinokunstist edaspidi? Kas ideid ja rahanatukest jätkub vaid depressiivsetele, üksindust ja traagikat põlistavatele lugudele? Kus on see kauaoodatud, elujaatav romantiline komöödia, mille kohalikuks uhkeks eeskujuks on juba 35 aastat olnud „Suvi“? Aitab kunstist ja labasustest, Eesti rahvas on välja teeninud ühe õnneliku lõpuga maitseka komöödia. Lutsu enam appi võtta ei saa, kuid loodetavasti on meie seas veel säilinud mõni haruldane filmimees, kes ei väsiks bürokraatide kiuste püüdlemast inimliku kõrguse poole.

Melodraama karge mere ja sinise taeva vahel

Teisipäevaõhtuti pakub rahvustelevisioon vaatamiseks Norra kõigi aegade menukaimat telesarja „Taevasina“ (Himmelblå). Iga osa meelitas fjordidemaa ekraanide ette keskmiselt miljon inimest, mis on peaaegu viie miljoni asukaga riigi kohta hämmastav tulemus.

Tahtmatult sünnivad seosed Taani seriaaliga „Küla“ (Landsbyen), mida samuti aastaid tagasi ETV-s näidatud. „Taevasina“ on siiski kolleegist tempokam, ühtlasema käsikirja ning värvikamate tegelaskujudega melodramaatiline suutäis. Õigupoolest näppasid norralased viljaka idee brittidelt, maailma parimatelt telesarja seppadelt, ent kohaldasid selle sujuvalt oma oludega (Briti sari kandis pealkirja Thousand Acres of Sky). Erinevalt eelkäijast toimub „Taevasina“ tegevus reaalselt eksisteerival Põhja-Norra kääbussaarel nimega Ylvingen.

Kui sama malliga lugu Eestisse ümber kantida, ei muutuks suurt palju. Kujutagem ette sarja, mida tutvustatakse nõnda: „Kokana töötava üksikema elu jookseb Tallinnas puntrasse ning ta otsustab kolida Osmussaarele, mille kooli ähvardab õpilaste vähesuse tõttu sulgemine. Saare elanikel on uusasukate vastuvõtmiseks vaid üks tingimus: tegemist peab olema perega, kus kasvab kaks last. Mehe puudumisel otsustab naine võtta kaasa oma parima sõbra, et koos õnnelikku perekonda mängida. Kõik osmussaarlased ei võta võõraid aga sugugi avasüli vastu.“

Probleemid – ääremaade elushoidmine esmajoones – paistavad olevat isegi kõrgeima elukvaliteediga riigis, trollide ja suuskade sünnimaal, sama tõsised kui meie õuelgi. Haldusreformi järele sügelevas Eestis oleks aga just „Taevasina“ taolist, maaelu positiivses toonis näitavat seriaali hädasti vaja. Isegi enamike tegelaste eesnimesid poleks põhjust muuta. Marit, Robin, Roland, Iris, Britt, Vivian, Karoline ja Klara on meilegi lähedased. No nii, „Pilvede all“ ja „Õnne 13“, tõmmake eest!

Milliseid järeldusi võib „Taevasina“ esimese hooaja põhjal Norra kohta teha? Esiteks: norralased on üks õige lõbus rahvas. Tööd tehakse vähe, aga laulu, tantsu, nalja, napsi ja hüva kõhupoolist saab iga kell. Ilmad on külmad ja tuulised, maastik rahutu, ent romantiline. Norralased käivad kirikus usinamalt kui ateismi kalduvad naabrid mujal Põhjalas. Küla hingeks on kirik, mitte kultuurimaja. Oslo on üks võigas urgas, kus öösiti luusivad ringi vaid narkarid ja lõbulinnud. Laevaühendus saartega on kehv. Mõnele transpordilaevale juhtuvad turistid olgu valmis, kui kapten üle parda lennates kisendab, et ta ei oska ujuda. Ja mis rootslastesse puutub, siis nemad on üks päris hirmus rahvas: tüüpiline rootslane on tige, truudusetu, seksinäljas, salakaval, armukade, ülbe ja mis kõige jubedam – kohe kui võimalus avaneb, tormab ta ihualasti merre suplema.

„Taevasina“ kinnitab, et inimhing – paiknegu ta merel või mägedes, põhjas või lõunas – vajab lõppude lõpuks vaid rahu. Natuke armastustki. Kui ta neid ka ei leia, siis hädasid tassib ta endaga ikka kaasa.

"Vali mind!" ehk patuste naiste paranduslaager

Võtsin ühel kallil pühapäevaõhtul pärast liigutavat jumalateenistust südame rindu ja istusin teleka ette vaatama otseülekannet üritusest, kus näidatakse allakäinud naisi. Neid Eesti kõige hirmsamaid eksemplare. Tänuväärse projekti pealkirjaks on „Vali mind!“.

Igal nädalal õnnestub kolmekümnest patusest naisest korralikku ellu pöörata vaid kolm. Kõik roojased linnukesed rivistatakse piitsaplaksude saatel üles ning neile pakutakse töökat ja läbinisti vooruslikku vallalist meest, kelle kindlas majapidamises saatana mõjudest vabaneda. Vaga preester Kristjan Jõekalda, kes püha toimingut läbi viib, püüab küll langenud neiusid meelt parandama sundida, kuid enamasti ei lähe see läbi.

„Miks see mees sulle ei meeldi?“ küsib isa Kristjan ühelt ja teiselt, kui keeldumist tähistavad punased laternad naiste ees kärmelt süttivad.
Vastused kõlavad laias laastus nõnda:

„Sel kutil on liiga väike perse. Need mehed, kes minu juures käivad, on ikka vägevamate mõõtudega!“
„Ta ei joo. Mina kallan endale küll nii et vuliseb!“
„Ta ei suitseta. Tead, mina tossutan päevas mitu pakitäit. Mis mees see sihuke on, kes ainult soolapulki imeb!“
„Ta kogub karvaseid mänguloomi. Paras pede ju! Tõelised mehed mängivad ikka teistsuguste karvatuustidega!“
„Mina võtan ainult Tallinna mehi. Seal Tartus pole ühtegi normaalset bordelli. Kus ma siis tööle hakkan?“
„Ta on liiga kondine! Sellisega karates on mul kõik kohad siniseid plekke täis. Mina tahan ikka liha tunda!“
„Ta ei paista eriti mehiste näojoontega. Minu reite vahele mahuvad ainult ehtsad kuldid!“
„Kuule, ta on liiga noor! See ei jõua mulle sisse pistagi, kui kohe pauk lahti!“

Issand, issand! Põrgus pole küllalt tuld ega väävlit, et neid koledaid hingi õiglaselt karistada!

Jumala abiga saab nii mõnigi patukahetseja siiski uue võimaluse. Neiu, kes IT-mehi tõutäkkudeks nimetas, muudab kindlasti oma roppu suuvärki ning temast võrsub truu abikaasa mehele ja armastav ema paljudele punapõsksetele lastele.

„Vali mind!“ seisab kristliku moraali ja pereväärtuste eest, olles kahjuks ainus sellelaadne ettevõtmine, mis meie Jumalast üha kaugenevale rahvale suunatud. Saatan on küll Eestimaa naiste seas palju kurja sünnitanud, kuid Kõigekõrgema armule toetudes oleme temast üle. Jätkuks meil vaid inglisarnaseid mehi, kes kõlvatuid naisterahvaid maiste ihade kütkest päästaks! Aamen!

Isegi sibulad nutavad

Taas on ilmunud armastatud itaalia lastekirjaniku, Hans Christian Anderseni medali pälvinud Gianni Rodari raamat "Cipollino seiklused". Sedapuhku lustakate värviliste piltidega Manuela Santini'lt. On mõnevõrra kummalinegi, et säärane marksistlik lastejutt puistab siiani paljudele väikestele ja suurtele suudele lõbusaid muigeid. Rodari oli veendunud kommunist, kes muide külastas kahel korral ka Nõukogude Liitu. Viimane reis sotsialistlikku paradiisi mõjus tema tervisele aga traagiliselt halvasti ning viis ootamatult kirjaniku surmani. Väike sibulake, kel nüüdseks vanust juba tubli 60 aastat, püsib endistes liiduvabariikides jätkuvalt populaarsena.

Vaese sibulapoisi karmist klassivõitlusest köögiviljade maailmas on valminud ports animafilme, ballett (helilooja Karen Hatšaturian), Eestis ka ETV nukulavastus ja kuuldemäng, võtmata kõne allagi hulka dramatiseeringuid. Viimati sai üht taolist näha Vene teatris.

Teisalt võib ju nüüd, mil Nõukogude Liidu kokkulangemisest möödub 20 aastat, unustada ideoloogilise materjali ning punastel varemetel tantsu lüües nautida Cipollino õpetlikku lugu, mille tihkeks tuumaks mäss ebaõigluse vastu.

Sirutame vaid pilku ümber enese - ja voila! - ikka vahib kusagilt vastu mõni türanlik Isand Tomat, tigedad sidrunid või õnnetu Kõrvits, meister Viinamari, täitmatu Apelsin, tõusiklikud kirsikesed ning sageli ka professionaalsed hädavaresed - mandariinid... Õilsad ja parajalt naiivsed sibuladki kasvavad endiselt meie pisikeses peenras. "Mis sinna parata - kui sünnid maailma sibulana, siis on pisarad omast käest!" Just sellised tegelaskujud, kelle asemele on hõlbus kedagi endi hulgast pista, saavad tihtipeale kirjandusteosele sillutiseks edu juurde.

Nuuks! Kas keegi annaks taskurätti?

Ka Eesti ajalugu on imeline

Taani verd teadusajakirja Imeline Teadus sõsarväljaande Imeline Ajalugu esimene number paneb kindlasti nii mõnelgi Herodotose jüngril suu vett jooksma. Just sellist, ahvatlevalt läikivat ja sisukat ajalooüllitist oligi meie meediaturul tarvis. Paraku on Imelisel Ajalool laias laastus samad kortsud ja soolatüükad, mis tema vanemal õelgi. (Imeline Teadus, võõras teadus)

Esiteks puudub ajakirjal igasugune side Eestiga. Siinne toimkond koosneb vaid tõlkijast, paarist toimetajast ja kujundajast. Teemad valitakse-kirjutatakse Skandinaavia peakorteris. Seetõttu ei tasu oodatagi lugusid muistsest priiusepõlvest või seitsmesaja-aastasest orjaööst, ei Vabadussõjast ega kardetavasti ka Laulvast revolutsioonist. „Suure“ ajaloo jaoks on Eesti ponnistused liiga pisikesed.

Kui Imelise Teaduse autoreid tuli lehekülje allservast luubiga taga ajada, siis mõne IA teksti juures puuduvad need sootuks. Reklaam kinnitab, et artikleid kirjutavad Põhjamaade parimad ajaloolased. Miks nood „parimad“ siis nii häbelikus kirbukirjas lõikude ja fotode vahele peidetakse?

Teemad katavad hiiglasliku ajalagamiku vaaraode päevist 21. sajandini. Uut teavet ajakiri paraku igas artiklis heldelt ei puista. Kaanelugu Sfinksi mõistatusest kordab samu fakte, mida võib leida juba stagnaaegsetest leksikonidest. Ka ülevaade Jeanne d’Arci imepärasest avantüürist mõjub vaid õrna mäluvärskendajana. Minu tähelepanu kleepisid enesele ennekõike inkade jumalatele ohverdatud Juanita Jääneitsi avastamine ja hulljulged kahurikuuli-artistid. Turistina oleksin tänulik viktoriaanliku Londoni vaatamisväärsusi tutvustava retke ning Elbe jõe tunneli sünniloo eest. Ka ehmatav sissevaade esimeste Saksa allveelaevnike eluolusse rikastab ajuollust uute teadmistega.

Pikk ja põhjalik lugu Hermann Göringi kuulsusetust (või hoopiski ülimalt kuulsast) lõpust väärib kiitust. Paraku näitavad kõik need natse tõrvavad lood Põhjamaades ja mujal endises kapitalistlikus läänes visalt püsivat ajalookäsitlust: Hitler oli väga paha poiss, aga Stalin pole kõneväärtki. Õnneks on siiski viimasel paaril kümnendil esile kerkinud mitmeid Lääne-Euroopa ajaloolasi, nende seas Norman Davies ja Richard Overy, kes tõmbavad Hitleri ja Stalini vahele kõhklematult võrdusmärgi, ent laiema avalikkuse teadmised näikse keerlevat ikkagi vaid Natsi-Saksamaa kuritööde ümber. Paistab, et põhjamaade ajaloolased ei kavatse seda muuta.

Teine ilmasõda sügeleb Eestis aga edasi. Üksnes kohalikud ajaloolased aitavad oma asjatundlike kirjutistega süngeid arme kratsida. Selles osas ei ole Imelisel Ajalool vastast Tunale. Paraku on Tuna kitsalt akadeemilise suunitlusega ega jõua paljude huvilisteni.

Järsku annaks Eesti alamail siiski Taani kuningaga läbi rääkida, et ta lubaks oma ajakirja ka matsirahva lugusid. Lihtsalt aktsendiks ja kõrvalepõikeks. Pealegi, kui mõne rahva ajalugu vääriks epiteeti „imeline“, siis on baltlased kindlasti parimateks kandidaatideks.

Pets ja Kadri teevad pornot

Eesti keelde on siginenud uhke kõlaga mõiste: sotsiaalporno. Õigupoolest on tegemist pitseriga, mille nõrganärvilised kriitikud löövad populaarseks osutuvate telesaadete taha. Piisab vaid, kui ekraanile lastakse mõni poolhambutu külajoodik või õnnetu saatusega üksikema ning juba näevad valvepuritaanid selles solvangut korralike lauakommetega inimestele. Porno ise on teadupärast lühend sõnast pornograafia (porno – hoor ja graphos – kirjutan ehk siis vabas tõlkes: hoorakiri). Kas sellest tulenevalt kuuluvad kõik oma õigusi ja õnne taga nõudvad vaeslapsed, tudengid ning töötud prostituutide tsunfti?

Väike kõrvalepõige: kui Sulev Keedus sepistas valmis dokfilmi „Joonatan Austraaliast“, mis pühendab pika-pika filmilindi üksnes padujoomaritele, kel peanupp varahommikust saati soe ja sassis, kerkis sellest võimukandjate leeris paras hädakisa. „Kuidas midagi sellist tohib üldse näidata?!“ kiljatati. Uskumatu, kuid tõsi: mõnel pool koosnevad elulood eranditult mustadest pigmentidest. Ometi peavad filmispetsid Keeduse tööd üheks paremaks viimase paarikümne aasta sees valminud dokumentaalteoseks. Maitse asi, muidugi.

Tagasi televisiooni. Võsa-Petsi esmaspäevased raportid tegemistest Teises Eestis on teeninud sotsiaalporno veduri tiitli. Selle vagunitena on nimetatud muuhulgas saateid „Rääkimata lugu“ ja „Kodutunne“, värskeima väljalaskena lisandub nende sappa „Seks ja küla“. Mis on lastiks? Lihtsad inimesed oma muredega, vahel sekka ka tillukesi rõõme. Ei mingit glamuuri. Ei ühtki staari. Karvaseid-sulelisi see-eest küll.

Aeg-ajalt võib juhtuda, et neis saadetes räägitakse ka pärispornost. (Ainult räägitakse!) „Seks ja küla“ ongi kõditavatele voodijuttudele üles ehitatud. Liide sotsiaal- näib olevat aga pigem märk Eestis levinud jäärapäisest sotsialismivastasusest. Sotsialism, sotsioloogid, sotsiaalne – see kõik on ju miskit madalat, väärtusetut ja koledat, millest majanduskasvust toituv Eesti Vabariik peab hoiduma nagu vanapagan välgust.

Kõige lihtsam oleks silmad kinni katta ja kõigile sakste poole kätt väristavatele santidele käratada: „Kasige tööle!“ Probleemid aga jäävad. Mõistagi toob sotsporr tegijatele kõvasti kasumit, kuid televisiooni eesmärk ongi vaatajate tähelepanu köita. Seejuures ei saa öelda, et sotsiaalpornost puuduks hariv osa. Nii mõnigi lugu toob vaataja maa peale ning tekitab janu õigluse järele. Võsa-Pets, Seksi-Kadri ja Kodu-Kirsti on ühtlasi omamoodi sanitarid, kes kergendavad abivajajate murekoormat. Kuniks abivajajaid märgatakse, säilib inimväärne ühiskond. Sageli polegi mõnda juhtumisse kaamerate ja mikrofonidega vaja sekkuda, piisab kui tädi Maali ja onu Ants kellegagi rääkida saavad – olgu teemaks või rangete tabudega kaetud seks.

Teleriomanikud hääletavad pultidega. Niisiis peab ikkagi tunnistama, et sotsiaalporno läheb siinsetele vaatajatele korda. Teiste inimeste ellu on ju ikka põnev piiluda – kes naerab nähtu peale, kes nutab. Lisaboonuseks mõni elu, mis on viletsam kui teleka ees lösutajal.

P.S. Pealkiri viitab USA nurjatule komöödiale „Zack and Miri Make a Porno“

Luudadeta nõiad

Ei jõua Eesti skeptikud, tõsiteadlased ja teised mõistusekummardajad, need vaesed kiitsakad donkihhoted, kunagi nõidade saatanlikust tuuleveskist jagu saada. Isegi Krabat, kes omanimelises jutustuses kuradi veskisse õppima värvati, pidi tumedaid jõude ning pettust kasutama, et nõidus murda. Mida vaimust vaene rahvas nõidades, pendlivõngutajates ja täheteadust parodeerivates astroloogides ometi leiab?! Võtke vaiksemalt, kulla skeptikud! Maagia ei ole kunagi olnud teaduse vastand, vaid praktika, mis lähtub ürginimlikust tungist juhuseid kontrollida.

Põlisusundites on maagilised rituaalid ja nõidumine olulisel kohal, kuid tegemist pole pelgalt ebausuga (ebausuks võiks nimetada pigem loodususundi jäänuseid „tsiviliseeritud“ ühiskondade uskumustes). Läänelik mõttelaad paigutab maagia fantaasia või paranormaalsete nähtuste valdkonda, loodusrahvastele on see aga tõelisus. Maagiline mõtlemine, müüdid ja riitused on lõimed ühe kirju kanga sees. Maagia ja nõidus moodustavad riituste selgroo, riitustes (taas)elustuvad müüdid, müütides aga peegelduvad rahva väärtushinnangud.

Vanades usundites toimib maagia igapäevaelu vajadusi rahuldava instrumendina. Nõidumine kui maagilise kontrolli vahend millegi või kellegi üle sõltub väedünaamikast. Väge saab kasutada positiivselt, näiteks viljasaagi ja kariloomade edendamiseks või vihma väljakutsumiseks ning negatiivselt – teiste inimeste vastu, kogukonna elukvaliteedi vähendamiseks.

Väekeskused asuvad looduslikes objektides, taimedes, loomades ja inimestes. Hõimud püüavad tavaliselt tagada, et loodusest saadavat väge kasutataks positiivsel eesmärgil. Maagiliselt toimivaid vahendeid kasutab headel eesmärkidel posija (valge maagia esindaja). Nõid seevastu tegutseb kogukonda nõrgestavalt ja inimestele kahju tehes.

Šamanistlike usundite juures kasutavad šamaanid negatiivset nõidust haige tervendamisel, juhul kui arvatakse, et haigus on tekkinud kellegi tegevuse tagajärjel. Vaenlase nõrgestamine tähendab sellisel puhul patsiendi tugevdamist. Usundid, mis toetuvad šamanistlikule tegevusele, nõuavad šamaanilt terve kogukonna teenimist. Šamaani ülesandeks on nii tervistamine, ennustamine kui kogukonna kaitsmine, samuti hoolitsemine inimeste ja vaimude maailma vahelise suhtluse eest.

Põhjendamatult "primitiivseteks" nimetatud põlisrahvaste jaoks ei ole tähtis mitte see, miks õnnetused juhtuvad, vaid miks need juhtuvad just teatud ajal ja teatud inimestega. Õnnetusse sattunud inimene võis näiteks solvata esivanemat või mõnda kohalikku nõida. Kinkide jagamise ja ohverdamisega püütakse lepitada solvatud inimesi ning tagada vaimude soosing.

Üldine lugupidamine nii elavate kui surnute vastu räägib hõimude tugevast identiteeditundest, religiooni „siduvast“ funktsioonist. Nõidade olemasolu toimib aga tõenäoliselt kogukonna suhteid ja käitumist korrastava mehhanismina, samas on valdavalt tauniv hoiak nõidade vastu mugav vahend elus esinevate põhjuslike seoste ning negatiivsete juhtumite kinnitamiseks.

Endiselt pole kuhugi kadunud ürgne soov näha juhuste jadas põhjuse-tagajärje peent süsteemi. Kõigel peab olema tähendus, mõte, õigustus. Küsimus "Miks?" trummeldab iga lihtsureliku peas ning saab sageli fantaasiarikkaid vastuseid. Kus on kurjust, seal on kurjategijaid, kus häda, seal ravitsejaid. Nõudlus igat masti imetohtrite järele ei vaibu, sest lõppude-lõpuks on usk ikkagi tugevam kui mõistus.

Imeline Teadus, võõras teadus

Taani päritolu kosilane Illustreret Videnskab (varjunimega Imeline Teadus) võttis meie popteadusliku ajakirja Tarkade Klubi ära. Eesmärgiks pakkuda lugejaskonnale värskemat, mahukamat ja kvaliteetsemat kirjavara. Mis on pärast pulmi Tarkade Klubist alles jäänud? Õige vastus: mitte aatomitki. Kardetavasti kulub veel mõni aeg ning maarjamaise mõrsja nimi kustutatakse lõdva randmega esikaaneltki. Õnneks ei ole Eesti lugejat päris passiivseks tarbijaks jäetud. Endiselt on võimalik toimetusele kirjutada ning meelel kipitavaid teadusalaseid küsimusi esitada.

Ajakirja lai teemadering venitab laiemaks ka silmaringi. Oktoobrinumbris tehakse juttu nii astrofüüsikast, meditsiinist, ajaloost, arhitektuurist, geograafiast kui ka kukesammudest tehnoloogias. Paraku saabki Imelise Teaduse suurimaks miinuseks selle rahvusvahelisus. Tahaks ikka lugeda Eesti teadlaste tegemistest, esmajoones ootaks huviga uudiseid TÜ ja TTÜ laboritest. Puudub ka siinsetele ajakirjadele nii omane ristsõna, mis eeldab loomulikult Eesti poolset koostajat. Ka tõlkeapsud on taolises väljaandes kerged tekkima. Silmahakkavam näide: igavese ilu etaloni, kuninganna Nofretete abikaasa olevat olnud keegi Akhenaton. Eestikeelses ajalookirjanduses on selle vaarao nimi siiski vana kombe kohaselt Ehnaton (tuntud ka kui Amenhotep IV, teadaolevalt esimese monoteistliku usundi kehtestaja).

Ajakiri ei arvesta ka erinevate maade kultuuritausta, mistõttu mõningad artiklid võivad mõjuda lugejale harimise asemel peedistavalt. Rubriigis „Kas teadsid, et…“ käiakse välja uskumatu fakt (pange nüüd hästi kõrva taha!): kreeklased võistlesid antiikaja olümpiamängudel alasti!! Hüüumärgid pole liiast. Enamik 6. klassi lõpetanud eestlasi peaks siinkohal rubriigi pealkirjas toodud küsimusele jaatavalt vastama. Lugeja alahindamisena näib ka kõrvaltoodud kastike, kus räägitakse püttsepa unustusse vajunud ametist.

Populaarteaduslikud üllitised ei nõua ranget viiteaparaati, kuid mõnel juhul näikse kirjutise sisu ning konkreetsed faktid olevat liig spekulatiivsed, mistõttu oleks viisakas lisada täpsemad viited. Isegi artiklite autoreid tuleb lausa luubi ja taskulambiga taga otsida, aga õnneks on enamik neist ikka lehekülgede alumistes servades trükivärviga koonerdades ära toodud. Ehkki ajakiri ilmub teiste hulgas ka Hollandis, Uus-Meremaal ja võimsas teaduskantsis Saksamaal, võimutsevad kaasautoritena üksnes skandinaavlased. Bonnieri maffia, mis muud.

Üleilmse levikuga ajakirjad nagu Cosmopolitan ja Playboy pole Eestis väga tähelepanuväärset menu saavutanud, ehkki nimetatud kuukirjad on kohaliku olustiku arvestamisel Imelisest Teadusest hoopis paindlikumad. Võõrüllitiste hinnadki ei hellita siinseid rahakotte. Imeline Teadus täidab siiski mõjukalt talle pandud ülesannet, mida juba Hupel ja Jannsen oma rahvalike väljaannetega taotlesid: lugeja ajurakke tuleb igast küljest valgustada ning rikastada.

R.I.P. Tarkade Klubi!