Ärge sodige raamatuid!

Mulle ei meeldi autogramme anda

Raamatud on kallid. Mitmes mõttes. Enne, kui raamat jõuab lugejani, läbib see pika teekonna, kus iga etapp ühte koma teist maksab. Kirjastamine ja trükkimine on kaunis kulukas. Toimetaja ja kujundaja tahavad ka võid leiva peale saada. Transport ja ladustamine pole samuti tasuta. Raamatupoed napsavad kaanehinnast vähemalt 50 protsenti. See vasest pennike, mis kogemata üle jääb, veereb autori tasku.

Giphy

Aga ma ei taha rääkida siinkohal raamatust kui kaubast, mis allub paratamatult turumajanduse karmidele reeglitele. Astun hoopis metafüüsika valda ja kõnelen raamatust kui teosest, millestki haruldasest ja peaaegu kordumatust, sellest mitmelehelisest inimvaimu viljast, mis on võtnud käegakatsutava kuju. Eks e-raamatudki ole mingil moel raamatud, kuid need pole siiski "päris". E-raamatutel on paberraamatute ees ometi üks eelis: nende sisse ei saa autor kirjutada pühendust ega autogrammi.

Mulle ei meeldi kohe üldse autogramme anda, ehkki mõne lugeja jaoks on see kohutavalt tähtis, kui autor on tiitellehest tindiste varesejalgadega üle käinud. Justkui lisaks see teosele väärtust. Ei nõustu teiega, armsad kodanikud! Raamat on minu jaoks nii püha, et kui mul oleks siidikindad, ei võtaks ma nendeta raamatut kättegi. Rasvased sõrmejäljed lehtedel on niisugune pühaduseteotus, mille eest on paras karistus ainult põrgutuli. Säärasena, nagu raamat trükikojast välja vupsab, peab ta säilima aegade lõpuni, aamen.

Olen minagi kingituseks saanud autori pühendusega raamatuid, kusjuures kirjameistrid ei vaevu küsimagi, kas ma seda tahan. Ei, ma ei taha sodi-podi, mulle kõlbab ainult neitsilikult rikkumata raamatukene. Ükskord tabas mind ka poest ostetud raamatuga ebameeldiv üllatus: autor oli sinna oma pookstavid jätnud, soovinud koguni head lugemist. Aga minu tuju sai rikutud, olin raisanud raha äratrööbatud raamatu peale.

Inimesed kipuvad üldse raamatutega nii kergekäeliselt ringi käima, nagu polekski need jumalikud ilmutused, vaid hoopis hiina kapsad. Kes kritseldab äärtele märkmeid, kes joonib ridu alla, kes puistab lehtede vahele saiapuru. Mõni memmeke pistab vana kombe kohaselt raamatu vahele lilli, kommipabereid või sukasäärest võetud rahatähti. Ka raamatukogud kipuvad nende hoolde antud teoseid oma templite ja kleepsudega rikkuma. Võtke teatavaks, et ainult selline raamat, mida keegi ei puuduta ega loe, on kõige väärtuslikum!