Kuulatakse silmadega, vaadatakse sõrmedega

Moodsa inimese meeled on krussi läinud

Vaikus on sõnade mört. Kui liiga palju sõnu üksteise otsa laduda, langeb ka kõige targem jutt koost, tulemuseks on mõttevaremed ehk tühi loba. Lapsi õpetatakse juba maast madalast end väljendama, vaidlema ja väitlema. Aga kes õpetaks lapsi vaikima? Maailm vajab vaikust, rahu ja mõtet. Olge ometi vait!

Paistab, et inimese meeltega on midagi korrast ära. Need on lootusetult sassi ja krussi läinud. Mis toimub suurematel kontsertidel, pidulikel aktustel, vabaõhuetendustel? Publik ei vaata läbi silmade, vaid hoopis läbi telefonide. Pildistamis- ja filmimisihalus on võtnud maania mõõtmed. Mis paneb inimesi kõike toimuvat salvestama? Kas omaenese ajusse ei kõlba enam infot talletada? Või on asi selles, et tahetakse ühismeedia kaudu isiklikke kogemusi ilmtingimata kogu maailmaga jagada? Vaata – ma käisin kontserdil, olin teatris, reisil, restoranis, ämma sünnipäeval, Kadrioru pargis, Munamäe tipus, Kakerdaja rabas, Pariisis, New Yorgis, Marsil ja Saturnil... olin kohal, olin olemas...!

Meenub lugu Potsdami konverentsilt aastast 1945. Churchill imestas väga, kui Stalin kogus pärast õhtusööki oma menüüle kohalolnud kuulsuste autogramme. Misjaoks? Psühholoogid ütlevad tagantjärele: verisel diktaatoril oli alaväärsuskompleks. Ta tahtis, et teda märgataks, temaga arvestataks, ta tahtis meeleheitlikult olla osa ajaloost. Churchilli ja teiste suurte riigitegelaste autogrammid olid talle nagu kinnituseks, et ka tema on nende vääriline. Vana reo võis küll kodus miljoneid inimesi tappa, kuid võõrsil tahtis ta – lühikest kasvu, vähese haridusega ja keeleoskuseta reumahaige taat – sõbralikke õlalepatsutusi.

Inimene ei usalda enam oma meeli. Ja õige ka – Instagram on täis Photoshopis tuunitud pilte, üks võltsim kui teine. Aga kui mõnus on olla võlts! Teha natuke silmamoondust, olla ilusam, rikkam ja õnnelikum – ühismeedia platvormid pakuvad selleks võimaluse. Kes tahab siis näidata oma pahupoolt? Letti lüüakse ikka see, mis parim. Ja kui virtuaalmaailm aitab inimlikke vigu parandada ja varjata, siis ei saa seda ju kellelegi ette heita.

Pixabay

Kord toimus üks Ivo Linna kontsert. Kohal olid ka mõned noored, kes pidasid end täitsa viisakalt üleval. Kui pärast kontserti nende käest küsiti, kuidas meeldis, oli vastus lühike: „Igav. Ta ei teinud laval midagi. Ainult laulis!”

Jah. 21. sajandi inimene kuulab muusikat silmadega. Ei piisa enam sellest, kui laulja laulab. Ta peab ka midagi näitama. See on põhjus, miks Eesti Laulul ja Eurovisioonil pannakse nii palju rõhku visuaalsele poolele. Reeglid nõuavad, et koos lauluga tuleb konkursile esitada ka show-kontseptsioon. See on uus normaalsus.

Astume mõnda moodsasse muuseumi. Ei ole seal enam nööriga ümber piiratud vokke ega klaasi alla peidetud hõbesõlgi. Vaatamise asemel kutsutakse külastajaid katsuma. Igal nurgal vilguvad puutetundlikud ekraanid, kirjalike infotahvlite asemel kohtab üha enam kõrvaklappe, kust soovi korral vajalikku teavet mitmes keeles ette vuristatakse. Ka muuseumid on muutunud meelelahutuskeskusteks. Kunded on õnnelikud. Peale on kasvanud Pöial-Liiside põlvkond, kelle silmad, süda ja mõistus asetsevad sõrmede otsas. Laske vaid käperdada!

Nutitelefonist on saanud uus meeleorgan. See saadab inimest kõikjal – autoroolis, söögilauas, saunalaval, voodis ja peldikus. Aga missuguse meele toimimise eest telefon õigupoolest vastutab? Kuues meel see igatahes ei ole. Või siiski? Vaatan ähmi ja hämmastusega, kuidas teismeline või suisa laps läheb üle tiheda liiklusega sõidutee, endal silmad-sõrmed telefonis. Paljas sebra, ei foore ega midagi. Ja laps jõuab õnnelikult teisele poole, ei saa ainsatki kriimu! Mine tea, ehk aitab telefon tõesti kuuendat meelt ärkvel hoida...