Miks meil pole olnud Ratta või Kalda valitsust?
Eesti keel on käänuline. Kui võõramaalane õpib eesti keelt, peab ta iga nimisõna kolmes esimeses käändes pähe tuupima. See on nagu liikluseeskiri, mida tundmata võib joonepealt kraavi põrutada. Puhastverd eestlased kipuvad aga tihti arutult gaasi andma ja kurvi sisenedes otse üle põllu lõikama. Jutt käib nimede käänamisest.
Tallinnas asub Lennart Meri nimeline lennujaam, Alatskivil Juhan Liivi muuseum. Piletilevi kodulehelt võib osta pääsme Tõnis Mägi kontserdile. Andrus Vaarik vestles ETV ekraanil Guido Kanguriga. Pealtnäha klapib kõik? Aga miks ei ole meil Mere-nimelist lennujaama ega Liiva muuseumi? Miks ei ole võimalik kohtuda Mäe ja Kangruga?
Kui eestipärane perekonnanimi on käänatav, tuleks seda julgelt teha – ja ikka ÕS-i järgi. Mis sest, et Kersti Kaljulaid ise tahab, et teda käänataks Kaljulaidina. Eesti keeles pole presidendi käändkonda. Ka poliitikud alluvad keelereeglitele. Näib, et vahel lausa häbenetakse käändeid ja nimi on niivõrd püha, et seda eriti puutuda ei tohigi. Meri-Merit on presidendist kõneldes justnagu viisakam kui Mere-Merd. Aga milleks erandeid teha, räägime siis ka Arnold Rüütelist ja Toomas-Hendrik Ilvesist! Äkki õnnestub ühel heal päeval isegi Marina Kaljurandil presidendiks saada?
Veel oleks põhjust kõnelda Indrek Saarist ja Siret Kotkasist, kes käisid koos Riho Sibulit kuulamas. Samal üritusel nähti ka Jaak Salumetsi, Monika Tuvit, Martin Kukki ja Raul Rebanesit (või kuidas iganes seda viisakalt väänata). Noh, mehed, lähme nüüd Ott Tänakile raja äärde kaasa elama!
Perekonnanimede käänamine on vahel segane, sest osa neist on juba „sünnist saati” omastavas vormis, võtkem näiteks Tarmo Soomere, Epp Mäe, Piret Kalda, Stig Rästa ja kogu Helme-pere. Osastavasse pannes tekivad kummalised vormid, millega ollakse üldiselt harjunud: Soomeret, Mäed, Kaldat, Rästat, Helmet. Aga ega sellepärast pea veel Mäge Mägiks käänama.
Leidub ka murdelisi või vanapäraseid nimesid, mida väga käänata ei osatagi: näiteks Pettai, Sõõrd ja Pürg. Omastavas: Pedaja, Sõõru, Pürja, osastavas: Pedajat, Sõõrdu, Pürga. Käisin vaatamas Pille Pürja näidendit ja lõpuks nägin Pürga laval. Kõlab hästi!
Käänded teevad eesti keele rikkamaks. Tunde järgi „korrigeerides” muudetakse keel vaesemaks, hõredamaks ja lihtsalt igavaks. Käänamine nõuab natuke mõttevaeva, aga keel ja mõte peavadki kokku käima, muidu võiksime möriseda niisama nagu ahvid viigipuu otsas.
*
Olen viimasel ajal märganud, et lastele pannakse omapäraseid, aga vägagi ürgseid eesnimesid: Lumi, Kõu ja Hõbe. Tekib küsimus, kuidas neid peaks käänama? Kui ema andis Lumile raha, läks ta Kõule külla ja võttis Hõbe kaasa. Ei kõlba! Kui ema andis Lumele raha, läks ta Kõuele külla ja võttis ka Hõbeda kaasa. Juba parem! Näed siis – käändeid ja kurve ei maksa karta, sõit saab huvitavam.
Loe ka:
