15. aprill 2020

Sõda viirusega. Kas inimkond jääb peale?

Ükski epideemia pole maailma muutnud


Maailm pandi seisma. Just sellise lakoonilise märkuse võiks kirjutada tulevased kroonikud lahtrisse "Kevad 2020". Karantiine on nakkuse peatamiseks kehtestatud juba hallidest aegadest peale, ent seni on need olnud ikka lokaalsed ja mitte sedavõrd laialdaste piirangutega. Kõikjalt vaatavad vastu suletud uksed – koolid, teatrid, kaubamajad... Isegi paari tuhande aasta pikkuses ristiusu ajaloos ei ole veel ette tulnud, et absoluutselt kõik kirikud pannakse kinni. Niisiis elame erakordsel ajal ja see on pagana huvitav!

Imelikul kombel on hakatud koroonatõrjega seoses kasutama mõisteid, mida tavaliselt pruugitakse sõjaajal: võitlus, lahing, ohvrid, mobiliseerima... Mõni ütleb lausa otse, et me peame viirusega sõda. Ja ehk polegi see liialdus. Kui inimesed teineteisega sõdimisest ära väsivad, tapeldakse vahelduseks viirusega. Eriti selle uue ja tundmatuga, kes kannab – oh õudust! – krooni. (Corona – kroon ld k.)

Pixabay

Inimkond on suutnud alistada kõik olendid peale viiruste. Isegi katkubakter, mis juba antiikajast peale lugematul hulgal elusid nõudis, on tänapäeval antibiootikumide abil taltsutatav. Viirus on inimese viimne vaenlane. Olgu tal nimeks gripp, tuulerõuged, leetrid, herpes, mononukleoos, HIV või koroona – üht ja kindlat rohtu, mis neid kahjutuks teeks, ei paista olevat ega tulevat. Kõige tõhusamaks relvaks, ehtsaks tuumapommiks võitluses viiruse vastu on vaktsiin.  Ja tuumapommi valmimist praegu pikisilmi oodataksegi.

Õhus on palju hirmu, ebakindlust ja paranoiat – nagu sõjas ikka. Umbusk murendab vaimu. Püsige kodus! Ärge kuhugi minge, ärge midagi tehke, istuge varjendis, ei tea ju, kuhu järgmine koroonamürsk potsatab. Aevastus on kuritegu, köhatus tapmiskatse. Suheldakse maskide ja visiiride tagant. Nagu ulmefilmis. Või on see halb unenägu? Näpista mind... Ei, ära näpista, hoia eemale! Kaks meetrit!!


*

Eestlastel on viirustega omamoodi suhe. Maske meil kanda ei taheta, ka gripivaktsiinide järele pole siinmail suurt nõudlust. Eestlane on ikka mee- ja küüslaugu-usku. Kummardatakse eetrit ja palvetatakse pipraviina poole. Ja nagu iga laps teab – pole vägevamat rohtu kui viinasokid! Hüva nõuanne igaks kriisiks: jalad olgu soojas ja pea jäägu külmaks.

Kusjuures, linnaelanikud kannatavad kriisides alati rohkem kui maaelanikud. Olgu sõda, katk või näljahäda, maarahvas tuleb toime, allikas joodab, põld toidab, mets aitab. Linlased peavad rohkem närvitsema.


*

Juba on lendu lastud sogased ettekuulutused, mille järgi pole maailm enam endine. Kõik muutub ja korraga! Aga, ei pidage hoogu, seltsimehed! Ükski epideemia pole maailma kuigi palju muutnud. Võtame näiteks koletu katkupõrgu 14. sajandi keskel, mida suisa mustaks surmaks nimetatakse. Umbes kolmandik inimkonnast heitis hinge, kuid kas mõni riik langes, kas tekkis uus tsivilisatsioon, verivärske kultuuriline paradigma? Ei, sugugi mitte. Renessansi ja reformatsioonini jäi rohkem kui sajand, Euroopa poliitilisel kaardil ei toimunud mingeid tähelepanuväärseid ümberkorraldusi.

Ei muutnud maailma isegi hispaania gripp, mis viis aastail 1918-1920 hauda mõningatel andmetel lausa 100 miljonit inimest (pakutakse ka tagasihoidlikumaid arve paarikümnest viiekümne miljonini – mine võta kinni, suurusjärgud nii erinevad). Äsja lõppenud Esimene maailmasõda nõudis umbes kümme miljonit elu, kaks kuni kümme korda vähem kui järgnenud gripilaine, kuid ometi oli just sõda see, mis ka reaalselt ja väga põhjalikult maakaarte ja mõttelaadi muutis.

Muidugi võiks ju spekuleerida, mis oleks juhtunud, kui mõni hilisem türann - Stalin, Hitler või Mussolini - oleks gripiga siitilmast läinud. Lenini kaasvõitleja ning bolševistliku valitsuse juht Sverdlov suri tõepoolest 1919. aastal grippi. Kui ka Lenin oleks talle samal põhjusel järgnenud, kas Vene kodusõja või meie Vabadussõja käik oleks sellest muutunud? Kas Stalin oleks varem võimule pääsenud või saanuks ohjad endale Trotski? Samas: kui üks lurjus teisega asendada, mis sellest ikka muutub?

Epideemiad, mille eurooplased viisid indiaanlaste sekka, aitas valgetel Ameerikat vallutada, kuid haigused polnud selles määrava tähtsusega. Katk, mis Põhjasõja aegu oleks pea terve eesti rahva hävitanud, ei vääranud samas lahingute kulgu ega Peeter Suure auahnust. Maailma muudavad sõjad ja revolutsioonid, mitte bakterid ja viirused.

Tõsi küll, koroonakriis ja peatselt saabuv majanduskrahh võivad kõikuma lüüa nii mõnegi ebastabiilse ühiskonna. Kindlasti puhkevad järgnevatel aastatel mõningates riikides rahutused, relvakonfliktid ja näljahädad. Aga see puudutab ennekõike ühiskondi, mis juba niigi nigelatel sammastel kõiguvad. Koroona süvendab olemasolevaid probleeme, ei muud.


*

Maailm pole enam endine – see on mõte, milles peegelduvad korraga hirm ja soovunelm. Tahaks vanast ja kulunust lahti saada, aga mine tea, ehk on uus veel hullem. Teadmatus toidab hirmu, lootus sünnitab unistusi. Keegi ei oskagi õieti sõnastada, milline see uus maailm olla võiks. Apokalüptilised nägemused tekivad aga hämmastava kergusega. Üks vennike aevastab tänavanurgal – ja juba on maailm kaoses! Küll see inimese närv võib ikka õrnuke olla...


*

Aga kui võitlus koroona vastu on tõepoolest täismõõtmetes maailmasõda, mis siis lähitulevikus muutub? Ei pea olema ekstraklassist selgeltnägija, et ennustada: suur osa niigi virtualiseeritud elust poeb veel sügavamale virtuaalmaailma. Koolides ja ülikoolides saab "distantsutrall" õppetöö lahutamatuks osaks. E-poed paisutavad käivet ja sortimenti. Tekivad ka e-restoranid ja e-kohvikud, kelle tellimusi hakkavad ettekandjate-kelnerite asemel kätte toimetama üha toimekamad kullerid. E-kino (Netflix jt) võidab vaatajaid juurde. Ehk hakkavad ka teatrid aeg-ajalt tegema puhtalt veebipõhiseid lavaprojekte. Konverentsid-seminaridki toimuvad edaspidi järjest enam ekraanide ees, taga ja peal. Mis toob endaga kaasa reisi- ja lennufirmade allakäigu. Ühesõnaga, maailm pöörleb ikka edasi, päike paistab ja tähed säravad. Ei midagi ennekuulmatut.

Taoline tulevikupilt ei paista kummatigi roosiline. Tahaks ju ikka suhelda silmast-silma, näost-näkku, südamest-südamesse. Ei mingit kätlemist, ei kallistamist, ei musitamist. Ühest küljest ei muutu palju, aga teisest küljest... Meid ootab süvenev üksilduse ajastu.

Näib, et koroona ei ründa ainult kopsu, vaid ka südant. Ja ennekõike südant.