Võimukandjate malemäng eirab rahva tegelikke vajadusi
Ühiskond on ülemäära politiseeritud. Liiga sageli riputatakse lihtsate siiraste mõtteavalduste külge silt "punane", "radikaal", "liberast", "äärmuslane", "populist" või midagi veel hullemat. Kas riik on tõesti malelaud ja selle kodanikud etturid, ratsud, odad ja lipud – kõik eranditult mustad ja valged? Või siis liberastid ja populistid. Kelle huvisid selline liigitus õieti teenib?
Inimeste mured pole vasak- ega parempoolsed. Inimeste vajadused pole liberaalsed ega konservatiivsed. Ometi tapeldakse tõe eest, pureldakse põhimõtete pärast. Peaks ju taipama iga kodanik, kel silmad ja mõistus peas, et poliitikas on põhimõtted ajutised nagu kirjad liivarannal. Piisab vihmahoost või tõusulainest, vahel väikesest tuulehingusestki, et põhimõtted kaoks.
Mispärast siis ikkagi tapeldakse? Milleks? Võimu nimel? Küllap vist.
Võim saab meedias kohutavalt palju tähelepanu. Ajalehtede esimesed leheküljed reserveeritakse eranditult poliitikale, kultuurile jääb heal juhul paar lehekülge tagaotsas. Arusaadav, poliitikas toimuv mõjutab ju meie kõigi elu. Aga kas siis kultuur ei mõjuta?
Meie vabariigis, vabas riigis, on liiga palju võimu ja liiga vähe vaimu. Võim kipubki olema binaarne, kahetaoline, mustvalge. Vaim on seevastu kirjumirju, mosaiikne ja tuhandepalgeline. Aga kui kogu me argielu kulgeb tõesti vaid malemänguna mustas ja valges, siis olgu. Mängime seda vastandamise ja võitluse mängu. Paneme vastamisi võimu ja vaimu. Kumb neist on heledamat ja kumb tumedamat karva, jäägu igaühe enda otsustada.
 |
| Pixabay |
Ülekohtune üldistus? Võib-olla. On ju silmapaistvaid riigimehi, keda jäädakse taga igatsema ning märkamatuid kirjanikke, kelle lahkumine ei pälvi ainsatki nekroloogi. Võimu ja vaimu allikad vulisevad siiski erinevates maailmades. Võim tuleb maa pealt, vaim aga taevast (ja vahel ka maa alt, vanasarviku küllusepaunast). Rahvasaadikuid valitakse ja hästitasustatud ametikohti riigitüüri juures antakse lojaalsuse või nahaalsuse eest. Kunstnikku ei vali rahvas, vaid kõrgemad väed. Olla loovisik tähendab järgneda kutsumusele, mille esitab kodeeritud sõnumina horisonditagune hääl.
Ent poliitikal ja kunstil on ka ühisjooni. Mõlemad peaksid ideaalis olema loomingulised alad, kus edukuse määravad töö ja talent. Miskipärast arvatakse, et poliitika tegemiseks pole annet vajagi. Ometigi on andetu minister sada viiskümmend seitse korda ohtlikum kui andetu luuletaja. Kehvad luuletused ei tee kellelegi liiga, kehvad seadused aga küll.
Ka loovusega on poliitikas kehvad lood. Julged ideed kunstis on alati teretulnud, lausa kohustuslikud, kuid poliitikas naerdakse raamidest välja murdvad mõtted ja ettepanekud kiiresti välja. Prooviks kodanikupalka? - Nalja teete, see on ju kopterilt raha külvamine!
Poliitikas tuleb võtta riske, nagu kunstis. Esmane tulemus ei pruugi olla viljakas ega meeldiv, kuid see võib avada uusi teid arengule. Paraku jääb poliitika liiga sageli kinni hallide kulunud mõttestampide otsa.
Poliitikud ei taha inimest mõista. Loovisikud teevad seda. Vähemalt üritavad. Suur osa kunstiloomingust tegeleb inimeseks olemise jätkuva müsteeriumiga. Poliitikas ehitatakse müüre, kultuuris sildu. Mõlemaid on vaja, kuid vahel saavad müürid põhjendamatult paksud ja kõrged, need laotakse üleüldse valesse kohta. Müürid peaksid kaitsma vaenlase eest, kuid selle asemel eraldavad nad üksteisest sõpru.
Ikka see koalitsioon ja opositsioon. Ei ole vahet, millised erakonnad siin- või sealpool rindejoont paiknevad. Nende arsenal ja laskemoon, propaganda ja alatud võtted on täpselt samad. Kui pooled vahetuvad, jätkuvad lahingud samal moel.
Despootilikes riikides on opositsioon likvideeritud, võimutseb üks partei, millele võivad silmakirjaks kaasa laulda mõned ustavad satelliiterakonnad. Sedasi käivad asjad näiteks meie idanaabri juures. Despootias ei saa kodanik toetada meelepärast erakonda. Tema valik on väga lihtne: olla valitseva režiimi poolt või vastu. Tervislikum on olla poolt.
Aga vaimumaailmas ei ole üldse opositsiooni ega koalitsiooni. Kunst, nagu elu isegi, ei kulge igasuguste eranditeta ainult vabameelsuse või alalhoidlikkuse voolusängis. Looming pole malemäng, vaid kaleidoskoop, mis keereldes üha uusi ja kordumatuid mustreid näitab.
Maletajad, piiluge vahel kaleidoskoopi!
Samal teemal:
