Neli neljaks

4, 4, 4, 4

Neli aastat tagasi ilmus neljas osa mu põnevusromaanide nelikust: „Poiss, kes mängis madudega”. Sellele eelnesid „Seal, kus näkid laulavad”, „Kuradil on lapse nägu” ja „Ta tuleb läbi seina”. Neli raamatut pole juhus. Kui mängus on 4, pole miski juhuslik.

Neli on mu lemmiknumber. Kusjuures, mulle meeldib kohutavalt nelja visata!

Olen sündinud neljandal kuul ja neljapäevasel päeval.

Mu nimi pärineb Markuselt, kes oli juhtumisi üks neljast Uue Testamendi evangelistist. Vana-Roomas oli Markus (Marcus) populaarne nimi, mis tähendas arvatavasti „Marsile pühendatud”. Marss on Päikese poolt vaadates neljas planeet.

Mu esimene elukoht asus majas number 4. Olen elanud ka majades, mis kandsid numbreid 13 (1+3=4) ja 22 (2+2=4).

„Neli” koosneb neljast tähest. „4” on sellisel kujul india (araabia) number, mille algne kuju oli lihtsalt neljatipuline rist. Matemaatiliselt on 4 väikseim kordarv ja täiuslik ruut – kaks ruudus on neli, nelja ruutjuur on kaks. Natuke arvumaagiat veel:

4x4x4x4=256

2+5+6=13

1+3=4.

Aastaaegu, ilmakaari ja kaardimaste on teadupärast täpselt neli.

Kuu läbib neli faasi.

Tavalisel toal on neli nurka, enamik maju on samuti nelinurksed, klassikalised lauad-toolid seisavad neljal jalal.

Kõik loomad, keda inimene on eales kodustanud, astuvad neljal jalal. Inimese parim sõber – auto – veereb neljal rattal.

Elu aluseks on DNA, mis koosneb neljast nukleotiidist: adeniin, guaniin, tsütosiin ja tümiin. Ka temperamenditüüpe ei ole rohkem: flegmaatik, sangviinik, koleerik ja melanhoolik. Fritz Riemanni järgi jagunevad isegi hirmu põhitüübid neljaks: skisoidne, depressiivne, sunduslik ja hüsteeriline.

Esialgu oligi mul plaanis kirjutada neli raamatut hirmust. Mis inimest kõige rohkem hirmutab? Mida hirm inimesega teha võib? Kuidas hirmust jagu saada? Kas hirm võib olla ka mingil moel kasulik? Aga juba esimese raamatuga töötades sain aru, et hirmust suurem on arm. Armu põhivorme tuleb paraku kokku rohkem kui kümme. Jäägem siiski nelja juurde. Hea neli ajab ju naerma.

Niisiis, neli raamatut, põnevusromaani. Igas raamatus on läbivaks kujundiks üks neljast algelemendist – vesi, tuli, õhk ja maa –, mis omakorda seostuvad eesti mütoloogias esinevate paheliste olenditega.

Vesi – näkid

Tuli – nõiad

Õhk – luupainaja

Maa – ussikuningas

Algelementidest on inspireeritud ka tapmisviisid, mida kurjategijad süümepiinadeta pruugivad.

„Seal, kus näkid laulavad” – mõrvar uputab oma ohvrid.

„Kuradil on lapse nägu” – inimesed hukkuvad põlengus.

„Ta tuleb läbi seina” – ohvrid kägistatakse.

„Poiss, kes mängis madudega” – mõrvar mürgitab.

Ehkki juhtumid raamatuis on erinevad, moodustavad need siiski ühe tervikliku loo.

Tegevus toimub nelja aasta jooksul: 2015-2019.

Iga raamatu sündmused leiavad aset erineval aastaajal. I osas sügisel, II suvel, III talvel ja IV kevadel.

Lugu lõpeb suvistepühade ajal. Muide, kuidas on suvisted teise nimega? (Võta neli sekundit mõtlemisaega.) Õige vastus: nelipühad!

Ka peategelasi on... jah, arvasid õigesti: neli.

Hando Oras

Maia Lepp

Ülo Südi

Ville Tolm

Nagu näha, koosnevad nende perekonnanimed neljast tähest. Neli korda kohtuseadus.

Üks tegelastest saab I osas 40-aastaseks. Paistab, et suurem jagu tegelasi on neljakümnendais eluaastais...

Iga raamatu pealkirjas on neli sõna.

Ja mitu madu vingerdab neljanda raamatu kaanel? Võid neli korda arvata!

Kõigi nelja raamatu neljandas peatükis peitub üks vigur. Või isegi neli vigurit. Aga neid ma siinkohal muidugi ei paljasta. Kes lugenud, see teab.

Minusugune neljahammas ei saa kuidagi ilma neljata. Kasvõi nui neljaks, aga neli peab olema.

On ju neljakas?

*

Unustasin öelda, et "Seal, kus näkid laulavad" oli mu neljas raamat. Sellest sai ühtlasi mu kõige loetum, ostetum ja auhinnatud teos. Ütle veel, et neli pole tähtis!

*

See lugu on kirjutatud 24.08. Mõlemad arvud jaguvad neljaga.

2025 neljaga ei jagu, aga mulle tundub, et siingi on 4 peidus.

Ja tõepoolest: 2025=25x81.

81=3x3x3x3

ehk kolm astmes neli!

Me oleme katastroofi lapsed

Ilma Theiata poleks kuud ega puud

Tore, et saame nautida nelja aastaaega. Kevadine puhkemine, suvine õitseng, sügisene küpsemine ja talvine rahu – milline luksus! Ja kas pole armas, et Kuu, vana kahvanägu, selgetel öödel maad valgustab? Tasub rõõmustada, et meil on rikas loodus, lugematul hulgal faunat-floorat ning selle kõrval ääretult mitmekesine inimkultuur kõikide oma vooruste ja puudustega. Ööpäevas on 24 tundi, maised tuuled enamasti leebed ja päikesetuulgi nõrk. Aga see kõik oleks võinud teisiti või täiesti olemata olla, kui Maad poleks 4,5 miljardit aastat tagasi tabanud suur õnnetus.

Pixabay

Maa oli veel õige nooruke, kõigest 100 miljoni aastane, kui üks Marsi-mõõtu taevakeha temaga kokku põrkas. Teadlased nimetavad toda õnnetuse põhjustajat Theiaks. Kokkupõrke tagajärjel tungis Theia sõna otseses mõttes Maasse ning kosmosesse paiskus rohkelt pinnast, millest moodustus gravitatsiooni mõjul Kuu. Kivimid Maa ja Kuu pinnal on hämmastavalt sarnase koostisega, mis näitabki, et Kuu tekkis Maalt pärinevast materjalist. Aga miks sai see pisiplaneet nimeks Theia? Loogiline: Theia on Kreeka mütoloogias titaan, kelle tütar on kuujumalanna Selene.

Niisiis, ilma tolle iidse katastroofita poleks taevas Kuud ja ööd oleks pimedamad. Puuduks ka tõusud ja mõõnad, mida põhjustab samuti Kuu. Meie kosmiline kaaslane toimib Maa suhtes ka pidurdava mehhanismina, sest Kuu aeglustab maakera pöörlemist. Ilma temata oleks päev hoopis lühem, võib-olla ainult kümme tundi.

Suur kõmakas muutis ka Maa telge. Seetõttu tiirleb Maa ümber Päikese justkui kummuli. Vildakas telg – keskmiselt 23,5 kraadi – on toonud meile aastaajad. Kui Maa liiguks täiesti püstises asendis, vaevleks pool planeeti pidevas kuumuses ja ülejäänud pool – sealhulgas Eesti – püsiks pidevalt jää all. Üleüldse oleks kliima praegusest erineva atmosfääri dünaamika tõttu ebastabiilsem, võimalik, et ka tuulisem ja kuivem.

Theia kandis endaga kaasas rasket metallikoormat, mis jäi kokkupõrke tõttu maakoorde. Selleta oleks Maa magnetväli nõrgem, mis omakorda tähendab, et oleksime päikesetuulele ja kosmilisele kiirgusele rohkem avatud. Keeruline kliima ja vähene kaitse kiirguse vastu oleks muutunud elu tekke siin planeedil raskemaks või päris võimatuks. Seega on kogu elusloodus, inimkond kaasa arvatud, sündinud tänu katastroofile.

Pixabay

Aga oletame, et elu oleks siiski tekkinud ja üsna sarnasena sellele, mida praegu tunneme. Aastaajatus põhjustaks ometi tuntavaid muutusi. Hooajalise eluviisiga organismid nagu lehtpuud või rändlinnud oleksid ilmselt olemata. Tõenäoliselt leiduks liike üldse senisest vähem, sest klimaatilised erinevused oleksid kogu planeedil praegusest väiksemad, ent ilmaolud samas ettearvamatumad. Niisugustes oludes ei maksa loota, et tekiks mitmekesised ökosüsteemid. Inimesed saaks põldu harida ja loomi kasvatada ainult ekvaatori lähedal ning sedagi juhul, kui maal ja õhus jätkub piisavalt niiskust. Euroopa ja Põhja-Ameerika oleks püsivalt jaheda kliima tõttu hõredalt asustatud.

Maapõu on väga metallirikas, mis arvatakse samuti olevat Theia teene. Koostiselt Theia Maast märkimisväärselt ei erinenudki. Kokkupõrge lisas Maa sisemusse rauda, niklit, koobaltit, kroomi ja mangaani, ehk ka väärismetalle, nagu iriidium, osmium ja kuld. Osa radioaktiivsete elementide – uraani, tooriumi, polooniumi – varudest võisid Maale sattuda just Theiaga. Inimkond on küll aplalt kõikvõimalikke metalle kaevandanud, aga et varud endiselt otsas pole, selle eest tänagem Kuuema Theiat.

Inimene kipub uskuma, et miski siin universumis pole juhuslik ning evolutsioonil on kindel siht ja tempo. Muidugi pole see nii. Juhused määravad saatuse.

Loo moraal? Õnnetus võib olla ka õnn.

Nad käisid taevas ja põrgus

Rahvaprohvetid olid omaaegsed poliitikud

Selgeltnägemine ja tuleviku ettekuulutamine on küllap sama vana kui inimkond, sest inimene on kord juba selline kummaline olend, keda hirmsasti huvitab, mis saab edasi. Paljud lausa usuvad, et on võimalik teada asjadest, mida pole veel juhtunud. Hirm ja uudishimu üheskoos tekitavad nõudluse igat sorti ennustajate järele. Muidugi on olemas ka teaduslikud ennustused: kes siis ei vaataks igapäevaselt ilmaprognoosi. Lisaks ilmuvad aeg-ajalt mitmesugused majandusprognoosid. Kui miski täppi ei lähe, on nurinat maa ja ilm. Aga jääme esoteerika valda.

Kristluses ei suhtuta selgeltnägemisse üldiselt kuigi soosivalt. Selgeltnägemist ja muid esoteerilisi praktikaid peetakse kristliku õpetuse ja piibli põhitõdedega vastuolus olevaks. Viiendast Moosese raamatust võib lugeda: „Ärgu leidugu su keskel kedagi, kes laseb oma poega ja tütart tulest läbi käia, ei ennustajat, pilvestlausujat, märkide seletajat ega nõida, ei manajat, vaimude ja tarkade küsitlejat ega surnutelt nõu otsijat! Sest igaüks, kes seda teeb, on Issandale jäle, ja nende jäleduste pärast ajab Issand, su Jumal, nad ära sinu eest.”

Ometi leidub ka sealsamas piiblis mitmeid prohveteid, kes tulevikku lahkesti ette kuulutavad. Võtkem või Jesaja, kes ennustas päästva messia tulekut või Jeremija, kes nägi Jeruusalemma hukku, aga ka Hesekiel, Hoosea, Miika, Sakarja või Malaki. Ilmutusi said ka Ristija Johannes ja Jeesus Kristus.

Ristiusu järgi on ainult jumalal võim ilmutada väljavalitutele tuleviku saladusi. Kui keegi püüab tulevikule ligi pääseda temast mööda minnes, on see patt. Kristlikud prohvetid on jumala saadikud, kes edastavad „bossi” sõnumeid tavainimestele, sageli hoiatuseks, juhatuseks või ka lohutuseks. Seega ei ole prohveti tegevus seotud uudishimu, meelelahutuse või kasusaamisega. Oluline on jumala sõnumeid arvesse võtta ja talle kuuletuda.

Piibel tunnistab, et eksisteerivad ka „valed prohvetid“ ja „eksitavad nägijad“: „Aga Issand ütles mulle: Prohvetid kuulutavad minu nimel valet. Mina ei ole neid läkitanud, ei ole neid käskinud ega nendega rääkinud; nad kuulutavad teile valenägemusi, tühiseid ennustusi ja oma südame pettekujutlusi.” (Jeremija)

Aga milline prohvet on õige ja milline vale? Eestiski on prohvetina tegutsenud mehi ja naisi, kes väitsid, et on saanud jumalalt ilmutusi. Nad kutsusid rahvast üles meeleparandusele ning kuulutasid tulevikusündmusi. Kahtlemata pidasid nad end tõelisteks prohveteiks, sageli vastandudes maapealsele, „surnud kirikule“. Samuti leidsid nad piisavalt jüngreid, kes neile tänulikult järgnesid ja neid siiralt uskusid.

Giovanni Battista Moroni
"Taevaminek"

Rahvaprohvetid hakkasid Eestis tegutsema 16. sajandi paiku, nende tegevus hoogustus 18. sajandil vennastekoguduste mõjul. Rahvalähedased ja mitmel pool Eestis populaarseks saanud vennastekogudused soodustasid maainimeste usulist ärkamist. Maltsvet, Vivva Kordo, Mart Saal, Lüütsepa Jaan ning Järva Jaan on vaid mõned ajalukku jälje jätnud prohvetitest, keda piiblitõed tugevalt inspireerisid. Maltsveti „valge laeva“ kuulutus on tänaseni tuntud kui sümbol, milles peegelduvad paremate aegade ootus ning imepärane pääsemine rõhuvast, lootusetust olukorrast.

Lisaks rahvapärimusele annavad ilmutusenägijate kohta teavet ka omaaegsed kirikuelu ülevaated ja kohtuaktid – paljud prohvetid olid vaenulikult meelestatud pastorite ning vennastekoguduste suhtes, aga sattusid vastuollu ka ilmaliku võimuga. Riigi- ja mõisavaenulikud ettekuulutused lõppesid asjaosalistele sageli peksupingil. Maltsveti ja tema vaadete asjus leidub palju andmeid just ülekuulamisprotokollides, seevastu infokillud Kagu-Eestis tegutsenud Kordost põhinevad peamiselt suulisel pärimusel.

Hulk Eesti prohveteid said ilmutusi taevas rännates. Mõned väitsid, et nad käisid „taevas ära“, nägid ingleid, pühakuid ja saanud käske. Taevaskäijatest olid ilmutuse nägijateks sageli teismelised tüdrukud ja noored abielunaised, kes kogesid ilmutusi vabas looduses: metsas või karjamaal. Näiteks Halliste kihelkonna Kurmi Äädu sai jumalikke sõnumeid karjas käies.

Ilmutuskujud sõltusid ilmutuse saajast. Sageli oli teenäitajaks ingel või hääl, millele väljavalitu järgnes. Rännak viis otse taevasse ja vahel ka põrgusse. Mustjala kihelkonna Tulesalu Kreet nägi veresadu ja verist Kristust. Mart Saal kirjeldab, kuidas ta puudutas Kristust ning kui oli pattudest puhtaks saanud, nägi ta ihu välja sile ja läbipaistev nagu klaas. Kristust kujutab ta seejuures hoolitseva emana. Ta jutustab ka taeva pulmast, kus armastuse side inimestele ümber köidetakse ja järvest, mille ääres toimub viimne kohtumõistmine. Lüütsepa Jaani ilmutuses on olulisel kohal püha Jeruusalemm, kuhu viib kuldne trepp. Ta ei jäta mainimata ka põrgukatelt. Jeesust nägi ta odade ja nugade otsas.

Ilmutusenägijad tajusid end väljavalitutena: mõned uskusid, et on pühakud või samastasid end Kristusega. Viru-Nigula taevaskäija Greta lasi end Õnnistegijaks kutsuda ning andis huvilistele koguni armulauda.

Enne usulist ärkamist põdesid mitmed taevaskäijad mõnd rasket haigust, mille ajal läbiti maaväline teekond. Mart Saal ning Lüütsepa Jaan vaakusid elu ja surma piiril, kus omandasid nägemused. Enda väitel nad surid, aga tõusid siis üles ning otsustasid oma elu jäädavalt muuta.

19. sajandil elas Vastseliina kihelkonnas Orava vallas Jaan Valge, kes sai tuntuks kui Orava prohvet ehk Vivva Kordo. Tema surma kohta on levinud erinevaid versioone. Ühe kohaselt kukkus ta põllul kokku ning tema naine viis juba kõdunema hakanud laiba koju. Pärast lautsile asetamist tõusis Kordo aga istukile ja teatas naisele, et käis teises ilmas, kuid taevaväravad olid tema jaoks kinni. Teise jutu järgi tõusis Kordo üles kolmandal päeval teda leinama tulnud inimeste ees, rahustanud neid ja öelnud, et nägi oma taevasel rännakul asju, millest ta kõnelda ei tohi. Ometi pidi ta neid kuulajatega jagama, sest tema ettekuulutused levisid mitmel pool rahva seas.

Kordo ettekuulutused olid värvikad ja detailsed. Sarnaselt teiste prohvetitega kuulutas ta viimsepäeva peatset tulekut, aga ka tehnilisi uuendusi ja äärmuslikke muutusi ühiskonnas. Orava prohvet teatas muuhulgas, et varsti hakkab sõitma raudruun, kes joob vett ja sööb tuld ning hoiatas aja eest, mil raudset teed mööda Pihkvast Tartusse sõidetakse. Rongidega koos pidavat tulema halvad ajad. Taeva all hakkab lendama raudlind ja mööda ilma saab käima hakata kiirelt kui vaim. Veel ennustas Kordo, et maad jätkub varsti kõigile ja mõisad kaovad, inimesed hakkavad ühest ahjust leiba sööma, usk kaob ära ja inimesed ei taha enam kirikus käia. Kordo ennustas ka, et „suur tigu roomab maad mööda ja keerab sarvi – aga siis ei ole enam häid aegu maa pääl“.

Vaese saunamehena sai Kordo leiva lauale juhutöödega, vanemas eas pidas ta hobusevahi ametit. Ta olnud hoolas ja põhjalik piiblilugeja, kuid pärispiibli kõrval kasutanud prohvet ka kurikuulsat nõiatükke õpetavat Seitsmendat Moosese Raamatut.

Kordo olevat osanud inimesi libahundiks muuta, mõistnud ussikeelt ning teinud ka palju head. Üks lugu räägib sellest, kuidas Kordo päästis kaks poissi nekrutiks võtmise eest. Mõisamehed jälitasid pagenud noormehi mööda lumele jäänud jälgi Kordo majani. Prohveti eluase otsiti põhjalikult läbi, aga jooksikud jäid leidmata. Tegelikult istusid poisid nähtamatutena sealsamas pingil.

Rahvas suhtus ilmutusenägijatesse erinevalt: neid imetleti, kui mõni ettekuulutus täide läks ja peeti veidrikeks või lausa hulludeks, kui ennustused täitumatud näisid ja täitumatuks ka jäid. Näiteks austati Kordot, sest ta uuris palju piiblit ja palvetas vaga kristlase moodi, aga mõnikord peeti teda ka pahatahtlikuks nõiaks.

Piiblit lugesid hoolega teisedki prohvetid, pühakirjale lisandusid lauluraamatud ning muu vaimulik kirjandus. Kättesaadav kirjavara oli ka prohvetite peamine inspiratsiooniallikas. Vaimulikest tekstidest omandati sõnavara, kujundid ja sümbolid, mille toel kuulutused rahvani viidi. Piiblist pärinevad mitmed rahvaprohvetite nägemused: õigete ja hukkamõistetute saatus teises ilmas, kuke laulmine, vagade valged riided, uus Jeruusalemm, Jeesuse ja uskliku kujutamine peigmehe ja pruudina.

Ettekuulutamine polnud rahvaprohvetite jaoks omaette eesmärk, see oli võte, mille abil kutsuti rahvast meelt parandama. Seetõttu kaasnes peaaegu kõigi ettekuulutustega hoiatus viimsepäeva eest. Prohvetid alustasid juttu traditsiooniliste sõnadega „tuleb aeg…“ või „pojad, pange tähele!“.

Ilmalik võim pidas rahvaprohveteid ohuks avalikule korrale, kirik tõlgendas prohvetlust kui väärõpetust. Prohvetid olid paljuski isehakanud usujuhid, vähese haridusega lihtsad maainimesed ja seetõttu rahvale hoopis lähedasemad kui valdavalt saksa päritolu pastorid.

Rahvaprohvetites võib näha isegi kohalike poliitikute embrüonaalset vormi. Vaestele ja lootuseta inimestele lubati uut maailma, paremat elu ning vaimset pääsemist. Prohvetid väljendasid vaikiva, allasurutud enamuse sisemist protesti. Aga nagu poliitikute lubadustega ikka juhtub – need ei täitu. Uus maailm jääb kättesaamatuks, valget laeva ei tule, rahvas pettub. Kuni ilmub järgmine prohvet, kaasas värsked sõnumid jumalalt, taevariigi võtmed taskus.