Maiasmoka lõpp võib olla väga kurb
Vastlapäevaga seoses meenub mulle ikka üks kuninglik tragöödia. Rootsis teab iga laps, mis juhtus kuningas Adolf Frederikuga (valitses aastail 1751–1771). Mis temaga siis juhtus? Räägitakse, et ta sõi ennast lõhki. Kuninga viimse õhtusöögi menüüsse kuulusid muuhulgas homaarid, kalamari, hapukapsas, suitsuheeringas ja šampus. Kuna oli vastlapäev, serveeriti Adolf Frederikule ka magusaid kukleid, mida ta pealtnägijate väitel olevat nahka pistnud lausa 14 tükki. Eks see neljateistkümnes kukkel saigi saatuslikuks.
Ajaloolased on selle legendi küll kummutanud: tõenäoliselt suri Adolf Frederik südamerabanduse või insuldi tagajärjel. Välistada ei saa ka mürgitamist, sest kuningas oli väga ebapopulaarne, pealegi peeti teda nõrgaks ja tahtejõuetuks valitsejaks.
Vastlakuklid on tuntud kõikjal Põhjamaades, kaasa arvatud Islandil ja Fääri saartel, kuid Eestisse jõudsid need baltisakslaste vahendusel. Tõeline vastlakuklite maania algas 1990. aastatel. Seni peeti õigeteks vastlatoitudeks ikka hernesuppi ja seajalgu. Ei ole kuulnud, et keegi tänapäeval enam liumäelt tulles seajalgu näriks. Hernesupp läheb kah halvasti alla. Andke aga kukleid!
Viimastel aegadel tekitab rahva seas nurinat vastlakuklite astronoomiline hind. Neli-viis euri selle maiuspala eest on tõepoolest röövimine. Aga ise tehes kujuneb omahinnaks 60-70 senti. Maiasmokad on paraku mugavad tüübid, kes ei väsi rahakotti tuulutamast. Suu tuleb magusaks saada, maksku mis maksab.
Rallivast inflatsioonist hoolimata ei kipu inimesed poeriiulite vahel mõistlikke (ja tervislikke) valikuid tegema. Mis on õnn? Rohkem süüa ja juua! Igas mõttes vaeste eestlaste tarbijakäitumist nähes tuleb päris hirm peale. Adolf Frederiku saatus ähvardab neist paljusid.
