Tartu rahu oli leping saatanaga
Paljud lahingud olen läbi teinud selle aasta jooksul, palju on kuula sadanud mu peale, ainustki neist ei ole trehvanud. Vaatame, mis uus – 1920 a – toob? Siiani on olnud see aasta üks ilusaimast; temas on peitunud nii palju isamaa entusiasmi, nii palju vaimustust, kõik anda kodumaa eest. Ja see on suutnud meid hoida, on loonud raudse, elava müüri piiriks, kust ainuski sortsilane üle ei pääse.
Theophil Dreverk (Jaan Karm), 18-aastane Vabadussõja sõdur. Katkend tema päevikust
Raamatust "Lõbus Vabadussõda", koostaja Alo Lõhmus, lk 205
Sada aastat Tartu rahust. Mida see õieti tähendab? Vabadussõja lõpp, iseseisvusaja algus. Väike riik seljatas suure. Priiusepõli, hurraa! Samas tähendab Tartu rahu sedagi, et Eesti andis Lenini bandele juriidilise tunnustuse. Lenin esitles rahulepingut kui läbimurret, nõukogude võimu tunnustamist. Lääneriigid seda ei soovinud. Sisuliselt oli Tartu rahu leping saatanaga. Vajalik, ent ohtlik.
Teadagi, mida saatan lepingutega teeb – ta rebib need puruks. Ükski rahu pole püsinud igavesest ajast igavesti. Impeeriumimeelne Vene karu ei lepi kunagi sellega, et mõni tüütu muuhha (rahvakeeli: kärbes) tema lähedal vabana piniseb.
See verine tee kulges läbi Esimese maailmasõja kaevikute. Ükski sõda senises ajaloos pole paisanud põrmu korraga nii paljusid impeeriume: Venemaa, Austria-Ungari ja Osmani (Türgi) suurriigid lakkasid olemast, Saksamaa kaotas tubli tüki oma territooriumist, Inglise koloniaalsüsteem hakkas mõranema (ehkki lõplikuks lagunemiseks kulus veel paar-kolm aastakümmet).
On riike, mis minevikust õpivad ja edasi lähevad, aga paraku on ka neid, mis minevikku kinni jäävad. Venemaaga on just nii juhtunud. Nõukogude perioodil põlati tsaariaega kogu hingest, praegu vaadatakse mõlemale tagasi tobeuhke nostalgiaga. Kuidas saab fännata korraga Peeter Suurt, Stalinit ja Putinit, on paras müsteerium. Aga vene aju ongi müstiline.
Kui juba arvete õiendamiseks läks, siis tuletame meelde: Tartu rahu järgi kuuluvad Jaanilinn ja Petseri ühes sarvede ja sõrgadega Eestile. Irboska niisamuti. Ligi 5% Eestimaast on endiselt okupeeritud. Narva jõe tagused vallad jäägu pealegi sinna, kus nad on, kuid lõhkirebitud Setumaast on ääretult kahju. Idapoolsel Setumaal kestab vene okupatsioon, see fakt olgu mälus nagu must arm haavatu ihul. Okupatsioonikahjusid ei hüvitata, reeturlikkust ei karistata. Ülekohus seisab endiselt kotis.
Immanuel Kanti arvates on olemas vaid üks tõeline mõistuse meistritöö – rahu. Sõda on hullus, rahu seevastu arukuse triumf. Maailm ei väsi hullusest, ikka leitakse võimalus, kuidas vaenlasi veristada. Lepinguid sõlmitakse ja hüljatakse. Ikka ja jälle tärkab lootus rahule, koosmeelele ja sõbrasuhetele. Nii palju kogemust võiks inimkonnal siiski juba olla, mõistmaks: parem kurja karta kui head loota.
Sõdu võidetakse ja kaotatakse, revolutsioone niisamuti. Ometi ei ole päris õige jagada inimesi või rahvaid suure ajaloo taustal võitjateks ja kaotajateks. Ajalugu pole võistlus, kus antakse kuldseid karikaid ja kulistatakse magusat šampust. Ajaloos on lõputult palju sõjast sõltumatuid võite ja kaotusi, aga neid saab määrata alles tagantjärele.
Oleks ju tore hõisata, et eestlased on kokkuvõttes võitjate poolel, ent ajaratas keerleb edasi. Rahule võib alati järgneda rahutus ja hullus võib taas mõistuse röövida.
