Milline sõna peegeldab kõige paremini Eestit ja eestlust ning annab edasi meie keelele ja kultuurile omast? Rahvusringhäälingu korraldatud hääletusel valiti selleks sõnajalaõis. Mõnevõrra üllatav, aga kui mõtlema hakata, siis küllaltki loogiline valik. Sõnajalaõis kõlab ju väga ilusalt, kaks õ-d veel pealekauba! Kolmest tüvest kokku sulatatud liitsõna, mis näitab eesti keele mängulisust.
Sisuliselt poolelt on sõnajalaõis kättesaamatu õnne ja unistuse sümbol, ka enesepettuse võrdkuju. Sõnajalg on teadupoolest eostaim, mis iial ei õitse. Auväärne taim haljendas juba dinosauruste ajal ning on peaaegu muutumatuna pidanud vastu kõik jää- ja sõjaajad. Niisiis peituvad tema DNA-s visaduse ja alalhoidlikkuse geenid, täpselt nagu eesti rahval.
Sõnajalaõit otsitakse jaaniööl, põhjamaisel imede ööl, kui videvik ja koit teineteisele musu annavad. Igatsus, igatsus. Kuskil peab ju randuma valge laev, mis viib vaevatud orjadekarja Eldoradosse, õitsevate sõnajalgade metsa...
Mis sõnajalgadega veel seostub? Ah jaa, kaheksakümnendate lõpul, laulva revolutsiooni päevil, leidus vaat et igas Eestimaa kodus Sõnajalgade kassett vaimulike lauludega. Paganarahvast sai korraks ristirahvas. Oh aegu, oh kombeid, oh lihtsameelsust!
Rahvusringhäälingu (samuti tore eestilik sõna!) võistlusel said ohtralt hääli ka öö, pööriöö ja kurat. Mis sa kostad, eestlase meel on ikka sünge, Põrgupõhja Jürka pesitseb nii mõneski südames. Õnneks tuli kolmandale kohale kullakallis. Jah, see mu lemmiksõna! Kõik läheb ainult kallimaks. Eriti inimesed. Hea töö on kulla hinnaga, hea inimene niisamuti.
Ent kui tõsiselt järele mõelda, siis minu jaoks on kõige eestilikum sõna hoopis kõva. Õ-täht kenasti paigas, kaas- ja täishäälikud tasakaalus. Kõva on meie maa ja kõva on töö, vahel ka leib. Tuleb kõvasti pingutada, et haljale oksale tõusta.
Mõned eestlased lärmavad kõvasti, küllap seetõttu, et paljud meie seast on kõva kuulmisega. Aga vahel tuleb süda kõvaks teha ja öelda kõva häälega välja, kuidas asjad tegelikult on.
Kõva külm on kujundanud meie meelelaadi. Huuled sulavad harva lahti, kui tuleb armastust vanduda. Armastus - see on võõrsõna. Eksootiline ja keeruline, ei tihka seda väljagi öelda, äkki mõni silp läheb valesti! Aga vahete vahel õnnestub see kuuldavale tuua.
Meil on endiselt kõvu mehi ja naisi. Kuni on kõva, jätkub sugu.
