Suurim mure, mis Eesti ühiskonda piinab, on vaesus. Teisiti öeldes: lihtlabane rahapuudus. Viletsuses elavate inimeste hulk kasvab, olgu võimul vasak- või parempoolsed, mütsid või kaabud, eeslid või oravad.
Mullu väljastas statistikaamet kiretu pressiteate: "Suhtelises vaesuses elas 2017. aastal 22,6%. Suhtelist vaesust kogevate inimeste osatähtsus suurenes varasema aastaga võrreldes 1,6 protsendipunkti. /---/ Suhtelises vaesuses elas 2017. aastal inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 523 eurot (2016. aastal 469 eurot) ning absoluutses vaesuses inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 207 eurot (2016. aastal 200 eurot)."
Seega elab Eestis umbes kolmsada tuhat vaest, neist suurem osa tõenäoliselt pensionärid. Paraku ei meelita keegi kohale head võlurionu, kes lendaval vaibal üle vaeste-patuste peade liugleb ja vöö vahele pistetud võlukepikest haarates kõik palgad ja pensionid nagu pärmitaigna tõusma tinistab. Nende imetrikkidega peavad hakkama saama toompealased, asugu nad ühel või teisel pool "liberastide" rindejoont. Jah, musti ja lillasid on mõnus klohmida, aga katsu parem halli aidata!
 |
| Pixabay |
Põhiseaduse kohaselt on Eesti justkui vabariik. Vaba riik. Järelikult peaks ka kodanikud maitsma kõige magusamat priiust. Ent vaesus on vangla. Vaene inimene ei saa olla vaba. Vabadus tähendab valikuvõimalusi ja nende eelduseks on raha. Rikas võib teha, mida vaid süda lustib. Süüa, mille järele neelud käivad, katta end peenemat marki ihuvarjudega, reisida, kuhu hing kisub, elada avaras ja valgusküllases, luksuslikult sisustatud tares, ratsutada jaaguari ja mersu sadulas.
Mida priskem pangakonto, seda vähem on tarvis aega raisata hinnasiltide uurimisele. Vaene peab aga viimsed veeringud kulutama luubile ja kompassile, leidmaks nende abil Maxima ühe iksiga poest mõnd allahinnatud räimekonservi.
Raha annab vabaduse, väärikuse ja au. Vaese jaoks jäävad paljud uksed suletuks, ta on puuriloom, saatuse vurrkann. Ei maksa kuulata neid permanentselt naeratavaid hipisid, kes, kanepiõis kõrva taga, kuulutavad, et raha pole kõige tähtsam, hoopis armastus on! Paneme prioriteedid paika: armastusega leiba ei osta, üüri ei tasu, riidesse ei pane. Inimene tahab ikka hästi elada, võimalikult muretult, ja raha on muretu elu alusmüür.
Tõsi, ka rikkad nutavad. Aga mitte raha pärast. Kui inimese põhivajadused on vaevu rahuldatud ning iga jumala päev tuleb kulutada pööraselt energiat sellele, et hingeraasuke üldse sees püsiks - ja selliseid inimesi on sadu tuhandeid - siis miks üldse imestatakse selle üle, et rahvas ei usalda valitsejaid? Ajaloost võib leida hulga näiteid riikidest, mille hukutasid nälg ning sellega kaasnenud rahva lepitamatu rahulolematus.
Raske on olla heasüdamlik, abivalmis ja ka muude näitajate poolest vinks-vonks inimene, kui rahakotis vilistab jahe loodetuul. Vaesus kurnab mõistust ja kalestab vaimu. Sõna-, usu- ja tegutsemisvabadus kõlavad küll ilusti, kuid kui inimesel puudub materiaalne vabadus, ei ole tal teistest ilusatest vabadustest vähimalgi määral tolku.
