Tragöödiatest pidavat sündima suurimad kunstiteosed. Eesti ajalugu sisaldab küllaga traagikat, mis võiks olla tänuväärne aines kirjandusele, teatrile ja kinole. Kannatus iseeneses pole muidugi kunst. Kannatuste lahtirääkimine aga võib seda olla. Kui traumadest kõneldakse neid ratsionaalselt mõista püüdes, on tulemuseks psühhoanalüüs. Kunstikeel nõuab kujundeid, metafoore, sümboleid. Nagu tuul, kino või aurukatel.
Paistab, et hiljuti esilinastunud „Elavad pildid“ on üks neist harukordsetest Eesti filmidest, mille kohta enamik vaatajaid ütleb: „Polnud väga vigagi.“ Või lausa „Suurepärane film, eriti näitlejad!“ Loomulikult, näitlejad on meie pühakud, kes õnnistavad igat tükki, mida puutuvad, olgu see laval, linal või teleriekraanil. „Elavate piltide“ sünnilugu on üsna probleemiderikas, kuid visadus kannab magusaid vilju ning tegijatele tuleb au anda, et nad oma üsnagi pöörase idee ikkagi ellu viisid.
Hardi Volmeri ja Peep Pedmansoni ühistööna valminud käsikirjas elutseb üks raskestitabatav imepõrnikas, saladuslik X, mis igasse käsikirja ei satu, kuid mis teebki filmist eheda, mõnuga vaadatava filmi. Vahest on see nukravõitu elutarkus, leppimine saatuse ja olnuga? Mis seal ikka halada, me oleme ju ellu jäänud. Kinosildid muutuvad koos ajaga, inimesed aga jäävad ikka unistama ja armastama – mis sest, et nad eluteel rühkides kortsu tõmbuvad.
Läbi sajandi kulgevat Eesti lugu on varemgi jutustatud. Kirjutas ju Mats Traat juba kuuekümnendate lõpul stsenaariumi talurahva elust pöördelisel aastasajal, millest aga kohe filmi ei sündinud. Sündis hoopiski kirjandusklassika – „Tants aurukatla ümber.“ Ekraanikõlbulikuks sai lugu Peeter Simmi juhtimisel alles laulva revolutsiooni koidikul. Kui Traadi teos kõneleb maarahvast, kelle ponnistusi saadab läbiva kujundina aurumasin, siis Volmeri-Pedmansoni loos ühendab inimesi ja ajastuid kino. See on aga linnainimeste lugu. Niisiis tuleks neid kaht filmi võtta tervikuna, ühe rahvuse epopöana, ehkki olemuselt on tegemist väga erinevate jutustustega. Võiks isegi öelda, et kui aurukatla ümber keerlevad tantsud näitavad ühe rahva allakäiku, siis „Elavad pildid“ on võitjate lugu. Vahest on „Elavate piltide“ eksperimentaalsus see, mis takistab tal kujunemast täisvereliseks rahvafilmiks, kuid rahva film on ta igal juhul.
20. sajandi päikses, rahes ja purgaas kulgevat eesti rahva lugu vestab ka teleseriaal (varsti võiks ehk öelda kultusseriaal) „Tuulepealne maa“, mille 13., kah täispika filmi mõõtu jagu paar päeva pärast „Elavate piltide“ esilinastust ekraanile pääses. Jääb vaid imestada, kui kõhna rahakoti najal mõlemad (ja tegelikult ka „Tants aurukatla ümber“) on valminud. Kroonilist kopikapõuda arvesse võttes ei saa nendele rahvalugudele palju ette heita. Oleks meil sihukesed rahamäed, nagu Warner Brosis või HBO-s, mis siis viga ajaloolist filmi või sarja toota! Äkki tuleks korraldada üldrahvalik korjandus, mille tulud suunataks „Tuulepealse maa“ uute osade väntamisse? Tahaks ju väga teada, kuhu see suguvõsadraama edasi tüürib. Ja sari ei tohiks lõppeda enne, kui tegelased jälle iseseisva vabariigi õhku nuusutada saavad.
Hoolimata sellest, et vormilt, stiililt ja teostuselt on kolm mainitud teost väga erinevad, annavad nad rahuldava läbilõike ühe pisikese rahva elukaarest. Ja see elu läheb edasi, olgugi et aurukatel on ammu vanarauaks saanud, kinodest kaovad järk-järgult filmilindid ning tuul ei puhugi NATO keebi all nii jahedalt. Kas 20. sajandi lood on sellega vestetud? Võimegi selle peatüki südamerahus kinni lüüa? Ei veel. Palju valusaid lugusid tuleb veel kaante vahele pigistada ja ekraanile tirida, et esivanemate vaimud viimaks rahu saaks. Kelle jaoks on see pateetika, kelle jaoks poeesia.
