Mõtisklus noorusest, mis ei tule iial tagasi (kui ta käest lasta)
Majandusmehe Andres Arraku meelest on tänapäeva noorsugu „hästiarenenud pöidlalihastega feissbuki-põlvkond, kellest pooled tunnevad tähti.“ Tjah, ka sellises pikantses sõnastuses võib öelda, et noored on hukas. Ja maailm peldikus. Aga isegi peldiku taga kasvab mõnikord õiterohke roosipõõsas.
Praegustele noortele heidetakse ikka siin-seal ette vähest iseseisvust, otsustusvõimet ja ettevõtlikkust. Abitust nimetatakse lausa kätteõpitud oskuseks emakest riiki kurnata. Pätte ja päevavargaid, see tähendab lõnguseid ja niisama tšillijaid tärkab juurde nagu ohakaid, ei aita siin ükski haridusreform. Stopp-stopp! Harva leidub päikese all miskit uut. Juba Gailit kirjutas Ekke Moorist, noorest vurlest, kes ajaviiteks kastani otsas kukkus ja muid seatempe tegi. Kuid ega siis niisama üleöö meheks saada. Õigus oli Ekke silmarõõmul Eneken Üüvel, kes ütles, et varssa ei rakendata vankri ette. Täkud vajavad sirgumiseks avarat koplit.
Noorus kui mõiste on sotsiaalne konstruktsioon, mida inimkond pole loodusest kaasa saanud. Nooruse lahtimõtestamisel on määravaks ajavahemik, mil noor lõimub ühiskonda, kuid strukturaalne üleminek võib kesta inimeseti kauem. Ameerika psühholoog Jeffrey Jansen Arnett väidab, et tänapäeva sotsiaalsed protsessid pikendavad täiskasvanustaatuse saabumist, ent ei pikenda lapsepõlve. Täiskasvanuseisundi poole püüdlemine ei olegi noorte jaoks ainus arenguskeem, sest täiskasvanueaga seostatakse sageli tõsidust ja rutiini, samas kui individualism ülistab noorusega seostatavaid väärtusi, nagu paindlikkus, kohanemisvõime, omanäolisus, lapsemeelsus ja vabadus. Paljud noored tahavadki nooreks jääda.
Noorus ja nooruslikkus on muutunud massitarvinguks, moodsaks elustiiliks. Klantsmeedia juurutab nooruslikku lõbusust kõigis elujärkudes. Filmid, telesarjad, muusika ja kollaka tooniga meediatooted lasevad igavese nooruse eliksiiril jugadena voolata. Jacques Peretti hinnangul saavad just tänu meediale ka hilistes kahekümnendates ja varastes kolmekümnendates inimesed pikendada ohutult oma nooruspõlve. Nostalgia on võimas müügiartikkel.
Noored olevat tuleviku peegeldus. Seega peaks homseid toone nägema tänaselt värvipaletilt. Kõik viimastel aastatel elluastunud noored on sündinud, kasvanud ja koolis käinud vabas Eestis, Metsiku Lääne turumajanduse ja ohtrate valikuvõimaluste keskkonnas. Seda näitavad ka noorte väärtushinnanguid loodinud uuringud.
2004. aastal korraldas Eesti Noorteühenduste Liit esseevõistluse „Olla või omada“, et kaardistada, mida eesti noored oluliseks peavad, millest unistavad ja mille pärast südant valutavad. Laekunud töödest ilmnes, et noored väärtustavad kõige enam kõrgharidust, sõpru, tasuvat elukutset, tööalast edu, materiaalset kindlustatust, kodu, perekonda, hobisid ja oskust õigesti elada. Oluliseks peeti ka kuulsust, rikkaid vanemaid ja kasulikke tutvusi. Seega ei tunne eesti noored vähimatki muret kohalike või üleilmsete probleemide pärast, noori huvitab vaid isiklik edu ja hea käekäik.
Üheks edu aluseks peetakse loomulikult haridust, mis võimaldab tulevikus leida tasuvat tööd, teenida kõvasti raha, teha karjääri ning kindlustada nõnda ka harmooniline pereelu. Vapustava tõigana tuli analüüsist välja, et väärtused, millel puudub materiaalne tähendus – rahvuslikud aated, isamaa-armastus, usk, eneseohverdus, tähelepanu ja kaastunne endast viletsamate vastu – jäid noorte mõttepildist sootuks välja.
Näib, et masu ehk „hea kriis“, nagu optimistid seda nimetavad, on pisut loksutanud kogu ühiskonna väärtusaluseid. Mujal maailmas täheldati juba möödunud sajandi üheksakümnendatel, et noorte jaoks saavad üha olulisemaks nn. postmateriaalsed väärtused, mis avalduvad ühiskonnakriitilistes kodanikuliikumistes (Greenpeace, Amnesty International) ja vaimsete praktikate järgimises (New Age). Ilma konkreetsetele uurimustele tuginemata võiks ettevaatlikult öelda, et Eestiski hakkab mina-kultus tasapisi vaibuma. Kodanikuühiskonna arengu võimsaimaks mootoriks näikse olevat just nooremapoolsed inimesed, kes ei häbene oma arusaamu ja meelsust ka avalikult väljendada.
Üheks edu aluseks peetakse loomulikult haridust, mis võimaldab tulevikus leida tasuvat tööd, teenida kõvasti raha, teha karjääri ning kindlustada nõnda ka harmooniline pereelu. Vapustava tõigana tuli analüüsist välja, et väärtused, millel puudub materiaalne tähendus – rahvuslikud aated, isamaa-armastus, usk, eneseohverdus, tähelepanu ja kaastunne endast viletsamate vastu – jäid noorte mõttepildist sootuks välja.
Näib, et masu ehk „hea kriis“, nagu optimistid seda nimetavad, on pisut loksutanud kogu ühiskonna väärtusaluseid. Mujal maailmas täheldati juba möödunud sajandi üheksakümnendatel, et noorte jaoks saavad üha olulisemaks nn. postmateriaalsed väärtused, mis avalduvad ühiskonnakriitilistes kodanikuliikumistes (Greenpeace, Amnesty International) ja vaimsete praktikate järgimises (New Age). Ilma konkreetsetele uurimustele tuginemata võiks ettevaatlikult öelda, et Eestiski hakkab mina-kultus tasapisi vaibuma. Kodanikuühiskonna arengu võimsaimaks mootoriks näikse olevat just nooremapoolsed inimesed, kes ei häbene oma arusaamu ja meelsust ka avalikult väljendada.
Laiskus, saamatus ja huligaansus on sümptomid, mis näitavad tõsiste elueesmärkide puudumist. Uus arusaam noorusest kinnitab, et ühiskondlikud kohustused ja isiklik heaolu ei välista teineteist. Vastupidi! Kui noored tajuvad, palju neist sõltub ning mida nad saavad kasvõi oma kodukandi (või kogu maailma) heaks ära teha, tekib kohe ka motivatsioon tegutseda. Igaüks tahab sisimas olla kellelegi kasulik. Seda alateadlikku soovi ei tohi lämmatada mõtlematute väljenditega stiilis „ah, tänapäeva noorusest ei saa nagunii asja“.
Avatud piirid lubavad noortel maailma näha, kodust kaugel leiba teenida, tipptasemel õpetlaste seltskonnas teadmisi omandada ning sellele rammusale pinnale võrsuvad muuhulgas eluterved väärtushinnangud. Võõrsil olles on nii mõnigi eestlane hakanud rohkem tähelepanu pöörama omamaisele kultuurile. Samas jäävad külge läänelikud liberaalsed väärtused, mis loovad õnnemõistele värskema raamistiku.
Ka Ekke Moor pidi laias ilmas ringi rändama, pastor Odja juures sulasena töötama, vene külas poodi pidama, kraave kaevama, merel seilama ja Soomemaal põhjapõtrade eest saadud rahaga tähtsat ärimeest mängima. Kogu see rännak oli vajalik, et lõppude-lõpuks täiskasvanuks saada, oma lahtiste allikate juurde jõuda ning avastada nõnda tähtsaim – ehtsa õnne saladus.
