Leekide maa salapärane aura on nakatanud kogu õhtumaist tsivilisatsiooni. Paistab, et tänavusel Eurovisionil eelistati tavapärasest enam ürgset eksootikat, klaasepurustavaid vokaale ja emakeelseid hingepitsitajaid. Eesti rahvas suutis neid trende juba paar kuud varem väga täpselt ette näha ning saatis Bakuu võistluskatlasse võimsa häälega lauldud omakeelse ballaadi. Kõhklused ja kahtlused püsisid lõpuni – kas meie Otti ikka võetakse kuulda? Võeti küll. Superstaarisaate viimases vaatuses laulis Ott haaravalt Robbie Williamsi pala „I Will Talk And Hollywood Will Listen“, mille võiks nüüd ümber sõnastada järgmiselt: mina räägin ja Euroopa kuulab.
Kuulati-vaadati ka meie kaugeid sugulasi udmurdimaalt, kes oma vaikselt hääbuvale kultuurile õige lõbusa monumendi püstitasid. Buranovo memmede laulus kangastusid korraga nii rõõm kui mure järeltulevate põlvede pärast. Kas tulevikus on enam kedagi, kellele vanas nõgise kurguga ahjus saiu küpsetada? Linnas leidub küll siledaid teid, kuid on’s seal tõesti ka magusamad saiad? Ja oh õnne, seda siirast ja piiritut, kui lapsed viimaks koju jõuavad! Oh seda pidu ja praasnikut!
Balkani tumedate mägede udust kaikus vastukaaluks serblaste poeetiline armuvalukarje, mis tuletas meelde, et armastust ei saa müüa ega osta. Nõnda talitades seab inimene end ise, hinnasilt otsa ees, turuletile. Minoorsuse keeras põhja Albaania lauljatar, kes tõi kuulajateni eriti sisendusjõulise itkulaulu. Läbu- ja kiimapalade austajatele võis see mõjuda kõrvakiiluna, kuid inimesele, keda on tabanud raske kaotus, annab taoline laul tohutut hingejõudu. Muusikat on aastatuhandeid kasutatud vaimudega suhtlemiseks ja hingelise väe juurdetootmiseks. Ainult tõelised manatargad saavad sellega hakkama. Nagu näha, osatakse selliseid erakordseid inimesi endiselt tähele panna.
Ott Lepland on samuti teadmamees, kes vahendab lihtsurelikele sõnumeid sealpoolsusest. Tema laul tuletas meelde, kui oluline on märgata pisikesi, esmapilgul tähtsusetuid asju. Kes suudab näha ilu enda ümber ja enda sees, leiab elu kärarikkas segadikus ikka jaksu edasi liikuda. Juhus või mitte, kuid osa Oti laulust on üles ehitatud kaheksasilbilistele värssidele nagu regilaul. Niisiis, vaatamata sellele, et „Kuula“ kõlab klassikalise ballaadina, heliseb temas eesti meel ja eesti vägi. Kohe tunda, et vana folgimehe Aapo Ilvese käsi on mängus. Igaüks, kes viisi peab, ei suuda aga laulule väge sisse puhuda. Vokaalvirtuoos Ott suudab. Seda, mida Paganini tegi viiuliga, suudab Ott paljalt häälega. Ta muudab nii mõnegi laulu elavaks organismiks, mis näitab igal uuel esitusel senitundmata kuju.
Minu tänavune lemmik, Roman Lob Saksamaalt pole võlur, vaid pigem vembumees, Kaval-Ants, kelle lontis mütsi ja lihtsa pealispinna all peitub nii mõnigi heatahtlik vimka. Natuke sentimentaalse loomuga, kuid ikkagi nooruslik ja moodne pala kõliseb tema huulil neitsilikus puhtuses, poiss ise seisab vabana koormavatest ambitsioonidest ja edevusest. Mis seal siis imestada, et Eesti rahvas andis tollele saksa soost Antsule rohkem punkte kui udmurdi memmedele!
Rootsi lipu all künkaid paigast nihutanud Loreen pole aga päris sellest ilmast. Tema on tõepoolest täisvereline nõid, kes Sahara kirge, idamaiseid võitluskunste ja unustatud loitse kokku vispeldades avas ukse igavikku, et kõik huvilised saaksid sealt sisse piiluda. Tema Kaspia mere rannikul sooritatud veider müstiline rituaal tõi taeva allapoole. Meditsiiniliselt kuulub eufooria haiguslike nähtude hulka. Šamaane on peetud hulludeks, mürgiste seente ja taimedega manipuleerivateks narkomaanideks, kellest normaalsed inimesed ei peagi aru saama. Antropoloogid pole aga suutnud aastakümneid kestnud pingutustest hoolimata teaduslike vahenditega seletada neid fantastilisi hingerände, mida šamaanid tänapäevalgi sooritavad. Kust tulevad need nägemused, need ulmelised kujutluspildid, mida kogedes näib, et aeg peatub ja ruum puudub?
Kuid kõike ei tohikski mõistusega seletada, kui igavesed kunstiteosed – muusika ja armastus – lennutavad inimhinge kuhugi ü-ü-üles, kõrgemale poliitikast, eelarvamustest, ksenofoobiast ja muudest mudase maailma pahedest, ühendades ja vaimustades terveid rahvaid.
