Keskkonnakuu raames ETV 2-s jooksnud dokfilm „Seitsme miljardi ema“ räägib tõsisest probleemist, millega Eestil pole esmapilgul otsustades kübetki pistmist – ülerahvastatusest. Teemat nimetatakse võrdlemisi ameerikakeskses filmis õigustatult tabuks. Planeedi elanikkond paisub ju arengumaade arvelt, ent sünnikontrollist kõnelemine ei ole poliitkorrektses ning usulembeses USA-s põrmugi „ilus“. Viimasel ajal on hakatud isegi mõistet „arengumaa“ väga ettevaatlikult kasutama.
Ülerahvastatusest tulenevad aga kõik moodsad hädad. Tõepoolest – kõik. Liigsemast liigsem rahvahulk toob kaasa nälja ja epideemiad, suureneb surve taristule, tekib vajadus ehitada aina rohkem elupaiku ja avalikke hooneid. Inimestest üleujutatud arengupiirkondadest tilgub lakkamatult immigrante kõrgema elukvaliteediga riikidesse, kus sellest tekivad omad mured. Aastatuhandeid puutumata püsinud ürgmetsad raiutakse põllumaade laiendamiseks maha, sest ka hiinlase suu ei ole seinapragu. Hoogustuv tööstus põhjustab ulatusliku reostuse. Ühesõnaga, kui ÜRO ulmelisimad prognoosid tegelikkuseks saavad ja 2050. aastal peab Emake Maa oma sülle mahutama kuni 11 miljardit inimest, on tulevik tume nagu neegri pale.
Juba praegu tuleb ära toita 7 miljardit inimlast. Isegi Saare naine Milvi ei saaks säärase vägiteoga hakkama. Pakutud lahendused kalduvad paraku servapidi utoopiasse. Arengumaade haridustaseme tõstmine on kahtlemata üllas plaan, ent traditsioone austavais, meie mõistes koguni tagurlikes ühiskondades ei laabu asjad nõnda libedalt. Meestekesksed kultuurid jätavad naisele endiselt köögikata rolli. Mees juhib kogukonda, naise valdused piirduvad koduga – nii on ikka olnud. Kui lääneriikide kodanikud, kes peavad end loomulikult tsiviliseeritumateks, hakkavad Aafrika ja Aasia elanikele peale suruma oma peremudelit, võivad tulemused olla etteaimamatud. Läänes sündinud demokraatia sobitub hõimliku elukorraldusega ühiskondadesse halvasti, miks peaks ilmalike peremudelitega teisiti minema? Samas annavad maailma suurima demokraatliku riigi India edusammud lootust ka teiste sarnaste maade „läänestamiseks“.
Emakest Eestimaad ähvardab seevastu menopaus. Korraks plusspoolele kaldunud iibe põhjustas mäletatavasti suremuse langus, mitte laste juurdekasv. Toitu meil on, metsa samuti. Õigupoolest jääb mõningaid ressursse ülegi. Ahtrusele kalduvate arenenud riikide peamine ohuallikas – liigtarbimine – puudutab otseselt ka Eestit. Majandususulistele eestimaalastele anti kõnealuses filmis karm hoiatus: iga süsteem, mis on rajatud lõppematule kasvule, lõpetab krahhiga. Arengumaade poolt vaadatuna kuulume nende piirkondade sekka, mis raiskavad ja laristavad, ahnitsevad ja kulutavad. Just ebavõrdsus on maailma peamine probleem, nenditakse. Varaline ebavõrdsus iseloomustab igat ühiskonda, olgu ta „arenenud“ või mitte. Inimese vajadused olevat piiratud, kuid ahnusel ei ole piire. Kümnest hamburgerist seitse vitsutatakse ära rikastes lääneriikides, paar-kolm kotletti-salatilehte jäävad vaestele ülerahvastatud piirkondadele. Nõndasamuti veereb Eesti ääremaadele vaid üksikuid sente, peamine jõukus on kogunenud „tsiviliseeritud“ Harju- ja Tartumaale. Mis seal ikka, turumajanduse raudset paravossi ju ümber ei pööra. Või nagu öeldi filmiloos: „Me oleme majanduse veri.“
Kõrgelt arenenud ahnusest ning tõusiklikust luksusejanust tekkinud ületarbimine ei kurna välja üksnes planeedi ainevarasid. Järjest jõhkramaid toone võtab jäätmeprobleem. Ehkki tänapäeval töödeldakse prügi ümber mitmeid kordi enam kui neljakümne aasta eest, on ka prügitoodang kordades kasvanud. Koristuskampaaniad stiilis „Teeme ära!“ ei anna enam tulemusi. Prügi võib ju silme alt minema pühkida, kuid iseenesest ta ära ei kao.
Inimesed tahavad hästi elada. Paljude jaoks tähendab „hästielamine“ jõukust, luksust, lademetes asju ja reise soojale maale. Kahjuks leiavad vähesed reisipaketivälise tee maailma kriisikolletesse, kus lapsi sureb nälga nagu putukaid ja peamiseks eluasemeks on pappkastidest kokkuklopsitud osmikud. Nood seal ei saa hästi elada. Võib-olla ongi selline nutune olukord nende endi süü? Miks nad on siis nii lollid ja ajast maha jäänud! Las nad raisad olla. Meie ärkame ka homme maakera päikselisemal poolel.
