Mahlakuu viimasel päeval 1912 lasti Tartus valgele linale teadaolevalt esimesed eestimaised filmikaadrid. Pool aastat hiljem andis noor kirjandushuviline apteeker Oskar Luts oma tasku peal välja „Kevade“ esimese osa. Ja sada aastat hiljem valis rahvas tollesama jutustuse ekraniseeringu sajandi parimaks mängufilmiks. Milline lõbus kultuurilooline uperpall!
Kümne parima eesti filmi sekka on tõstetud seitse linateost, mis põhinevad otsesemalt või kaudsemalt kirjanduslikul allikal. Lisaks mainitud „Kevadele“ ka „Viimne reliikvia“ (Bornhöhe „Vürst Gabrieli“ ainetel), „Siin me oleme“ (Smuuli „Suvitajad“), „Nipernaadi“ (Gailit), „Hukkunud Alpinisti hotell“ (Strugatskid), „Sügisball“ (Unt) ja „Nimed marmortahvlil“ (Kivikas).
Suur osa nõukogude perioodil valminud filmitoodangust laotigi kirjandusvundamendile. Eks tagantjärele hinnates ole tegemist rehepapiliku viguriga: raha filmimiseks tuli ju Moskvast, mis nii viga eesti kirjandusklassikat lindile võtta! Tänuväärselt paljud teosed meie sõnakunsti kullavaramust jõuti nõnda kaadritesse valada, sealhulgas „Libahunt“, „Naerata ometi!“, „Karge meri“, „Külmale maale“, „Tants aurukatla ümber“, „Indrek“ ning mitmed olulised mehed: „Nukitsamees“, „Kõrboja peremees“ ja „Mäeküla piimamees“. Samuti said filmideks kaasaegsed jutustused, nagu „Ukuaru“, „Tuuline rand“, „Andres Lapeteuse juhtum“ („Mis juhtus Andres Lapeteusega?“), „Enn Kalmu kaks mina“ („Inimesed sõdurisinelis“) jt. 1960. aastail ekraniseeriti hämmastavalt palju Lilli Prometi loomingut. Ka teatrilaval menuga mängitud näidendid põlistati kiirelt filmilindile, võtkem näiteks „Viini postmark“ või „Metskapten“ („Kihnu Jõnn“). Punane tsensuur suutis kardetavasti nii mõnegi väärt käsikirja ära lörtsida, kuid olgem uhked sellegi üle, mis meile pärandatud.
Nüüd, kui eesti film on ametlikult sajandivanune, oleks paslik küsida, miks kineastid enam kirjanikke ei usalda. Pärast iseseisvuse taastamist on vändatud vaid üksikuid romaanidel põhinevaid filmitükke, peale „Marmortahvli“ ja „Sügisballi“ meenuvad „Tühirand“ ja „Karu süda“, uuema aja bestselleritest on ekraanile jõudnud üksnes „Mina olin siin“. Ei tahaks uskuda, et nüüdisajal puuduvad kaameratagust seltskonda inspireerivad tekstid. Pigem võib oletada, et filmiloojad ei julge enese õlule võtta ränka vastutust, mis kaasneb kirjandusteose töötlemisega. Noorteraamatu „Mis sinuga juhtus, Ann?“ ainetel sündinud „Kuhu põgenevad hinged“ on mõru näide alusteksti ja filmiversiooni autorite lahkhelist.
Loojutustamise oskus ja vajadus pole kusagile kadunud. Moodsal ristmeedia ajastul saab aga iga lugu võimenduse erinevate meedialiikide sümbioosis. Edukas raamat tekitab loodetavasti sama eduka filmi. Kaks erinevat meediumit astuvad dialoogi, toetavad ja täiendavad teineteist. Laialdaselt teavet omandatakse tänapäeval pildilisel kujul. Ilukirjanduse lugemine muutub nagunii järk-järgult friikide harrastuseks, ent väärt lood ei tohi kaotsi minna.
Mistahes raamatut ei kõlba loomulikult kinolinale seada. Teinekord jällegi võib üsna verevaesest tekstist vaaritada õige vürtsika filmi. Risk käib alati kunstiga kaasas. Üllatavamaid tulemusi annavadki riskantsed avantüürid, seda nii kirjanduses kui filmis. Tülisid ei maksa karta. Loomingulised erimeelsused kuuluvad ikka kunstitegemise juurde, kuid vahest on just filmindus ehedaim tõestus kompromisside võimalikkusest. Kümned võttemeeskonna liikmed pingutavad ju ühise eesmärgi nimel, mis sest, et muusad õnnestumisele garantiid ei anna. Kui publik tundliku kunstirahva ponnistusi oma heakskiitva noogutusega pitseerib, on usutavasti kõik natuke paremad ja õilsamad kui enne. Selles seisnebki kunsti tervistav jõud.
