Venemaa naabritel juba igav ei hakka. Paar nädalat enne „Putini valimisi“ müristas Moskva Lunastaja Kristuse kirikus punkbänd/kunstiline rühmitus, mille olemasolust varem vaevalt teati. Pussy Rioti liikmed pöördusid taevaste vägede poole, et paluda patriarhile mõistust ja tugevamat selgroogu, mis ei lubaks pidevalt Kremlimeeste ees kummardada. Kui lepime kokku, et pungikiisude etteaste vastab kõigile kunsti tunnustele, oli võimude reaktsioon loomulikult ebaõiglane. Kunst tähendab ennekõike loomingulist eneseväljendust. Seega tõestab Pussy Rioti puuripistmine, et Venemaal on väljendusvabadus tõsiselt piiratud. Pisike pind, mis kirikumiljööst välja tõmmati, näitab ilmekalt määratut palki võimukandjate silmas.
Ometi ei lakka kummitamast Pussy Rioti esinemisega kaasnev küsimus: kas kirikus võib ikka protestida või niisama punki teha? See küsimus sünnitab isegi kristlusest irdunud Eestis kirglikke vaidlusi. Kirik on kultuskoht – fakt. Kiriku territoorium on püha, vaba paljudest ilmalikest kiusatustest, popkultuuri prügist ja elunautlemise lärmist. Siiski ei maksa unustada, et õigeusu, iseäranis vene õigeusu side ilmaliku võimuga on üsna tugev ja hämmastavalt elastne.
Pärast seda, kui türklased vallutasid 1453. aastal õigeuskliku Bütsantsi keskuse, võimsa Konstantinoopoli, kolis idakristlaste pealinn järk-järgult Moskvasse. 16. sajandi alguses käis harras Pihkva munk Filofei välja kurikuulsa Kolmanda Rooma idee, mille järgi pidi kolkalikust Moskva suurvürstiriigist kujunema Igavene Impeerium. „Võta kuulda, Sa jumalakartlik tsaar,“ kirjutas Filofei Vassili III-le, „kõik ristiusku riigid on üheks saanud Sinu riigis. Kaks Roomat on langenud, aga kolmas püsib ja neljandat ei saa olema.“ Ajalugu on kogu oma iroonilises traagikas kinnitanud, et see viiesaja aasta tagune loitsulik ettekuulutus peab paika ning selle mõju pole lahtunud. Venemaa valitseja, nimetatagu teda tsaariks, keisriks või presidendiks, on endiselt bütsantsliku kiriku vaimne vardja.
Kui enamlased Oktoobrirevolutsiooni järel võimu juurde pääsesid, peeti kirikut pelgalt poliitiliseks vastaseks. Hiljem, 1920. aastatel, lükati käima ateistlik propagandamasin, mille Stalin täistuurile seadis. Ent temagi hammas ei hakanud kiriku peale. Talupoeglikud venelased olid usust läbi imbunud ning ammugi oldi harjutud sellega, et õigeusk kuulub Venemaa külge nagu suled varese selga – eks kitku ta paljaks ja vaata, mis linnu saad! Ilmalik ja vaimulik võim pole kusagil nii vennastunud kui Vene riigis. Õigeusu mõtteviisi kohaselt toimib jumalik valitsus läbi ilmaliku valitseja, kelleks oli algselt Bütsantsi keiser. Lääne pool koondus kõrgem vaimulik võim paavsti kätte, mis osutus soodsaks pinnaseks klassikalisele võimu ja vaimu vastasseisule.
Õigeuskliku kiriku ja lihtrahva suhe on mäletamatutest aegadest peale olnud väga praktiline. Papp lubab koguduseliikmetele kõiksugu paganatempe – peaasi, et inimesed kirikus käiks, küünla süütaks ja korjanduskarpi mõne kopika poetaks. Aastakümneid kestnud vaimne vägistamine, sealhulgas räme ateismikampaania, ei ole vene rahvast kirikust lahti raputanud. Kui päevavalgele tuuakse mõni imettegev ikoon või reliikvia, seisavad huvilised tunde pikas sabas, valmis trotsima ka lõikavat pakast, et müstilist objekti oma silmaga näha.
Niisiis, kui võtta arvesse, et vene kirik on erinevate eluvaldkondade ühenduslülina ka poliitiline ja äriline asutus, paistab isegi Pussy Rioti punginaiste sooritus väheke teises valguses. Eesti õigeusklikes või luteri kirikutes ei oleks poliitilistel protestidel sellist tähendust kui Venemaal. Võimuvastased meeleavaldused käivad meil Toompea lossi ees, mitte kõrvalasuvas Nevski katedraalis. Samas väärib meenutamist, et toosama katedraal kerkis 19. sajandi lõpul Toompeale otsekui hiiglaslik vene võimu biitseps, mida nähes ei tohtinud tekkida kahtlust, kellele need alad kuuluvad. Jällegi märk usu ja poliitika kestvast liidust.
Hoopis omaette seisab küsimus, kas Pussy Rioti esinemine oli ikka moodne kunst, mingi performance’i sugukonda kuuluv akt või paljas provokatsioon. Ehk oleks sobiv lahendus, kui nentida, et tegemist oli kunstiliselt motiveeritud poliitprotestiga. Kindlasti polnud see huligaansus, milles naisi süüdistatakse. Ühtki risti ega ikooni ei rüvetatud, küll aga lõhuti senine arusaam kirikust kui pungivabast tsoonist. Mässavad kiisud tahtsid skandaali ja nad said selle. Isikliku vabaduse hinnaga.
Mõjuka prantsuse mõttehiiu ja „teadmiste arheoloogi“ Michel Foucault’ sõnutsi pole religioon muud kui poliitiline võim. Jälgides Venemaal toimuvat, paistab see söakas väide üsna vettpidavana.
