Kas 21. sajandi inimesel on põhjust uskuda, et kahe aastatuhande eest elas Vahemere idakaldal üks mees, kes sündis neitsist ning tõusis pärast piinarikast surma üles, et vudida veel 40 päeva maa peal, kuniks tuleb valge pilvekuhi ja tõstab ta taevasse? Oh, dramaatikat ja vaatemängulisust on selle mehe, maailma kuulsaima naatsaretlase eluloos vähemalt sama palju kui „Star Treki“ ja „Meeleheitel koduperenaiste“ kõigi jagude peale kokku. Seetõttu võiks ju ka esitatud küsimusele jaatavalt vastata. Pühast Vaimust sündimine ja imeline elustumine pole mõistusele ületamatud probleemid. Seebikaid või ulmekaid nautides teadvustab ju iga vaataja, et talle pakutakse väljamõeldist, lugu, mida pole kunagi reaalselt juhtunud ega hakkagi juhtuma. Kelle aru fiktsioone ei salli, võib keskenduda „Aktuaalsele kaamerale“. Suurte lugude mõistmiseks jääb kainest loogikast väheseks. Väljamõeldised vajavad alati usku ning kui tõrksa mõistuse barjäär saab ületatud, seedib inimaju ka kõige pöörasemaid fantaasiaid. Piibel pole teaduslik aruanne, vaid hinge toitev lugemik. Kõik pühakirjad kõnetavad lugejat sümbolite ja rohke mõistujutu kaudu. Kujundlik keel võimaldab teadvuses avada kõrgema tasandi, kus antakse tähtsatele küsimustele hoopis sügavamaid vastuseid kui argikeeles. Millist olulist tähendust sisaldab see äraleierdatud ja veider, ent ikkagi lummav lugu Jeesuse ristisurmast ja ülestõusmisest, mida kogu kristlik maailm isegi internetiajastul endiselt meeles peab ning pühitseb? Las ma jagan teiega oma tõlgendust.
Kristus oli korraga inimene ja Jumal. Mitte pooleldi seda ja teist nagu Herakles või kaks kolmandikku jumalus ja kolmandik inimene nagu Gilgameš. Jeesus polnud üldse lohesid jahtiv kangelane, vaid õpetaja, ravitseja ning kindlasti ka mässaja. Just mässumeelsuse eest talle surmanuhtlus määratigi. Kui Jeesus oli aga Taevane Jumal samavõrd kui inimlaps, tähendas ristisurm ühtlasi Jumala surmamist. Verd ihkav rahvamurd ei hooli enam üllastest ideedest – ei õiglusest, armastusest ega humaansusest. Jumalikkusega koos hävitatakse inimlikkus. Jeesus oli oma aja staar, ülim imetlusobjekt, seninägematu kaunishing, kes hävitati nagu pahasid seemneid külvav umbrohi.
Ristilööjad teotasid inimkeha – seda keha, millele Jumal oli Jeesuse kujul suure komplimendi teinud. Jumalast pühitsetud ihu häbistati kõige jõhkramal moel. Ristilööduid piitsutati, torgiti odadega, nende peale sülitati. Surmamõistetud naelutati risti külge alasti, nõnda ka Jeesus. Saamahimulised rooma sõdurid jagasid omavahel tema rõivad. (Kristlikel maalidel ja krutsifiksidel kujutatakse Jeesust siiski siivsalt niudevööga. Ühena vähestest julges teda adekvaatsemalt näidata Michelangelo.)
Ustavad jüngrid võtsid juhtunust vapustatuna oma õpetaja ristilt maha ning kandsid ta Kolgata mäe juures asunud aeda. Jeesus asetati sealsesse tühja hauda nagu liblikanukk kookonisse. Siis ei aimanud veel keegi, et paari-kolme päeva pärast koorub haruldane liblikas…
Esimene inimene, kes surmast ärganud Jeesust nägi, oli Maarja Magdaleena. Ometi ei tundnud ta esiti oma armastatud õpetajat ära. Ta arvas, et tühja haua kõrval seisab keegi aednik. Kuidas palun? Aednik?! Ilmselt tuleb arvata, et tol ajal töötasid aednikena orjad, kes kõrvetava lõunamaa päikese käes vammuseid ega hamesid ei kandnud. Surilina, millesse Jeesuse teotatud keha oli mähitud, lebas kenasti kokkupanduna hauas. Ta ilmus Maarja Magdaleena ette alasti, otsekui emaüsast tulnuna. Ta oli uuesti sündinud, elust ja tervisest pakatamas. Viigileheta, nagu Aadam Eedeni aias enne pattu langemist. Mida tal oligi enam häbeneda? Taassündinuna oli ta inimlik keha sisse pühitsetud. Uue Aadama kaudu oli Issand andestanud Vana Aadama patu. Vähe sellest: Jumal ise oli Jeesuse nahast läbi käinuna muutunud inimlikumaks. Vana Testamendi väiklase türanni asemele astus lepitav-lunastav õnnistegija.
Uus algus on alati võimalik, ütleb ülestõusmiselugu. Kannatused on see hind, mida tuleb maksta, enne kui sõrm ulatub restart-nuppu vajutama. Ära häbene oma keha, öeldakse samas. Su keha on taevastes töökodades voolitud teos. Lihavõtete aegse kevadepäikese õnnistavates tingimustes tasub igaühel mõelda taassünni võimalikkusele, sest uskuge või ärge uskuge, aga nii mõneski inimihus pesitseb väike Jumal, kes talub ja andestab kõike.
