Tõsistest asjadest kõnelemine võib iga-aastasel aprillihanede, -partide ja -kukkede päeval osutuda parajalt riskantseks. Aga tühja kah! Kes ei riski, see šampust ei meki, ütleb üks vanasõna. Igas naljas on ivake tõtt, ütleb teine. Niisiis, juba ennemuiste teati, et naljatlemine on tõsine asi ja ainult tõsiselt saabki sellest rääkida.Miskipärast on levinud arvamus, et naljade iseloomu põhjal on võimalik terveid rahvaid lahterdada. Venelased on ropu satiiri austajad, prantslased armastavad eneseirooniat ja britid tihkavad teistest enam musta huumorit teha. Tükati võib see nii ollagi. Samas on raske nõustuda nendega, kes väidavad, et eestlaste naljasoon sarnaneb brittide omale. Peen inglise huumor, millel sageli õrn võllanööri vari väreleb, ei vasta sugugi pigem jämekoomikat ja ärapanemist kaifivale eestimaalasele.
Iseseisva vabariigi taastamisest alates küpsevad kõige rasvasemad palakesed paroodiaköögis. Juba 1993. aastal Vanalinnastuudios esietendunud „Prügikast“ naerutas rahvast toonaste riigitegelaste järeleahvimisega. Menutükile järgnes suisa kaks jätkulugu ning lõputut bürokraatiat ja vildakat kultuuripoliitikat pilkav vennaslavastus „Kassikuld“. Ka praegused tuntumad koomikud on oma loorberioksad välja teeninud paroodiaga: Henrik Normann, Jan Uuspõld ja paarisrakend Avandi-Sepp. Naistest pakub neile konkurentsi Pille Pürg.
Maitsekas paroodia, mis ei naeruväärista ega sildista, on kahtlemata keeruline kunst. Eestlaste omapärasid saab mugavalt seletada ajalookoormaga, nõnda võiks siinkohalgi oletada, et vajadus kuulsusi „tõmmata“ tuleneb okupatsioonikümnenditest, mil seda avalikult teha ei saanud. Teisalt paistavad ka ameeriklased silma paroodialembusega. Ükski Valge Maja asunik ei jää irvhammaste hoole alt välja. Pisikese IQ-ga Bush ja seksiskandaalidesse mässitud Clinton said omanimelisi pilasarju-multifilme lausa mitu. Kui üheksakümnendate alguses jõudis kinno USA paroodiafilm „Ässad 2“, joosti seda siinkandis ummisjalu vaatama ning „Titanicu“ tulekuni oli tegemist vaadatuima välisfilmiga. Nõnda see jänkide ja tšuudide Atlandi-ülene koostöö algaski…
Paroodiate magnetilisus seisneb äratundmisrõõmus. Seetõttu nõuab paroodia publikult eelteadmisi. Savisaart, Veskit ja Pohlakut võib küll hästi järele teha, kuid väljaspool Eestit need karakterid ei tööta. Kraadike kangem paroodia pilab konkreetsete isikute asemel tüüpe – üha korduvaid inimloomusi ja olukordi. „Ässade“ tegijaskond (Abrahams, Zucker jt.) on linale paisanud terve hunniku filme, mis naeruvääristavad Hollywoodi klišeesid, sealhulgas „Lennuk!“ ja „Palja relvaga“. Suutäie naerda saab mõistagi vaid see, kes ameerika filmitoodanguga kursis.
Mõnikord piisab vähesest, et vaatajais „ahhaa-efekti“ tekitada. Suurepäraseid sketšikavasid on viimastel aastatel esitatud Eesti Laulu raames. Vahepalana serveeritud Avandi ja Sepa eurolaulu-paroodiad kippusid 2010. aastal varjutama koguni põhirooga ehk tõelisi võistluslaule. Viimati võis iga televaataja enda või mõne lähedase ära tunda Suka ja Teplenkovi kehastatud õige eestlase kandidaatide seast. Need sketšid polnud salvavalt kurjad, vaid tervendavad, kosutavad, vabastavad. Just selliseid narritempe ongi vaja, eriti ebakindlatel aegadel, nagu praegu. Peegli peale ei maksa vihastada.
Ehkki paroodiates kujutatavatel stereotüüpidel on komme iseennast taastoota ning kinnistada läbimõtlemata eelarvamusi, avavad nad pahede mädapaiseid. Narridel on täielik õigus näidata, milles kuningas eksib. Seetõttu ongi pajatsitest ja koomikutest alati lugu peetud. Pisarad võivad kuuluda krokodillile, kuid naerdes ei saa valetada.
:D
