Mis asjad on riimid, te muidugi teate.
Näiteks, rida võib lõppeda sõnaga "prii".
Sama korrates silpi, reas järgmises peate
lõppu torkama mingi "tilulilulii".
Praegusaja noore lugeja jaoks, kes 20. sajandi vene luulest heal juhul vaid kirjandustunnis on kuulnud, pole Vladimir Majakovski ilmselt muud kui üks suvaline nõukogude kirjatsura. Järelikult - lihtlabane kommu. Tõestuseks mõned pealkirjad, mis pärgavad tema tuntumaid teoseid: "Luuletus Nõukogude passist", "Läkitus proletaarsetele poeetidele", "Vasak-marss", "Kodusõja viimane lehekülg" ja poeem "Vladimir Iljitš Lenin". Sellise rõvepunase rämpsu tootjat ei tohiks ajalookroonikatesse kandagi. Kaine loogika ütleb, et ta värsid peaksid tuhmuma ja igaveseks unustusetolmu alla mattuma.
Aga mõningad käsikirjad ei põle...
Majakovski! Lõunasse! On lahti teed.
Süda vaevelgu vaid riimis.
Rootsi slavisti Bengt Jangfeldti mütakas raamat "Mäng elu peale" tõestab, et Vladimir Vladimirovitš polnud mingisugune pestud ajuga Kremli laulik. Ei-ei! Hoopis donjuan, napsulemb, pigem härras- kui seltsimees. Ja geenius? Ka seda, ehkki tema tõelised võimed jäidki avaldumata. Mõnel teisel ajal mõnes teises kohas elanud Majakovski suutnuks maailmale jätta hoopis vähem punaka testamendi. Majakovski luule on paljuski nagu soe kusi šampusepokaalis. Räige vormi ja sisu ebakõla ei vähenda siiski tema tööde tõsiseltvõetavust. Tähtis polegi see, mida Majakovski ütleb, vaid kuidas ta seda teeb.
Rahutul merel
vinnab kalamees võrku,
paadis rapsivad kalad
üle parda ja pingi.
Poeet samuti sikutab,
endal parukas palav,
püüab värssidest noodaga
inimhingi.
Isegi kui mõned värsid häirivalt punetavad, ei ole see poeedi süü. Ta vastandus teravalt tsaristlikule riigikorrale, õigeusklikule traditsionismile - ühesõnaga kogu senisele sumbunud ja hatusele Venemaale, mis vabu hingi paksude räpaste müüride vahele surus. Majakovski silme ees terendas uus maailm, õndsalik Elüüsium, mille järele kogu tema ulmeline looming kisendas. Ta ihaldas revolutsiooni. Mistahes revolutsiooni.
Üksnes kõrvuti
teiega,
pargitud peod,
õlg õlas ja hingelt vennad,
maailma muudame mestis.
Hall argipäev ringutab ennast
ja ootavad kangelasteod
Majakovski rahutu loojavaim leidis küllaga rakendust: tema terav sulg tootis peale luuleridade ka pilapilte ning Cosmopolitani-Kompu mõõtudele vastav välimus lubas tal kaasa lüüa mitmes filmis ja teatritükis. Isegi armuasjades jäi Majakovski kunstnik-revolutsionääriks. Lood sellest, kuidas Volodja suksutas oma kirjastaja naist Liljat, on paisunud juba pikantseks legendiseeriaks.
Armastus neab ära sängi -
tõuseb üles sohvalt
ja sammub läbi universumi
Nõukaajal oli võimudega läbisaamine loomeinimese jaoks mõistagi väga tervislik, kuid poliitika polnud mässava poeedi huviala. Kaasaegsete sõnul eelistas Majakovski üürida kommunaalkorterit müütilises teispoolsuses, luule- ja kunstimaastikel. Nõukogude ideaalide jaoks oli tema ülim individualism liiast. Olles üks vähestest õnnelikest "vaimuproleetidest", kellele kindlustati piletid maailmas ringirändamiseks, paigutusid mõningad ideoloogilised pusletükid ka Majakovski kaabu all ümber. Kui otsustada pelgalt värsiridade ja hiliste näidendite põhjal, sülitas ta kõige suuremaid lärakaid mammutlikule bürokraatia-aparaadile. See oli alles tormihoiatus.
Kui aga teile näib, et töö seisneb mul
teistelt näpatud sõnade riimimises,
siis, seltsimehed, palun, siin on mu sulg
olge lahked ja kirjutage ise!
Nõnda isikliku, nõnda ketserliku tooniga mürisev luulekonveier ei saanud lõputult töötada. Majakovski siirdus manala radadele vahetult enne seda, kui Stalini hakklihamasin täistuuridel käima lükati. Keegi ei tea, kuidas võinuks suur mõrtsukas "Majakovski-küsimuse" lahendada. Kuigi kurjad keeled räägivad, et poeedi surmanud revolvrit hoidiski õigupoolest mõne NKVD-lase karvane käsi, jääb see müsteerium-buff lahendamata. Kuna Majakovski värssidest voolab kõhedusttekitavalt sageli läbi enesetapu-aines, oleks siiski loomulik järeldada tema vabasurma. Vabale hingele väärilist surma.
Lõbu jaoks on meie maailm liiga karm ja vastne,
tulevikust pilkudesse püüa rõõmutuld.
Selles elus surra pole raske.
Luua elu raskem võrratult.
Loorberid karismaatilise riimisepa haual ei ole kuigivõrd närtsinud. Ehk oleks siinmailgi põhjust mõni Majakovski teos rägust puhtaks kaapida ja uustrükina välja anda või vahelduseks üks ta fututükkidest teatrilavale seada. Janu uue maa ja uue inimese järele kõrvetab praegu hoopis suuremaid rahvahulki kui topeltlõua kohal kilgendav pilk haarata suudab. Revolutsioon pole veel läbi.
Aga teie,
kas te suudaksite
vihmaveetorude flöödil
mängida nokturni?
