Kaheksakümnendatel tõi Jüri Järvet Draamateatri lavale Neil Simoni menunäidendi "Päikesepoisid" (The Sunshine Boys), kus Järvet mängis ka üht peaosalist, pahurat vana koomikut. Ühes stseenis ilmub Järveti vennapoega kehastav Jüri Krjukov publiku ette, kaasas värvilise pildiga kilekott. See polnud juhuslik rekvisiit. Näitemängu tegevus toimus ju Ameerikas, nõukogude inimesele kättesaamatus kapitalistlikus paradiisis.
 |
| Giphy |
Ilus kirju kilekott oli jõukuse ja külluse võrdkuju, mille omamine oli raudse eesriide taga vaat et auasi. Tavainimene käis sisseoste tegemas kõigest ilmetu poevõrguga. Need Eesti NSV kodakondsed, kes Vana Tallinna ja värvilise kilekotiga Moskvasse sõitsid, olid seal tehtud mehed, saadikud kuldsest läänest.
Mäletan minagi oma lapsepõlvest, pöörase kauboikapitalismi aegadest, kui uhkelt särasid toonased ostukotid. Kujutised kottide peal on hakanud küll mälus tuhmuma, kuid üht moosinägu mäletan selgesti. Nimelt ilmus paarkümmend aastat tagasi Koit Toome sooloplaat ja sellega kaasnenud fänninänni seas oli ka tema näopildiga kilekott. Nii mõnedki tüdrukud patseerisid tänavail, Koti Toome näpus. Oh aegu, oh kotte!
Kilekott oli ligi pool sajandit otsekui progressi sümbol. Kerge, sageli läbipaistev, kuid suhteliselt vastupidav. Ei kõdune ega mädane. Täiuslik leiutis! Ehkki kile alusmaterjali polüetüleeni õnnestus briti keemikutel Reginald Gibsonil ja Eric Fawcettil valmistada juba 1933. aastal, läks kilekottide tootmine suure hooga lahti alles kuuekümnendail. Kilest ostukoti patenteerimise au langeb Rootsi inseneri Sten Gustaf Thulini õlule.
Nüüdseks on kilest superstaari maine tõsiselt langenud. Ei julge enam, kilekott käes, avalikult ringi käiagi. Täitsa häbi hakkab. "Kotimees" on saanud uue ja hirmsama tähenduse.
Kilekott on õige kiiresti kerkinud keskkonnavaenlaste esinumbriks. Allaneelatud kile tõttu lämbunud linnud ja vaala sisikonnast leitud plastihunnik pole põrmugi naljakad meemid. Kile hulk ja vastupidavus on inimkonna nuhtlus. Kui esimese kilekoti oleksid valmistanud viikingid, oleks see alles praeguseks enam-vähem mullaks muutunud. Paistab, et need pole mitte superintelligentsed robotid, kes inimkonna hävitavad, vaid hoopis tavalised, väikesed, tihti märkamatud ja ometi surmavalt salakavalad kilekottijad.
Teadlased ei mõista kilet ja sellest valmistatud tooteid siiski täielikult hukka. Uuringutest selgub, et kilekoti ökoloogiline jalajälg on koguni väiksem kui riidekotil, sest selle valmistamine on lihtsam ja odavam. Kilesse pakendatud kurgid ja teised köögiviljad hoopis säästavad keskkonda, sest kiles säilib kaup paremini ega lähe raisku. Samuti ei saa kiletatud viljad transportides nii palju kahjustada kui lahtine kaup.
Toornafta baasil valmistatud kilekottidel pole sellegipoolest tulevikku. Juba on areenile ilmunud uued võimalikud staarihakatised: maisi-, kookose- ja riisikiust kotid. Vana hea paber, papüüruse lapselaps, teeb võimsa comeback'i. Riidekotid rokivad. Plaat, mis masinas keerleb, kõlab aga ikka samamoodi. Me vajame kotte, sest me tarbime, tarbime, tarbime.
