Milline king ei mahu jalga? Viiking!

Leib, armastus ja raha – vanapõhja keelest on meieni jõudnud üllatavalt palju sõnu

Kas muistsed eestlased olid viikingid? Ajaloolased kipuvad seda küsimust kuuldes nihelema ja muhelema, mõni vangutab pead, mõni noogutab arglikult, aga selget vastust ei tihka keegi anda.

Küsime siis nii: kas eestlased olid meresõitjad, sõdalased ja kaubitsejad? Kahtlemata. Kas nad käisid võõrsil röövimas, rüüstamas ja vägistamas ehk – viikingi moodi lõbutsemas? Muidugi. Ka skandinaavia saagad kirjeldavad eestlasi kui orgaanilist osa viikingite maailmast. Nad olid vaprad ja kardetud põrgulised, kes oskasid mõõka keerutada ning väledaid lohelaevu ehitada. Kuulsaim muistsete eesti sõjameeste vägitegu oli Vana-Rootsi pealinna Sigtuna täielik hävitamine 1187. aastal.

Mis siin enam kõhelda ja häbeneda. Kuulutame pidulikult välja: EESTLASED OLID VIIKINGID. Seda fakti kinnitavad ka hunnik sõnu, mis on viikingiaegsest vanapõhja keelest eesti keelde jõudnud. Väheke kaevates leidsin paarkümmend sellist sõna, kuid neid on kindlasti rohkemgi. Selgub, et nii mõnigi eluliselt tähtis mõiste on meieni jõudnud tänu skandinaavlastele.

Alustame mere äärest, sest ilma mereta poleks ka viikingeid. Vanapõhja keelest on laenatud näiteks laev, puri, parras ja ankur – fley, byrr, barð, ankar. Byrr’i algtähendus on pärituul, barð võib olla ka lihtsalt serv või äär. Ka rand ja võrk pärinevad vanapõhjast (strand, värk), ehkki välistada ei saa ka hilisemaid, rannarootslaste vahendusel tehtud laene.

Arvatavalt pärineb viikingiajast ka kuningas (konungr). Tõsi, tegemist võib olla hoopis keskaegse saksa laensõnaga (kuning). Kroonitud pead on teadupärast rikkad riigijuhid. Kust need sõnad – rikas ja riik – on meile tulnud? Ikka vanapõhja keelest – ríkr (ka võimas, vägev) ja ríki (ka võim, valitsus). Muide, vanade skandinaavlaste silmis moodustasid tänapäeva Loode-Vene ja Ukraina alad ühtse territooriumi, millele anti nimeks Garðaríki – vabalt tõlgituna Linnade Riik või Linnuste Maa. Ilmselt kuulus ka osa Eesti sisealasid sellesse piirkonda.

Kes on rikas, sel jagub varandust ja raha. Taas tuleb nentida, et needki sõnad jõudsid eesti keelde viikingite tuules. Varandus, vara, varu oli algses tähenduses ka kaup. Raha on tuletatud sõnast skra ehk (kuivatatud) loomanahk, pärgament. Sama sõna hilisem vorm on skraa – dokument, keskaegse gildi või tsunfti põhikiri.

Paraku meelitab varandus ka vargaid. Vargr on vanapõhja keeles kurjategija, röövel, kaabakas, aga ka hunt. Eesti keelde jõudis vargr ilmselt veel enne seda, kui skandinaavlased hakkasid võsavillemit sama nimega kutsuma.

Üks õige viiking ei tule kuidagi toime ilma korraliku varustuseta. Tal peavad olema mõõk ja kilp ehk mækir ja hlif. (Kilp või pärineda ka sõnast kilpr – käepide.) Parim mõõk olgu ikka korralikust rauast – rauðr. Viimase põhitähendus vanapõhja keeles on punane. (Sealt ka inglise red ja saksa rot.) Eestis nimetatakse punakaspruuni hobust praegugi raudjaks.

Egas viiking saa palja mõõgaga lahingusse minna, midagi peab seljas ka olema. Kasvõi särk – serkr. Berserkr’id ehk karusärklased olid viikingiaja kõige hirmuäratavad, surmapõlglikud sõdalased.

Hoopis keerulisem lugu on kingadega. Kinga tähendab vanapõhja keeles sõlge või prossi, skingr on aga keep, hõlst. Jalatsitega pole siin midagi pistmist. Etümoloogiasõnaraamat pakub, et king on hoopis gooti päritoluga sõna, mille algne tähendus oli (looma)jalg, koib. Samast tüvest on pärit ka sink. Samas ei saa täielikult välistada, et king on tuletatud ikkagi skandinaavia sõnast skinn – nahk, karusnahk. Kingi valmistatakse nahast, või mis?

Üks oluline sõna, mille oleme viikingitel pärinud, on leib – hleifr. Siitsamast tulevad ka vene хлеб, ukraina хліб ja inglise loaf. Muidugi armastasid viikingid juua mõdu – mjoðr, eriti jõulude (jol) ajal ning laupäeviti (laugardagr – otsetõlkes pesupäev).

Mis oleks elu ilma armastuseta? Ja ilma viikingiteta, kes meile selle ilusa sõna kinkisid. Armr tähendab vanapõhja keeles vaest, viletsat. Sisuliselt kõige lähem tuletis oleks seega armetu. Armetu on see, kes palub armu, talle antakse armu. Kes armu ei anna, on armutu. Tugevama kiindumusest väetima vastu sai aja jooksul armumine ja armastamine. Kas pole armas?

Etümoloogiasõnastik üllatab veel ühe seosega. Nina jookseb ja aevastus tükib peale? Nohu? Selleski võivad süüdi olla viikingid. Ehkki tõenäolisemaks tuleb pidada nohu helilist tuletist (nohiseb noh-noh), leiame ka vanapõhjast pisut sarnase sõna: hnöri – aevastus, nuuskamine, tatt.

*

Með auðnu þeirri, at austmaðr var lengra lífs auðit!

Tänu hea õnnele oli eestlasele määratud pikk elu!

ᛅᚢᛋᛏᛘᛅᚦᚱ

Punamütsike ja hapud viinamarjad

BaroKKKirjandus – mis see veel on?

Nimeta vähemalt kümme kuulsamat barokiajastu heliloojat!

Milles küsimus! Bach, Händel, Vivaldi, Pachelbel, Telemann, Buxtehude, Corelli, Monteverdi, Albinoni, Lully, Charpentier, Purcell.

Aga barokiajastu kunstnikud?

Siin nad on: Rembrandt, Rubens, van Dyck, Vermeer, Velàzquez, Murillo, de Ribera, Poussin, Bernini, Gentileschi.

Tead mõnda suurepärast näidet barokkarhitektuurist?

Otse loomulikult! Versailles’ loss, Santiago de Compostela katedraal, Viini Karlskirche, Praha Nikolause kirik, Peterburi Talvepalee, Londoni St Pauli katedraal, Stockholmi Drottningholmi loss, Caserta palee Lõuna-Itaalias, Mafra palee Lissaboni lähistel ja muidugi meie väike, aga armas Kadrioru loss.

Nimeta nüüd vähemalt kümme barokiaegset kirjandusklassikut!

Ee... Mökk-mökk...

Viis kuulsat barokkromaani?

???

Kolm?

????

Ükski!

?????

Luca Giordano
"Mässuliste inglite langemine"
(u. 1660)

Barokiajastul (17. sajand ja 18. sajandi algus) lõid õitsema muusika, mood, kunst ja arhitektuur, sündisid ooper, ballett ja sümfoonia. Aga mida lisas barokk kirjandusklassikasse? Paneb mõtlema.

Baroklik kunst ja muusika särtsuvad energiast. Barokk on liikuv, värvikas, elujanuline ja julge. Keerukad kompositsioonid, rohked detailid, samas kergus ja kämp – kõike seda ja veel paar tonni pealegi. Niisuguse heli- ja pildikunsti tulevärgi, piirideta virvarri kõrval oleks pidanud jätkuma rohkelt ruumi ka üle aegade kestvale kirjandusele. Aga võta näpust! Sõnakunst jäi barokiajal kängu. Pärast Shakespeare’i ja Cervantese lahkumist (mõlemad surid 1616) ei ilmunud pikka aega kirjanduspõllule ühtki viljakat autorit. Või vähemalt mitte sellist, kelle teosed oleks endiselt loetavad ja inspireerivad. Aga kui natuke baroki pillerkaari süveneda, ilmuvad välja ka mõned tuntud näod ja lood.

Esiteks Molière (1622-1673), ainus barokkar, kelle näitemänge tänapäevalgi hoolega lavastatakse. Nagu Shakespeare, astus temagi näitlejana lavale. Kui midagi mängida polnud, haaras ta sule ja kirjutas. Kes siis teeb, kui ise ei tee! Tema loomingulisse pärandisse kuulub lausa 33 komöödiat. Draamasid-tragöödiaid ei armastanud ta põrmugi. Taoline mõttelaad on igati kooskõlas kerglust armastava barokiga. Ent Molière’i näidendid pole lõbusad jandikesed, vastasel juhul poleks need nõnda kaua vastu pidanud. „Naeruväärsed eputised”, „Ebahaige”, „Tartuff”, „Misantroop” ja „Kodanlasest aadlimees” püsivad endiselt kõnekad, sest kanged inimlikud pahed pole rohkem kui kolmesaja aastaga lahjenenud.

Molière’ist vaid aasta varem sündis teine tähtis prantsuse kirjamees, valmimeister Jean de La Fontaine (1621-1695). Nime poolest ei olegi ta ehk kuigi tuntud, ent tema hapudest viimamarjadest on kahtlemata igaüks kuulnud. Rebane tahtis viinamarjadega maiustada, kuid ei saanud kätte. Lõi siis käpaga ja ütles: ei tahagi, need viinamarjad on ju hapud. Tuleb meelde? Kokku kirjutas La Fontaine üle kahesaja valmi. Populaarsemad neist on näiteks lood jänese ja kilpkonna jooksuvõistlusest, lõbutsevast rohutirtsust ja töökast sipelgast, linnahiirest ja maahiirest, kanast ja kuldmunadest, kavalast rebasest ja opakast varesest ning konnast, kes tahtis saada sama suureks kui härg.

Kui õpetlike lugudega jätkata, siis Punamütsikesest, Tuhkatriinust, Okasroosikesest ja Saabastega Kassist ei pääse üle ega ümber. Need kuulsad lood pani kirja järjekordne prantslane, akadeemik Charles Perrault (1628-1703), keda peetakse lausa muinasjutu kui kirjandusžanri loojaks. Tema revolutsiooniline muinasjutukogu ilmus esmakordselt 1697. Aga prantslane ja revolutsioon – need kuuluvad ju kokku nagu itaallane ja pitsa. Moodsa lastekirjanduse juured ulatuvad barokki. Tänu Perrault’le.

Kindlasti tuleb ära märkida ka Cyrano de Bergerac (1619-1655), jälle prantslane, keda praegusel ajal tuntakse eeskätt Edmond Rostandi 1897. aastal valminud näidendi järgi. Eino Tamberg lõi temast lausa ooperi (1974). Kas Cyrano oligi säärane hiigelninaga seikleja, nagu teda laval kujutatakse? Ilmselt mitte. Ta oli hoopis ulmekirjanduse isa. „Teine maailm ehk Kuu riigid ja impeeriumid” ning „Päikese riikide ja impeeriumide koomiline ajalugu” kõlavad kui sissejuhatus „Tähesõdade” saagale. Paraku ilmusid mõlemad raamatud alles pärast autori surma ning on jäänudki kirjanduslooliste kurioosumide hulka.

Kas leiame ka väljastpoolt Prantsusmaad mõne barokk-kirjaniku, kelle teos väärib meenutamist? Ega ei leia küll. Väikese mööndusega ehk ainult inglane Daniel Defoe (1660-1731). Tema tuntuimat raamatut teavad kõik, aga lugenud on vähesed - „Robinson Crusoe” (1719). Iroonilisel kombel ei saanud teos ilmumisajal väga populaarseks, kuid praeguseks on robinsonaad muutunud omaette kirjandusliigiks. Suurema kuulsuse tõi Defoe’le hilisem, skandaalne ja vabameelne romaan „Moll Flanders” (1722). Kumbagi raamatut ma ilma kõhkluseta barokk-kirjanduse riiulisse siiski ei pistaks. Neis teostes on tunda juba läheneva klassitsismi ja valgustusajastu vaimu.

Loe ka seda:

Imelik, lase ruttu üks bergamasca, ma lähen Tali pruudiga tantsima!

Kas uma kiil om nallaasi?

Vikur sünnüs võru keelen lihtsäle 

Uma Leht, ainukõnõ võrukeeline leht terven ilman, nakas käüma katskümmend viis aastat tagasi. Kuikimuudu jõudse üts edimädsi numbrit minu elämiste kah. Vanaimä, põlinõ võrukõnõ, uurse tuud lehte kül läbi prille ja üle prille, a jaku es saa. „Mis nali taa om?” küsse tä naaru pogistaden. No muiduki, võru kiil om ammudsõst aost olnu iks kõnnõkiil. Veerandsaa aasta iist paistu uman keelen kirätükk vanõmbidõ inemiisi jaos peris ull värk.

Ma esi puttõ võrukeelidse tekstiga edimäst kõrda kokku kuvvõndan klassin. Oppaja pistse mi nõna alla lehekõsõ määndsegi jutuga, millest egä opja sai jupi ette lukõ. Ku vuur mu kätte jõudse, olli täütsä hädän. Jutt oll vahtsõn kiräviisin ja ma es mõista naide Y-dõ ja Q-dõga midägi tarka tetä. Tiidse, et Q om "kuu", a Y loetas soomõ keelen nigu Ü ja inglüse keelen nigu I. Millegiperäst otsusti laskõ inglüse muudu.

Mu lugõminõ käve umbõs nii: „Vellekuu ja sisarakuu opva kigõpäält sinakuu pähä ja juuskva perän jii viirde. Laulami kiik kuun! Mu esämaa, mu inn ja riim! Om nii? Olõ-ikuu!” Hindäl tükse kah naar pääle. Oppaja es kosta mu umaloomingu pääle musta, es valgõt. Mis sa puupääga iks tiit.

Ütskõrd ütel direktri vahtsõ kooliaasta aktusõl kõnõldõn paar lausõt võru keelen, mille pääle saalitäüs rahvast lustiga naarse. Mis tuust, et tä midägi nallakat es ütle. Vahel tsilgutiva latsõ ja noorõ esi kah ütstõsõlõ võrukeelidsid kullaterri, kõgõ inämb mõnõst tuntust laulust: "välän külmetäs" vai "tulõ aga tulõ". Jälki nalla üle naba.

Aastid tagasi teedüst Pedassaarõ Ele Aktuaalsen Kaameran ilma võru keelen. Mis päiv kalendrin oll? Edimäne aprill, nallapäiv.

Sjoo kõgõ pääle tahas küssü: kas võru kiil om tõtõstõ niipallu andsak, et taad ei saaki tõsidsõlt võtta? Üteldäs, et Eestin eläse kats rahvast, kelle huumorisuun om kõgõ kavvõmbalõ edenenü: hiidlasõ ja võrukõsõ. Mis viga nalla tetä, ku joba kiil suun käü nii kiirä-käärä!

Nali sünnüs sakõstõ tuuperäst, et midägi om kuiki kõvõridõ vai tõistmuudu. Asi nigu ei klapi. Tola saa tsirkusõn tordiga vasta vahtmist ja rahvas hirn ku varsakari tallin. A mille? Torti süvväs, mitte ei pilluta tõsõlõ näkku.

Noorõn iän tundu võru kiil nallakas tuuperäst, et taad pruukseva õnnõ vanõmba inemise. Latse suhtõ taa häste es passi. Ku kiäki avaligun ruumin, kon kõnõldas päämidselt riigikiilt, uma karvadsõ võru keele valla päst, pand tä rahva elämä, selle et sjoo kandi kiil kõlas väega esimuudu. Pääle tuu löüdüs võru keelen hulga viguriga sõnnu, midä om mu kotun küländ pallu pruugitu, näütüses "kõrnõkull", "soemunakott" vai "pussutsagaja".

Parhilla ei olõ võru kiil mu jaos inämb kuiki nallakas, olku suun vai paprõ pääl. Aastid tiksus manu ja harinõt är. A tuud tulõ kül märki, et nali sünnüs võru keelen umõtõ lihtsämbäle ku mõni tõsinõ ütelüs. Uma Lehe jutuvõistlusõ töid hinnaten tükü ma iks kriuhkaga pajatusõlõ korgõmba punkti andma.

Panõ immes: kon käkvä hinnäst mi umakeelidse pistüjalakoomigu?