Hingekella lüüakse ikka veel, aga milleks?

Tühjus kõlab hästi

Sattusin kuulama Klassikaraadio saatesarja „Tornikell minu külas”, kus tehakse juttu kirikukelladest, mis kajavad vastu eesti kirjandusest. Kirik ja kirjandus – neil on õhtumaade kultuuris tugev seos. „Kiri algab kirikust,” ütles Runnel. Aga Suits ütles hoopis midagi muud: „Oh kuule: kerkokellä lüvväs, see lööja om su oma lell! Heng niikui taiva poole püvväs, nii rasselt kaibap, ikep kell.” Sellest luuletusest ongi inspireeritud „Tornikella” saate avaosa, mis juhatab kuulaja Gustav Suitsu kodukanti, Võnnu alevikku Tartumaal.

Giphy

„Kerkokell” on kahtlemata tuntuim murdekeelne luuletus eesti kirjanduses. Kus kumiseb kell, seal peab olema ka kirik. Võnnu pühakojast, mis praegusel kujul pärineb 18. sajandist, saadeti viimsele teekonnale Suitsu ema. Lell lõi tornis kella. Suits oli vasakpoolsete vaadetega, mistõttu polnud tema suhe kirikuga kuigi soe. See ei takistanud tal siiski jäädvustada oma mõtteid ja tundeid, mida Võnnu kirikukella kõla ja ema ärasaatmine temas tekitasid. Muidugi oli luuletus tartu murdes, see oli Suitsu emakeel. Mis keeles sa emaga siis veel kõneled?

Kell, mida Suits kaebamas ja nutmas kuulis, oli tollal veel üsna noor – ta ema suri 1912, kell oli valatud vaid neli aastat varem. Üldiselt on kombeks, et pragunenud või muul moel purunenud kirikukell sulatatakse üles ja valmistatakse selle põhjal uus. (Hea näide iidsest taaskasutusest!) Võnnu vana kell oli valatud 18. sajandi lõpus, selle eellane sündis veidi pärast Põhjasõda. Seega võib öelda, et Võnnus kõlab kolm kella ühes.

Kella lüüakse ikka veel, enamasti pühapäeviti, vahel ka matuste puhul. Inglise poeet John Donne pani mitmesaja aasta eest kirja kuulsa mõtte: ära küsi, kellele lüüakse hingekella, seda lüüakse sulle. Ent praegu maetakse surnuid kellakõmina saatel harvem. Vahel pannakse krematooriumi leinasaalis mängima salvestatud kellamäng. Uued ajad, uued kombed. Kõik on nii sünteetiline!

„Tornikella” teises saates minnakse Palamusele ehk Paunverre, kus teadupärast lõi kella Lible. Muide, Suits kirjutas „Kerkokella” samal aastal, kui ilmus Lutsu „Kevade” - 1912. Aga see kell, mille nöörist haaras Lible või tema prototüüp Kristjan Lill, enam Palamuse kohal ei kaigu. Praegune pärineb kahekümnendate lõpust. Lutsu järgi oli Lible pooleldi lätlane ja ühest silmast pime. Andrus Kivirähki arvates tahtis Luts sellega rõhutada Lible „piiripealsust”, mingis mõttes oli ta Paunvere narr.

Ka maailmakirjanduse kõige tuntum kellamees Quasimodo oli piiripealne isik ja narr, tugeva väärarenguga hüljatud laps, kes leidis pelgupaiga Jumalaema kiriku võlvide all. Teistsugusus või poolinimlikkus kajastub isegi tema nimes – quasimodo on ladinakeelne määrsõna, mida võib tõlkida kui „peaaegu” või „nii ja naa”. Kiriku kellamehed on laiemaski tähenduses „nii ja naa”: nende tegevusala asub elu ja surma vahelises piiritsoonis.

*

Aga kell? Miks seda ikkagi lüüakse? Kelli ja kellukesi helistatakse teistestki religioonides, näiteks budismis. Kellakõla tekitab vibratsiooni, mis kandub ka inimkehha. See juhatab inimese ülevasse vaimsesse seisundisse ja loob usuliseks riituseks sobiva meeleolu. Kell sunnib aja peatuma. Ta kutsub mõtlema igaveste asjade üle. Sama funktsiooni täidavad ka idamaade gongid ja „laulvad kausikesed”.

Ometi näib, et kellakumin on kõrvale kaugeks jäänud. Kellahelistamine on mingi vana aja värk, mis ei kutsu enam esile pühalikke tundeid. Kerkokella kõla sumbub olmemürasse. Kas see on tingimata halb?

Kirik satub uudistesse enamasti suurte usupühade ajal, jõulude ja lihavõtete puhul. Ikka räägivad vaimulikud meile armastusest ja headusest ja rahust. Paraku on see jutt õõnes. Mida arvata piiskopist, kes kiidab jumala headust, suutmata põhjendada, miks see hea jumal laseb nii palju kurja sündida? Kuidas saab võtta tõsiselt hingekarjast, kes koguduse ees kõneleb armastuse tähtsusest ning pritsib teisalt mürki vikerkaarerahva suunas? Mis maksab kõrgeaulise Moskva patriarhi loba rahust, kui ta seejärel kutsub üles toetama ametis olevat vene presidenti ja seega ka sõda? Silmakirjalikkuse tipp!

Ristiusk ongi täis vastuolusid. Kristliku usutunnistuse järgi on Kristus tõeline inimene ja tõeline jumal. Mõlemat korraga, mitte pool ja pool, kord üks, kord teine. Loogikaga pole seda võimalik seletada. Kristlike sõnumite õõnsus tulenebki nende vastuolust tegelikkusega.

Miks siis kerkokella lüüakse? Surnute päästmiseks ja elavate lohutuseks? Vaadake – kirikukell kõlab ju samamoodi nagu vaimulik jutlus. Ilusalt, aga tühjalt. Kell ei saaks üle küla kumiseda, kui ta oleks seest tina täis. Ta peab olema tühi. Nõndasamuti ei saaks pühameeste sõnumid kaugele levida, kui nad oleksid täidetud raske ja mõistuspärase tõega.

Inimesed janunevad suurekõlalise tühjuse järele.

Veljo Tormis - “Tornikell minu külas" (1978). Segakoorile, lugejale ja kellale (Juhan Viidingu libreto Fernando Pessoa poeemide põhjal). Dirigent-lugeja Tõnu Kaljuste.