Hommikuvalgus

Lugu ajast, ruumist ja kehast

Ärkamine. Magus udune unenägu hajub laiali, ei jää mällu pidama. On ilus sügishommik. See peab ilus olema, muidu poleks mul veres nii kerget tunnet. Akna tagant kostab toksimist ja krabinat. Tihane? Ma ei tee veel silmi lahti, tajun kuldset valgust enda ümber. Testosteroon voogab kehas.

Liigutan end teki all õige pisut, olen täiesti värske, ehkki meel vajab veidi selginemist. Mul on väga soe, higistan. Päev on alles alanud, ma ei kavatse kohe tõusta. Ehkki jah, üks osa minust on juba tõusnud, nagu hommikuti ikka... Pikendan minuteid voodis, selles isiklikus taevariigis. On pühapäev, tavaline puhkepäev, aga ikkagi – püha päev.

Kui silmad lahti teen, hõljun piimjas valguspilves. Korraks tundub, et maa on kaugel mu all, aga võib-olla hoopis vasakul või paremal või tont teab, mis ilmakaares. Isegi kui maakera veereb minu alt minema – veeregu! Küll ma endale tiivad kasvatan ja talle järele vuhistan.

Ka aeg lendab. Kuhu ta lendab? Vist põgeneb inimeste eest. Ajal on oma lugu, mis langeb kokku inimkonna, maa, ookeanide ja universumi looga. Igaühel oma aeg, pikk või lühike, õnnelik või õnnetu. Võta või jäta. Teist aega ei anta, ei lubata küsidagi. Ela nii, nagu oskad. Kui ei oska, siis õpid. Õpid kogu elu elamist, aga targemaks ei saa. Selline närvetu sa oledki, inimene.

Ka aastal on oma ajad, lausa neli tükki. Aastal on ka pöörded ja käänded nagu ühel keerulisel keelel. On sügisese pööripäeva aeg. Suvi pöördub lõplikult sügisesse, aga see pole lõpp, sest aeg ei lõpe, ehkki kõigile seda muidugi kuigi palju ei jagu.

Mul on nüüd aeg tõusta, aitab vedelemisest. Tiibu mul endiselt pole, ka pilv on kadunud, viibin endiselt maa peal, lihast ja luust mees. Tõusen voodist ikka nii, nagu mind loodi, ainsagi kehakatteta. Kõige mehisem kehaosa näitab akna poole, valguse ja vabaduse poole, sinna ma paterdangi, aeglaselt ja ette vaadates, justkui õpiks uuesti kõndima. Aga iga samm on järgmisest kindlam. Aken pole kaugel.

Vaatan läbi kardina välja. Maa kohal heljub õrn udu. Suur tugev, ehkki endiselt nooruslik tammepuu pole veel kolletama hakanud, kuid taamalt, metsa seest paistab juba kuldpruune laike. Taevas hallitab, ei sineta. Aga ses halluses heliseb rahu. Miks ma arvan, et rahu heliseb, kas rahu ei peaks võrduma vaikusega? Ei, täielik vaikus on ju eimiski. Kui inimene täiesti vait jääb, õhk ei liigu enam kahinal läbi kopsude ja süda lõpetab trummitagumise, siis mida see tähendab? Aidaa! Säh, siin on hauakaevaja labidas. Aeg on otsa saanud, vaikus võitnud.

Rahu heliseb nii kui vabadus. Inimene on sündinud vabaks, aga elab ometi orjana. Enamasti. Mõni lausa kogu aeg. Ehitame endale vangikonge, sepistame ahelad ja sulgume kinnisesse akendeta ruumi, sest nii on mugavam. Mitte tingimata parem. Selle kongi seinad on ehitatud meie isiklikest väikestest tõdedest, põrand valatud lihtsatest eelarvamustest, laeks poolmädad uskumused. Sulgume pimedusse, sest ei taha näha teiste tõdesid. Võõrad tõed näivad nii ohtlikud, need võivad ümber lükata meie endi omad.

Tõeline vabadus tähendab ruumitust, sõltumatust kivistunud tõdedest ja uskudest. Vaba meel on alati avatud. Vangil on lihtne ja halb, vabal raske ja hea. Sageli valitakse lihtsus heaolu asemel.

Vanapagan taevatrepil

Õnne pole olemas, aga hinge tuleb hoida

Kui kõrge on trepp, mis viib seitsmendasse taevasse? Seda on vist maapealsete riistadega üsna keeruline mõõta. Aga räägitakse, et taevatrepil on täpselt sama palju astmeid, kui palju sekundeid on inimene selles elus õnnelik olnud. Paraku ei oska keegi õieti öelda, mis see õnn on ja kus teda müüakse. (Ja kui üldse müüakse, siis kindlasti ränga hinnaga.)

Ükski suurtest maailma religioonidest ei pea võimalikuks õnne maises elus. Põrgupõhja Jürka näitel võib öelda, et isegi vanasarvik ei saa kartulivagude vahel õndsaks, mis siis veel inimesest rääkida. Miljonid (või koguni miljardid?) tõsiusklikud teevad panuse järgmisele elule ja teispoolsusele, mis nende kirgastes lootustes võtab helesinise paradiisi kuju. Põrgust ei unista keegi, ehkki seal pidi parajalt soe olema.

Maine elu on täis piina, valu ja kannatusi. Inimese üliterav teadvus ja hell hing ei suuda nendega leppida. Õnne pole maa peal, hüüavad Jeesus, Muhamed ja Buddha ühel häälel. Neil on vist õigus. Ja mul on säärane kahtlane tunne, et kui ma veel pisut vanemaks saan, kaob ka "vist" eelnevast lausest ära.

Iga õunapuu eesmärk on vilja kanda, mitte kuivada ja mädaneda. Võilill peab rõõmsalt õitsema ja seejärel seemned igasse kaarde laiali puistama, mitte kiduma ja närtsima. Miks siis inimene üha kuivab ja mädaneb, kidub ja närtsib, ohkab ja oigab, vingub ja hädaldab? Miks ometi? Inimvaimu ülim siht on luua, mitte valutada. Aga kui õnne pole, ei ole olemaski, satub ka elu mõttekus küsimärgi alla. Hingele mõjuks kosutavalt teadmine, et õnn on siiski kusagil maa peal olemas, tukub mõnes praos, kükitab sooserval, ripub palumetsa tagumise männi otsas.

Pixabay

Paradiisist unistamine oleks õigustatud, kui keegi erakordne Einstein suudaks tõestada, et hing ei sure, vaid jätkab eksistentsi igavesest ajast igavesti. Ent teadus hinge surematust ei kinnita. Ei lükka ümber ka. Kõik, mis puutub hingeasjadesse, jääb teaduse äärealale või sellest sootuks välja. Hing on usu teema.

Paganausulised tajuvad, et kogu maailm on hingestatud. Igas puus, lilles, merelaines ja kivirahnus pulbitseb elu. Selline mõtteviis on väga sümpaatne. Ka minul on pagana hing, mis tunnetab kõikjal teisi hingi. Miks mulle meeldib kirjandus? Sest see on kõige paganlikum kunstiliik. Kirjanduse paganlikkus väljendub eeskätt personifikatsioonis ehk isikustamises. Ainult kirjanduslike võtete kaudu on võimalik kõige otsesemalt ja ehedamalt edasi anda animistlikku maailmatunnetust. Palun väga: päike naerab, lill nutab, väsinud kivid norskavad ja ulakas tuul jalutab metsa all. Need pole tühipaljad kujundid. Personifikatsioonides peegeldub paganlik usutunnistus.

Kui rohkem inimesi usuks, et ka puu sees on hing, et puukenegi võib rõõmust rõkata ja nukrusest nutta, ehk jääks vähemalt mõned sajad hektarid väärismetsa puutumata? Kui usutaks, et maapõu on vaimude vürstiriik ja allikates käivad sulistamas haldjad, ehk jääks muist põlevkivi kaevandamata ja muist veekogusid reostamata? Kummardaks püha Mammona kõrval ka teisi jumalaid, nii vahelduse mõttes. Hingejumalaid. Kedagi, kes kohe esimese raksuga rikkaks ei tee, kuid pikapeale tasub tuhandekordselt – annab raha asemel rahu.

Kui inimene hoiab hingi enda ümber, on ka tema enda hing paremini hoitud.

*

Aga kus on siis paradiis ehk seitsmes taevas? Maa pealt teda ei leia, kindel see. Või siiski? Jäägem poeetiliselt lihtsameelseks: vahel oleks kasulik otsida taevariiki iseenda seest. Küllap talvitub ka püüdmata õnneliblikas kusagil tagumises hingesopis, rõskes, külmas ja pimedas. Ega õnn ei peagi kogu aeg silma all olema, pealegi moondab rahutu meel ka suure õnne kohutavaks õnnetuseks. Alati on millestki puudu, inimene ju täitmatu loom.

Kes on kasvõi kordki õnne näinud ja seda isegi tunda saanud, ei ole asjata elanud.

Tänu taevale?