Mäng, mida ei võideta

Enamik laule kõnelevad armastusest. Kõik armastuslaulud on kurvad, isegi siis, kui need kõlavad mažooris. Elu on mäng, kus tehakse panuseid armastuse heleroosades pennides ja inimene seda mängu ei võida. Armastus, olgu see nii võimas, väärtuslik ja püha kui tahes, ei võida kunagi. Surm võtab meilt need, keda armastame. Vikatimees võidab. Ainus, mis jääb, on peotäis murtud südame kilde. Sellepärast ongi armastuslaulud kurvad.

Mäletan hästi seda päeva, kui kuulasin esimest korda hollandlase Duncan Laurence'i laulu "Arcade". Ei osanud midagi oodata. Olin esimestest taktidest peale lummatud. Kolm minutit hiljem - see möödus nagu silmapilk - istusin ja vahtisin enda ette. Pea oli täiesti tühi, keset puhast vaikust kõlksatas vaid küsimus: mis see nüüd oli? Kulus veel mõni hetk ning mühinal saabus vaimustusest pulbitsev vastus: meistriteos! Ei meenugi, et mõni lihtne poplaul oleks minus sellise reaktsiooni esile kutsunud. Aga vahel juhtub, et levimuusika kommertsidžunglis võrsub sekvoia mõõtu taim, mille peenike juureharu ulatub otsapidi kunstimaailma.

Mõnel laulul on hing sees, mõnel mitte. "Arcade" on hingega. Sütitab emotsioone ja kõditab mõistust. Naasuguste laulude kohta öeldakse tavaliselt, et liiga hea Eurovisiooni jaoks. Ma ei uskunud kuni viimase hetkeni, et "Arcade" võidab. Hääletus võttis veidraid pöördeid, jätkus üllatusi. Ent viimaks võis Duncan Laurence võidukarika pea kohale tõsta.

Viimane kord oli Holland võitnud siis, kui Euroopat lõhestas raudne eesriie, vanad kommud olid veel kõbusad ja disko hullutas teismelisi - 44 aastat tagasi. Võit tuli raskelt, kuid rasked võidud ongi need kõige magusamad. Hollandile andsid punkte kõigi võistlusel osalenud maade televaatajad. Laul jõudis kohale, kõnetas miljoneid. "Arcade" võidutses Iisraelis, pühal maal. Ka see tähendab midagi.

*

Duncan ütles, et ta kirjutas selle laulu oma surnud sõbra mälestuseks. Tema sõber ei jõudnud kinni haarata armastusest, mis oli kohe ta südame lähedal. Armastus pudenes peost, kuid ta ei kaotanud korrakski lootust, et võidab selle tagasi. Nii ei läinud. Surm sai ta enne kätte. Vikatimehele meeldivad kõik inimesed, ka noored ja rumalad.

Mõnikord on kogu maailm korraga nii segane. Me ei tea, mis saab neist, kes meie seast lahkuvad. Ei tea sedagi, mis meist endist saab. Kuhu minna, mida teha? On vaid murtud südame killud, neistki osa kaotsi läinud... Meel on nagu võõras maa. Inimene kardab seda, kelleks ta on saanud. Väikelinna poiss suures arkaadis, suures mängusaalis... Tahaks maha neilt ameerika mägedelt. Ei taha enam mängida mängu, mida ei ole võimalik võita.

"Arcade'i" video on omaette kunstiteos. Lugu. Selle loo alguses ja lõpus näeme lauljat looteasendis sügaval vees. Lihtsureliku algseisund. Ürgne üsk. Elu sai alguse veest. Inimene saab alguse ema üska kogunenud veest. Iga kord, kui inimene sünnib, saab maailm uuesti alguse. Maailm on alanud miljardeid kordi ja sama palju kordi ka hukkunud.

Vahel peab murtud südame sunnil minema tagasi sinna, kust tuldi - nähtamatusse üska, iseenda tunnete, aimduste ja vaistude tumesinisesse ookeanisse. Tuleb murtud südame killud kokku korjata - needki, mis paiskusid universumi teise otsa - ning edasi elada, usku kaotamata edasi armastada. Ehk on siiski õigus neil, kes ütlevad: armastus on surmast vägevam? Ei tea. Veab neil, kes loodavad.

Igaviku ees on inimene alasti, õrn ja kergesti haavatav. Pimeda sügaviku kohal helgivad valguskiired. Inimene sirutub ikka nende poole. Ei ulata haarama, kuid ei jäta jonni. Ta tõuseb pinnale. Sünnib uuesti. Elab jälle.

Öös helgib valgus. Lootus.

Mängime edasi.