20. juuli 2017

Jalutuskäik raamatute kalmistul

Raamatuid kirjutatakse selleks, et et nad saaksid surematuks. Kui tagasihoidlik autor ise ka ei oleks, kirjutamist alustades ning kirjutatule punkti pannes unustab ta ometi hävingu ja surma seadused. Talle näib, et tema raamat jääb igavesti ujuma rõõmsa mere õnnelikul lainel. Kuid ka raamatud alluvad üldistele seadustele. Kõik siin ilmas on mööduv.
[---]
Just sellepärast haarabki meid raamatukogu nähes kohutav äng. Raamatukogu riiulitel seisvates raamatutes on midagi traagilist ja nukrat - nukrus sellest, et nad tahavad veelgi eksisteerida, kuigi on juba ilmselge, et neil tuleb tagasi astuda, teistele ruumi anda.
Ent millise innuga nad kõik kunagi kirja pandi!

José Maria Salaverria (tlk Andres Jaaksoo)

Pexels

Möödunud aastal laenutati minu raamatuid raamatukogudest ühtekokku 1972 korda. Üllatavalt priske arv! Pealegi on selles rehnungis võetud arvesse vaid kolmesaja rahvaraamatukogu andmed. Kirjavara saab Eestis laenutada enam kui 400 kohast, neile lisanduvad veel kooliraamatukogud.

Nii ehk teisiti - järjest enam tuleb juurde neid lugejaid, kes mu tagasihoidliku loominguga kokku puutuvad ja kuuldavasti on lausa kahele lugejale mu raamatud ka meeldinud. Kui nüüd päris ausalt öelda, siis ma ei tunnegi väga huvi selle vastu, kas mõni mu vaimusünnitistest ka kellelegi korda läheb. Ma ei kirjuta ju selleks, et teistele meeldida. Raamatute kirjutamine ja avaldamine võimaldab maitsta sõnavabaduse vilju, öelda seda, mida tähtsaks pean, jagada oma mõtteid, muljeid, tundmusi ja kogemusi.

Seega on kirjandus ka suhtlusviis. Mulle ja paljudele teistelegi. Iga raamat on nagu iseseisev mittevirtuaalne moluvihik. Sinna kogunevad lugejate nähtamatud kontod, mis astuvad astraalsete traatide kaudu omavahel ühendusse.

Ma ei tea, kes on need inimesed, kes mu raamatuid ostavad, laenutavad ja loevad. Ei tahagi päriselt teada. Tore mõelda, et mu lugejaskond on nagu müstiline varjurahvas, kes kunagi päevavalgusse ei satu. Või on nad hoopis arglikud haldjad, päkapikud, inglid või muu sedasorti kontingent, keda harva näha võib, kuid kelle kohalolu on ikkagi tuntav, toetav ja innustav.

Raamatukogud on raamatute kalmistud. Päev päeva kõrval tulevad siia lugejad ning laenutavad endale mõne raamatu. Siis võetakse see aastaid oma kohal konutanud raamat riiulist ning niipea kui raamat värske õhu embusse saab, ta justkui nooreneb. Lugeja sõrmede all sahisevad lehed otsekui elustuvad ning nii nagu endistel aegadel tunnevad raamatud enda üle uhkust justkui eakad daamid, kes juubeldavad võpatades, kui mõni mööduv noormees neile tähelepaneliku pilgu kingib.

J. M. Salaverria

Ma kirjutan küll tõsistest asjadest, toorusest, jõhkrusest, hüljatutest, roimaritest ja ühiskonna kõhualusest... aga ometi teen seda rõõmuga. Kirjutamine on minu jaoks nagu mäng, ühtaegu põnev ja lõbus. Peidan oma tekstidesse mitut liiki vigureid otsekui lihavõttejänes, kes poetab värvilisi mune põõsa alla. Ja kui mõni muna jääbki üles leidmata - kah asi! Mängima peab. Mängu- ja elulust on üks ja seesama. Kas pole?

Kõik mu raamatud on kirja pandud salakirjas, mida väga vähesed lugeda mõistavad: eesti keeles. See imetabane salakiri on nii mitmetahuline, kirev, rikas ja ilus, et mänguruum näib lõpmatu.

Kahjuks juhtub nii, et elavas keeles kirja pandu võib paberil kergesti surra. Tekst kaotab elu, kui ta julmalt kaante vahele surutakse. Õnneks on see vaid varjusurm. Tekst ärkab ellu iga kord, kui lugeja tema peale pilgu kinnitab. Okasroosike ootab surmavalla serval kõikudes printsi, kes teda suudlusega ellu ärataks, teda hoiaks ja armastaks. Riiulile unustatud raamat on tema saatusekaaslane.

Raamat võetakse riiulist ja ulatatakse lugejale, aga see lugeja ei oska endale ette kujutadagi, missuguse tragöödia vallandas riiuleil ainuüksi tema ilmumine raamatukogu ukse lävele. - "Võib-olla tuli ta minu järele...?" Nõnda, nähes lugejat tulemas, satuvad kõik raamatud ärevusse.
[---]
Ja seal, nendes suurtes raamatukogudes küpsevad ning mängitakse ka maha tavatud tragöödiad. Meie aja raamatud ei püüagi enam inimeste südametesse jääda, raamat tahab jääda raamatukogu riiulitele, nende kõige viimane lootus surematuks saada on elada edasi riiulitel.

J. M. Salaverria