16. august 2015

Sigadus!

Ammustel aegadel, kui loomad veel inimkeeli rääkisid, oli ka kolmel põrsakesel lihtsam elu. Polnud neil vaja karta muud, kui kurja hunti. Nüüd aga möllab metsas katk ja kui see põssadel saba sirgu ei tõmba, siis teevad seda lolliks läinud inimesed. Jah, vanasti oli sigade seisukohast maailm ikka õiglasem – siis topiti gaasikambrisse üksnes juute.
 
Taimetoitlase või loomasõbra pilguga vaadates on Eestis tekkinud katkupaanika kummastav. Sanitaartingimused sigalates on timmitud viimase vindini. Katku levitamises süüdistatakse peamiselt süütuid marjulisi. Tuhanded terved sead saadetakse niisama surma. Tohutud kogused puhast liha maetakse tuimalt maha. Ja ärge siis imestage, kui mõned korjused nagu kodukäijad oma mustast vennashauast välja ronivad!
 
Seakatk võib ühel ilusal juhul kasugi tuua. Kui kõik Eestimaa sigalad kinni pandaks, ei oleks see mingi tragöödia. Kahju oleks vaid inimestest, kes seeläbi tööta jäävad.

Aga pole halba ilma heata. Seafarmeritel oleks juba viimane aeg otsida endale eetilisem tööots. Ainuüksi sigalate olemaolu on ebaeetiline. Tingimused, milles roosad notsukesed sirguvad, on pehmelt öeldes loomavaenulikud. Olematu liikumisruum ja keemilisi ühendeid täispumbatud söödad. Elavad organismid on muudetud pelgalt inimese lihahimu rahuldavaks biomassiks. On see normaalne? Paljud vastavad, et jah. Aga tegelikult?!

Sealiha söömise lõpetamine või vähemalt piiramine oleks kasulik ka inimestele endile. Veise- ja lambaliha on teadupoolest tervislikum kui sealiha. Lambaid ja lihaveiseid ei mõisteta kogu eluks okastraadiga ümbritsetud koonduslaagrisse. Nende menüüs on värskel ja looduslikul toidul hoopis suurem osakaal, mistõttu jõuab ka inimese toidulauale parema kvaliteediga kraam. Maailma tipprestoranide roavalikus kohtab aina harvem sealihast valmistatud toite. Põhjus lihtne – kliendist lugu pidavad kokad ei tegele sigadusega. Hea toit pärineb heast toorainest.

Loomade massiline hävitamine katkupisiku leviku tõkestamise ettekäändel muudab seakasvatuse veelgi kõlvatumaks. Loomad, keda on metalli ja betooni sees juba küllalt piinatud, aetakse katlasse (peenemalt öeldes: loomsed jäätmed käideldakse ümber) või otse mulku. Viimasega ei taha muidugi ka seakasvatajad leppida. Tulu jääb saamata, selge see. Tapmist nõuavad veterinaarid. Ei oska nemadki ühtäkki midagi mõistlikku välja mõelda.

Mida sellest järeldada? Katkupaanika on toonud kaasa tagajärjed, mis iseloomustavad ilmekalt üht kiivakiskunud tööstusharu. Ainus, mida inimene nüüd oma südametunnistuse vaigistamiseks teha saab, on pidada tänavu sealihavabu jõule.