Ma kuulutan su sekundid kõik imeks
(Betti Alver)
Aeg on väärtus, millele inimene õigupoolest mitte kunagi õiget tähendust anda ei suuda. Öeldakse, et ajad muutuvad, kuid see pole nii. Aeg ei voola, ta ei püsi paigal. Ta on ja teda pole. Aeg on midagi nii hoomamatut, et inimese katsed teda kellade ja kalendrite külge haakida jäävad vaid enese lollitamiseks. Sekundid, minutid, tunnid, päevad, nädalad, kuud ja aastad on inimese väljamõeldised, mille peale ta looduse ringkäike jälgides tuli. Kui öelda, et meie universum on 14 miljardit aastat vana, satub inimene aga endapunutud võrku, me ei suuda nii suurt ajavahemikku tajuda ega mõista. Ajale ei saa mõõdupuid seada. See, mis aasta praegu käib või mida näitab kell, on inimeste endi kokkulepe, hädine vandenõu kõikvõimsa aja vastu, kuid siingi pole inimkonnal ühtset arusaama. Kristliku taustaga maailm võtab uut aastat vastu ühel suvalisel hetkel, mis peaks tähistama rooma jumala, Januse, nimega kuu algust ning sümboolselt teatud hulga aastate möödumist Jeesuse Kristuse sünnist. Moslemid, budistid ja juudid sätivad tegemisi hoopis teise ajaarvamis-süsteemi järgi.
Meil on kalduvus jaotada aega minevikuks, olevikuks ja tulevikuks, kuid oleviku fookus, see üks ja tabamatu hetk, siin ja praegu, mida olevikuks võib nimetada, nihkub pidevalt edasi. Minevik meie taga on põhjatu, sama põhjatu on ka tulevik kusagil ees. Aimaraad, ühed Andides elav indiaanlased, kogevad aega ja selle kulgemist aga hoopis vastupidi. Nad leiavad, et inimene on näoga mineviku suunas, minevik tuleb meie poole. Me ju näeme seda, me tunneme minevikku, võib-olla mitte päris selgelt, kuid näeme siiski. Tulevik jääb seega tundmatuna seljataha. Aimaraad ei mõtle nähtamatu tuleviku peale, tuleviku pärast pole vaja muretseda, isegi kui ta selja taga varitseb.
Tänapäevane IT-inimene elab oma esivanematest tunduvalt kauem, kuid ometi kurdab ta, et aega on vähe. „Mul ei ole aega!“ on saanud kõige levinumaks väljendiks „tere“ kõrval. Moodne inimene on võimeline tegema palju rohkem, kasutama aega hoopis kasumlikumalt kui kõik eelkäijad kokku. Kirjad liiguvad maailma teise otsa sekunditega, üle ookeani reisimiseks kulub tunde, mitte enam päevi. Kuid aega jääb vähemaks! Kuidas see võimalik on? Saksa biofüüsik Stefan Klein teab vastust. Tema raamat „Aeg. Aine, millest koosneb elu“ puistab kuhjaga erutavaid fakte ja sõlmib hämmastavaid seoseid, tulemuseks vastused, millele eelnevaid küsimusi oravarattas sörkiv inimene endale iialgi esitada ei oska. Ajatunnetus on meie vaimu võimsamaid saavutusi, väidab Klein. Ehkki sisemine kell on olemas ka lilledel ja koguni igal rakul, pole vist ainuski elusorganism ajaga nii hädas kui inimene. Stressi üheks tekkepõhjuseks on tundumus, et inimene ei suuda oma aega enam kontrollida, ta on muutunud kellanäitude ja tähtaegade orjaks. Niisiis on ajapuudus eelkõige psühholoogiline probleem, üks moodsa inimese veidrusi.
Stefan Klein pakub, et meie läänelikus ühiskonnas võiks olla rohkem ajalist painduvust: ametiasutuste ja poodide erinevad lahtiolekuajad ning individuaalsed tööajad võimaldaksid kutsetööd ja eraelu paremini kooskõlla viia. Inimesed pole ühe seeria robotid, kes on programmeeritud täitma ülesandeid kindlate kellaaegade järgi. Inimeste sisemised kellad töötavad erinevalt, osad meist on ju lõokesed, kes juba vara hommikul ringi lendavad, teised aga öökullid, kes püsivad toimekad hiliste öötundideni ning vajavad seetõttu ka hommikust und. Seetõttu ei saa olla ühiskonnas ühtset rütmi. Kõigile tuleb anda rohkem ajalist vabadust (mitte puhkust, vaid võimalust sisse seada oma isiklik ajagraafik – kooskõlas sisemise kellaga, mida tuleb esiteks tundma õppida).
Ehkki ideel on jumet, näib taoline äärmiselt paindliku töökorraldusega ühiskond praegu utoopiana. Samas osutab see ühele sammule, mis jääb lääne heaoluühiskonnas veel täielikust heaolust puudu. Kui inimesed saaksid endale juurde aega ehk teisisõnu saavutaksid kontrolli isikliku ajakasutuse üle, võiksime rääkida töötaja põhjalikumast eneseteostusest ning rahulolust. Klein soovitab ka võtta nädalas kasvõi paar tundi intensiivseks laisklemiseks, ilma igasuguse mõtteta logelemiseks. Tahtes jääda terve mõistuse juurde, peame õppima keskenduma käesolevale hetkele, laskmata meeli uitama mineviku mälestuste ja tuleviku plaanide rägastikku.
Väärtuslik, tuntav ja tajutav on vaid olevik, üksainus hetk, siin ja praegu. Seda tuleb kasutada. Töötada vaid hetkes, lõbutseda vaid hetkes, logeleda vaid hetkes. Mis on olnud, pole tähtis. Mida veel ei ole, pole tähtis. Elu elatakse olevikus.
Ja praegu on aeg elada.
