Ta on mees, kes leiutas Terminatori, kloonis tulnukaid ja uputas Titanicu. Superprodutsent ja megarežissöör James Cameron on tagasi ja tema sabas trobikond siniseid elukaid, keda nimetatakse na'videks. Miks just sinised? Sest sinine on ilus värv, ütleb Cameron. Tema kauaoodatud uue muuvi tegelased elavad kaugel Pandora kuul, Alfa Kentauri tähtkujus. 22. sajandi keskel jõuab sellele lummava loodusega taevakehale inimene. Ja nii algavadki kosmilised pahandused.
Kogu maailma kinopublikut hullutava linateose "Avatar" edu näib esmapilgul veidi üllatavgi. Miks peaks kedagi huvitama järjekordne digitrikkidest pungil ulmeodüsseia? Siiski-siiski! Tähtis pole see, millist lugu jutustatakse, vaid kuidas seda tehakse. Pole kahtlust, et "Avatar" nihutab filmikunsti tehnilist latti veel mõne sentimeetrikese kõrgemale ning kinnitab, et kino peamine tulu ja tulevik peitub vaid ühe numbri ja tähe kombinatsioonis: 3D. Sisuliselt ei rabata meid siiski millegi uuega. Vana tuttava retsepti järgi keedetud hollywoodi supp on serveeritud lihtsalt väga moodsa disainiga kirevas kausis. Käsikirja ebaoriginaalsus pole aga antud juhul märkimisväärne puudus. Rohkem küsitavusi tekitab pigem pealkirja eestikeelne tõlge, õigemini selle tõlkimata unustamine. Avataara kõlab ju hoopis võimsamalt ja mitmekülgsemalt kui umbmäärane "avatar". Aga ärme siis pahandame hindu jumalaid, kelle shownumbrite hulka avataarad kuuluvad. Cameroni film räägib lõppude-lõpuks nurjatutest inimestest, kes tahavad liigagi sageli olla jumalad ja arvavad, et nad ongi seda.
"Avatar" tõstab kinolinale liuatäie teemasid, millest olulisemad on roheline mõtteviis, rassism, empaatia ja teaduseetika. Õigupoolest on visuaalselt ülivõimsa "Avatari" sisu haakuv nii mõnegi varasema filmiga, nagu "Pocahontas", "Tantsib koos huntidega", "Viimane samurai" või "Ahvide planeet". "Avatar" jutustab taaskord mõistuloo inimeseks olemisest ja osutab neile pahedele, mis meie liiki iseloomustavad. Cameron pistab kolonialismi teema uude konteksti, kritiseerides "tsiviliseeritud" rassi ahnust ja õelust, mille arvel on hea ülistada "primitiivide" piiritut õilsust. Ühest küljest püüab "Avatar" rõhutada, et loodusrahvad ei ole kapitalismist pimestatud moodsa kultuuri kandjate kõrval sugugi vähem väärtuslikud. Teisest küljest lauldakse sedasama kiidulaulu metslastele, millega sai hakkama juba 18. sajandil prantsuse filosoof Jean-Jaques Rousseau. Rousseau leidis, et inimese metsast väljatulek oli suur viga ning loomuliku arengu vastane. Hollywood armastab must-valgeid lahendusi ja astub rõõmuga tollesama vana klišee otsa. Kui inimesed (vähemalt enamik neist) on loomult väga pahad ja oma loomulikust elukeskkonnast võõrandunud, siis loodust kummardavad na'vid peavad olema üdini head. Isegi Sam Worthingtoni kehastatud Jake Sully jääb pooltoonide lisamisel stamplikuks karakteriks, meenutades sotsrealismile omast naiivset maapoissi, kes igihalbade kapitalistide kiuste veendub sotsialismi õigsuses. Samas on Worthington sümpaatne näitleja, kellele kõnealune roll ei jää kindlasti viimaseks hiilgetunniks. Väga armas oli näha ka Sigourney "Ripley" Weaverit üle pika aja natuke tuumakamas filmis idealistliku dr Grace Augustine'ina. Printsess Neytiri elustamise eest võlgneme tänu Zoe Saldanale, dominikaani ja puerto rico juurtega näitlejatarile, kes näeb isegi sininahana hurmav välja. Neytiris on uljust, kuid ka naiselikku haprust, mida Zoe suudab arvuti väikese abiga veenvalt edasi anda. Neytiri on ühtlasi filmi mitmekihiliseim tegelane, kelle käed ei jää isegi inimverest puhtaks.
Ehkki "Avatar" viibutab näppu lausa kiskjaliku apluse suunas, ei takista see kineastidel endil rasvaseid dollareid kotti pistmast. Kõigi lubaduste kohaselt näeme Pandora siniseid asukaid veel vähemalt kahes järgnevas filmis. (Milline õnn, et Titanic vaid ühe korra põhja läks!) Inimestel pole aga midagi selle vastu, kui kinokassas pisut raha luhvtitada, sest ihalus suurte lugude järele on inimloomusele sama omane kui ahnus ja agressiivsus. Selles osas tabas Cameron naelapea pihta. Ta laseb meil osa saada müütidest: kaugetest fantastilistest maadest, vapratest kangelastest ja kaasakiskuvatest seiklustest. Na'vide tegemised on mõnel pool juba massipsühhoose ning suitsiidimeeleolusid tekitanud, paljastades sellega sünged lüngad moodsa inimahvi moraalivaeses eksistentsis. Kes teab, võib-olla muudab "Avatar" iga vaataja mõneks hetkeks pisutki hoolivamaks looduse ja liigikaaslaste suhtes, andes meile sinise avataara, mille sisse pugedes näeme ümbritsevat pisut teisiti kui oleme seni harjunud.
Kogu maailma kinopublikut hullutava linateose "Avatar" edu näib esmapilgul veidi üllatavgi. Miks peaks kedagi huvitama järjekordne digitrikkidest pungil ulmeodüsseia? Siiski-siiski! Tähtis pole see, millist lugu jutustatakse, vaid kuidas seda tehakse. Pole kahtlust, et "Avatar" nihutab filmikunsti tehnilist latti veel mõne sentimeetrikese kõrgemale ning kinnitab, et kino peamine tulu ja tulevik peitub vaid ühe numbri ja tähe kombinatsioonis: 3D. Sisuliselt ei rabata meid siiski millegi uuega. Vana tuttava retsepti järgi keedetud hollywoodi supp on serveeritud lihtsalt väga moodsa disainiga kirevas kausis. Käsikirja ebaoriginaalsus pole aga antud juhul märkimisväärne puudus. Rohkem küsitavusi tekitab pigem pealkirja eestikeelne tõlge, õigemini selle tõlkimata unustamine. Avataara kõlab ju hoopis võimsamalt ja mitmekülgsemalt kui umbmäärane "avatar". Aga ärme siis pahandame hindu jumalaid, kelle shownumbrite hulka avataarad kuuluvad. Cameroni film räägib lõppude-lõpuks nurjatutest inimestest, kes tahavad liigagi sageli olla jumalad ja arvavad, et nad ongi seda.
"Avatar" tõstab kinolinale liuatäie teemasid, millest olulisemad on roheline mõtteviis, rassism, empaatia ja teaduseetika. Õigupoolest on visuaalselt ülivõimsa "Avatari" sisu haakuv nii mõnegi varasema filmiga, nagu "Pocahontas", "Tantsib koos huntidega", "Viimane samurai" või "Ahvide planeet". "Avatar" jutustab taaskord mõistuloo inimeseks olemisest ja osutab neile pahedele, mis meie liiki iseloomustavad. Cameron pistab kolonialismi teema uude konteksti, kritiseerides "tsiviliseeritud" rassi ahnust ja õelust, mille arvel on hea ülistada "primitiivide" piiritut õilsust. Ühest küljest püüab "Avatar" rõhutada, et loodusrahvad ei ole kapitalismist pimestatud moodsa kultuuri kandjate kõrval sugugi vähem väärtuslikud. Teisest küljest lauldakse sedasama kiidulaulu metslastele, millega sai hakkama juba 18. sajandil prantsuse filosoof Jean-Jaques Rousseau. Rousseau leidis, et inimese metsast väljatulek oli suur viga ning loomuliku arengu vastane. Hollywood armastab must-valgeid lahendusi ja astub rõõmuga tollesama vana klišee otsa. Kui inimesed (vähemalt enamik neist) on loomult väga pahad ja oma loomulikust elukeskkonnast võõrandunud, siis loodust kummardavad na'vid peavad olema üdini head. Isegi Sam Worthingtoni kehastatud Jake Sully jääb pooltoonide lisamisel stamplikuks karakteriks, meenutades sotsrealismile omast naiivset maapoissi, kes igihalbade kapitalistide kiuste veendub sotsialismi õigsuses. Samas on Worthington sümpaatne näitleja, kellele kõnealune roll ei jää kindlasti viimaseks hiilgetunniks. Väga armas oli näha ka Sigourney "Ripley" Weaverit üle pika aja natuke tuumakamas filmis idealistliku dr Grace Augustine'ina. Printsess Neytiri elustamise eest võlgneme tänu Zoe Saldanale, dominikaani ja puerto rico juurtega näitlejatarile, kes näeb isegi sininahana hurmav välja. Neytiris on uljust, kuid ka naiselikku haprust, mida Zoe suudab arvuti väikese abiga veenvalt edasi anda. Neytiri on ühtlasi filmi mitmekihiliseim tegelane, kelle käed ei jää isegi inimverest puhtaks.
Ehkki "Avatar" viibutab näppu lausa kiskjaliku apluse suunas, ei takista see kineastidel endil rasvaseid dollareid kotti pistmast. Kõigi lubaduste kohaselt näeme Pandora siniseid asukaid veel vähemalt kahes järgnevas filmis. (Milline õnn, et Titanic vaid ühe korra põhja läks!) Inimestel pole aga midagi selle vastu, kui kinokassas pisut raha luhvtitada, sest ihalus suurte lugude järele on inimloomusele sama omane kui ahnus ja agressiivsus. Selles osas tabas Cameron naelapea pihta. Ta laseb meil osa saada müütidest: kaugetest fantastilistest maadest, vapratest kangelastest ja kaasakiskuvatest seiklustest. Na'vide tegemised on mõnel pool juba massipsühhoose ning suitsiidimeeleolusid tekitanud, paljastades sellega sünged lüngad moodsa inimahvi moraalivaeses eksistentsis. Kes teab, võib-olla muudab "Avatar" iga vaataja mõneks hetkeks pisutki hoolivamaks looduse ja liigikaaslaste suhtes, andes meile sinise avataara, mille sisse pugedes näeme ümbritsevat pisut teisiti kui oleme seni harjunud.
