7. jaanuar 2010

Paabeli torn


16. sajand oli Tallinna õitseaeg. Ehkki reformatsioon ja Liivi sõda külvasid segadust, seisis hästimüüdavale soolale rajatud linn uhkelt püstipäi. Uhkuseks oli ka põhjust - toona asus siin kõrgeim hoone maailmas, Oleviste kirik. Märk linna rikkusest ja vägevusest. Vahepeal on aastasajad lennanud, Oleviste jupi endisest kõrgusest kaotanud, kõrgeima ehitise au aga peaaegu kõigisse maailma soppidesse jõudnud. Pariis, New York, Kuala Lumpur... Järgmine peatus - Araabia poolsaare serval!

4. jaanuaril avati ametlikult sajandi ehitusime, 828 meetri kõrgune Burj Khalifa ehk Khalifa torn Dubais. Kõrgeim inimkätega valminud rajatis näib ühtlasi olevat islami võidukas musklipingutus, ehkki projekt valmis USA arhitektuuribüroos ning ehitusel rassis mitmetuhandepealine odav tööjõud, kelle seas oli ka hulk hindusid. On üsna kõnekas, et tornis paikneva hotelli, observatooriumi ning elu- ja bürooruumide kohal, 158. korrusel, asub mošee, Allahile lähemal kui ükski teine pühakoda kunagi varem.

Algselt alla 600-meetrisena kavandatud majahiiglane venis iga projektiga aina kõrgemale ning praegunegi kõrgus pole kardetavasti lõplik tippmark: juhul kui kusagil peaks kerkima kõrgem ehitis, on võimalik Burj Khalifa terasnokka taevale veel lähemale upitada.

Vana Testament on meid taoliste Paabeli tornide eest juba hoiatanud. Piiblimüüdi järgi keelas Jumal hirmkõrged majamürakad ära, muidu hakkab inimene end veel temaga sarnaseks pidama. Paabeli torni ehitajatel ajas ta keeled segamini, nii et nood üksteist enam ei mõistnud. Araabia Ühendemiraatides seda lugu nähtavasti ei tunta. Uusi kõrghooneid ronib Khalifa torni ümber maa seest välja nagu suslikuid. Aga ega's pilvelõhkujate püstitamine keset kõrbe olegi muud kui maskuliinne jõudemonstratsioon. Vaata-vaata, minul on suurem kui sinul! Ilmselt ei ole ka ida-aasialased ja ameeriklasedki veel valget lippu lehvitanud ning kavatsevad ehk juba paarikümne lähema aasta sees Dubaile korraliku (s.t. väga kõrge) vastuse anda. Kaugel see kilomeeter enam on! Tekib küsimus, kui pikaks ja sihvakaks on hooneid üldse võimalik venitada? Kas inimese suurushullustus läheb peagi nii kaugele, et loodusseadus (või siis seesama Vana Testamendi jumal) peab sekkuma ja liig julged tornid ümber paiskama? Või on inimkonna arhitektuursetel peenistel veel väheke kasvamisruumi?