Paradiis pole minu jaoks.
Sinna saadetakse kõik, mis maha kantud,
et see ometi silma alt kaoks,
nagu kolhoosi linttraktor
või rullnoka rulli sõidetud bemm.
Mis enam neist logudest.
Või võtkem mõned puutumata köited
rahvaraamatukogudest,
millel puudub rahvalik taust:
herr Goethe „Faust”,
„Absalom, Absalom!” Faulknerilt,
või Majakovski luuletused,
poeem Leninist ja „Kuulake!”
(Volkonski tegi sinna viisi – nii on kenam
paljast teksti ei loeta enam.)
Paradiisi pääseb kahjuks
paar-kolm romaani ka minu sulest,
mis on imekombel pääsenud
usuhullude tulest.
Saatke mu teostest põrgu mõni lehtki!
Ja meenub – eks ütelnud Bertold Brechtki:
„Põletage ka minu raamatuid! Ärge saatke mind häppi!”
Aga luulet ma välja ei anna, sest luules tuhlavad kuutõbised,
kõik targad kuulavad räppi,
mida ma üldse ei salli.
Tule, kurat, teeme kalli-kalli!
Sõidame liftiga põrgukorrusele,
ehkki rahu ei leia ma sealgi.
Paradiisis pole mul ühtegi tõelist sõpra.
Aga, kurat, neid pole maa pealgi.
Looja on alati üksi, ihus ja hinges.
Ka Issand Jumal ei leidnud elukaaslast,
kogu maailma lõi kuue päevaga
ja seitsmendal lasi leiba luusse.
Aga selle maailmaga, kurat, pani ta küll puusse.
Loojal juhtub – ei sünni meistriteost,
kui tahaks ja loodaks,
ikka sööd almuseid teiste peost,
töötad öö läbi, litsud end soodaks,
vaevled, kannatad – aga keegi ei loe,
sest filmide paistel on mõnus ja soe,
teatriski tukkuda tore.
Aga proosa on jahe Teravmägede maa,
luule päris Antarktikaa,
seal jäävad ellu vähesed
ja mõistuse juurde – mitte keegi,
aga kriitikutest, kurat, ma välja ei teegi,
las sõimu ja tatti pritsib neil koon.
Mina ikka loon.
Ah mida?
Või mille eest?
Üks rida
on tujukam veest.
Voolab ja jäätub
kui ise tahab.
Ja kuivab sootuks
kui mina ei taha,
koorib mult naha,
ei sentigi raha
pudene vaevast,
lendab vastu taevast
ilus mõte, unelm, plaan.
Tõesti – mille eest?
Kirjutan siis, kui vähegi saan,
sest muud ei ole teha.
Mul on pekine keha
ja luine looming.
Vaatan välja – õitseb tooming
ja muusad on jälle platsis.
Nad kriiskavad: loo, lollakas, loo!
Kelle jaoks? Endale?
Küllap vist.
Teised mu luudest ei hooli.
Kirjutan endale lugemist.
Head ja paremat.
Uut ja vana kooli.
Nii on lood, kurat.
Ah sa pakud mulle kontrahti?
Mu rääbakas hing ühe meistriteose eest,
üks raamat, mille kõik maailma rahvad löövad lahti
ja ülistavad seda Maavalla meest,
kes pälvinud ande jumalalt!
Ei, kurat, mu hinge sa ei saa!
Läheb endalgi tarvis.
Kuulan uudist: üks armastatud poeet,
keda tunti nõukaajast saati,
tunti kui luule senjööri,
läks poodi ja ostis jupi
kallimat vasktraati,
ei – nailonnööri,
ütles: adjöö, mul antud kõik,
nüüd ennast üles poon!
Mis mul sellest.
Mina ikka loon.
