Sõda viirusega. Kas inimkond jääb peale?

Ükski epideemia pole maailma muutnud

Maailm pandi seisma. Just sellise lakoonilise märkuse võiks kirjutada tulevased kroonikud lahtrisse "Kevad 2020". Karantiine on nakkuse peatamiseks kehtestatud juba hallidest aegadest peale, ent seni on need olnud ikka lokaalsed ja mitte sedavõrd laialdaste piirangutega. Kõikjalt vaatavad vastu suletud uksed – koolid, teatrid, kaubamajad... Isegi paari tuhande aasta pikkuses ristiusu ajaloos ei ole veel ette tulnud, et absoluutselt kõik kirikud pannakse kinni. Niisiis elame erakordsel ajal ja see on pagana huvitav!

Imelikul kombel on hakatud koroonatõrjega seoses kasutama mõisteid, mida tavaliselt pruugitakse sõjaajal: võitlus, lahing, ohvrid, mobiliseerima... Mõni ütleb lausa otse, et me peame viirusega sõda. Ja ehk polegi see liialdus. Kui inimesed teineteisega sõdimisest ära väsivad, tapeldakse vahelduseks viirusega. Eriti selle uue ja tundmatuga, kes kannab – oh õudust! – krooni. (Corona – kroon ld k.)

Pixabay

Inimkond on suutnud alistada kõik olendid peale viiruste. Isegi katkubakter, mis juba antiikajast peale lugematul hulgal elusid nõudis, on tänapäeval antibiootikumide abil taltsutatav. Viirus on inimese viimne vaenlane. Olgu tal nimeks gripp, tuulerõuged, leetrid, herpes, mononukleoos, HIV või koroona – üht ja kindlat rohtu, mis neid kahjutuks teeks, ei paista olevat ega tulevat. Kõige tõhusamaks relvaks, ehtsaks tuumapommiks võitluses viiruse vastu on vaktsiin.  Ja tuumapommi valmimist praegu pikisilmi oodataksegi.

Õhus on palju hirmu, ebakindlust ja paranoiat – nagu sõjas ikka. Umbusk murendab vaimu. Püsige kodus! Ärge kuhugi minge, ärge midagi tehke, istuge varjendis, ei tea ju, kuhu järgmine koroonamürsk potsatab. Aevastus on kuritegu, köhatus tapmiskatse. Suheldakse maskide ja visiiride tagant. Nagu ulmefilmis. Või on see halb unenägu? Näpista mind... Ei, ära näpista, hoia eemale! Kaks meetrit!!

*

Eestlastel on viirustega omamoodi suhe. Maske meil kanda ei taheta, ka gripivaktsiinide järele pole siinmail suurt nõudlust. Eestlane on ikka mee- ja küüslaugu-usku. Kummardatakse eetrit ja palvetatakse pipraviina poole. Ja nagu iga laps teab – pole vägevamat rohtu kui viinasokid! Hüva nõuanne igaks kriisiks: jalad olgu soojas ja pea jäägu külmaks.

Kusjuures, linnaelanikud kannatavad kriisides alati rohkem kui maaelanikud. Olgu sõda, katk või näljahäda, maarahvas tuleb toime, allikas joodab, põld toidab, mets aitab. Linlased peavad rohkem närvitsema.

*

Juba on lendu lastud sogased ettekuulutused, mille järgi pole maailm enam endine. Kõik muutub ja korraga! Aga, ei pidage hoogu, seltsimehed! Ükski epideemia pole maailma kuigi palju muutnud. Võtame näiteks koletu katkupõrgu 14. sajandi keskel, mida suisa mustaks surmaks nimetatakse. Umbes kolmandik inimkonnast heitis hinge, kuid kas mõni riik langes, kas tekkis uus tsivilisatsioon, verivärske kultuuriline paradigma? Ei, sugugi mitte. Renessansi ja reformatsioonini jäi rohkem kui sajand, Euroopa poliitilisel kaardil ei toimunud mingeid tähelepanuväärseid ümberkorraldusi.

Ei muutnud maailma isegi hispaania gripp, mis viis aastail 1918-1920 hauda mõningatel andmetel lausa 100 miljonit inimest (pakutakse ka tagasihoidlikumaid arve paarikümnest viiekümne miljonini – mine võta kinni, suurusjärgud nii erinevad). Äsja lõppenud Esimene maailmasõda nõudis umbes kümme miljonit elu, kaks kuni kümme korda vähem kui järgnenud gripilaine, kuid ometi oli just sõda see, mis ka reaalselt ja väga põhjalikult maakaarte ja mõttelaadi muutis.

Muidugi võiks ju spekuleerida, mis oleks juhtunud, kui mõni hilisem türann - Stalin, Hitler või Mussolini - oleks gripiga siitilmast läinud. Lenini kaasvõitleja ning bolševistliku valitsuse juht Sverdlov suri tõepoolest 1919. aastal grippi. Kui ka Lenin oleks talle samal põhjusel järgnenud, kas Vene kodusõja või meie Vabadussõja käik oleks sellest muutunud? Kas Stalin oleks varem võimule pääsenud või saanuks ohjad endale Trotski? Samas: kui üks lurjus teisega asendada, mis sellest ikka muutub?

Epideemiad, mille eurooplased viisid indiaanlaste sekka, aitas valgetel Ameerikat vallutada, kuid haigused polnud selles määrava tähtsusega. Katk, mis Põhjasõja aegu oleks pea terve eesti rahva hävitanud, ei vääranud samas lahingute kulgu ega Peeter Suure auahnust. Maailma muudavad sõjad ja revolutsioonid, mitte bakterid ja viirused.

Tõsi küll, koroonakriis ja peatselt saabuv majanduskrahh võivad kõikuma lüüa nii mõnegi ebastabiilse ühiskonna. Kindlasti puhkevad järgnevatel aastatel mõningates riikides rahutused, relvakonfliktid ja näljahädad. Aga see puudutab ennekõike ühiskondi, mis juba niigi nigelatel sammastel kõiguvad. Koroona süvendab olemasolevaid probleeme, ei muud.

*

Maailm pole enam endine – see on mõte, milles peegelduvad korraga hirm ja soovunelm. Tahaks vanast ja kulunust lahti saada, aga mine tea, ehk on uus veel hullem. Teadmatus toidab hirmu, lootus sünnitab unistusi. Keegi ei oskagi õieti sõnastada, milline see uus maailm olla võiks. Apokalüptilised nägemused tekivad aga hämmastava kergusega. Üks vennike aevastab tänavanurgal – ja juba on maailm kaoses! Küll see inimese närv võib ikka õrnuke olla...

*

Aga kui võitlus koroona vastu on tõepoolest täismõõtmetes maailmasõda, mis siis lähitulevikus muutub? Ei pea olema ekstraklassist selgeltnägija, et ennustada: suur osa niigi virtualiseeritud elust poeb veel sügavamale virtuaalmaailma. Koolides ja ülikoolides saab "distantsutrall" õppetöö lahutamatuks osaks. E-poed paisutavad käivet ja sortimenti. Tekivad ka e-restoranid ja e-kohvikud, kelle tellimusi hakkavad ettekandjate-kelnerite asemel kätte toimetama üha toimekamad kullerid. E-kino (Netflix jt) võidab vaatajaid juurde. Ehk hakkavad ka teatrid aeg-ajalt tegema puhtalt veebipõhiseid lavaprojekte. Konverentsid-seminaridki toimuvad edaspidi järjest enam ekraanide ees, taga ja peal. Mis toob endaga kaasa reisi- ja lennufirmade allakäigu. Ühesõnaga, maailm pöörleb ikka edasi, päike paistab ja tähed säravad. Ei midagi ennekuulmatut.

Taoline tulevikupilt ei paista kummatigi roosiline. Tahaks ju ikka suhelda silmast-silma, näost-näkku, südamest-südamesse. Ei mingit kätlemist, ei kallistamist, ei musitamist. Ühest küljest ei muutu palju, aga teisest küljest... Meid ootab süvenev üksilduse ajastu.

Näib, et koroona ei ründa ainult kopsu, vaid ka südant. Ja ennekõike südant.

Poliitika ei ole tähtis

Võimukandjate malemäng eirab rahva tegelikke vajadusi

Ühiskond on ülemäära politiseeritud. Liiga sageli riputatakse lihtsate siiraste mõtteavalduste külge silt "punane", "radikaal", "liberast", "äärmuslane", "populist" või midagi veel hullemat. Kas riik on tõesti malelaud ja selle kodanikud etturid, ratsud, odad ja lipud – kõik eranditult mustad ja valged? Või siis liberastid ja populistid. Kelle huvisid selline liigitus õieti teenib?

Inimeste mured pole vasak- ega parempoolsed. Inimeste vajadused pole liberaalsed ega konservatiivsed. Ometi tapeldakse tõe eest, pureldakse põhimõtete pärast. Peaks ju taipama iga kodanik, kel silmad ja mõistus peas, et poliitikas on põhimõtted ajutised nagu kirjad liivarannal. Piisab vihmahoost või tõusulainest, vahel väikesest tuulehingusestki, et põhimõtted kaoks.

Mispärast siis ikkagi tapeldakse? Milleks? Võimu nimel? Küllap vist.

Võim saab meedias kohutavalt palju tähelepanu. Ajalehtede esimesed leheküljed reserveeritakse eranditult poliitikale, kultuurile jääb heal juhul paar lehekülge tagaotsas. Arusaadav, poliitikas toimuv mõjutab ju meie kõigi elu. Aga kas siis kultuur ei mõjuta?

Meie vabariigis, vabas riigis, on liiga palju võimu ja liiga vähe vaimu. Võim kipubki olema binaarne, kahetaoline, mustvalge. Vaim on seevastu kirjumirju, mosaiikne ja tuhandepalgeline. Aga kui kogu me argielu kulgeb tõesti vaid malemänguna mustas ja valges, siis olgu. Mängime seda vastandamise ja võitluse mängu. Paneme vastamisi võimu ja vaimu. Kumb neist on heledamat ja kumb tumedamat karva, jäägu igaühe enda otsustada.

Pixabay

Mina asun vaimu poolele. Ronin, vikerkaarevärviline lipp pihus, barrikaadile ja röögin täiesti kõrist: "Poliitika ei ole tähtis! Poliitikud on asendatavad." Jah, ma mõtlengi nii. Pole vahet, kes istub Kadriorus, Toompea lossis või Stenbocki majas. Ükski poliitiline tool ei jää tühjaks, tahtjaid on alati rohkem kui kohti. Aga lavastaja, kunstniku või kirjaniku surm jätab täitmatu lünga, haava, armi või vähemalt kriimu rahva ihusse.

Ülekohtune üldistus? Võib-olla. On ju silmapaistvaid riigimehi, keda jäädakse taga igatsema ning märkamatuid kirjanikke, kelle lahkumine ei pälvi ainsatki nekroloogi. Võimu ja vaimu allikad vulisevad siiski erinevates maailmades. Võim tuleb maa pealt, vaim aga taevast (ja vahel ka maa alt, vanasarviku küllusepaunast). Rahvasaadikuid valitakse ja hästitasustatud ametikohti riigitüüri juures antakse lojaalsuse või nahaalsuse eest. Kunstnikku ei vali rahvas, vaid kõrgemad väed. Olla loovisik tähendab järgneda kutsumusele, mille esitab kodeeritud sõnumina horisonditagune hääl.

Ent poliitikal ja kunstil on ka ühisjooni. Mõlemad peaksid ideaalis olema loomingulised alad, kus edukuse määravad töö ja talent. Miskipärast arvatakse, et poliitika tegemiseks pole annet vajagi. Ometigi on andetu minister sada viiskümmend seitse korda ohtlikum kui andetu luuletaja. Kehvad luuletused ei tee kellelegi liiga, kehvad seadused aga küll.

Ka loovusega on poliitikas kehvad lood. Julged ideed kunstis on alati teretulnud, lausa kohustuslikud, kuid poliitikas naerdakse raamidest välja murdvad mõtted ja ettepanekud kiiresti välja. Prooviks kodanikupalka? - Nalja teete, see on ju kopterilt raha külvamine!

Poliitikas tuleb võtta riske, nagu kunstis. Esmane tulemus ei pruugi olla viljakas ega meeldiv, kuid see võib avada uusi teid arengule. Paraku jääb poliitika liiga sageli kinni hallide kulunud mõttestampide otsa.

Poliitikud ei taha inimest mõista. Loovisikud teevad seda. Vähemalt üritavad. Suur osa kunstiloomingust tegeleb inimeseks olemise jätkuva müsteeriumiga. Poliitikas ehitatakse müüre, kultuuris sildu. Mõlemaid on vaja, kuid vahel saavad müürid põhjendamatult paksud ja kõrged, need laotakse üleüldse valesse kohta. Müürid peaksid kaitsma vaenlase eest, kuid selle asemel eraldavad nad üksteisest sõpru.

Ikka see koalitsioon ja opositsioon. Ei ole vahet, millised erakonnad siin- või sealpool rindejoont paiknevad. Nende arsenal ja laskemoon, propaganda ja alatud võtted on täpselt samad. Kui pooled vahetuvad, jätkuvad lahingud samal moel.

Despootilikes riikides on opositsioon likvideeritud, võimutseb üks partei, millele võivad silmakirjaks kaasa laulda mõned ustavad satelliiterakonnad. Sedasi käivad asjad näiteks meie idanaabri juures. Despootias ei saa kodanik toetada meelepärast erakonda. Tema valik on väga lihtne: olla valitseva režiimi poolt või vastu. Tervislikum on olla poolt.

Aga vaimumaailmas ei ole üldse opositsiooni ega koalitsiooni. Kunst, nagu elu isegi, ei kulge igasuguste eranditeta ainult vabameelsuse või alalhoidlikkuse voolusängis. Looming pole malemäng, vaid kaleidoskoop, mis keereldes üha uusi ja kordumatuid mustreid näitab.

Maletajad, piiluge vahel kaleidoskoopi!

Samal teemal:

Troonide äng

Mõistuse meistritöö ei püsi igavesti

Tartu rahu oli leping saatanaga

Paljud lahingud olen läbi teinud selle aasta jooksul, palju on kuula sadanud mu peale, ainustki neist ei ole trehvanud. Vaatame, mis uus – 1920 a – toob? Siiani on olnud see aasta üks ilusaimast; temas on peitunud nii palju isamaa entusiasmi, nii palju vaimustust, kõik anda kodumaa eest. Ja see on suutnud meid hoida, on loonud raudse, elava müüri piiriks, kust ainuski sortsilane üle ei pääse.

Theophil Dreverk (Jaan Karm), 18-aastane Vabadussõja sõdur. Katkend tema päevikust

Raamatust "Lõbus Vabadussõda", koostaja Alo Lõhmus, lk 205

Sada aastat Tartu rahust. Mida see õieti tähendab? Vabadussõja lõpp, iseseisvusaja algus. Väike riik seljatas suure. Priiusepõli, hurraa! Samas tähendab Tartu rahu sedagi, et Eesti andis Lenini bandele juriidilise tunnustuse. Lenin esitles rahulepingut kui läbimurret, nõukogude võimu tunnustamist. Lääneriigid seda ei soovinud. Sisuliselt oli Tartu rahu leping saatanaga. Vajalik, ent ohtlik.

Teadagi, mida saatan lepingutega teeb – ta rebib need puruks. Ükski rahu pole püsinud igavesest ajast igavesti. Impeeriumimeelne Vene karu ei lepi kunagi sellega, et mõni tüütu muuhha (rahvakeeli: kärbes) tema lähedal vabana piniseb.

Suurte ja väikeste rahvaste marurahvuslus on erinev. Üks võib olla hukutav kogu maailmale, teine ainult rahvale endale. Ja kas pole kaunis paradoks, et suurte rahvaste jõhker rahvuspimedus avas tee väikerahvaste omariiklusele.

See verine tee kulges läbi Esimese maailmasõja kaevikute. Ükski sõda senises ajaloos pole paisanud põrmu korraga nii paljusid impeeriume: Venemaa, Austria-Ungari ja Osmani (Türgi) suurriigid lakkasid olemast, Saksamaa kaotas tubli tüki oma territooriumist, Inglise koloniaalsüsteem hakkas mõranema (ehkki lõplikuks lagunemiseks kulus veel paar-kolm aastakümmet).

On riike, mis minevikust õpivad ja edasi lähevad, aga paraku on ka neid, mis minevikku kinni jäävad. Venemaaga on just nii juhtunud. Nõukogude perioodil põlati tsaariaega kogu hingest, praegu vaadatakse mõlemale tagasi tobeuhke nostalgiaga. Kuidas saab fännata korraga Peeter Suurt, Stalinit ja Putinit, on paras müsteerium. Aga vene aju ongi müstiline.

Kui juba arvete õiendamiseks läks, siis tuletame meelde: Tartu rahu järgi kuuluvad Jaanilinn ja Petseri ühes sarvede ja sõrgadega Eestile. Irboska niisamuti. Ligi 5% Eestimaast on endiselt okupeeritud. Narva jõe tagused vallad jäägu pealegi sinna, kus nad on, kuid lõhkirebitud Setumaast on ääretult kahju. Idapoolsel Setumaal kestab vene okupatsioon, see fakt olgu mälus nagu must arm haavatu ihul. Okupatsioonikahjusid ei hüvitata, reeturlikkust ei karistata. Ülekohus seisab endiselt kotis.

Immanuel Kanti arvates on olemas vaid üks tõeline mõistuse meistritöö – rahu. Sõda on hullus, rahu seevastu arukuse triumf. Maailm ei väsi hullusest, ikka leitakse võimalus, kuidas vaenlasi veristada. Lepinguid sõlmitakse ja hüljatakse. Ikka ja jälle tärkab lootus rahule, koosmeelele ja sõbrasuhetele. Nii palju kogemust võiks inimkonnal siiski juba olla, mõistmaks: parem kurja karta kui head loota.

Sõdu võidetakse ja kaotatakse, revolutsioone niisamuti. Ometi ei ole päris õige jagada inimesi või rahvaid suure ajaloo taustal võitjateks ja kaotajateks. Ajalugu pole võistlus, kus antakse kuldseid karikaid ja kulistatakse magusat šampust. Ajaloos on lõputult palju sõjast sõltumatuid võite ja kaotusi, aga neid saab määrata alles tagantjärele.

Oleks ju tore hõisata, et eestlased on kokkuvõttes võitjate poolel, ent ajaratas keerleb edasi. Rahule võib alati järgneda rahutus ja hullus võib taas mõistuse röövida.

Pahupidi maailm on imeline

Huumor peaks kompama piire ja testima norme

Kas ühe abitu naise jõhker peksmine võib olla naljakas? Paneb see kedagi naerma, nii et vats sädemeid lööb? No mis küsimus! Mõne asja üle ei saa nalja heita, pole lihtsalt viisakas. Pole eetiline!

Kuid võtame hetke aega ja mõtleme, mis on üldse viisakus, mis on eetika. Viisakalt käitub see, kes järgib häid tavasid. Eetiline isik lähtub üldisest õiglustundest ja oma südametunnistusest, tehes vahet heal ja halval. Ja olemegi libedal teel.

Eetilised kategooriad kipuvad olema suhtelised ning seostuvad hetkel valitsevate (või lausa: moes olevate) normidega. Loomulikult on olemas ka universaalne moraal ja elementaarne viisakus – oleme lugupidavad, käitume korralikult, ärme tee kellelegi liiga. Aga lubage küsida, kui paljud neid „universaliteete” igapäevaselt järgivad? Viisakus kaob nipsupealt, kui on vaja ideoloogilist vastast kõmmutada. Visake ainult pilk mõnele poliitilisele vaidlusele ja näete – lugupidamisest, heatahtlikkusest ja moraalsest käitumisest pole seal juttugi. Ainult palju kära ja ei mingit villa.

Normid on siiski olemas. Nendega tuleb arvestada, vastasel juhul vajuks ühiskond anarhiasse. Ometi saab vist igaüks aru, et normid on inimese loodud, ka need, mis piibliraamatus, sest isegi piibel – uskuge või mitte – on inimese käega kirja pandud. (Normidega vehkides poevad tõsiusklikud muidugi vanajumala selja taha ja määrivad iseenda jaburused vaese taevataadi kaela.)

Kes normist üle astub, saab karistada. Ent see pole alati nii, sest eks ühele ole lubatud ikka rohkem kui teisele. Keskajal tohtis kojanarr öelda kuningale näkku sulatõtt. Seda siis, kui ta garneeris tõde huumoriga. Kusjuures, naljatades on üsna keeruline valetada. Kõige suuremad valevorstid on need, kel pole suus ühtegi naljahammast. Narr võib norme väänata nagu pesu, sest just temal on see auväärne ülesanne panna proovile normide usaldusväärsus. Ka norme tuleb aeg-ajalt testida ja taadelda, sest need kipuvad ajas roostetama.

Nali tekib üldjuhul sellest, kui miski on nihkes, pisut nagu viltu, pahupidi. Inimene tahab oma argipäevahalluses kogeda midagi teistsugust. Seetõttu on ka fantaasia ja ulme väga populaarsed žanrid. Komöödiad jäävad enamasti reaalsuse piiridesse, tavapärasesse maailma, kuid näitavad seda nihestatuna, äraspidises võtmes. See on koomika paradoks: me ihkame korda ja süsteemi, aga samal ajal ka pahupidisust.

Pixabay

Tordiga näkku on täielik huumori klassika. Miks? Tavaliselt pruugitakse torti söömiseks, mitte näkku loopimiseks. Komejant annab suurepärase võimaluse teha ja näha seda, mis muidu ette ei tule (aga erinevalt fantaasiast-ulmest on siiski mõeldav). Ja see ongi naljakas!

Mees paneb kleidi selga – hahahaa! Chaplin sööb oma saabast – hahahaa! Vihased naised ajavad Benny Hilli taga – hahahaa! Florence Foster Jenkins, kes peab end kohutavalt musikaalseks, laulab nii mööda kui mööda – hihihii! Ja Mister Bean, ebaharilike olukordade meister, paneb oma autole ette tabaluku, vahetab hambaarsti juurde sõites rooli taga pidžaama ülikonna vastu ja lööb hoogsalt kraapsu tehes kuninganna oimetuks – huhuhuhuu!

Lapsepõlves oli üks mu lemmikmultikaid „Valed püksid”. Filmi haripunkt on ületamatult fantastiline: robotpükstes vanamees ja tema nutikas koer ajavad mängurongil taga relvastatud pingviini. Kõlab nagu mingi laksu all nähtud nägemus, või mis? Aga just see tavatus ja mõnus äraspidisus muudavad tolle stseeni nii meeldejäävaks. Loodus- ja inimseadusi ületav fantaasialend teeb ajule hädavajaliku taaskäivituse.

Äraspidisus lõõgastab, sest tavaolukordades oleme normide orjad. Käitume ikka nii, nagu meid on kasvatatud, kõneleme nii, nagu koolitatud, koguni mõtleme nii, nagu ümbritsev mõtte- ja komberuum ette kirjutab. Siis astub aga tuppa narr ja lükkab selle kõik uppi. Me oleme talle tänulikud.

Kuid naljatunnetus, nagu kõik muugi siin hallil planeedil, on pagana suhteline. Igaüks narri ei täna. Võtame näiteks „Tujurikkuja”, mis juhatab vaataja kummalisse maailma, kus tegutseb purjus uppujate selts, noorte superstaaride asemel otsitakse supernatse ja küüditamisest saab ammu oodatud puhkusereis. Kõige pöörasem tujurikkujate sketš oli minu meelest „Ei ole üksi ükski maa” uusversioon, kus Dave Benton laulab, et neegri koht on Aafrikas. Kõik on korraga pahupidi! Ja oh sa poiss, kui paljusid see vihastab! Tujurikkujad päästsid valla segaduse, mis käis paljudele vastukarva. Naljavaene inimene ei oska narride tekitatud segadusega muud teha, kui seda hukka mõista. Aga kes mõistab, see naerab.

Algusesse tagasi. Kas naisepeks on naljakas? Mõistus röögatab: kindlasti mitte! Absurdifilm „Lennuk!” (1980) tõestab aga vastupidist. Ühes stseenis tekib lennukis reisival naisel paanikahoog. Stjuuardess püüab teda tulutult maha rahustada. Äkitselt asub üks ontliku välimusega kaasreisja naist raevukalt raputama. Ei aita seegi. Järgnevad arst ja nunn, kes saputavad naist veel jõhkramalt ning jagavad talle mütsuvaid kõrvakiile. Nende järel on sappa võtnud terve hulk ärritunud reisijaid, ühel on käes revolver, teisel pesapallikurikas...

Milles seisneb selle episoodi nali? Arst ja nunn peaksid inimesi aitama, mitte peksma. Situatsioon oleks traagiline, kui seda ei esitataks üle vindi keeratud võtmes. Kelle üle siin naerdakse? Eks ikka vägivallatsejate ja ahistajate üle. Vindi ülekeeramine on tüüpiline komöödiavõte, mis paljastab elu ja inimeste jaburuse.

Sedasama teeb ka üks ütlemata tore pilaleht Facebookis: Sihtasutus Patriarhaadi ja Keskaja Kaitseks, mis naerab halastamatult rahvusradikaalide ja äärmuskonservatiivide üle. Kes iganes on selle lehe tegijad – nad on tabanud naelapea pihta. Teatud sorti konservatiivid üritavad oma kenasti klatitud meediakanalite kaudu ühiskonda tagurlikule rajale puksida. Aga milleks poolel teel peatuda? Anname gaasi ja põrutame kohe keskaega, mil kogu võim ja õigus kuulus ainult meestele, matsirahvas rassis põllul peente isandate teenistuses, homod püsisid kapis ja neegrid džunglis puu otsas. Küll oli siis ikka hea elu!

Vahel on tarvis meelega liialdada, et selge otsekohesusega näidata, mis on meie sees ja ümber valesti. Üldistades: ükski hea pärast tehtud nali ei ole ebaeetiline. Narr pole üksnes lõbustaja, ta on ka moraalivalvur, kes aitab aeg-ajalt meelde tuletada, mis on õige ja mis vale.

*

Lõpetuseks üks pahupidine meta-anekdoot.

Päkapikk astub kõrtsi. Läheb leti juurde ja tellib kruusi õlut. Vaatab siis ringi ja näeb, et leti taga istuvad kolm pühameest: katoliku preester, õigeusu papp ja juudi rabi. Päkapikk paneb seepeale käed kokku ja ütleb: „Issand halasta! Ma olen valesse anekdooti sattunud!”

Linnutee helendav vaikus

Maa tiirutab ümber päikese, tiirutab nagu pöörane armunu ümber tulise silmarõõmu, aga läheneda ei julge, ei tohigi... Neid tiire on kogunenud juba üle nelja miljardi. Teisiti öeldes: rohkem kui neli miljardit aastat. Peab see ikka armastus olema! Jah, silmarõõm on kättesaamatu, aga tema vallatlev kiirgus valgustab maad, kirglik kuumus hoiab soojas, hoiab hinge sees. Maa armastab päikest ning selle armastuse viljaks on vahused mered, haljendavad metsad, miljonid loomad, linnud, putukad, seened, taimed ja... kogu inimkond.

Ennemuiste arvati, et kaugel kosmoses helendava Linnutee kaudu lendavad sulelised teise ilma talvituma. Sügise saabudes asuvad teele, et kevadel jälle naasta. Usuti, et ka surnute hinged käivad sama rada pidi. Aga kui linnud tulevad pärast talve tagasi, siis peaksid ka hinged tagasi tulema. Natuke parema ja targemana - loodetavasti. Karma ju õpetab.

Linnuteel on miljardeid tähti, inimkeha koosneb miljarditest rakkudest. Iga rakk on täht, tõeline superstaar. Oleme galaktikad lõputus tähetolmus. Meie mõtted, tunded ja unistused moodustavad üha uusi kauneid tähtkujusid. Inimese kodu on taevalaotuses! Ja ometi... nii kuradi sageli näib, et elu kulgeb hoopis mudas ja sõnnikus. Tahaks olla parem, elada paremini, surragi paremini, aga kuidas...?

Inimene on ainus loom maa peal, kes tajub oma surelikkust. Me teame, et saame kord otsa, varem või hiljem, ühel või teisel õnnetul moel. Ka tähed kustuvad, ilmaruumis pole miski igavene. Ent ümberlükkamatu füüsikaseadus ütleb: mateeria ei kao, energia ei hääbu. Nad vaid muutuvad, muutuvad ühest olekust teise. Maailm, loodus, riik, ühiskond, isegi inimene oma patu- ja murekoormaga, ei käi põhjuseta üles ega alla, vaid muutub, teiseneb, areneb, kidub, paraneb, halveneb. Kõik muutub. Ühe maailma - ja ühe inimese - lõpp on teise algus. Uus ei pruugi tulla parem, aga ta on esialgu puhtam. Valge leht. Vaata ise, mida sinna joonistad-kirjutad!

Pixabay

On nii lugematult palju maailmu, mida pilk ei haara ja silm ei näe. Surma taga on elu, kannatuse taga hingerahu ja valu taga jõud. Elu koosneb kogemustest, kogemus elamustest. Ikka leiab mõni väike rõõm koha ilmatu mure kõrval. Rõõm on nagu umbrohi, mille võib murda, maha trampida, juurtega üles kiskuda, kange roundup'iga ära mürgitada, bensiiniga üle valada ja põlema pista, aga seemned jäävad ikka mulda. Rõõmu seemned ei hävine, nad vajavad ainult natuke vihma ja päikest.

Lilled kaunistavad nurmi, peenraid ja aknalaudu, rõõm kaunistab inimest. Siiras rõõmupuhang teeb igaühe ilusaks. Milleks kanda kassikullast ehteid, kui nägu ehivad tõelised briljandid - naerukurrud! Need tekivad ainult heatahtlikust naerust. Siis, kui naerdakse üheskoos. Kes naerab vaid teiste üle, see jääb hinnalistest naerukurdudest ilma.

Mida on inimene aegade jooksul kõige enam tootnud? Sõnu. Selles pole kahtlustki. Sõnu tehakse palju, tonnide viisi, neid on kogu aeg tarvis, eriti mõtete varjamiseks. Oma mõtet ei kõlba igaühele näidata, ehtne ja aus mõte on nagu saladus, mida tuleb kiivalt hoida ja mida saab ainult kõige usaldusväärsematega jagada.

Inimene on ainus loom, kes oskab valetada, ta on tõstnud valetamise täppisteaduse tasemele. Kusjuures, kõige enam valetatakse kõva häälega, lärmates ja räusates. Tõtt kõneldakse sosinal. Mida vaiksemalt, seda suurema tõega. Maapõuest nõriseb välja püha veega allikas, südamest nõriseb tõde. See on seal alati olemas.

Absoluutne tõde peitub vaikuses. Kes oskab seda kuulata - kannatlikult, pühendunult - see saab rikkamaks. Ta teab, kuidas asjad on ja kuidas nad olema peaksid. Õnneks, ja just nimelt õnneks, on tõde tuhandepalgeline. On minu, sinu ja tema tõde. Kui need kõik kokku panna, saame ühe toreda, värviküllase ja meeleoluka mosaiigi inimolemusest.

Tõde, mille nimel tuleb valetada, pole õige tõde. Õigus, mis pannakse maksma vaägivallaga, pole kellegi õigus. Ja elu, mille nimel tuleb tappa, ei ole elamist väärt. Seepärast ongi vahest parem vaikida, jätta oma tõde endale, lasta tal iseendas kasvada ja seemneid küpsetada, enne kui temaga lagedale tulla.

Tänapäeval paistab olevat kõike külluses, lausa ülemäära. Ja ometi on kõike nii vähe. Ei ole piisavalt õnne, tervist ega armastust. Ei ole grammigi rahu. No ei jätku neid igaühele, mis teha. Lootust veel on. Lootus pulbitseb veres, see saab otsa alles siis, kui rinnas kahiseb viimne hingetõmme. On lootust õnnele, tervisele ja armastusele, on lootust rahule.

Aga aega - seda küll ei ole. Aeg voolab pihkude vahelt nagu peen liiv, kaob nagu raha. Vanadel ei ole tulevikku. Nende ainus tee on pikendada olevikku. Noortel puudub aga minevik. Nad peavad seda juurde võitlema oleviku arvelt. Ikka hetk hetke järel. Jätkuks vaid aega! (Sellepärast me soovimegi lahkudes teistele: head aega!)

Veepiisas peegeldub ookean, inimeses kosmos. Pungad puhkevad ja lehed varisevad. Kõlinal langevad mündid - vahel jääb peale kull, vahel kiri. Hing igatseb parimat ja kogeb halvimat. Maa kihutab viivitamata ümber päikese, inimene kukil. Ka inimene on päikesesse armunud, imetleb koidikuid ja loojanguid, õhkab kuude ja tähtede järele. Juur maa küljes kinni, sirutab ta valguse ja soojuse järele, korraga õrnuke ja meeletult visa.

Päikeseseeme südames, astub ta igavikku.

Maailma parim pagulaskeskus

Kuhu peaks inimene pagema, kui ta on läinud oma liigikaaslaste või koguni iseendaga pahuksisse? Ikka loodusesse - mere äärde, sohu ja metsa. Eestlased on loomult kolme jumala teenijad. Meri, soo ja mets on meile sama nagu hindudele Brahma, Višnu ja Šiva. Nendeta ei saa. Nad on pühad, sest me võlgneme neile oma olemasolu. Loodus toidab ja katab meid.

Inimene ei tohi iialgi unustada oma muistset päritolu. Oleme võrsunud samast seemnest, kust männid ja karikakrad, kasvanud samast niidistikust, nagu põdrasamblikud ja kivipuravikud, voolanud välja tollestsamast lättest, kust Pedja ja Emajõgi. Rebased, tihased ja kiilid on meie hõimuvelled. Inimene on samavõrd looduse kroon kui ämblik, päevakoer ja kuklane. Me kuulume loodusega kokku ega saa temata - miks see küll nii sageli meelest läheb?

Inimene, kes on paksu betooni sisse sulgunud, jalgealuse kõva asfaldiga pahteldanud ja end isemõtlevate, kuid hingetute masinatega ümbritsenud, teeb kõike risti-vastupidi loodusele. Ta raiub ja kaevandab, ilma et maale midagi tagasi annaks. Ta kardab põlismetsa nagu vaenlast, suutmata uskuda, et mets on inimkonna suurim sõber. Ta töötab talvel, kui loodus puhkab ja laseb end lõdvaks suvel, kui loodus elust ja energiast pulbitsedes haljendab.

Aastatuhandeid oli inimene kokku laulatatud päikesega, koos tõusti ja koos heideti sängi. Aga kunagi - vist tööstusrevolutsiooni ja massilise linnastumise algusaegadel - andis inimene sisse lahutuse ning jättis päikese maha. Ta ei järgi enam looduse rütmi ega kuule selle meloodiat. Pole siis ime, et nii paljudel on närvid krussis ja juhtmed kärssavad. Metsa hüljanud inimeseloom elab ebaloomulikku elu tehislikus keskkonnas.

Kui inimene on üle mõelnud, üle töötanud ja üle kulutanud, vajab ta ilmtingimata restarti. Tuleb pöörduda tagasi sinna, kust tuldud - sinna, kust rahu ja vaikus pole veel kadunud. Metsas saab inimene olla see, kes ta on. Rõõmsalt kõlisevate käbide all ei kehti ühiskonna kammitsad. Sametise samblavaiba ja siidise sinitaeva vahel on puhvertsoon, kus inimseadusel pole võimu. Mets võib küll hirmutada, kuid ta ei peta kedagi. Mets ei tunne häbi, kõik inimlik on seal loomulik. Kes on rikas, kes vaene - see ei tähenda vähimatki. Metsa silmis on kõik võrdsed. Kirikust aetakse patused välja, kuid laiad laaned võtavad ka patused vastu. Mets on maailma parim pagulaskeskus.

Looduslik ajaarvestus ei ole lineaarne, vaid tsükliline. Pole stardi- ega finišijoont, on vaid katkematu sõõr, mida mööda kulgeda. Paistab, et järjest vähemaks jääb seieritega kelli. Kõikjal - ka bussides, rongijaamades ja ametiasutustes - helendavad elektroonilised ajanäitajad, kellast on alles vaid numbrid ekraaninurgas. Mõnel randmel tiksub veel sihverplaadiga kell - sedagi ilu pärast. On veel raekodasid ja kirikuid, mis vana usu järgi keerutavad seiereid, kuid kauaks neidki? Ometi tuletab seieritega kell, päikesekella noorem veli, meile pidevalt meelde, et kosmoses käib kõik ringiratast.

Algus ja lõpp on inimese leiutatud mõisted. Ilmaruumis pole servi ega nurki, aeg ei lõpe kunagi, universum ei saa iial otsa (füüsikud võivad siinkohal muidugi vastu vaielda). Meie kolmeteistkümne miljardi aasta vanuse universumi taga on kindlasti teine ja kolmaski. Aga selliseid planeete nagu Maa on vähemalt selles universumi nurgas ainult üks.

Piibel kõneleb loo rikkast mehest, kel oli tuhat lammast. Kui üks neist ära kadus, ei pannud ta seda tähelegi. Ta võis endale lubada pillamist ja laristamist. Aga vaesel mehel oli üksainus utetall. Ta hoidis utekest nagu oma silmatera. Kui tall oleks kaduma läinud, oleks ta kaotanud kogu varanduse. Paljud käituvad Maaga rikka mehe kombel, arvates et neil on tuhat planeeti, mida oma lõputute vajaduste tarbeks pügada. Tegelikult oleme kui vaene mees oma üheainsa tallega.

Kui kogu kuld, süsi, põlevkivi, turvas ja fosforiit on maapõuest välja kaevatud, põllud kõrbeks kurnatud, kivid tolmuks tahutud ja metsloomad maha lastud, kes meid siis enam toidab, katab ja soojendab? Kui metsad on lagedaks raiutud, kuhu siis iseenda eest põgeneda?

Viiskümmend Piiskoppi, aga mitte ühtegi Hobust

Nagu teada, kadus pärisorjus Balti kubermangudest hää tsaari Aleksander I käsul. Eestimaa kubermangus juhtus see 1816. ja Liivimaal 1819. aastal. Vaba talupoeg pidi endale seejärel saama ka seisusekohase priinime ehk perekonnanime.

Kõik talupojad ei mõistnud sellise asja mõtet. Ammusest ajast käis ju eesnimega kaasas talu- või külanimi, vahel ka inimese silmatorkavale omadusele viitav hüüdnimi. Seetõttu kutsuti pealesunnitud perekonnanimesid ka väärnimedeks.

Pexels

Talurahva ristiisadeks said mõisnikud. See, milliste fantastiliste vaimusünnitistega nad oma alamaid õnnistasid, on pakkunud ainet paljudeks anekdootlikeks lugudeks. ("Mida sa nimeks tahad?" küsinud mõisnik. "Ei tea," vastanud talumees. Ja nõnda saigi ta nimeks Jüri Eitea.)

Nii ehk teisiti on eestlased perekonnanimesid kandnud pelgalt paarsada aastat. Oluline muutus toimus 1930. aastatel, kui kampaania korras eestistati hulk peamiselt saksapäraseid perekonnanimesid. Võiks arvata, et see, millised perekonnanimed on kõige enam levinud, ütleb mõndagi ka ühe või teise rahva iseloomu kohta. Vaatame.

Tuhanded Tammed ja kesine Kiluparv

Eesti kõige levinumad perekonnanimed on Tamm, Saar, Mägi, Kask, Kukk, Ilves, Rebane, Pärn, Oja, Kuusk, Lepp, Kaasik, Karu, Põder, Kallas, Kivi ja Mets. Asi selge - eestlased on tõepoolest loodusrahvas!

Statistikaameti andmetel elab Eestis 5191 Tamme, 4476 Saart ja 3679 Mäge. Lisaks veel üle 800 inimese, kel nimeks Tamme (omastavas käändes). Saare (üle 500) ja Mäe (üle 600) on samuti populaarsed nimed. Saaremägesid on ligi 80, Tammikuid aga üle poole tuhande. Metsatüüpidest on Laasi rohkem kui Salusid, vastavalt 964 ja 373. Eestimaal laiub 961 Põldu, 321 Nurme ja 476 Sood. Rabasid on meil 221 ja Lahtesid 362. Randasid leidub üle tuhande, Laidusid kahesaja ringis. Peale presidendi kannab Kaljulaiu nime veel 68 naist.

Eesti veed pole ülemäära kalarikkad: Lutsu leidub üle 600 isendi, Kiiska üle 300, Räime 150, Angerjat 50 ringis, Kilusid vaid 29. Säh sulle rahvuskilu... Keda on Eestis aga rohkem - Ilvest või Rebast? Tuleb välja, et neid on päris võrdsel hulgal. Ilveseid liigub ringi 2248, Rebaseid 2205. Metslindudest on kõige levinumad Luik, Teder ja Kull, kodulindudest loomulikult Kukk/Kikas.

Üllatav, et koduloomade nimesid on eestlastel perekonnanimedeks väga vähesel määral pandud. Eestis ei ela mitte kedagi, kel oleks nimeks Koer, Siga, Lehm või Lammas. Isegi selline väärikas, väärtuslik ja omal ajal asendamatu loom nagu hobune pole talurahvale priinimeks kõlvanud. Ei teagi, mispärast.

Kõige soliidsemateks ehk nimekõlbulikemaks koduloomadeks paistavad olevat Kass (319) ja Kits (257), ehkki viimane võib viidata ka metskitsele. Siiski tuleb märkida, et üks karjaloomi ühendav nimi on Eestis, eriti Läänemaal ja saartel väga levinud - Koppel. Sellenimelisi inimesi elab meil üle 1800. Muide, laial Eestimaal leidub suisa kaksteist meest ja üheksa naist, kellel on väga pull nimi - Pull!

Kui nüüd lõunakaarde vaadata, siis on ka lätlased looduseusku. Läti kõige levinumad perekonnanimed on Bērziņš (Kask), Kalniņš (Mägi), Ozoliņš (Tamm), Liepiņš (Pärn), Krūmiņš (sõnast "krūms" - Põõsas), Balodis (Tuvi), Eglītis (Kuusk) ja Zariņš (Oks). Ka soomlased on meiega samas paadis. Virtanen, Mäkinen, Mäkelä, Nieminen, Koskinen, Järvinen, Jokinen, Lehtinen, Saarinen, Salo, Salonen, Tuominen, Ahonen jne on kõik mingil viisil loodusega seotud.

Loodusobjektidest tuletatud perekonnanimede rohkus ongi Eesti, Läti ja Soome eripäraks, mujal Euroopas niisugust looduslembust ei kohta. Kui veel väikese mööndusega üks riik sellesse nimekirja pigistada, siis Türgi. Aga türklaste populaarseimad perekonnanimed kõlavad oma ürgses maskuliinsuses peaaegu kurjakuulutavalt: Kaya (Kalju), Demir (Raud), Şahin (Pistrik), Yıldız (Täht), Yıldırım (Piksenool), Şimşek (Välk), Arslan (Lõvi) ja Kurt (Hunt)...

Sepad, papid, lõbulinnud - ei nendeta saa!

Küllap läks nii mõnigi ristiisaks sattunud mõisnik kergema vastupanu teed ja pani talupojale priinime tema ameti või oskuse järgi. Statistika põhjal on kõige nõutumad ametimehed olnud Sepp, Raudsepp, Kangur ja Kütt. Sepa nime kannab üle 3600 inimese.

Tegemist on üldse kõige universaalsema perekonnanimega, mida võib leida mitmelt poolt maailmast, kus vaid tuld ja rauda tuntakse: Smith, Schmidt, Lefebre, Ferrari, Ferreira, Kowalski, Kovalenko, Kovacs, Kovač. Ka möldreid, pagareid ja rätseppasid on oluliseks peetud: Müller, Schneider, Baker, Melnic, Molnar, Szabo. Kõik levinuimad nimed Saksamaal viitavad ametitele, millest võiks järeldada, et sakslased on ajast aega olnud parandamatud töönarkomaanid. Palun väga: Müller, Schmidt, Schneider, Fischer, Meyer, Weber, Wagner, Becker, Hoffmann.

Austerlaste jaoks on tähtsaimad ametimehed ilmsesti kaevurid ja igat sorti talupidajad - Gruber, Huber, Bauer, Mayer. Itaallastel on rohkelt meremehi (Marino) ja habemeajajaid (Barbieri), ungarlastel nahaparkaleid (Varga), ukrainlastel kingseppi (Shevchuk) ja kardseppi (Bondar).

Rumeenia ja Moldova populaarsemaid nimesid silmitsedes näeme, et tegemist on põlise talupojaühiskonnaga, kus karjakamandajad on olnud pikalt au sees. Moldova levinuimad nimed on Ceban, Ciobanu (mõlemad tähendavad karjust) ja Turcan (talunik). Ka Rumeenias on Ciobanu üks peamisi perekonnanimesid. Meil on Karjus nimede levikult alles kusagil 700. kohal.

Eesti on kirikukauge maa, kust paganausku pole ühegi risti ega mõõgaga suudetud välja juurida, mistõttu ei maksa imestada, et siin ei ela mitte ühtegi Preestrit ega Pastorit. Uhket nime Piiskop kannab 48 inimest. Enam kui sajal inimesel on nimeks Papp, kuid mõistagi ei tähenda "papp" ainult vaimulikku.

Mujal Euroopas on "preester" väga levinud nimi, eriti Balkanil ja Rumeenias. Albaania levinuimad nimed Hoxha ja Prifti tähendavad mõlemad preestrit või pühameest. Rumeenlastel on Pop, Popa ja Popescu (preestri poeg), serblastel ja horvaatidel Popovic (veel üks preestri poeg). Ka vene nimede seas on Popov üks levinumaid. Teiste slaavi rahvaste seast nii palju pappe ei leia.

Tuleb sedagi märkida, et maailma kõige vanema ameti pidajaid perekonnanimede statistika ei tunne. Lits, Libu, Hatt ja Hoor on meil täiesti esindamata, kuid inglastel on Hooker päris tavaline nimi. Tõsi, "hooker" võib tähendada ka heegeldajat või kalameest.

Issi on armsam kui emme

Islandlastel - nagu teada - pole üldse perekonnanimesid. Islandi traditsiooni järgi on iga ilmakodaniku "priinimeks" isa nimi. Kui isa pole juhtumisi teada, kõlbab hädapärast ema oma. Osaliselt järgivad seda kommet ka venelased. Eks meiegi - Kalevipojast kõneldes. Aja jooksul on isanime ehk patronüümi kasutamise tava ununenud, kuid mõnijagu patronüüme on otsekui vanade kivististena alles jäänud.

Eesti kõige levinumad patronüümid on Laur ja Peterson. Hispaanlastel on Fernàndez (Fernando poeg), Gonzàlez (Gonzalo poeg), Rodrigez (Rodrigo poeg), Pèrez (Pedro poeg), Martinez (Martini poeg) jne. Ka prantsuse kõige tavapärasemad nimed on patronüümid, nagu Martin, Bernard, Thomas, Robert, Richard, Simon, Laurent jt.

Rootsis on kõikidest kõige rohkem Anderssone, Johanssone ja Karlssone (kõiki üle 200 000), neile järgnevad Nilsson, Eriksson ja Larsson. Kõige populaarsem nimi, mille lõpus pole -son, on Lindberg (Pärnamägi). Ka taanlastel ja norralastel on konkurentsitult kõige enam just isanimede kandjaid: Nielsen, Jensen, Hansen, Pedersen/Pettersen, Andersen, Christensen/Kristiansen, Olsen, Larsen jne.

Patronüümid on kõige levinumateks nimedeks ka Iirimaal (Murphy, Kelly, Sullivan, O'Brien), Armeenias (Hovhannisyan - Hovanni poeg, Sargsyan - Sargise poeg jne), Azerbaidžaanis (Mammadov - Mammadi poeg, Aliyev - Ali poeg jne), Venemaal (Smirnov, Ivanov, Pavlov, Vassiljev), Leedus (Jankauskas, Petrauskas, Vasiliauskas), Bulgaarias (Ivanov, Georgiev, Dimitrov) ja Belgias (Peeters, Janssens, Maes, Jacobs).

Lumivalgekesed, Punamütsikesed...

Eestis ei ela mitte ühtegi Kollast, Rohelist ega Sinist. Aga nii Musti kui ka Valgeid on üle 600. (Huvitav lugu - riigikogus on praegu kaks ajaloolast: üks Must ja teine Valge!)

Puna ja Verev/Verrev on rahvastikus tagasihoidlikumalt esindatud, neid kõiki on alla saja. Ruugeid leidub 25, Halle 52. Pruune elab Eestis kõigest 14. Seevastu Suurbritannias on Brown üks levinumaid perekonnanimesid üldse, populaarsemad on vaid Smith, Jones ja Taylor. Ka White ja Green mahuvad Briti enamlevinud nimede esikahekümnesse.

Itaalias armastatakse värve rohkem kui kusagil mujal. Rossi ja Russo (mõlemad tähendavad "punast") on konkurentsitult kõige menukamad Itaalia perekonnanimed. Väga levinud on ka Bianchi ("valge", ühtlasi number üks Šveitsi itaaliakeelsetes kantonites) ja Bruno ("pruun"). Hispaanias leidub üsna palju Valgeid (Blanko) ja Türgis Musti (Kara).

*

Lõpetuseks särav statistika. Päikese-nimelisi inimesi elab Eestis 39, Kuusid vaid 10. Aga Tähti vilgub Eesti priinimede taevas lausa 432!

Mul on au, sul on häbi

Kirjandusõpikud teatavad, et vene kirjanduse suurkuju Puškin lahkus siitilmast duellil saadud kuulist. Puškini surmajat teatakse aga hoopis vähem: tegemist oli prantsuse sõjaväelasega, kel nimeks Georges-Charles de Heeckeren d'Anthès. Prantslane istus lühikest aega vangis, kuid mitte poeedi tapmise tõttu, vaid hoopis seepärast, et duellide pidamine oli Venemaal keelatud. Tsaar Nikolai I andis d'Anthès'ile siiski armu ning hiljem tegi võidukas duellist juba kenakest karjääri Prantsusmaal, tõustes muuhulgas senaatoriks.

Puškin võttis veel surivoodilgi vaevaks saata d'Anthès'ile sõnum: ta palus vabandust. Väljakutsujaks oli ju tema. Kogu traagiline lugu olevat alguse saanud ikka naistest. Nimelt levis kumu, et kõrvuni võlgades Puškini naine tõmbavat teiste meestega ringi ja seda jutuveskit keerutanud omalt poolt ka d'Anthès. Oli, kuidas oli, kuid taolised duellid, mis said tihtipeale alguse veelgi tühisemast sädemest, polnud toonastes oludes midagi harukordset. Palju noori mehi sai hukka nondes kahevõitlustes, kus mängus oli ei midagi vähemat kui au.

Pixabay

Au oli omal ajal tähtsam kui elu. Häbi oli hullem kui surm. Mõnel pool maailmas leidub endiselt kultuure, kus häbi saab maha pesta vaid häbistaja verega. Auväärne käitumine tähendab teatavate kommete ja tavade järgimist, nende vastu eksida ei tohi. Fakt, et Puškini mahalaskja ei saanud sisuliselt mingit karistust, räägib enda eest - riiklike seaduste raudne rusikas ei sekkunud, kui mängiti au peale. Muidugi tuli ette küllaga duelle, mis ei lõppenud surmaga. Duell olid ka julguseproov ning alati oli võimalik leida veretu kokkulepe. Peaasi, et au alles jäi.

Kui tulla tänapäeva ja küsida, kas au kuulub endiselt meie paljuräägitud läänelike väärtuste komplekti, on vastus kahtlemata "ei". Aastatuhandeid inimese südametunnistuse külge kuulunud mõiste on põhimõtteliselt käibelt kadunud, täielikult unustusse vajunud. Kui pole au, pole ka häbi. Me elame häbitus maailmas.

Mida see au üldse tähendab? Seletav sõnaraamat annab lausa kolm vastet: 1) eetika kategooria, milles väljendub ühiskonna või sotsiaalse rühmituse positiivne hinnang inimese, kollektiivi vms kohta; hea nimi; arusaamine enda väärtusest, subjektiivne autunne; 2) austus, lugupidamine; 3) lugupidamist, austust äratav isik, tegevus, nähtus vms. "Au" on alles jäänud vaid üksikutesse sõnadesse, nagu aula, auväärne, auaste ja auhind. Keel ei taha kuidagi A-d ja U-d kõrvuti sättida.

Au on olnud ikka aristokraatide asi. Matsidel pole ju häbiraasugi. Au ülendab, teeb õilsamaks ja kõrgemaks. Seetõttu öeldaksegi, et keegi eriti silmapaistev isik on auväärne, teenete ja saavutuste eest autasustatakse, see koht, kus toimuvad pidulikud ja peened üritused, on aula. Kes väärib austust, on millegi poolest hallist massist parem.

See ununenud au, vaprate rüütlite ja üllaste poeetide tunnus, tuleks jälle kolikambrist üles otsida ning tolmust puhtaks kloppida. Vajaksime rohkem au. Rohkem austust üksteise vastu... Milline lihtsameelne mõte! Lugu pidada ja austada - see on neetult raske.

Paljud meie seast ei austa teisi arvamusi, reaktsioone, muljeid, maitseid ja veendumusi iseenda omade kõrval. Meid pole õpetatud rüütlite kombel vastasest lugu pidama. Keegi pole õpetanud meile, pärisorjade järeltulijaile, kes iial ühtki aadlitiitlit pole kandnud, milline vägi on aul. Me ei usugi, et au on midagi sellist, mis jagades üha kasvab. Tunneme küll valehäbi kõiksuguste tühiste asjade pärast, kuid ei tunne tõelist häbi - seda, mis jääb järele siis, kui au on kadunud.

Lapik maa ja ümärik tõtõ

Mõnõl soomõ-ugri rahval, ka eestläisil, om sääne müüt, et maa sai algusõ üte ilmadu suurõ kotka, kulli vai mõtussõ munast. Säält kuurdu kõik luudus, tsirgu ja eläjä, inemiselatsõ kah naidõ seen. Nall’aga poolõs või üteldä, et joba muistidsõ eestläse tiidse, et mi elämi ümärigu maamuna pääl. A nüüd omma jummal tiid kost vällä karanu tegeläse, kiä raguva nigu rauda: maa ei olõ määnegi muna, hoobis pannkuuk!

Tiidläse kaibasõ, et suur jagu inemiisi ei usu tuud, midä tiidüs om selges tennü. Sa võit uma doktorikraadiga mitu tähtsät tüüd paprõ pääle viruta, a iks om koskil kõrtsilavva takan kiäki, kiä tiid hindä arust parõmbalõ, kuis as’a tegeligult omma. Ku maa om mõnõ meelest lapik ja kõik senimaani tettü tiidüstüü om puha võlss, ei saa esiki malgaga näile mutsu pähä pessä.

Egäütel uma tõtõ. Uma silm näge iks kõgõ parõmbalõ ja hindä mudsu om pääle ligembäl ku mõnõ opnu mehe uma. Populistligu poliitigu omma tuu mõttõviie üle võtnu: nuu as’atundja, kiä näütäse, et mõni "kuldnõ" säädüs vai plaan tuu riigile õnnõ kahh’u, kuulutõdas ullis ja tougatas kõrvalõ. Nii sünnüse egäsugudsõ Brexiti ja pensionireformi.

Pixabay

Tõtõ om laian lastun kattõ sorti: tõtõasi ja uskminõ. Tõtõas’a saa tiidüsligult selges tetä, mõõta ja egä kandi päält uuri. Uskminõ om tuu, midä egäüts esi õigõs pidä. Sääne tõtõ sünnüs süämen, a mitte pään. Ku imä arvas, et tohtri taht timä last vaktsiinõga är mürgütä, sis om sääl takan hirm ja murõ uma lillikese peräst. Esiki tuhat tiidüslikku uurmistüüd ei panõ timmä miilt muutma. Õnnõtusõs ei olõ pall’as tunnõ hää nõvvuandja.

Egäüts taht olla tark. Tahetas ilmaasju hindä jaos lihtsämbäs tetä, a suur tõtõ ei mahu ahtakõistõ pähä. Tuuperäst tsagatas tõtõas’a jupõs, võetas umas tuu, mis õigõ tunnus, ja jäetäs kõrvalõ tuu, mis mudsulõ rassõ kanda. Ku inemine usk, et kõik tohtri, tiidläse, poliitigu ja ärimehe omma üts sulikamp, sünnüse kergele ka mitmõsugudsõ salanõvvu-teooria. Sis naatas tõõmeeli uskma, et tohtri omma rohufirmadõ palga pääl, juudisugu George Sorosõga iinotsan taht kõik maailma inemise hindä tallaalutsõs tetä, Estonialõ panti pomm ja Inglüse kuninganna om kavvõst ilmaruumist sisse tulnu kuri sisalik (jah, esiki sääne populaarnõ teooria om olõman!).

Hädä ei olõ õnnõ mudsu seen. Õkvalt sai Nobeli kiränduspreemiä Austria kirämiis Peter Handke ja kõrraga pässi jant valla: vahtsõnõ avvuhinna saaja salgas perätüt veretüüd Balkanil, ku serbläse tapi 1995. aastal tuhandit bosnialaisi. Kõgõlõ lisas hoit Heidke avalikult sõakur’ategijä Miloševici poolõ.

Säändsit hää pää ja sulõga haritlaisi, kiä salgasõ marudalõ holokausti ja kiudutamist vai kaitsva muud viisi hirmuvalitsõjit, om aoluu joosul olnu uskmalda pall’u. Nä ei olõ ulli. Säändse anniga inemise tiidvä ju tõtõasju, a mille nä iks umast imeligust uskmisõst kinni hoitva?

Tapatalgidõ ja ümärigu maa salgaja omma nigu ütest eräkunnast. Nä ei taha usku, midä tiidjä ütlese. Mõni inemine om sääne, et tä sääd hinnäst nimme vasta "päävoolulõ". Tä taht olla kõigildõ esimuudu, vastanrind hariligulõ mõttõviiele. Ütle säändsele, et mi planeedi ilm om väega lämmäs lännü, ja timä aja nigu pull sõra vasta: seo om õnnõ üts latsi larmaminõ, ilmal ei olõ hätä midägi!

Piäs sündümä ime ja vällä tulõma, et ilm inämb lämmämbäs ei lää, lüü tuusama tüüp kimmäle jõrrama: ilm ei olõ sukugi kõrran, lätt õnnõ kehvembäs! Mis tetä, ku mõnõlõ miildüs hirmsalõ krassi.

Seo kirätükk tull kõgõpäält vällä rehekuu 24. pääväl Uman Lehen

Tuuleluule varjude huulil

Kallis laupäeva hilisõhtu. Luuletan. Kes ütles, et värsis peatub aeg ja salmis peegeldub igavik? Ei. Seal, kus luuletatakse, hakkab kell nagu nõiaväel kiiremini tiksuma. Juba kipub peale südaöö. Öö süda lööb kiirelt nagu armunul. Seepärast ongi öö armunuid täis.

Ajurakud on tühjaks lüpstud, ei tule sealt enam ridagi. Teen akna lahti. Tavaliselt kumab edelakaares kauge linn, aga seekord on sünged sametised pilved taeva kinni katnud ja valguse eemale tõrjunud. Siin-seal helendavad siiski üksikud valged viirud otsekui vahused lained otsatul ookeanil.

Kesköise tuule müha. Imelik, ma polegi varem tähele pannud, kui kaunilt tuul ööpimeduses kõlab. Ja kui ilus ta välja näeb! Päeval on ta alati nähtamatu, kuid sügavate sügisvarjude vahel muutub ta silmaga haaratavaks.

Korraga on ta kõikjal. Vuhinal lendab ta üle nurmede, soode ja kinkude. Tilistab igat latva, mis talle ette jääb, mängib laiades poolpaljastes võrades nagu harfil. Piisab ühest puudutusest - ja laaned laulavad. Ta on kõikjal. Kogu maa kuulub talle. Tuule maa.

Pixabay

Tuul on kõikidest muusadest üllaim ja heldeim. Ta paneb varjud luuletama. Ka poeedid saavad pärast surma varjudeks. Enamik inimesi muutuvad tuhaks, tolmuks ja kõduks, aga luuletajad - nende saatuseks on elada edasi varjudena kuuskede, konnade ja inimeste keskel.

Kas keegi mäletab veel Betti Alverit? Tema luuletas tuulelastest, kes lendavad üle aegade Assamalla. Debora Vaarandi käis tuulevalgel. Gustav Suits reisis risti ja põiki läbi Tuulemaa. Juhan Liiv aga kõneles tuulega:

Tule, ma arstin su valu! Nii kõneles suine tuul pehmelt,
tasa ta meelitas, silitas, sõgedad sõlmed kõik avas,
hellalt ta musutas juukseid ja huuli ja silmi,
siidise käega ta sõlmis mu südame uuesti kokku.
Meelitas, silitas, otsis ja paitas ja palus,
kuni kõik kibeda meelest ja südamest viis.

Ernst Enno kuulis tuult nutmas:

Tuul käib tühjal rannal ringi,
Nutab tasa, otsib kingi,
Tahab laane taha minna –
Suvi maeti eile sinna...

Ja ometi teadis Anna Haava, et

Luule, see ei tule tuulest
ega kuku käisest ka...
Ära sunni, ära keela -
kõik see oleks asjata.

Luule, see on leekiv tõde,
veri sinu südamest,
seda pead sa ilmutama,
hoolimata enesest.

Aga kui see pole tuul, kes sunnib luuletama ja tõde ilmutama, siis kes...?

Ilma tuuleta ei oleks häält ega laulu. Laulupidu on maru, metsik taifuun, mis ei purusta, vaid ehitab. Ehitab usku oma rahvasse ja keelde. Selle maa keel võiks laulutuules taevani tõustes üles igavikku omale otsida. Eks ju?! Või on juba liiga hilja?

Tuul käib ikka läbi kopsude, hällist hauani. Viimane hingetõmme on viimane tuuleiil. Pole elu ilma tuuleta.

Külad surevad välja. Väga hea!

Septembri lõpul toimusid mitmel pool Eestis üritused, millega kutsuti linnainimesi maale elama. Paar nädalat hiljem ilmus tontlik uudis: perioodika kojukanne võib juba lähitulevikus maalt ära kaduda. Asi selge - tulge maale, seal on hea rahulik, isegi ajalehed ei käi!

Sellest, et Eestis puudub tõsiseltvõetav regionaalpoliitika, räägitakse juba aastaid. Ka malga ja kirvega läbi viidud haldusreform pole positiivseid tulemusi kaasa toonud. Vähemalt mitte selliseid, mida palja silmaga näeks. (Excelis on muidugi kõik kenasti joone peal!) Imerohtu ei suuda keegi keeta, eriti veel säherdust, mis maale eluvaimu sisse puhuks. Jah, rahvamajade, koolide, lasteaedade ja raamatukogude akendes kumab endiselt tuli, ent nii mõneski paigas hakkavad viimased mohikaanlased pille kotti pakkima. Kaua sa tuuleveskitega võitled?

Kui isegi riigifirma nimega Omniva ei taha hõredaks jäänud maapiirkondi teenindada, ei ole ääremaastumise ehk sotsiaalse kõrbestumise süvenemist võimalik peatada. Eesti riik on igatipidi kallis. Väike riik on alati kallis. Kui soovime, et maapiirkonnad päris verest tühjaks ei jookseks, tuleb maaelanikele rängalt peale maksta. See raha võetaks muidugi suuremalt jaolt linlaste taskust, sest üle 70% inimestest elab linnas. Aga nii kibedaks ohverduseks pole linlased iial valmis. Vist...?

Pixabay

Maainimene on linlasega võrreldes pidevalt raskes seisus. Vähem teenuseid, vähem valikuid, vähem vabadust. Kõhedust tekitab, kui mõni riigiäss või pankur poetab jutu sees lauale idee kinnisvara- või automaksust. Tihtipeale on kinnisvara vaese maainimese ainus vara, ainus pidepunkt, mis aitab tal tunda end vähegi väärtuslikuna. Ilma autota ei tule maal kohe kuidagi toime. Paneme sõiduriistale maksud peale - karistame jälle maainimest, kes peab niigi päevas kümneid kilomeetreid läbima ja meeletult kütust (ehk raha) põletama.

Mõnel põlisel linnaasukal on ehk maaelust romantiline arusaam: puhas õhk, rohelus ja linnulaul. Või lilled, päike ja heinamaa, nagu Arno Tali ütleks. Aga õrna südamega romantikud maal ellu ei jää. Maal elamine on nagu pidev kümnevõistlus. Kõigi aladega tuleb hästi hakkama saada, ikka läbi valu ja vaeva, ja medalid jäävad ometigi saamata.

Aga vahel need medalid siiski tulevad... Raskused karastavad ja küllap on see ka põhjus, miks paljud meie spordisangarid on just maakad. Värsked hõbedamehed Maicel Uibo ja Magnus Kirt on pärit väikelinnast - esimene Põlvast ja teine Tõrvast. Ott Tänak tuleb Saaremaalt, Kärla külast. Ka paljude varasemate sporditähtede juured on maal: Georg Lurich ja Baruto kasvasid Väike-Maarja kandis, Gerd Kanter Vana-Vigalas, Erki Nool Võrus, Andrus Värnik Antslas, Heiki Nabi Hiiumaal, Aavo Pikkuus Meremäel, Heino Puuste Lagedil, Kristjan Palusalu Varemurru külas Läänemaal, Jaan Talts Tauste külas Pärnumaal... See nimekiri pole loomulikult ammendav. Ja et vehklejatele mitte liiga teha - ka Haapsalu, mis on juba üle kuuekümne aasta olnud Eesti vehklemise Meka, pole suure maailma mõõtkavas enamat kui külake. Kui maaelu täielikult kokku kuivab, võivad ka Eesti sportlaste saavutused olümpiaareenidel kokku kuivada.

Hääbumine on kurb, aga ka omamoodi ilus. Kuidas vaadata. Tegelikult on see isegi hea, kui paljud külad lõplikult välja surevad. Siis on ju arvukal linnu- ja loomariigil rohkem eluruumi. Oh seda rõõmu, kui Reinuvader Rebasest saab rahvamaja juhataja, Karu-Ott hakkab koolipapaks, Haavikuemand lasteaednikuks ja Rongaemand asub raamatukogu pidama!

Maaemal on kopsupõletik

Üleöö on moodi tulnud uus ja ootamatu sõna: "kliimaneutraalsus". Tähenärija küsib selle peale, missugune see neutraalne kliima olema peaks. Keemiline lahus on neutraalne, kui ta pole ei happeline ega leeliseline. Šveits on neutraalne riik, ei sõdi ega topi oma diplomaate teiste asjadesse. Neutron on neutraalne elementaarosake, ilma elektrilaenguta. Aga kliima?

Pole kahtlustki, et ilm on hukas ja noored niisamuti. Küllap läksid nad üheskoos hukka, orkaanid ja teismelised mässavad külg-külje kõrval, nii et pilpad taga. Kas pole huvitav, et noodsamad lumehelbekesteks tembeldatud noored protestivad vanade raudpoltide lodevuse ja lühinägelikkuse vastu? Vanemate (kliima)patud nuheldakse laste kaela, aga lapsed ei kavatse seda nuhtlust taluda. Miks peakski? Antarktika jääkilbi alt pole välja sulanud mitte ainult paljas maapind, vaid ka kurb tõde: eelnevate põlvkondade heaolu on laenatud - suisa näpatud - tulevatelt põlvedelt. (Ääremärkus: Eestis pole ühelgi põlvkonnal kunagi hea olnud. Ikka on tulnud mõisale, Moskvale või Brüsselile koormisi tasuda.)

Suvel möllasid tõsised metsatulekahjud Siberis ja Amasoonias. Mõlemat piirkonda on nimetatud maakera kopsudeks. Tähendab - Maaema kopsud on põletikus. Käesoleva septembri jooksul on kogu maailmas registreeritud üle kahe miljoni metsapõlengu (Global Forest Watch andmetel). Kõige punasem ala tulekaardil on Brasiilia, kus esimesel kevadkuul (lõunapoolkeral on teadupärast alanud kevad) registreeriti ligi pool miljonit metsapõlengut. Väga suure metsapõlengute hulgaga paistavad silma ka Angola, Mosambiik, Zambia, Indoneesia, Kongo DV ja Boliivia.

Viirus, mis Maaemale raske tõve põhjustas, on inimese ahnus. Need, kes maad metsast puhastavad, raiuvad puud maha ja jätavad need nädalateks kuivama. Kuivale materjalile pannakse tuli otsa, eesmärgiga hankida põllumaad. Tuld taltsutada pole aga lihtne. Kahjuks on suur osa Brasiilia metsaraiest ebaseaduslik ja seotud kuritegelike organisatsioonidega (otse öeldes: maffiajõukudega), mis tegelevadki maahõivamise ja metsaraiumisega. Koit Pikaro võttis Eesti maffial munad maha. Kus on see Brasiilia Pikaro, kes metsaröövlid peataks?

Paljude riikide keskkonnapoliitika, kui seda juhtub üldse olema, juhindub sovetiaegsest lendlausest "Me ei oota looduselt armuande, me võtame need ise!". Ei kommunistid ega kapitalistid ole maausku. Mõlemad rüüstavad taimeriiki, vägivallatsevad loomade kallal, reostavad vetevana valdusi ja röövivad maavarasid, unustades, et need pole ammendamatud. Vastutustundlik maausuline kapitalism võiks olla sama mõjuvõimas ja helge tulevikuga nagu hiinapärane kommunistlik kapitalism.

Pixabay/Giphy

Metsapõletajaid ei saa ka täie rauaga hukka mõista. Isegi brasiillased, aafriklased ja indoneeslased tahavad kuidagi ära elada, ükski suu pole seinapragu. Ja neid näljaseid suid tekib üha juurde. Juba muistsest ajast tuntud alepõletamine ehk sõõru tegemine on üks viis, kuidas põllu- ja karjamaad juurde hankida.

Tuhandeid aastaid tagasi asendus küttide ja korilaste ühiskond karjakasvatajate-põlluharijate omaga. Korilased pidid tahes-tahtmata elama kooskõlas loodusega. Mets toitis inimest, mistõttu tuli temasse lugupidavalt suhtuda. Korilane püüab elada metsaga kõrvuti, olla metsa liitlane. Karjuse ja kündja jaoks on mets vaenlane. Pimedast laanest tulevad kiskjad kariloomi murdma. Puude varjus ei kasva nisu ega hernes. Karjakasvataja-põlluharija mõtteviisi kohaselt tuleb metsaga võidelda ja temalt maad vallutada. See mõtteviis on saanud kogu maailmale hukatuslikuks.

Inimsugu vohab nagu takjaväli. Inimkonnast on saanud parasiitide koloonia, keda Maaema enam ära toita ei jaksa. Mesilasi, sipelgaid ja kõiksugu mardikaid jääb seevastu aina vähemaks. Vähemaks jääb ka linde, kelle peamise toidulaua moodustavad just putukad. Röövlinnud nälgivad, sest pole väiksemaid sulelisi. Paljud õrnad taimed kiduvad ja kaovad, sest pole kedagi, kes neid tolmeldaks. Looduse tasakaal nihkub paigast. Looma- ja taimeriiki ähvardab üleüldine nälg. Ka inimesi.

Euroopa Liit on võtnud suureks sihiks rohemajanduse. Olgem skeptilised - kas tavalised inimesed, kes elavad palgapäevast palgapäevani ja tahavad samas võimalikult mõnusalt tiksuda, on valmis üheskoos planeeti päästma? Brüsseli käsulauad tekitavad niigi trotsi. Uued meetmed, mida "kliimaneutraalsuse" nimel rakendama hakatakse, võivad kaasa tuua vastandmärgilisi kliimaproteste. Inimesed tulevad peagi tänavale, mässamaks rohelise mõtteviisi vastu.

Euroopa Liit hõlmab vaid pool miljardit inimest. Ligi kaheksa miljardi planeediasuka kõrval on see tühine osa. Euroopa võib näidata teed rohelisema tuleviku suunas, kuid tõbisele Maaemale on see kõigest üks väike valuvaigistav süst. Valuvaigisti ei ravi. Põletikuallikas on hukkaläinud riikides, vähearenenud ja ülerahvastatud maades.

Vaadakem rohkearvulise valijaskonna õlul ratsutavaid populiste. Miskipärast kipuvad nad kõik pidama naisi teisejärgulisteks olenditeks. "Ürgmeheliku" populisti jaoks on naine iluasi, tubli kodumasin ja üldse üks käepärane kaadervärk, mille abil oma ihasid ja tahtmisi rahuldada. Populismi alusmüür on alfaisaste kultuur, nii-öelda naiselikest ja pehmetest väärtustest puhas ideede ja hoiakute komplekt.

Seetõttu ei maksa imestada, miks kõik suured populistid on ka suured keskkonnavaenlased. Emake Maa on ju naissoost! Temagi on "konservatiividest" populisti jaoks vaid iluasi ja ammendamatu mõnude üsk.

Hoopis Maaema on tõeline konservatiiv, kes säilitab seda, mis väärtuslik ja ehe. Igaüks, kes hoolib Maast ja on tema nimel valmis võitlema, on feminist.