Eesti vajab häid trolle

Kumb maitseb paremini: Nutella või Onu Bella?

Mõnevõrra üllatuslikult tõi Draamateater sel suvel lavale loo Onu Bellast. Üllatav polegi, kellest tükk tehti, vaid kus see tehti. Draamateater on omandanud ju konservatiivse etendusasutuse imidži, vastuolulistest teemadest käivad nad üldjuhul kaarega mööda. Aga ehk polnudki Bellas midagi vastuolulist. Tema lorilaulud liitsid rahvast üheksakümnendate algul samamoodi nagu Mattiiseni isamaalised laulud vaid mõned aastad varem.

Onu Bella on üks esimesi artiste, keda ma oma lapsepõlvest üldse mäletan. Olin siis nelja- või viieaastane, kui ta mu teadvusse jõudis. Umbes samast ajast mäletan ka pereansamblit Sõnajalad. Onu Bella ja Sõnajalad – äärmuslikemaid vastandeid annab otsida. Aga selline see punaokupatsioonist toibuv Eesti oli. Hull aeg täis hulle inimesi. Ühed pidasid Onu Bellat labaseks rõvetsejaks, teised aga pesuehtsaks geeniuseks. Nüüd, kolmkümmend aastat hiljem, paistab õigus olevat viimastel. Sõnajalgadest näitemänge ei tehta, Bellast küll. Draamateatri tükk ainult kinnitab Bella kui kordumatu kultuuriikooni staatust.

Eriti hästi mäletan lapsepõlvest kaht Bella laulu: „Koolis on vahva” ja „Seksikas poiss”. Neid kedrati raadios päris jõudsalt. Väikse tatina ei teadnud ma muidugi, mida „seksikas” tähendab, aga arvasin, et küllap see midagi tähtsat on. Onu Bella suurim hitt „Ma võtsin viina”, mille esmaettekanne toimus legendaarse Öötelevisiooni eetris, peaks kuuluma lausa kohustusliku palana kõigi laulupidude repertuaari (Mart Juur tegi vist sellise ettepaneku). Kõlab nagu pühaduseteotus? Sugugi mitte. „Ma võtsin viina” puudutab eestluse põhialuseid hoopis sügavamalt kui nii mõnigi surmtõsine kantaat, mis spetsiaalselt laulupidudeks kirjutatakse ja mis kohe pärast peotule kustumist unustatakse.

Onu Bella sai hakkama vähemalt kahe vägiteoga. Esiteks legaliseeris ta viisipidamatuse ja teiseks tõi moodi meeste stringid. Ehkki jah, praeguste Eesti meesartistide jalas pole stringe eriti näha olnud. Aga mine tea, võib-olla Taukar kannab neid. Salaja. Bassi varjus.

Üheksakümnendate kaoses polnud kellelgi lihtne orienteeruda. Rahvas ärkas okupatsioonist nagu üldnarkoosist ega saanud päris hästi aru, kes ta on, kus ta on, mis on õige ja mis vale. Just sellisel ajal oligi tarvis tolasid, narre, pajatseid – nimetagem neid, kuidas tahes. Trollid, jah, ütleme trollid. Onu Bella oli üks hea troll, kes kõverpeegleid sinna-tänna tassides seadis küsimärgi alla ei midagi vähemat kui tegelikkuse mõttekuse.

Tema loomingut võib võtta kui popmuusika paroodiat, vabastavat naljatamist, aga teades, et tegemist oli väga intelligentse mehega, siis püüdis ta rahvast ka omal moel harida ja valgustada. Ärgitas raamidest välja murdma, teisiti mõtlema ja käituma. Paraku kiputakse endiselt liiga sageli arvama, et kui teeb teisiti, siis teeb valesti.

Seda tänuväärset trollitööd, millega Onu Bella sai hakkama muusikas, tegid kuningriiklased poliitikas. Kuningriiklasi on peetud pullivendadeks, kes riigikogus ainult lollitasid, kuid naasugune hinnang on ülekohtune. Kuningriiklaste fraktsiooni kuulusid peamiselt ajakirjanikud ja humoristid, kes „Pikri” aegadest kogutud kapitaliga Toompeale purjetasid ja seal korda looma asusid. Praegused ekrelased on kurjad trollid, kelle roosa unistus on iseseisev ja -mõtlev riik hävitada. Kuningriiklased olid seevastu head trollid, sest nad paljastasid poliitilisi idiootsusi, naeruvääristasid suurte isamaalaste tühje lubadusi ja osutasid demokraatliku riigi ülesehitamisel paratamatult tekkivatele vigadele.

Üksainus näide. Kummaline küll, aga miskipärast leidsid mõned kirikuusku saadikud, et riigikogu istungitele peaks alati eelnema palvetund. Kuningriiklased tegid vastukäigu ja kõmistasid loitsu lausudes šamaanitrummi. Tänu sellele tulid ka riigikogulased mõistusele ja palvetunnid jäeti ära. Tol kaugel aal võtsid rahvasaadikud veel õppust.

Lollitamine on lolluste paljastamiseks tõhus meetod. Heal trollil peab olema piisavalt nutti ja silmaringi, ilma nendeta lollused sihile ei jõua. Praegugi kõigume kaose serval, maailmas näib valitsevat korralagedus. Just sellisel ajal on nõudlus heade trollide järele pakiline. Hädasti on tarvis ka õpetajaid, politseinikke, päästjaid, õdesid, bussijuhte ja keevitajaid. Aga kõige suurem tööjõupuudus valitseb trollide sektoris.

Vanad trollid on pensionil või surnuaias, noori eriti peale ei tule. Jajah, püstijalakoomikuid või igat masti mõminaräppareid võib ju aeg-ajalt trollimas näha, kuid neist ei piisa. Rahva vaimse tervise huvides tuleb välja kuulutada konkurss uute trollide leidmiseks. Eesti otsib supertrolli, kel oleks suus vähemalt kolmkümmend kaks naljahammast.

Roosa on litsi värv!

Miks Barbie inimesi hullutab?

Kuulasin hiljuti Youtube’ist kantrilegend Johnny Cashi kaverit Taani tantsubändi Aqua suurhitist „Barbie Girl”. Laul tuli originaalis välja 1997. Ehkki Cash oli tollal veel elavate kirjas, siis tegelikkuses ta Aquat muidugi ei kaverdanud. Selle vingerpussiga sai hakkama tehisaru, mis võttis Cashi sisendusjõulise tämbri ja pööras labase tantsutümpsu üsna talutava kõlaga kantrilooks. Laul on taas orbiidile tõusnud tänu erakordselt populaarseks osutunud Barbie-filmile. Eestis on film kogunud üle 100 000 vaataja, rohkem kui mullune „Kalev”. Miks ometi? Kust see roosa hullus?

„Barbie” pole ju õieti muud kui ühe mänguasjatootja reklaamfilm. Ja vaesed lihtsameelsed vaatajad läksid täiega õnge. Võiks arvata, et roosasse mähitud nuku seiklused tõmbavad ennekõike väikseid tüdrukuid, aga režissöör otsustas haaret laiendada ja paistab, et ülimalt edukalt. Mis toob täiskasvanud kinno? Nostalgia? Kusagilt sügavalt alateadvuse kuristikest atmosfääri hõljunud igatsus pöörduda tagasi süütule lapsepõlvemaale? Küllap on „Barbie” fännid neelanud peotäie Pipi Pikksuka väänikupille, mis ei lase neil suureks kasvada. Ja need pillid uhati alla natuke liiga julge koguse kihiseva šampusega.

Pixabay

Ega maailma nakatanud infantiilsust tohigi hukka mõista. Liigume kriisist kriisi, inimhing ei talu pidevat stressi ja ebakindlust. Barbie roosamanna mõjub nagu oopium, mis aitab lühikeseks ajaks unustada tumeda oleviku ja veel tumedama tuleviku.

Barbie fenomeniga seoses on esile kerkinud ka arutelud temast kui naiste emantsipatsiooni mootorist ja feminismi edendajast. Aga see on juba täiskasvanute hall maailm. Väikesed tüdrukud sisenevad barbide roosasse unelmasse ikka loomuliku mängulusti tõttu. Mäng jäljendab reaalsust, jättes samas ruumi fantaasiale ja alati võluvale mis-oleks-kui võimalusele.

Pean nüüd ausalt tunnistama, et ma isiklikult ei ole Barbie’t kunagi käes hoidnud. (Kui paljud väikesed poisid ja suured mehed seda üldse teevad?) Tõsi küll, ükskord saatsin „Miki Hiire” toimetusse kaardi, et osaleda ratsutava Barbie loosimises. Aga ma ei tahtnud seda lollaka seebise irvega nukku, vaid hoopis tema ilusat lokkis lakaga hobust! Tol õrnal eluperioodil olin hobustest nii sisse võetud, et otsustasin: suureks saades muretsen endale päris hobuse. Esialgu olin valmis leppima mänguratsuga. Loosiõnn mulle paraku ei naeratanud, ei tulnud hobust ega Barbie’t. Ka pärishobust pole siiani.

Mis puutub Barbie lemmikvärvi, siis meenub mulle ikka ja jälle, kuidas mu vana hää vanatädi kord talle omase vaimukusega põrutas: „Roosa on litsi värv!” Tema jaoks oli alandav, lausa jälestusväärne kanda sihukest tooni kleiti, kingi või juukselõksu. Isegi vanaema roosad prilliraamid käisid talle närvidele.

Mida aga paljud ei tea: kuni Teise maailmasõjani peeti roosat hoopis poiste värviks. Punane on klassikalises käsitluses olnud mehine toon, sest seostub vere ja tulega. Kristlikus kunstis kujutatakse Jeesust sageli punase keebi või toogaga. Napoleon kannab oma tuntumatel paraadportreedel samuti punast rüüd, frakki või keepi. Poiss ei ole veel mees, mistõttu kõlbas teda riietada pigem kahvatupunasesse ehk roosasse. Ajakirja Earnshaw’s Infants’ Department 1918. aasta numbris kirjutati päris otse: „Üldiselt aktsepteeritud reegli kohaselt on poiste värv roosa ja tüdrukute värv sinine.”

Miks sai 20. sajandi keskel roosast hoopis tüdrukute värv? Raske seletada. Barbie’t selles otseselt süüdistada ei saa, sest ameerika ärinaine Ruth Handler tõi esimese Barbie turule 1959, kusjuures roosa polnudki esialgu veel nuku tunnusvärv. Võrdluseks: Marilyn Monroe kandis ikoonilist roosat kleiti juba 1953. aasta värvifilmis „Härrasmehed eelistavad blondiine”.

Meeshinged on hakanud tänavu suvel aga rohkem roosat kandma ja see on kahtlemata Barbie süü.

*

Mu Barbil on roosa vigel,

ta kühveldab roosat sitta.

Kõik roosad põrsajunnid

laob usinalt hoovile ritta.

Tema peika Ken on kena,

aga kohutavalt kitsi.

Tal üksainus roosa särk.

Roosa riistaga paneb litsi.

Barbil on ka roosa raadio,

mis karjub ja kriiskab aina.

Ta roosal ID-kaardil

on kirjas: „Made in China”.

Kuhu kadus põdrasammal?

Rahvas teab, mida rahvas räägib

Ühes naiste kollektiivis tulid kohvipausi ajal jutuks hüatsindid. Keegi oli saanud kingiks poti nende kenade kevadlilledega ja küsis nõu, kuidas neid õigesti hooldada. Vanem kolleeg, kes oli tuntud oma lopsaka suuvärgi poolest, juhtus arutelu pealt kuulma ning hõikas üle kontori: "Mis hüatsindist te räägite? Öelge ikka nii, nagu vanad eestlased: munnilill!"

Vanarahvas andis pea igale Eesti looduses kasvavale taimele mitu nime. Vahel enamgi. Botaanik ja looduskaitsja Gustav Vilbaste kogus kokku 1188 taimeliigi rahvapärased nimekujud ning esitas need raamatus „Eesti taimenimetused“ (1993). 700-leheküljelises teoses leidub peaaegu 18 000 nimetust. See tähendab, et ühe liigi kohta on nimetusi keskmiselt 15. Niisugune keeleline küllus ja värvikirevus väärib kahtlemata tähelepanu.

Sellelt pildilt põdrasammalt ei leia.
Pixabay

Jääb silma, et tohutul hulgal taimi on nimetatud loomade ja lindude järgi: varsakabi, karukell, hundinui, kassisaba, koerapöörirohi, härjasilm, seanupp, hiirehernes, konnaosi, põdrakanep, ussilakk, jänesekapsas, käoking, kukekannus, varesejalg, harakputk, kurekell jt. Tõeline rahvapoeesia.

Kui kohtad metsaservas neitsilille, tahlapuud, orjavitsa või haukaküünt, siis tea, et tegu on kibuvitsaga. Emasterohtu, piimaheina ja lehmanisa oled näinud? Või peaks ütlema: naistepuna, võilille ja põldosja?

Mõned ravimtaimede nimetused viitavad lihtsalt ja konkreetselt kasutusotstarbele: silmarohi, kopsurohi, luurohi, rabanduserohi. Kortslehele ja raudrohule on rahvas andnud teadaolevalt lausa sadakond nime. Kortsleht võib olla ka krookleht, pisaralill, üheksaväeline, pasarohi, kasterohi ja luutõverohi. Raudrohu kohta saab öelda näiteks köharohi, verihein, kadakalill, kärnalill ja koeraköömen.

Meie metsad ja niidud kasvatavad köharaviks mitut sorti rohtusid. Ole ainult tark, tunne ära ja nopi. Üks tõhusamaid looduslikke köhapeletajaid on kindlasti põdrasammal, tuntud ka kui kopsusammal ja palukorbik. Ometi ei leia tänapäeval põdrasammalt vist ühestki apteegist, selle asemel pakutakse Islandi käokõrva. Jah, tegemist on sama samblaga, õigemini samblikuga, kuid rahvapärane nimetus tundub ikka armsam ja suupärasem. Pealegi ei leidu Islandi käokõrva üksnes Islandil, vaid pea kogu põhjapoolkera metsavööndis. Vaevalt vanad eestlased kaugel põhjas asuvast viikingite saarest üldse midagi teadsid.

Taimede rahvapärased nimetused tekitavad vahel segadust, sest üht ja sama nimetust võidi eri paigus kasutada mitme taimeliigi kohta. Näiteks on mõnel pool sinililleks hüütud ka rukkilille. Sellegipoolest võiks taimede ametlike nimetuste kõrval julgemalt kasutada ka rahvapäraseid vorme, kasvõi jutu ilmestamiseks.

Eesti keel on väga rikas, ei tasu seda rikkust häbeneda. Jätame Islandi käole kõrvad pähe ja joome gripi või koroona leevenduseks ikka põdrasamblateed. Või koeraköömnejooki.

Muide, maikuus on salumetsad täis väikseid valgeid külmaperseid.

Vabandust – ülaseid.

Iga laulupidu on tragöödia

Püha maad rüvetatakse ikka edasi

Laulupeod muudavad mind alati kurvaks. Tänavune noorte laulupidu, mis paduvihma kätte jäi, murdis südame päris pooleks. Õudselt kahju oli vaadata väikseid lapsi, kes läbimärgadena ometi rõõmsalt laulda püüdsid. Aga ei vihmavalangud ega kõrvetav päike tee hingele eriti liiga. Ilmataat on tujukas, ent õiglane: ta kohtleb võrdselt nii noort kui vana, pühakut ja patust. Kurvaks teeb hoopis räige kontrast pidu- ja argipäeva vahel.

Kui tuhanded inimesed vihma trotsides eestimeelseid laule laulavad, peaks see olema kinnitus meie kõigutamatust ühtsusest. Peotuli kustub aga kiirelt ja kuri argipäev tungib jälle aknast sisse. Need, kes eile üheskoos laulsid, lõikavad täna üksteisel kõrid läbi. Aastate jooksul on presidendid kutsunud rahvast üles kokku hoidma, Eestit korda tegema ja õmblusteta ühiskonda looma. Ehk siis: söögem saia, söögem liha, jätkem jonn ja jätkem viha. Paraku kukuvad presidendi kõnepuldist pillatud mõtted viljatule betoonile. Pidupäeva kõnesid ja laule ei võeta argipäeva kaasa.

Ega kogu aeg saagi pidu ja pillerkaar olla. Normaalne inimene tahab aeg-ajalt pidutseda, sest tavaelu tähendab tööd, vaeva, raskusi, kibedust ja koledust. Normaalne inimene peaks olema ka parajalt üllas ja teistega, eriti oma hõimlastega arvestama. Eesti on ju meie ühine vara, meie hindamatu kalliskivi. Tegelikkuses aga... Ei taha seda lauset lõpetadagi. Piisab vaid, kui heita korraks pilk sellele, mis toimub riigikogus.

Noorte laulupeod sisendavad küll usku ja lootust, et järeltulevad põlved on ehk mõistlikumad. Kõige toredam on jälgida pisimate lauljate ettekandeid, sest mudilane pole veel ära õppinud, kuidas olla õige silmakirjateener. Aga küll ta selle ära õpib, ega muidu suureks kasva. Noortel on ideaalid, vanadel kogemused. Ja kogemus ütleb, et ideaalid ei maksa midagi.

*

Tänavune noortepeo teema "Püha on maa" pole muud kui soe õhk. Aga paatos ongi selline. Kui suur õhupall sooja õhku täis pumbata, kerkib see kõrgele, tõuseb paatose ja ilukõnede toel halli Eestimaa taevasse. Sealt avaneb panoraamne vaade meie väikesele kirjule rahvakillule. Tänu paatosele näeme rohkem ja mõistame iseend paremini.

Püha maad, millel see kirjumirju rahvas askeldab, rüvetatakse ja reostatakse endistviisi. Võib ju laulda: "Las jääda ükski mets", aga kes seda kuulab? Hiied küntakse üles, silmalätted aetakse kinni, ristipuud võetakse mootorsae kräunumise saatel maha. Nii lihtsalt pühadus kaobki.

Palju seda püha eestlase hinges üldse leidub? Pühalikkus seondub paljudele vist eeskätt harduse ja alandlikkusega, ehkki pühaduse kogemine võib olla teinekord suisa häbitult joovastav. Püha põllumaad saab harida ka naerusuiselt, mitte tingimata hambad ristis ja higileem otsa ees.

Meie hümnil on pealkirjaks "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm". Ometi lauldakse seda enamasti surnumatja hääle ja näoga. Ei paista see tohutu õnn ja rõõm kusagilt välja. Isegi noortepeol rahvast vaimustanud "Mu rõõm on lõputu" kõlab viisi poolest nagu leinamarss. Nojah, eestlane ei tohi ju tundeid välja näidata... Eesti hümn peaks olema hoopis Lady Gaga "Poker Face".

Samal teemal:

Minu arm ei parane

Kes tahab maasikaid korjata?

Eesti marjad otse Poolast!

Esimesed maasikad on valmis. Paljudel puhmadel valendavad veel ilusad lihtsad õied, mis imeväärse kiirusega punasteks marjadeks paisuvad. Tõsi küll, taimeteadlased ütlevad, et maasikatel polegi marju, on hoopis viljad. Maasikas on korraga rüüs- ja koguvili. Sisaldab rohkelt C-vitamiini ja rauda. Kasvatatakse kõikjal parasvöötmes. Euroopa riikidest on suurimad maasikakasvatajad Hispaania ja Poola.

Kui turuletil kenadele punapõsksetele maasikatele peale vaadata, tahaks uskuda, et tegemist on tõesti Eesti omadega. Paraku tegutseb magusas maasikaäris endiselt sulisid. Nalja tahad kuulda? Araabia numbrid on pärit Indiast, ameerika mäed Venemaalt ja eesti maasikas Poolast.

Pixabay

Kes ei armastaks maasikaid? No neid ikka on, allergikud näiteks. Maasikas, va saadan, kipub olema üks kõige allergeensemaid marju maailmas. Aga üldiselt seostub maasikas ikka millegi heaga. Ilm on nagu maasikas, öeldakse kenal selgel suvepäeval. Meenub, et Toomas Hendrik Ilves võrdles ühes presidendina peetud aastapäevakõnes Eestit metsmaasikaga. Väike, armas ja visa – see kehtib nii maasika kui ka meie riigi kohta.

Maasikas võib olla vahel päris piinlik – eriti kaela peal. Ennemuiste kasutasid neiud aga huulte toonimiseks just toorest maasikamoosi. Need musid pidid küll hästi maitsema! Metsmaasikad lükiti sageli heinakõrre otsa, teinekord kanti neid isegi kaelas. Milleks pärlid, kui kalleid ehteid võib otse metsa alt noppida.

Jah, metsas veel maasikaid leidub, kui ainult tead, kust otsida. Aga kultuurmaasikate kasvatus kiratseb. Kasvatajad nurisevad, et keegi ei taha enam korjama tulla. Igatahes mitte eestlased. Maasikapõldudel vihuvad peamiselt ukrainlased, moldaavlased ja usbekid. Vaat, kuidas ajalugu teeb uperpalle: üheksakümnendatel käisid eestlased Soomes maasikal, nüüd käivad ukrainlased Eestis. Maasikapõld ei valeta, me oleme rikkaks riigiks saanud.

Eks maasikakorjamine ole raske töö. Makstakse vähe. Paras orjatöö, ühesõnaga. Paneb imestama, miks on marjakasvatuses endiselt nii suur osa inimtööjõul. Meil on olemas tehisaru, igasugu jutu- ja pakirobotid, ka isesõitvad autod on juba käega katsutav tulevik, kuid maasikaid korjatakse ikka nii nagu mõisaajal. Ainult kupja piits ei plaksu. Kas tõesti pole veel leiutatud täisautomaatset marjakorjamiskombaini?

Keegi peab need marjad ikka ära korjama. Tahaks ju libistada maasikamoosi pühapäevahommikusele pannkoogile. Kui inimesed ei korja, eks tuleb siis musträstad appi paluda. Neilegi maitsevad maasikad.

Lesed lendavad taeva all

Kuidas päästa maailm? Kogu võim tuleb anda naistele!

Rahuajal leiutatakse kodumasinaid – ikka selleks, et oleks vähem vaeva. Sõjaajal leiutatakse tapamasinaid – ikka selleks, et oleks rohkem laipu. Sõjakaarikud ilmusid lahinguväljale üle 4000 aasta tagasi Mesopotaamias. Keskaja lõpul hakkasid paukuma tulirelvad. Tankid on surma külvanud alates Esimesest maailmasõjast. Vietnami sõda on nimetatud ka helikopterite sõjaks, ehkki ameeriklastele need võitu ei toonud. Ukrainas käib esimene droonide sõda.

Pixabay

„Droon” on tuletatud inglise sõnast drone, mis tähendab isamesilast. Eesti keeles nimetatakse isamesilasi õieti leskedeks. Seega – kas praegu käib hoopis leskede sõda? Aga mesilaslesed ei ole üldse sõjakad, neil pole mürki ega nõelagi. Lesed arenevad viljastamata munadest ja nende ainus eesmärk on tagada mesilaspere järelkasv. Pärast suguakti nad surevad.

Kogu töö teevad ära emased. Ka taru valitseja on emane, kes on füüsiliselt teistest mesilindudest suurem. Kui võtta arvesse, et mesilased sumisesid siin planeedil juba sauruste ajal, üle saja miljoni aasta tagasi, on nad oma evolutsioonilises arengus inimkonnast kõvasti ees. Algsed mesilased olid lihasööjad, putukariigi kiskjad. Nad elasid üle Maaga kokku põrganud asteroidi, jääaja ning teised kataklüsmid. Pikapeale said neist rahu armastavad olendid ja kogu maailma aednikud, kes võtsid enda hooleks tolmeldada kõikvõimalikke taimi.

Mesilane on peaaegu ainus putukas, kes lasi end inimesel kodustada. Kõne alla tulevad veel siidiussid, kes on õigupoolest liblikad. Inimene õppis tundma mesilase peent kokakunsti, salajase retsepti järgi valmistatud jumalikku rooga, mett. Aga mine tea, võib-olla kodustas kaval mesilane hoopis inimese. Määris talle mett moka peale.

Inimesel on mesilaselt küllaga õppida: töökust, hoolsust ja täpsust. Ka seda, kuidas üles ehitada ideaalne ühiskond, mis kestaks muutumatult miljoneid aastaid. Siin pole mingit suurt ja keerukat nippi. Kogu võim tuleb anda naistele, nemad teavad, kuidas pere ja riigi eest kõige paremini hoolitseda. Mehed sigitagu lapsi ja kaunistagu sohvat. Las naised tegutsevad. Mehed on inimkonna tuksi keeranud, nende võim pole end õigustanud. Nüüd peavad naised korra majja lööma, puhastama kärjed ja tolmeldama tuhandeid ahtraid õisi, et need viimaks vilja kannaks.

Tagasi lihtsate asjade juurde

Mida mõista, mida hukka mõista?

Kirjandus kipub tihti jääma muusika, filmide ja teatri varju, kuhugi kultuuri ääremaale. Raamatuid, mille sisu oleks paljudele tuttav ja mis tooks kaasa elavaid üldrahvalikke arutelusid, sünnib aina vähem. Kirjandusest kõneldakse peamiselt siis, kui mõni kirjanik on suure jamaga hakkama saanud. Ehk siis poleemikat ei tekita mitte teosed, vaid nende autorid. Olgu nad siis elavad või surnud.

Kirjanike-küüditajate juhtum (nimetagem seda nii) sai näiliselt alguse kirjanike maja seinale kinnitatud Smuuli bareljeefist. Ühed nõuavad mahavõtmist, teised allesjätmist, ehkki kirjanikkond on oma otsuse juba langetanud. Monumendisõjad pole Eestis sugugi haruldased, lahinguid on peetud nii vabadussamba, pronkssõduri, Pätsi pea kui ka disko-Joala pärast. Rääkimata sellest, et punamonumendid langevad nagu doominokivid. Kas Smuuli bareljeef on üks neist? On see punategelase või andeka kirjamehe mälestusmärk?

Pixabay

Monument ei ole pelk kujunduselement, see on sümbol, mis kannab tähendust ja oma aja vaimu. Ka kirjandusteosed on monumendid. Kui mõni autor satub mis tahes põhjusel ebasoosingusse, hakatakse ka tema teoseid kraanaga maha võtma ja buldooseriga ümber lükkama. Demokraatlikud ja diktatuursed ühiskonnad on ses mõttes õõvastavalt sarnased. Tuleb kümme korda mõelda, enne kui kivist ja paberist monumente kõrvaldama asutakse, sest hävitatut on hiljem väga raske taastada.

Jah, Smuul ja Vaarandi osalesid küüditamises. Küüditamine on inimsusvastane kuritegu. Inimsusvastased kuriteod ei aegu. Kui Smuul ja Vaarandi peaksid imekombel elus olema (üks 101-, teine 106-aastane), võiks nad kohe praegu kohtupinki saata. Ent surnuid pole aus üles kaevata ja nende üle õigust mõista. Nad ei saa ennast kaitsta.

Tühistamine on moes ja sageli ka õigustatud. Aga kõike, mis vastukarva, ei saa tühistada. Kui Smuul ja Vaarandi nende nooruspattude pärast meie kultuurist välja visata, jääksime kõik natuke vaesemaks. Vaarandit tühistades tuleks ära keelata ka „Saaremaa valss”, millele poetess teadupärast sõnad on kirjutanud. Kas keegi suudaks asemele kirjutada paremaid sõnu? Või peaksime hakkama „Saaremaa valssi” laulma soomekeelsena?

Smuuli näidendid tuleks kampaaniakorras teatrite mängukavadest välja rookida, sealhulgas „Polkovniku lesk”, „Lea” ja „Kihnu Jõnn”. Eesti Televisioon peaks lõpetama igaveseks kultusfilmi „Siin me oleme” näitamise, sest see põhineb ju küüditaja-stalinisti tekstil. Ka äsja esilinastunud „Suvitajad” tuleb ära keelata ja sulgeda erifondi, nagu tehti soovimatute teostega nõuka-ajal. Eesti muutub siis kõvasti õiglasemaks ja puhtamaks paigaks, eks ole.

Smuuli-Vaarandi juhtum tõstatab igipõlise dilemma: kas inimest kui kodanikku ja inimest kui loojat saab teineteisest eraldada? Ja kui, siis millistel tingimustel? Mida mõista, mida hukka mõista? Ärme aja asju väga sapiseks. Looming iseenesest ongi juba skisofreeniline nähtus. Näitleja mängib iga päev seda, kes ta tegelikult pole. Kunstnik loob vorme, mida reaalsuses sellisel viisil ei eksisteeri. Kirjanik kirjeldab üksikasjaliselt seda, mida pole olemaski olnud. Kodanikul ja loojal saavad olla erinevad identiteedid, mõtted ja motiivid. Kodanik tuleb kuritegude eest hukka mõista. Loojat tasub tema ajatu loomingu eest kiita ja meeles pidada.

Kirjaniku parimad (ehkki ka halvimad) omadused avalduvadki tema loomingus. Dickens olevat eraelus olnud kohutav inimene, kuid kui humanistlikud, soojad ja helged on tema raamatud! On elavate eesti kirjanike seaski põrgusigidikke (nimed jäägu nimetamata). Kui need põrgulised jätavad endast aga maha väärt loomingu, tuleb neile paljugi andeks anda.

Lõppsõna annan Debora Vaarandile. Keerulistel aegadel, viiekümnendail, pani ta kirja värsid, mida tasub ikka ja uuesti üles otsida, eriti praegu, kui ajad on taas keerulised.

Astusin lihtsate asjade juurde,
toetusin lihtsale heale.
Siis kui umbsete mõtete paine
tinana vajus mu peale.
Kõndisin armsama heleda meele
otsekui käsipuu najal,
kuulates kevade hääletut sündi
kibedal kahtluse ajal.
Kuulates kevade hääletut sündi,
toites tihaseid aknal,
rännates mööda raamatulehti,
kannatlik, mõtlik ja vakka.
Määrates uuesti enese piire,
enese seinu ja lage.
Teades, et keeruka, raske ja kalli
elu eest ära ei page.

Lihtsatelt asjadelt kogusin jõudu
küsida, nõuda ja kosta,
vastata päevade rahutut kutset,
käskivat, suuda ja oska!
Tean, et vägevaks tormina huilgeks
pole mul kopsude mahtu.
Siiski ma armastan tormi ja põlgan
kaldale paisatud vahtu.
Siiski ma armastan maanteede kruusa,
hõõrugu jalad ta rakku.
Armastan laulu, mis kasvab ja kaigub
igasse maailmajakku.

Pipi Pikksukk pidas pidu

Algriimidel ei tule lõppu

Anna andeks, andekas Anna, aga... Eesti keel on väga algriimiline. Regivärsi meeldejätmiseks sobivad assonantsid ja alliteratsioonid imehästi. Lisaks kätkeb algriim erilist väge, mis äraleierdatud lõppriimis kipub paraku liiga sageli kaotsi minema. Ehk peitub põhjus ka selles, et linnulaulgi koosneb peaasjalikult algriimidest.

Laulab tihane: ti-ti-ta, ti-ti-ta! Rukkirääk: krääk-krääk! Tuvi: turr-turr-turr, kuu-ku-kuu! Järvekaur: kluii-ko, kluii-ko, knarr-knorr! Laulurästas: kiri-küüt, kiri-küüt! Vint laseb muidugi: vint-vint-vint, mul on rinnas lint! (Kalevipoja sissepõige: kuku sa kägu, kuldalindu, häälitsele hõbenokka... Kui sa ei kuku, kukun ise, pajatele pardikene...) Paljud inimesed tahavad olla laululinnud, kuid linnulaul ise kipub tihti kõrvust kõrvale libisema.

Lindudest veel. Kes ei teaks seda kõige kuulsamat loitsu, millega lugematul hulgal lapsi on terveks ravitud: varesele valu, harakale haigus, mustale linnule muu tõbi. Teine algriimiline salm, mida igaüks juba maast-madalast kuulnud, sisaldab vanarahva ilmatarkust: kured lähvad – kurjad ilmad, haned lähvad – hallad maas, luiged lähvad – lumi taga.

On ka algriimilisi kõnekäände: kolm korda kohtuseadus, maast madalast, taga targemaks, selge nagu seebivesi. Või: kallimaks kui kullakoormad tuleb tarkust tunnistada, käbi ei kuku kännust kaugele, ausõna – auke täis, noh on norimissõna. Ära pane pead pakule, kui tuli tuha all hõõgub!

Vanemast rahvaluule kihist võib leida teravmeelseid ütlemisi ja kõnekujundeid, mis praegu enam aktiivselt ei käibi, näiteks: tegi leivale tee lahti (võttis söögi alustuseks viina), püksid sõeluvad püüli (tunneb hirmu), ei ole rege ega ratast (puudub sõiduvahend), ei sõrga ega sarve (pole koduloomi), kaugele kaunis (petlikult ilus), ei kanna hiirt ega harakat (jää on õhuke), saab sarjaga sauna viia (on palju lapsi), viskab vinklisse (läheb magama), ajab seanaha selga (abiellub enne vendi-õdesid). Laisklejale öeldi: viska viisud jalast, pane pastlad otsa! Kes aga asjatult ootama pidi, võis vihaga käratada: oota nagu surnu persest peeru!

Mitu põlvkonda lapsi on üles kasvanud Pipi Pikksuka seltsis. Karlsson Katuselt peaks ka kõigile tuttav tüüp olema. Mõlema tegelase algriimilised nimed on eesti keelde nagu valatud, kuid rootsi keeles kõlavad need hoopis tagasihoidlikuma efektiga: Pippi Långstrump ja Karlsson På Taket. Hämmastav, kuidas tõlge võib olla originaalist etem.

Näiteid jagub veel. Seiklusjuttude kuninga Jules Verne'i "Saladuslik saar" esineb originaalis erakordselt koleda kirjapildiga: "L'Île mystérieuse”. Omal ajal väga populaarse inglise kirjaniku William Somerset Maughami romaan ”Kuu ja kuuepenniline” oleks samuti nagu eesti keeles loodud, ent originaali kaanel seisab hoopis: ”The Moon and Sixpence”. Ei mingit linnulaulu!

Ega minagi ole algriimi väest puutumata jäänud, ehkki varasemalt vupsasid algriimid mu sule alt kergemini kui praegu. Mu esikromaan „Kaljud ja kameeleonid” sisaldas lisaks pealkirjale teisigi assonantse-alliteratsioone. Need sündisid iseenesest, mingi ürgtaju ajel vist. Intuitiivsest tahtmisest kõnelda lindude keelt. Oleks minu olemine, teiseks minu tegemine.

Muide, millal maksad memme vaeva?!

Kuidas leiutada jalgratast?

Ainult madalalaubaline läheb kõrgepingeliini näppima

Enamik inimesi ei taipa, kuidas e-valimised toimivad. Pole hullu, enamik meist ei tea ka seda, kuidas töötab internet, telefon või sügavkülm. Ometi kasutatakse neid iga päev. E-häälte õigsust kahtluse alla seada on muidugi lihtne – mis pole paberile kantud ja kivisse raiutud, on ju saatanast! Füüsilise, silmaga nähtava ja hambaga näksitava maailma kõrvale asunud digireaalsus tekitab mõnes vanema põlvkonna esindajas kahtlemata umbusku. Noorem rahvas seevastu ei kujuta ettegi, mida tähendab käsitsi kirjutatud kiri, mis on ümbrik või mark. Tuludeklaratsioon näpus – järjekord maksuameti ukse taga. Pangateller loeb sularaha peo peale. Perearsti dešifreerimatud varesejalad kortsunud ravimiretseptil. Kõik see on minevik. Korraga nähtav ja nähtamatu digimaailm suunab, laseb, lubab, käsib.

Sada aastat tagasi ei teadnud inimene, et tal on vaja internetti. Mida pole kogetud, selle järele ei tunta ka igatsust. Pikka aega unistati hoopis kiirest transpordist. Muinasjutud lendavast vaibast või seitsme penikoorma saabastest on selle peegeldus. Tõldade ja vankrite ajastul võis Tallinnast Tartu reisimiseks kuluda oma kolm päeva. Nüüdsel ajal tundub kolm tundigi kohutavalt palju. Aega napib, sest inimloom on muutunud kärsitumaks.

Pixabay

Irooniline, et kondiauruga töötav ratas ilmus maanteedele enam-vähem samal ajal kui bensiinimootoriga auto. Miks läks jalgratta leiutamisega nii kaua? Noh, hobused olid ju olemas, hüppa aga sadulasse ja kihuta nagu tuul! Esimese ratastega „jooksumasina” olevat konstrueerinud juba Leonardo da Vinci õpilane Salaì, ehkki vettpidavad tõendid selle kohta puuduvad. Saksa parun Karl von Drais leiutas 1817. aastal seadeldise, mida peetakse üksmeelselt jalgratta esiisaks, kuid populaarset liiklusvahendit sellest ei saanud. Enam-vähem sõidukõlblikud jalgrattad hakkasid ringi vurama alles 19. sajandi lõpus.

Umbes samal ajal tegid julgemad insenerid ennustuse: varsti-varsti hakkavad kõik autod sõitma elektriga. 125 aastat on möödas ja „varsti-varsti” pole ikka veel käes. Inimkond on enam kui sajandi nautinud elektrivalgust, raske on leida masinat, mida ei oleks võimalik elektriga käima panna. Autondus ei saa aga kuidagi fossiilsetest kütustest lahti. Elektriautode arendusse pole aastakümnete vältel piisavalt investeeritud. Naftaärikate vandenõu? Mine tea. Kui seda musta ollust nii hasartselt maapõuest välja ei pumbataks, oleks pool rohepööret juba tehtud.

Mugavus on leiutaja surm. Tehnoloogia areneb ainult rahutuse tuules. Kui külm sõda poleks pingeid USA ja Nõukogude Liidu vahel üles kruttinud, oleks inimkonnal vist praeguseni Kuu peal käimata. Mõlemad – kapitalistlik ja kommunistlik leer – teadsid, et võidurelvastumine ilma mitmekülgse tehnoloogilise arenguta ei taga edu. Kommunistid jäid lõpuks alla, sest jäik plaanimajandus (rääkimata muudest lollustest) pärssis teaduse arengut. Venemaa kõrval on uus oht demokraatlikule maailmale Hiina. Tõsi küll, lääs ei suuda ilma hiinlaste odava rämpsuta enam elada. Tiktokita samuti mitte. Hiina vajab aga lääne valuutat. Kui lääs uinub, põrutab Hiina oma tehnoloogilise tasemega ette.

Tihtipeale sünnivad nutikad ideed kogemata. Nii mõnigi geniaalne lahendus võib olla väga lihtne. Kanadalane James Naismith leiutas korvpalli. See juhtus ajal, mil esimesed autod-jalgrattad juba tänavatel ringi veeresid. Esialgu kasutatigi mängus tavalisi korve, mis riputati väljaku kumbagi otsa. Kui mängija skooris, pidi keegi redeliga üles ronima ja palli korvist välja õngitsema. Siis tuli aga ühel nupuvennal, kelle nimi ajalugu kahjuks ei mäleta, hea mõte: lõikame korvil põhja alt! Mõeldud-tehtud. Mäng muutus hoogsamaks ja rõõmu kui palju.

10 fakti Eesti kohta, mida sa varem ei teadnud

1.
Eesti vapi peal olid algselt kolme lõvi asemel Viisk, Põis ja Õlekõrs.

2.

Eesti suurim veeloom on emajõehobu.

3.

Pühajärve kaldal asub Pühademunamägi.

4.

Kõige pikem eestikeelne sõna on astelpajumarjaliköörikommikarbikaanepildikoopiamasinakruvikeeraja.

5.

Eesti kõige kõrgem, jämedam ja vanem puu asuvad kõik saeveskis.

6.

Eesti parim vigursuusataja on Sildarulage.

7.

Kalevipoja lemmiktoit on Kalevi šokolaad hakklihakastmega.

8.

Eesti joodikute lipuvärvid on üleni sinine, väga must ja viru valge.

9.

Käesoleva sajandi kõige populaarsem eesti mehenimi on Nublu.

10.

Maailma kõige ägedamad inimesed räägivad emakeelena eesti keelt.

Vana ja paks, loll veel pealekauba

Rahast me ei räägi

Vanadus on muutunud probleemiks. Pikk elu ei tähenda head elu, eriti veel siis, kui tervis jupsib. Hooldekodudes napib kohti, pealegi on teenus kallis ning kvaliteet pole tingimata tagatud. Kroonilised haigused, mis pika eaga kaasas käivad, koormavad haigekassat. „Vananev ühiskond” kõlab kurjakuulutavalt. Vanadusele järgneb ju kindla peale surm. Aga ärme „surevast ühiskonnast” veel räägi, kurb hakkab.

Giphy

Vanadus võib olla ka varandus. Viimastel USA presidendivalimistel seisid demokraatide rivis peamiselt eakad kandidaadid. Joe Biden, Bernie Sanders ja Elizabeth Warren olid kõik üle seitsmekümne, härrasmehed lausa kaheksakümne ligi. Eelmine kongressi spiiker Nancy Pelosi on juba 82, aga ikka tuiskab mööda ilma ringi ja ajab suurt poliitikat. Tõepoolest, vanus on ainult number. Kogemused ja elutarkus loevad rohkem kui prink nägu.

Meie riigikogu valimistele läheb samuti vastu üksjagu eakaid kandidaate, mõni lausa oma ringkonna esinumbrina. Üle seitsmekümne aastaste klubisse kuulub ka rohkelt tegusaid õpetajaid, treenereid, raamatukoguhoidjaid ja teiste auväärsete ametite pidajaid. Neilt on palju õppida.

Paraku näib, et „vana” on muutunud halvakõlaliseks sõnaks, mida viisakas inimene enam otsesihis pruukida ei tohigi. Katsu mõnele eakamale inimesele öelda, et ta on vana – veab, kui vastu vahtimist ei saa! Isegi „eakas” võib probleeme tekitada. No mis sõna siis tarvitada? Sõnaraamatud pakuvad päris jubedaid variante: tudi, kõbi, taat, moor, eit, toi, muld, lubjakas. Ent leiab ka päris ilusaid sõnu, mis teenimatult unustusse vajunud, nagu ilmasammas või ilmatugi. Paljudes keeltes öeldakse „vanaema” ja „vanaisa” asemel hoopis „suur ema” ja „suur isa”. Nii kaugele ei tasu küll minna, et eesti keelt taoliste laenudega rõhuda, kuid aeg-ajalt võiks esivanemaid mõne armsa nimega hellitada, näiteks „mamma” ja „taadu”.

„Paks” on samuti tabusõnaks muutunud, ehkki neid, kelle kohta see käib, tuleb üha juurde. Probleemi eitamine ei lahenda probleemi. Hundi nimetamine võsavillemiks ei kahanda kuidagi huntide arvukust. Arstid hoiatavad, et ülekaalulisus ja rasvumine on võtnud uue pandeemia mõõtmed. Vaktsiini ega retseptirohuga rasvumist ei peata.

Julgeolek ja riigikaitse on praegu kuumad teemad. Riigi kaitsevõime sõltub muuhulgas kodanike tervisest. Kui eesti meestel ripub õllekõht üle vöö, ei ole ka riik hästi hoitud. Rasvatünnide armeed pole raske purustada. Kaalul pole ainult ülekilod, vaid iseseisvus.

Kehakaal on muidugi väga isiklik teema, milles ei kõlba surkida. Nagu ka võõras rahakotis. Rahast ei taha õieti keegi rääkida, ei rikkad ega vaesed. Kõigil omad põhjused. Aga vähe on seda alati. Ametnike keeles pole „raha” üldse olemas. Räägitakse hoopis sellest, et „ressursse napib” või „eelarves puuduvad vabad vahendid”. See, mis paneb rattad käima ja teeb elu elamisväärseks, kaetakse eufemismidega. Eestis ei ole ka vaesust, on hoopis „toimetulekuraskused”. Vaeste asemel tegutsevad meil „vähekindlustatud isikud”.

Kuidas on lollide armeega, mis pidi kaitseväest suurem ja võimsam olema? Ei, lollid pole kuhugi kadunud, aga nemad ka ei taha, et neid lollideks nimetatakse. Lits ei kannata, kui talle lits öeldakse, mis sest, et hoolega mehi magatab. Ei saa asjadest ega inimestest õigete nimedega rääkida, jutt käib ikka ümber nurga ja läbi lillede. Jää siis ausaks!

Teateid loomariigist

Tigu hakkas kiirabiarstiks.

Antiloobist sai antivakser.

Brasiilia lehmad annavad tänasest ainult kookospiima.

Kassi nurrumootor läks rikki.

Porikärbes jäi mutta kinni.

Ninasarvik mängis ninatarka.

Kaelkirjakule kingiti 10-meetrine pärlikee.

Leopard õpib täpitähti.

Tihane on vihane.

Uus kuum paar: Okasroosike ja Okassiga!

Mesilane ei leidnud nõela heinakuhjast.

Kaheksajalg sai sajajalgse peale kadedaks.

Skorpionid asutasid skorporatsiooni.

Prillmadu pidi silmaarsti juurde minema.

Tutvumiskuulutus: Reinuvader otsib Haavikuemandat, Võsavillemitel mitte tülitada.

Politsei leidis känguru kukrust neli püstolit ja kilo laskemoona.

Kõik koerad on jõhkrad kassistid.

Pullivend lüpsis rahalehma.

Jääkaru joob pingviina.

Vihmaussi sussid läksid krussi.