Kõigi asjade mõõt on inimene. Just nõnda olevat öelnud antiikkreeka filosoof Protagoras. Seda mõttetera armastatakse
tänapäevalgi korrutada, kui arutluse all on individuaalsed
väärtused ja liberaalne relativism. Lihtsamalt sõnastades: iga
inimene on kordumatu isiksus, kelle eripäradega tuleb igal juhul
arvestada, olgu teemaks haridus, tervis või rõivamood.
Ka kuulus Platon seletab eelkäija mõtet lahti samal moel: nii,
kuidas asjad minule näivad, nõnda nad ka on. Kui sama nähtust
mõistetakse erinevalt, ei tähenda see, et üks osapool tingimata
eksib. Mõlemal võib õigus olla. Ometi – nagu igaüks on omal
nahal kogenud – ei taha tülitsevad asjaosalised kunagi lihtlabase
viigiga leppida. Vaidluses peab ju tõde selguma!
Pliidiraua ja pulmavoodi põhiline sarnasus seisneb selles, et
mõlemad peaks olema tulised. Aga pliidiraual lesides möödub aeg
palju-palju aeglasemalt kui pulmavoodis. Seda nimetatakse
suhtelisuseks. Tõde sõltub taustsüsteemist, tahame või mitte. Ühe
õnn on teise õnnetus. Ja vastupidi. Ei jätku kõigile õnne, mõni
peab vahel õnnetu ka olema. Kusjuures selleski vallas on kõik
suhteline. Sõdur, kes saab lahingus haavata, on õnnetu, eks? Aga
samas ei pea ta edasistes – võimalik, et verisemates –
lahingutes osalema. See on ju õnn!
Pixabay
Igal pool ja igal ajal leidub neid, kes tahavad kõigile sama
puuga mõõta. Kui rahvamass on ühetaoline nagu tikud topsis, on
neid lihtsam valitseda. (Diktaatorite unelm!) Oleks ju imetore, kui
füüsilised, intellektuaalsed ja emotsionaalsed vahed kodanike vahel
oleks pisikesed, siis ei peaks igaühe soovide, tahtmiste ja
veendumustega arvestama. Mis siis viga õpetajal õpetada, kui kõik
õpilased klassis oleks samade vaimuannetega. Kokatädilgi oleks
lihtsam, kui poleks ühtegi allergikut. Arstil tuleks ravida ainult
samu haigusi, müüjalt nõutaks ainult ühtesid kaupu...
Seadused, määrused, reeglid, etikett, protokoll ja muud taolised süsteemid on loodud
selleks, et vormitut ja äärmiselt mitmekesist inimkooslust kuidagi
ohjes hoida. Kui keegi rikub seadust, saab ta karistada. Just-just,
mõistetav. Seadused on ju selleks, et kaitsta häid inimesi halbade
eest. (Naiivne, aga tõsi.) Ei saa vutti taguda, kui igaüks mängiks
nii, nagu süda lustib. Eeskirjadeta liiklus oleks verine kaos.
Kuid reeglid võivad ka piirata, kärpida individuaalsust,
kängitseda eripärast iseloomu. Kujutage ette, kui presidendi
vastuvõtule tuleb kleidiga mees. Nõrgema närviga protokolliülem saadaks ta ukselt tagasi
– härra, tõmmake ülikond selga! Kui kleidike siiski lastakse
punasele vaibale patseerima, pälvib ta teatraalsete ahhetuste saatel
tuhandete inimeste meelepaha. Mees ei kanna ju kleiti!
Aga kui ta tahab seda teha? Kui tal on mingi sõnum, mida ta selle
kleidikesega edastab? Me mõtleme automaatselt, et mees kleidis ei
ole normaalne (välja arvatud juhul, kui ta on näitleja, kes
mängib... keda iganes). Miks nii? Miks võivad naised pikki pükse
kanda, aga mehed kleiti mitte? Kust see reegel, kust see arusaam? Harjumus ütleb, traditsioon nõuab. Aga ikkagi - miks?
Normid tekivad mõistatuslikul moel. Vahel näib, et
normid-kombed-etiketid on pelgalt kiuslike inimeste väljamõeldis,
et nad saaks teistele ülevalt alla vaadata. Leidub küllalt arvukas
seltskond kodanikke, kes tahavad peremehetseda ja teisi orjastada.
Nad leiavad selleks ikka võimaluse. Väga tihti nimetavad need suure
domineerimisvajadusega kiusupunnid ennast konservatiivideks. Löövad
rinna kummi ja kirevad nagu kuked. Ja truud kanad kaagutagu rõõmsalt
kaasa!
Ülikonservatiivne meel ei lase vabalt elada. Aga inimene on
sündinud vabana. Me pole puuriloomad, vaid metslased. Oleme määratud
elama oma instinktide järgi. Ja inimese kõrgeim, puhtaim ja üllaim
instinkt, mis teda loomast eristab, on muidugi südametunnistus.
Selle järgi tulebki toimida.
Ebaeetiline meelelahutus ei saa olla rahvuslik uhkus
Eestlastel pole oma juhtidega vedanud. Kalevipoeg oli mõrtsukas
ja vägistaja, Lembitu ei saanud ristirüütlitest jagu, Jannsen
puges tsaarile, Päts müüs Eesti maha ja Laar – nagu rahvas ikka
veel räägib – lasi põllumajanduse põhja. Ei ole meil ka
spordikangelasi, kelle üle rõõmu tunda. Jalgpallurid on maailma
kehvemate hulgas, suusatajad libisevad hästi ainult dopingu peal ja
tagatipuks on viimase aja kõige hinnatumaks sportlaseks rallisõitja.
Ah et mis selles halba on?
Vaatame rohelise mätta otsast. Keskkonnakriisi leevendamiseks
plaanitakse lõpetada riiklikud investeeringud fossiilkütustega
seotud projektidesse, muretsetakse liigse metsaraie pärast, tehakse
massilisi koristustalguid, sõditakse tselluloositehaste ja Rail
Balticu vastu. Samal ajal elatakse kirglikult kaasa kõige
keskkonna-vaenulikumale spordialale. Kas siin pole vastuolu?
Pixabay
Autorallisid hakati korraldama 20. sajandi alguses puhtalt
kommertslikul eesmärgil: autotootjatel oli vaja oma "jõuvankreid"
reklaamida ja mis võinuks olla veel geniaalsem publikumagnet kui
nende omavaheline mõõduvõtt. WRC ralli on siiamaani hiiglaslik
autotootjate üritus, ehkki praeguseks on neid rallirajale võistlema
jäänud vaid neli. Autospordis tähendab võistlus aga sihipärast
looduse reostamist.
Ökonoomsematel sõiduautodel on kütusekulu 4-5 liitrit 100 km
kohta, ralliautodel aga lausa 60-70 l/100 km. Rallihooajad on pikad,
pea katkematus rodus järgneb etapp etapile (2019 oli neid 14),
kiiruskatseid ligemale paarkümmend (mullusel Rally Estonial 17).
Etapil sõidetakse maha üle 250 km, sõitjaid on üldjuhul rohkem kui 20.
Matemaatikud arvutagu nüüd, kui palju bensiini lugupeetud
ralliässad lõbu pärast põletavad.
Arvud paljastavad ebamugava tõe: meie rahvuskangelaseks on
tüüp, kes süstemaatiliselt reostab planeeti! See, et Eesti mees on
tulnud autorallis maailmameistriks, pole mingi uhkuse asi. Hoopis
häbiasi. Kõik, mis inimest ja keskkonda kahjustab, on ebaeetiline –
ka autoralli.
Aga mis siin tühja kurjustada. Kui on probleem, tuleb leida
lahendus ja õnneks on see käeulatuses. Sisepõlemismootori asemele saagu elektrimootor. Kui WRC-sarjas osalevad tootjad tuleksid rajale
ainult elektriautodega, oleks tegemist kiiduväärse eeskujuga.
Sportlane peab nagunii eeskuju näitama, vastasel juhul on ta tühipaljas meelelahutaja. Tähtis pole ainult see, mida saavutada,
vaid ka kuidas seda teha.
Kes aga arvab, et elektriauto pole piisavalt macho, siis mõelgu
järele. Mis mõttes on suitsev mootor mehelikum kui elektrimootor?
Kui mehel on kellad küljes, on ta igal juhul mees. Kui autol on
mootor kapoti all, on see igal juhul auto. Fossiilsest kütusest ja
fossiilsest mentaliteedist tuleb ükskord lahti saada, emake Maa
kisendab valust.
Kujutame nüüd ette: Ott Tänak kihutab oma ülivaikse autoga
Lõuna-Eesti teedel, saatjaks lehvivad sinimustvalged ja kaunis
linnulaul. Tolm lendab. Aga kui see hajub, on õhk ikka puhas. Ei
mingit bensuvingu ega üleliigset süsinikku. See on juba midagi,
mille üle tasub uhkust tunda.
Me elame ühepäevaliblikate ajastul. Suured teosed on kängu
jäänud, klassikat rohkem ei sünni. Suurte teoste ja suurte isikute
jaoks pole meie kitsas maailmas ruumi. Viisteist minutit kuulsust
igaühele, see Andy Warholi mürtsuv ettekuulutus, on teoks
saanud. Igaüks võib olla täht, suisa supernoova. Aga kui tähti
taevasse liiga ohtralt koguneb, ei märka neid õieti keegi. Üksikud
tähed säravad kõige kirkamalt. Valgust defineeritakse läbi
pimeduse. Ja mis jääb järele kiiresti kustuvast tähest? Must auk.
Ometi valgustab ka väike täht ööd ja rõõmustab silma. Ka
liblikad mängivad oma tähtsat rolli siin paisuvas universumis.
Liblikas on paljude rahvaste uskumustes hingeloom. Meie hinge
materialiseerunud kuju. Püsimatu ja habras, ent ikkagi võluv.
Imeilus veel pealegi! Isegi kapsaliblikad on ilusad – lumekarva,
lubjakarva, piimjad nagu tühi lõuend ja täiskuu. Pole olemas
igavaid liblikaid ega igavaid hingi. Ilu on vaataja silmades, tunne
tundja põues.
Pixabay
Mõnel inimesel hõljub sees uhkeldav hing nagu päevapaabusilm.
Teise hing on kirju otsekui koerliblikas või pääsusaba. On
salapäraseid öiseid hingi nagu silmiksuru ja rõõmsalt lihtsaid
nagu lapsuliblikas. Ja on neidki, kel hing tume kui leinaliblikas.
Muide, leinaliblika tiibadel on rukkilillesinine palistus. Helgus ja
tumedus – ikka nad põimuvad.
Iga laps teab, mida see tähendab, kui kevadel nähakse esimesena
kirjut liblikat. Tuleb kirju suvi. Kollane liblikas toob kuldse suve.
(Teistel andmetel hoopis üksluise.) Vaata imet – kuidas saab mingi
suvaline tiivuline putukas mõjutada kellegi saatust? Uskuda või
mitte, kuid liblikaefekt toimib. Üksainus liblika tiivalöök võib
vallandada maavärina või tsunami. Väikestest sammudest saavad
alguse laiad teed, väikestest mõtetest sünnivad suured tegemised.
Mis juhtus kord Moskvas "Meistri ja Margarita" järgi?
Hooletu teenijatüdruk Annuška pillas õlipudeli maha ja Berlioz
kaotas seetõttu pea – sõna otseses mõttes. Ja oligi põrgu
lahti!
Liblikas on siiski paradiisi saadik. Ta tuletab meelde, et ka kole
röövik võib üleöö muutuda kauniks tiivuliseks hingeks. Tuuli
trotsides hõljub ta õielt õiele ja otsib ... mida? Nektarit,
õietolmu, õnne, armastust? Jah, küllap seda ja enamatki veel.
Tuleb üha otsida, otsida – peatumatult, sest elu on üürike.
Kehad pudenevad põrmuks, aga vägi, mis nende sees peitub, jääb
mingil moel ikka alles. Ükski aatom ei sure, ta moodustab teiste
aatomitega üha uusi struktuure. Tähed kustuvad ja süttivad.
Suhelda tahavad kõik, aga tühi jutt ei muuda midagi
Täpselt kümme aastat tagasi, 2010. aasta detsembris, lõpetas
Eestis töö viimane telefoniautomaat. Pea märkamatult sai üks
ajastu läbi. Telefoniputkad kadusid tänavatelt ja keegi ei
protestinud ega tõmmanud vardasse leinalippu. Mobiilid olid
lõplikult võitnud. Ometi leidub mitmel pool Euroopas endistviisi
neid imelisi putkasid, kus saab – nagu vanasti öeldi – traati
tõmmata. Suurbritannias tehakse telefoniautomaatides iga päev
keskmiselt 35 000 kõnet. Traditsiooni jõud, mis muud. Punased
telefoniputkad, nagu ka punased postkastid ja kahekorruselised
bussid, on ju lahutamatu osa Londoni linnapildist.
Meil jääb ka kirjakaste üha vähemaks.
Kirjasaatjadki kaovad – nad kolivad riburadapidi kalmumäele. Mõni
aasta tagasi teatas Omniva, et kogu aasta jooksul saadetakse
Eestis ligikaudu kaks miljonit margiga kirja ja postkaarti. Poole
neist moodustavad jõulukaardid. Omniva pakub klientidele ka
suurepärast võimalust ise oma kaart või mark kujundada. Samas
kuulen siit-sealt, et isegi vanemad inimesed on lõpetanud
jõulukaartide saatmise ja piirduvad telefonikõnede või sõnumitega.
Teisalt pole võimatu, et postikana tulevik on siiski helge.
Vinüülplaadid kadusid ka peaaegu sootuks, kuid nüüd on nad
tagasi. Kas postkaardid võiks olla uued vinüülid? Oleks ju pühade
ajal ütlemata meeldiv saada posti teel kaart, mis on kujundatud just
konkreetsele adressaadile mõeldes.
Inimene on ikkagi karjaloom, ka kõige suurem introvert tahab
suhelda, olla märgatud ja hoitud. Kirjad, kõned ja isegi Skype ei
asenda kunagi neljasilmavestlust. Koroonapiirangud suurendavad nälga
ehtsa suhtluse järele – see käib ainult silmast silma ja südamest
südamesse. Sõna nõuab sõna. Kui on, mida öelda, peab kusagil
olema ka kuulaja. Omaette laterdada on ikka natuke nadi...
Ajakirjas Science ilmus 2007. aastal tähelepanuväärne artikkel,
milles psühholoog Matthias Mehl tutvustas oma „sõnauuringu”
tulemusi. Uuring ise oli lihtne: teatud aja lõikes salvestati ligi
400 katseisiku igapäevast juttu ja loeti kokku, kui palju sõnu
inimesed päeva jooksul kuuldavale toovad. Kes arvab, et naised
lobisevad kordades rohkem kui mehed, peab pettuma. Selgus, et naised
kasutavad päevas keskmiselt 16 215 sõna ja mehed 15 669. Kõige
sõnaahtram katseisik sai päeva jooksul hakkama vaid 795 sõnaga,
teine jõudis aga toota 47 000 sõna. Mõlemad olid muide mehed.
Sõnu võetakse kui ammendamatut maavara. Kaevanda, palju tahad,
otsa ei saa. Mina olen aastate möödudes sõnadega koonerdama
hakanud. Mitte ainult kõneldes, vaid ka kirjutades. Mu esimene
raamat „Kaljud ja kameeleonid” koosneb 125 000 sõnast. (Ühel
keskmisel kõnelejal kulub terve nädal, et sellise koguseni jõuda!)
„Seal, kus näkid laulavad” sisaldab 57 000 sõna. Seegi on liiast. Alles hiljuti tundsin, et ma ei valda lühivormi. Novell –
žanr, kus tuleb öelda vähesega palju – käis ilmselgelt üle
jõu. Aga nüüd valin sõnu hoolikamalt ja tunnen järsku, et
lühemad jutud on mulle hoopis rohkem meele järgi. Mõte ei upu
sõnade sisse ära.
Kunagi arvasin, et sõnadega saab maailma muuta. See on illusioon.
Räägi või kirjuta palju tahes, ega sellest mingit kasu ole. Ometi
kihiseb kultuuri- ja meediavald kõikvõimalikest jutupaunikutest –
aja- ja muidukirjanikud, kolumnistid, arvamusliidrid,
arvamusluuserid... Palju kära, ei mingit villa. Elu kulgeb ikka
omasoodu, kirjandusteosed ja arvamusplatsid on vaid kanalid isiklike
mõtete väljendamiseks, iseenda eksponeerimiseks. Õnneks või
kahjuks unustatakse need mõttekesed silmapilguga, sest uued mõtted
(ehk uued sõnad) tulvavad üha peale.
Mõnikord ei hakka sõnad mõtetele külge. Tahaks kõnelda ja
kõnetada, aga kuidas? Mõistlikum oleks vaikida, aga kes vaikib,
seda pole ju olemas. Või siiski?
Kadunud Marju Lepajõe ütles kord: "Õnnelikud on need
inimesed, kes saavad tegeleda arvudega." Toona ei saanud ma
sellest aru. Kuidas võib üks läbi ja lõhki humanitaar midagi
sellist öelda? Täitsa ketserlus kohe! Aga nüüd mõtlen: sõnad on
ju subjektiivsed märkide ja häälikute jadad, millele on antud
kindel, ehkki keeleti erinev tähendus. Sõnad sünnivad ja surevad,
keeled elavad ja hääbuvad. Arvude keel on seevastu universaalne,
objektiivne ja hävimatu. Kirjandusklassika tuhmub ja ununeb, kuid pii
jääb alati lõpmatuks. Matemaatika on igavene. Sõnakunst variseb
aga varem või hiljem põrmuks. Kes ütles, et looming ei sure? Veel
üks purunenud illusioon...
Romet Vaino raamat "Peegel karu silmades" aitab avastada loodust ja iseennast
Eesti Rabariik on tuhandeid aastaid vana. Selles riigis leidub
toredaid kodanikke sookailust rabapüüni, vahel eksib sinna ka mõni
inimeseloom. Ennevanasti oli raba tõeline Šveits – igas sõjas
erapooletu, alati valmis pagulasi-hädalisi vastu võtma ja neile
lahkesti pelgupaika pakkuma. Rappa ei pääsenud katk, sinna ei
ulatunud ordu- ega tsaarivõim. Rabariigis võisid inimesed olla
vabad.
Nüüdsel ajal on paljugi teisiti. Inimesed võõranduvad
loodusest ja samas igatsevad tema järele. Õnneks on meie seas
vahvaid sädeinimesi, kes õhinal looduses kondavad ja ka
ülilinnastunud seltsimehi kaasa meelitavad. Üks neist – nagu
ma hiljuti avastasin – on Romet Vaino, kelle lendlevast sulest
ilmus sel sügisel raamat "Peegel karu silmades".
Romet Vaino, kes reageerib ka nimele Metaloodus, on matkajuht,
fotograaf, kolumnist, juutuuber, feissbukkar, instagrammer ja kes
kõik veel. (Tänapäeval peabki olema Hunt Kriimsilm, et midagi
saavutada.) Teda on võrreldud Fred Jüssi ja Bear Gryllsiga. Küllap
õigustatult – Romet paistab olevat korraga nii jüssilik filosoof
kui ka gryllsilik seikleja. Ehk siis kogenud rabariigi saadik, kes
vahendab "rahvusvahelisi" kontakte looduse ja inimkonna
vahel.
Raamatusse on koondatud viimase kolme aasta jooksul ajakirjas
Edasi ilmunud artiklid. Põhiteemaks looduse ja inimese omavahelised
suhted. Eriti palju on juttu raba müstilisest – või hoopis
loomulikust? – mõjust meie mõistusele, hingele ja käitumisele.
Rabalaugaste vahelt kerkinud mõtted on mõnusalt inspireerivad,
isegi veidi eksootilised. Miks? Noh, ma ise pole kunagi tõelises
laukasoos käinud: Lõuna-Eesti on ju suhteliselt rabavaene. Ilmselt
ei ole seetõttu ka võru, setu ja mulgi keeles raba kohta eraldi
sõna, iga vähegi pehme või märg koht maapinnas on lõunaeestlastel
automaatselt soo (õigemini: suu).
Nii mõneltki leheküljelt leiab tsiteerimist vääriva mõttetera:
Esiteks on igati tervislik aeg-ajalt astuda kõigest paar sammu
eemale, vaadata tervikpilti ning iseend selle sees. Kodu pole selle
jaoks kuigi hea koht, sest tegelikult oleme ju siis ikkagi osa
pildist. Meil on vaja eemale minna. (lk 5)
Aga just sellisest "raisku lastud" ja korrastamata
metsast leitakse üles argipäevas kaotatud inimeseks olemise tunne,
inspiratsioon ja rõõm väikestest asjadest. (lk 25-26)
Ma pole seni talve üleelamiseks dopingut kasutanud. Soojale maale
pagemise asemel olen võtnud seda perioodi justkui sisemaailma
koristamise tippaega. Just need kõige pimedamad hingesopid, kuhu
muidu vaadata ei julge või ei taha – vot need võtan talvel ette!
(lk 38)
Just nii, nagu inimesel võiks olla rahalised säästud
ettenägematuteks kulutusteks, võiks meil olla oma ajakukrus ruumi
plaanivabaks ajaks. /.../ Siia võiks kuuluda hoopis igasugused
hullud mõtted ja spontaansed tegevused, aga ka niisama molutamine.
(lk 80)
Me kasutame autosid selleks, et liigutada oma füüsilist keha
ühest kohast teise. Mina mõtlen, et peaksime teadlikumalt kasutama
ka oma füüsilist keha, et viia oma hing ühest aistingute ruumist
teise. (90-91)
Kui varem on kodumaa loodus meid päästnud epideemiate või
sõdade eest, siis nüüd pakub see meile väljalülitust, et püsida
tervemõistuslikena. Selle kõige keskel peaksime jälgima, et me ise
oma pärimuslikke juuri kogemata läbi ei lõika. (lk 97)
Määri käsi, saa märjaks, külmeta, tee lõkkel süüa. Meile
võib ekslikult jääda mulje, et elu peabki olema mugav,
kontrollitud, turvaline, kuid mingi sügavam osa meist ei ole sellega
nõus. (lk 105)
Meie juured ei ole klaasis ega betoonis, vaid mullas ja roheluses.
(lk 117)
Ma leian, et inimesed jätavad lahendamata väga elementaarsed ja
lihtsad, võiks ehk isegi öelda, et ürgsed konfliktid enda sees. Ja
lõpuks jälitavad need varjudena kogu elu. /.../ Hirm karu või
sügava lauka ees ei ole seotud niivõrd välise objekti kui sisemise
(ja enamjaolt põhjendamatu) ebakindlusega. (191)
Eriti kaunis ja poeetiline, ent ka natuke maguskibe on Rometi
armastuskiri Eestimaa loodusele ("Pühendusega sulle, mu
loodus", lk 83-89), mis väärib kindlasti mitmekordset
lugemist. Loodus ja poeesia kuuluvad kokku. Sestap seob ka Rometi
mõtted tervikuks kujundlik keel, milles särtsuvad vaimukad
võrdlused ja täpsed metafoorid.
Raamatu seltsis aega veetes ja vahel aknast välja, kauguses
terendava Karula maastiku poole vaadates hakkasin mõtlema, et
tegelikult ei oska ka eestlased, kes end üldiselt ikka metsausku
rahvaks peavad, täiel määral väärtustada puutumata loodust. Ja
kuidas saabki väärtustada seda, mida pisut peljatakse ja õieti ei
tunta? Ka matkarajad ja laudteed on tsivilisatsiooni käepikendused
looduses. Need pole "päris". Muidugi aitavad märgistatud
ja sissetallatud rajad inimest loodusele lähendada, kuid ei tõmba
teda mugavustsoonist välja. Keegi on matkaselli eest marsruudi juba
paika pannud, kogu mõttetöö ära teinud, kõndimis- ja
ronimisvaeva vähendanud. Kõige põnevamad rajad on aga sellised,
kuhu pasteldega ei pääse.
Usun, et seda Romet Vaino oma kirjutistega öelda tahabki: astu
välja mugavustsoonist, astu korrakski kõrvale tunni- ja meetripealt
paika pandud argiteelt. Vaata, kuula, koge! Metsik loodus teritab
meeli ja aitab avastada salapaiku iseenda sisemuses. (Nimetagem seda
põhjamaiseks meetodiks, kuidas avada oma ummistunud tšakraid.)
Looduses võib ka hullu panna! Kelle jaoks tunduvad talisuplus
rabalaukas või ööbimine tormises metsas ekstreemsena, võiks
proovida vähemalt allikaveega silmi pesta ja kuumas lõkketuhas
kartuleid küpsetada.
Olen märganud, et paljud metsaskäijad kõnelevad
õhinal oma kokkupuudetest mõne loomaga. See ei pea olema ilves,
põder või karu. Vahel piisab isegi orava või sisaliku nägemisest,
et äratada üles sisemine laps, kes mõõdab maailma selge pilguga
ja tunneb rõõmu tibatillukestest eluseikadest. Teinekord võivad sellised juhtumid suisa vapustada.
Romet Vaino
kommenteerib oma juhuslikku trehvamist metsakuningaga niimoodi: "Minu
ehmatav kohtumine karuga ilmestas suurepäraselt seda, mida loodus
võib inimesele pakkuda – sisemist arengut. Tol aprillikuu hommikul
lükati mind emotsionaalse skaala äärealadele. Kohta, kus ma polnud
vähemalt teadlikult varem käinud. Kogesin enda jaoks täiesti uusi
emotsioone. /.../ Seisad seal karu ees hetkeks mõistuslikult täiesti
halvatuna, ründa-või-põgene-refleks tahab juhtimist üle võtta,
kuid siis saabub kuskilt selle emotsionaalse tormi seest mõistuse
hääl. Sellised olukorrad teevad meid iseenda jaoks müsteeriumiks.
Me ei tea, milline osa meist jääb peale, ja küllap seepärast me
neid hetki ka otsime.”
Tuleb möönda, et sugugi mitte kõik inimesed pole raba- või
metsausku. On neid, keda paelub hoopis meri. Nad leiavad hinges
pakitsevatele probleemidele lahendusi just kohiseva veevälja ääres
jalutades. Teised heiskavad aga hoopis purjed või tõmbavad
paadimootori käima ning põrutavad otse lainetele, peatuvad mõnel
saarel või laiul ning leiavad nõnda rahu. Tean ka neid, kellele üle
kõige meeldib matkata mägedes, kõõluda kuristike ja kaljude
serval ning kümmelda koskede all. Aga jah, mägedega on meie maal
paraku kehvad lood... Vahet pole, kuhu inimene oma kondid
looduses viib – peaasi, et oleks viidud.
"Peegel karu silmades" on inspireeriv teejuht, mis
tutvustab lugejale looduse vaimset palet. Mingis mõttes võiks seda
isegi eneseabiraamatuks nimetada, sest see ärgitab rändama mitte
ainult põlislooduses, vaid ka iseenda udusel hingemaastikul.
Tavaliselt on nii, et eneseabiraamatutest pole eriti kellelgi abi.
"Peegel karu silmades" võib kindlasti aidata – aga
ainult siis, kui teooriale järgneb ka praktika.
Ka positiivsel mõtlemisel võib olla hukatuslik mõju
Kõik on halvasti ja aina hullemaks läheb. Selline mõtteviis
kuulub optimistile, sest pessimist usub, et põhi ongi juba käes ja
enam hullemaks minna ei saa. Tervemõistuslik optimist loodab parimat
ja valmistub seejuures ka halvimaks. Pessimist kardab alatasa
halvimat, kuid on valmis parimaks.
„Tuleb mõelda positiivselt!” laulavad ime- ja tavatohtrid
ühel häälel. „Tõbi kargab kallale siis, kui inimene on stressis. Suurem
osa haigusi tekib vale mõtlemise tagajärjel.” Aga pessimist
vaidleb ikka vastu: „Kuidas ma saan positiivselt mõelda, kui kõik
– absoluutselt kõik – on halvasti?!” Nõiaring missugune.
Põhjalikult on uuritud inimesi, kes elanud vähemalt
100-aastaseks. Mis neil ühist on? Esiteks võib juba palja silmaga
näha: nende seas pole ühtegi ülekaalulist. Kui ihule lisandub
liigset rasva, tiksub ühtlasi vähemaks eluaastaid. Kiikame ka
loomariiki: rasvunud kanad ei mune ja paksud kassid ei püüa hiiri.
Kusjuures, rasvumine on vaid koduloomade tõbi. Metsloomad püsivad
alati vormis, nende kõõlused on sitked ja lihased trimmis. Kui ka
inimesed elaksid rohkem metslooma kombel ning vinnaksid end mugavuste
ja luksuse solgitünnist välja, oleks neilgi lootust.
Veel üheks 100-aastasi ühendavaks lüliks on alkoholist ja
suitsetamisest hoidumine. Mõõdukas tipsutamine ei paista eluiga
vähendavat, kuid tõrvapulkade tossutamine teeb seda igal juhul.
Samas olevat pikaealiste rekordinaine, 122-aastaseks elanud
prantslanna Jeanne Calment olnud kirglik suitsetaja. Erand kinnitab
reeglit? Mis puudutab aga toitumist, siis siin lähevad eeldused ja
faktid oma teed.
Ülivanakeste toidulaud kipub olema väga erinev.
Enamik neist on lihasööjad, vanu taimetoitlasi kohtab harva. (Samas
tuleb arvestada, et veganlus pole kunagi olnud massiline ja praeguste
saja-aastaste võimalused lapsest saati taimetoitu tarbida on olnud
väga piiratud. Eks aastakümnete pärast selgub, kas tänased
taimetoitlased elavad kokkuvõttes kauem või mitte.) Mõni uuring
näitab, et pikaealisuse tagavad piisav kogus D-vitamiini ja Omega3
rasvhapped, mida võib leida näiteks mereandides. Mine võta kinni,
ehk on ka jaapanlaste pika ea saladus selles, et nad rohkelt kala,
vähilisi ja limuskeid vitsutavad?
Aga tagasi positiivse mõtlemise juurde. Jah, see on midagi, mis
samuti kõiki saja-aastaseid ühendab. Rõõmus meel ja lahke süda
toovad rohkelt eluaastaid. Miskipärast tahetakse ka need ilusad
omadused keemilisteks ühenditeks moondada ning serotoniini või
dopamiini sildiga purki pista. Kas rõõmu saab apteegis müüa ja
lahkust veega alla neelata? Kas muretsemise vastu saab vaktsineerida?
Ei, ei, ei.
Oleme harjunud kõike tarbima, sealhulgas rõõmu. Igale
emotsioonile on hinnasilt ja säilivustähtaeg külge kleebitud. Aga
rõõmu ei saa manustada, süstida ega mingil muul viisil
väliskeskkonnast kinni püüda ja omandada. Rõõm peab tärkama
inimese enda sees. Loomulikult, orgaaniliselt ja aastaringselt nagu
haljas taim. Ja ikka sigineb pähe kiuslik küsimus: „Millises
aianduspoes neid rõõmutaime seemneid müüakse...?”
Ka mure tärkab inimeses endas, ehkki mugavam on kõigis hädades
süüdistada halba ilma, halba valitsust, halba töökohta ja halbu
pereliikmeid. Aga kui ümbrust muuta ei saa, kas pelgalt suhtumise
muutus toob kasu, meelerahu ja õndsust? Positiivne mõtteviis ei
päästa kedagi, kui öösel prõmmivad ukse taga võõrad mehed ja
vaksalis ootavad vagunid sõitu Siberisse. Saatus jääb inimese
käeulatusest välja.
Pessimistid on skeptilisemad kui optimistid. Nad kaaluvad samme
hoolega, säilitavad igas olukorras ettevaatlikkuse ega tõtta
riskima. Optimist mõtleb julgemalt, püüdleb kaugemale – ja mis
seal salata – ka jõuab kaugemale. Optimist leiutas lennuki,
pessimist langevarju. Mõlemat läheb tarvis.
Optimismi ja lihtsameelsuse vahe on paraku õhkõrn. Paljud optimistid on
ühtlasi suured naiivikud, kes näevad elu põhjendamatult helgetes
toonides. Kas optimism pole lõppude lõpuks vaid enesepettus? Liigne
positiivne mõtlemine võib olla lausa ohtlik, eriti siis, kui see
põimub hiiglasliku ego ja eneseimetlusega.
Kes on maailma suurim optimist? Donald Trump! Vaadake ja kuulake,
kuidas ta räägib: temal ja Ameerikal on kõik kogu aeg hästi,
majandus õitseb, armee on võimas, vaenlased võidetakse, maa peal
valitseb rahu ja õiglus. Mitte keegi pole mitte kunagi teinud mitte
midagi nii targalt ja oskuslikult, kui tema, president Trump. Ka
koroonaviirus ei murdnud teda, Trumpi sõnutsi oli see talle lausa
jumala kingitus, nüüd on ta tervem ja tugevam kui iial varem.
Excellent! Aga miljonid inimesed Ameerikas ja mujalpool ei jaga tema
titeroosale positiivsusele rajatud seisukohti. Ühe valitseja pime
nartsissistlik heameel toob paljudele rohkelt pahameelt.
Kui positiivne mõtteviis on rohi kurvastuse vastu, siis tuleb
seda pruukida väga ettevaatlikult, sest liigses koguses mõjub rohi
mürgina. Mõõdutundetu rõõm on sama hukatuslik nagu ohjeldamatu
mure. Tõusud ja mõõnad rulluvad elurannal, ööd ja päevad
vahelduvad kindla rütmiga. Ent kui rõõm ja mure satuvad
poksiringi, ei tasu rõõmu peale kopsakaid panuseid panna – ta saab
mure käest alati pähe. Mure on tugevam, sest ta toitub
inimloomuse lõppematutest kahtlustest.
Muretsemine tapab. Ka südamehaigused algavad kahe kõrva vahelt.
Jah, maailm on ebakindel – juba aegade algusest saati. Üksinda ei
saa maailma muuta. Iseennast ei saa ka muuta. Iseloom on saatus,
mille eest ei põgene. Ja ometi: kes suudab ületada iseenda,
seljatab saatuse. Näiteid imelistest metamorfoosidest jagub küllaga,
ehkki iga röövik ei moondu liblikaks. Mure sunnib ikka põrmus
vingerdama.
Kuidas uskuda parimat, kui kõik hävib nagunii? Miski ei püsi,
miski ei jää alles. Kannatused ja surm kuuluvad elu
juurde. Pole valgust ilma varjuta. Elada ainult valguses, märkamata
varje – on see üldse võimalik? Sööme tervislikult, liigume
palju värskes õhus, maandame pingeid
toredate hobide, kultuuri, spordi või saunaga. Sedaviisi elame rõõmsalt
saja-aastaseks! Kõlab lihtsa retseptina. Aga kurja ilma ega kurja
saatust inimene oma lihtsate nippidega üle ei kavalda. Nii jääbki
õigus pessimistidele.
Ärkamine. Magus udune unenägu hajub laiali, ei jää mällu
pidama. On ilus sügishommik. See peab ilus olema, muidu poleks mul
veres nii kerget tunnet. Akna tagant kostab toksimist ja krabinat.
Tihane? Ma ei tee veel silmi lahti, tajun kuldset valgust enda ümber.
Testosteroon voogab kehas.
Liigutan end teki all õige pisut, olen täiesti värske, ehkki
meel vajab veidi selginemist. Mul on väga soe, higistan. Päev on
alles alanud, ma ei kavatse kohe tõusta. Ehkki jah, üks osa minust
on juba tõusnud, nagu hommikuti ikka... Pikendan minuteid voodis,
selles isiklikus taevariigis. On pühapäev, tavaline puhkepäev, aga
ikkagi – püha päev.
Kui silmad lahti teen, hõljun piimjas valguspilves. Korraks
tundub, et maa on kaugel mu all, aga võib-olla hoopis vasakul või
paremal või tont teab, mis ilmakaares. Isegi kui maakera veereb minu
alt minema – veeregu! Küll ma endale tiivad kasvatan ja talle
järele vuhistan.
Ka aeg lendab. Kuhu ta lendab? Vist põgeneb inimeste eest. Ajal
on oma lugu, mis langeb kokku inimkonna, maa, ookeanide ja universumi
looga. Igaühel oma aeg, pikk või lühike, õnnelik või õnnetu.
Võta või jäta. Teist aega ei anta, ei lubata küsidagi. Ela nii,
nagu oskad. Kui ei oska, siis õpid. Õpid kogu elu elamist, aga
targemaks ei saa. Selline närvetu sa oledki, inimene.
Ka aastal on oma ajad, lausa neli tükki. Aastal on ka pöörded
ja käänded nagu ühel keerulisel keelel. On sügisese pööripäeva
aeg. Suvi pöördub lõplikult sügisesse, aga see pole lõpp, sest
aeg ei lõpe, ehkki kõigile seda muidugi kuigi palju ei jagu.
Mul on nüüd aeg tõusta, aitab vedelemisest. Tiibu mul endiselt
pole, ka pilv on kadunud, viibin endiselt maa peal, lihast ja luust
mees. Tõusen voodist ikka nii, nagu mind loodi, ainsagi kehakatteta.
Kõige mehisem kehaosa näitab akna poole, valguse ja vabaduse poole,
sinna ma paterdangi, aeglaselt ja ette vaadates, justkui õpiks
uuesti kõndima. Aga iga samm on järgmisest kindlam. Aken pole
kaugel.
Vaatan läbi kardina välja. Maa kohal heljub õrn udu. Suur
tugev, ehkki endiselt nooruslik tammepuu pole veel kolletama hakanud,
kuid taamalt, metsa seest paistab juba kuldpruune laike. Taevas
hallitab, ei sineta. Aga ses halluses heliseb rahu. Miks ma arvan, et
rahu heliseb, kas rahu ei peaks võrduma vaikusega? Ei, täielik
vaikus on ju eimiski. Kui inimene täiesti vait jääb, õhk ei liigu
enam kahinal läbi kopsude ja süda lõpetab trummitagumise, siis
mida see tähendab? Aidaa! Säh, siin on hauakaevaja labidas. Aeg on
otsa saanud, vaikus võitnud.
Rahu heliseb nii kui vabadus. Inimene on sündinud vabaks, aga
elab ometi orjana. Enamasti. Mõni lausa kogu aeg. Ehitame endale
vangikonge, sepistame ahelad ja sulgume kinnisesse akendeta ruumi,
sest nii on mugavam. Mitte tingimata parem. Selle kongi seinad on
ehitatud meie isiklikest väikestest tõdedest, põrand valatud
lihtsatest eelarvamustest, laeks poolmädad uskumused. Sulgume
pimedusse, sest ei taha näha teiste tõdesid. Võõrad tõed näivad
nii ohtlikud, need võivad ümber lükata meie endi omad.
Tõeline vabadus tähendab ruumitust, sõltumatust kivistunud
tõdedest ja uskudest. Vaba meel on alati avatud. Vangil on lihtne ja
halb, vabal raske ja hea. Sageli valitakse lihtsus heaolu asemel.
Kui kõrge on trepp, mis viib seitsmendasse taevasse? Seda on vist
maapealsete riistadega üsna keeruline mõõta. Aga räägitakse, et
taevatrepil on täpselt sama palju astmeid, kui palju sekundeid on
inimene selles elus õnnelik olnud. Paraku ei oska keegi õieti
öelda, mis see õnn on ja kus teda müüakse. (Ja kui üldse
müüakse, siis kindlasti ränga hinnaga.)
Ükski suurtest maailma religioonidest ei pea võimalikuks õnne
maises elus. Põrgupõhja Jürka näitel võib öelda, et isegi
vanasarvik ei saa kartulivagude vahel õndsaks, mis siis veel
inimesest rääkida. Miljonid (või koguni miljardid?) tõsiusklikud
teevad panuse järgmisele elule ja teispoolsusele, mis nende
kirgastes lootustes võtab helesinise paradiisi kuju. Põrgust ei
unista keegi, ehkki seal pidi parajalt soe olema.
Maine elu on täis
piina, valu ja kannatusi. Inimese üliterav teadvus ja hell hing ei
suuda nendega leppida. Õnne pole maa peal, hüüavad Jeesus, Muhamed
ja Buddha ühel häälel. Neil on vist õigus. Ja mul on säärane
kahtlane tunne, et kui ma veel pisut vanemaks saan, kaob ka "vist"
eelnevast lausest ära.
Iga õunapuu eesmärk on vilja kanda, mitte kuivada ja mädaneda.
Võilill peab rõõmsalt õitsema ja seejärel seemned igasse kaarde
laiali puistama, mitte kiduma ja närtsima. Miks siis inimene üha
kuivab ja mädaneb, kidub ja närtsib, ohkab ja oigab, vingub ja
hädaldab? Miks ometi? Inimvaimu ülim siht on luua, mitte valutada.
Aga kui õnne pole, ei ole olemaski, satub ka elu mõttekus küsimärgi
alla. Hingele mõjuks kosutavalt teadmine, et õnn on siiski kusagil
maa peal olemas, tukub mõnes praos, kükitab sooserval, ripub
palumetsa tagumise männi otsas.
Pixabay
Paradiisist unistamine oleks õigustatud, kui keegi erakordne
Einstein suudaks tõestada, et hing ei sure, vaid jätkab eksistentsi
igavesest ajast igavesti. Ent teadus hinge surematust ei kinnita. Ei
lükka ümber ka. Kõik, mis puutub hingeasjadesse, jääb teaduse
äärealale või sellest sootuks välja. Hing on usu teema.
Paganausulised tajuvad, et kogu maailm on hingestatud. Igas puus,
lilles, merelaines ja kivirahnus pulbitseb elu. Selline mõtteviis on
väga sümpaatne. Ka minul on pagana hing, mis tunnetab kõikjal teisi
hingi. Miks mulle meeldib kirjandus? Sest see on kõige paganlikum
kunstiliik. Kirjanduse paganlikkus väljendub eeskätt
personifikatsioonis ehk isikustamises. Ainult kirjanduslike võtete
kaudu on võimalik kõige otsesemalt ja ehedamalt edasi anda
animistlikku maailmatunnetust. Palun väga: päike naerab, lill
nutab, väsinud kivid norskavad ja ulakas tuul jalutab metsa all.
Need pole tühipaljad kujundid. Personifikatsioonides peegeldub
paganlik usutunnistus.
Kui rohkem inimesi usuks, et ka puu sees on hing, et puukenegi
võib rõõmust rõkata ja nukrusest nutta, ehk jääks vähemalt
mõned sajad hektarid väärismetsa puutumata? Kui usutaks, et maapõu on
vaimude vürstiriik ja allikates käivad sulistamas haldjad, ehk
jääks muist põlevkivi kaevandamata ja muist veekogusid reostamata?
Kummardaks püha Mammona kõrval ka teisi jumalaid, nii vahelduse
mõttes. Hingejumalaid. Kedagi, kes kohe esimese raksuga rikkaks ei
tee, kuid pikapeale tasub tuhandekordselt – annab raha asemel rahu.
Kui inimene hoiab hingi enda ümber, on ka tema enda hing paremini
hoitud.
*
Aga kus on siis paradiis ehk seitsmes taevas? Maa pealt teda ei
leia, kindel see. Või siiski? Jäägem poeetiliselt lihtsameelseks:
vahel oleks kasulik otsida taevariiki iseenda seest. Küllap talvitub
ka püüdmata õnneliblikas kusagil tagumises hingesopis, rõskes,
külmas ja pimedas. Ega õnn ei peagi kogu aeg silma all olema,
pealegi moondab rahutu meel ka suure õnne kohutavaks õnnetuseks.
Alati on millestki puudu, inimene ju täitmatu loom.
Kes on kasvõi kordki õnne näinud ja seda isegi tunda saanud, ei ole
asjata elanud.
Lurich oli Eesti esimene superstaar. Mis on praegustel sportlastel
vastu panna?
Kirjutan parajasti raamatut, mille üks tegelane on
maadlustreener. Sel puhul sirvisin ka maadlusõpikut (Treenerite
tasemekoolitus, 2007). Päris alguslehekülgedel on kenasti ära
toodud Georg Lurichi elufilosoofia. Mõned nopped:
Igaüks võib saada tugevaks, sest
inimene sai juba siis, kui ta hällis lamas, looduse käest passi kaasa, et ta niisama tugevaks võib saada, nagu näiteks
tema, Lurich.
Tulemus saab vaid selle küsimuse läbi otsustatud, kas tahtmine
on tugevam kui liha.
Inimese kehaline ja vaimne arenemine peavad käima käsikäes,
sest ühe hooletusse jätmine mõjub ka teise peale kahjulikult.
Ei ole sugugi liialdatud väide, et alkohol rohkem ohvreid nõuab
kui sõda. Sest välja arvatud need sajad tuhanded, kes end otsekohe
surnuks joovad, saab sellega võrreldes palju rohkem inimesi surma
õnnetuste läbi joobnud pea tagajärjel.
Tänapäeval ei peaks imestama, kui mõni inimene sureb, vaid
vastupidi – peaks imestama, et mõni inimene veel üldse elab! Sest
ööd kui päevad inimesed uurivad ja murravad pead, kuidas inimjõu
ja tervise viimastki haledat jäänust rusuhunnikuks muuta ja
hävitada.
Lurichi surmast möödub tänavu sada aastat, aga tema tõeterad
ei muutu kunagi. Võiks isegi kurjalt üldistada: sajandiga pole
olukord paranenud, inimesed on hoopis vaimselt ja füüsiliselt
sandimaks jäänud.
Kord olevat üks poisike kuulsalt jõumehelt küsinud, mida teha,
et temasuguseks saada. Lurich tõi kohe kuuldavale oma viis käsku,
lihtsad ja konkreetsed: „Ära joo viina! Ära tee suitsu! Ära söö
soolast! Ära mängi kaarte! Ära tegele neidudega!” Seda lühikest
„katekismust” levitas jõumees koguni lendlehtedel. (Mitte küll
lennukilt, vaid ikka käest kätte.)
Viinajoomise, suitsutegemise ja soolase söömisega on asjad
selged. Tänapäeval sõnastaksime need käsud pisut peenemalt: ära
tarbi alkoholi, tubakatooteid ega muid mõnuaineid ning toitu
tervislikult. Hasartmängude eest praegusaja noori vist väga rangelt
ei hoiatata, aga vähemalt kasiinodest võiks tark inimene ikka
kaarega mööda käia.
Mis aga meie päevil itsitama paneb, on Lurichi käsk neidudest
eemale hoida. Eks olnud ta ise ju poissmees, võib-olla naised ei
huvitanudki teda? Antud juhul tuleks „neiud” panna
jutumärkidesse, sest ilmselgelt mõtles vägilane nende all
lõbunaisi. Tuleb arvestada, et tsaariajal polnud seksuaalkasvatust
sisuliselt olemaski, suguhaigused vohasid ja soovimatuid rasedusi
tuli ette piinlikult ohtrasti. Seega oli too üksainus Lurichi käsk
ühtlasi esimene pääsuke rahva seksuaalkasvatuse hallis taevas.
Lurich oli üldse mitmel moel esimene. Mitte ainult jõujuurikas
number üks, paljukordne maailmameister maadluses ja tõstmises. Ta
oli ka Eesti esimene kutseline sportlane (koos Georg Hackenschmidti
ja Aleksander Abergiga moodustasid nad omal ajal kuldse trio, mis
loputas korralikult kogu maailma maadlusparemikku). Samuti armastas
ta poseerida fotograafidele, vahel isegi aadamaülikonnas, mis
tähendab, et Lurich oli ka Eesti esimene modell.
Alles hiljaaegu leiti Ameerikast üles filmikaadrid, kus meie
vägimees oma võtteid demonstreerib. Lisame siis nimekirja: Eesti
esimene filmitäht. Olgu vahele öeldud, et maadlejatest
filminäitlejaid on meil teisigi: 1924. aasta olümpiavõitja,
Võrumaa mees Eduard Püttsep tegi kaasa kinokomöödias „Õnnelik
korterikriisi lahendus” ja põnevusdraamas „Tšeka komissar
Miroštšenko”, kusjuures teda on nimetatud koguni Eesti
Chapliniks. Kui 1984. aastal valmis Lurichist eluloofilm, mängis
seal peaosalist sambomaadleja Tõnu Lume. (Sambo on küll pigem judo
moodi ala, aga teatud mööndusega võib ju mõlemat ka maadluseks
nimetada.)
Pole kahtlustki, et Lurich oli meie esimene superstaar, keda rahva
seas pööraselt austati ja jumaldati. Tsaariajal ei olnud veel
olemas poplauljaid, ka professionaalsete näitlejate tsunft oli alles
välja kujunemas. Maadlejad olidki ainsad tõelised iidolid,
kalevipojad, keda tundsid siinmail kõik väikestest poistest vanade
raukadeni.
Seda kuulsust kasutas mitmekülgselt andekas ja ülimalt
haritud Lurich suurepäraselt ära. Ta edendas igati karskusliikumist
ja propageeris kõikjal tervislikke eluviise (sealt ka tema „viis
käsku”). Ükskord sõnas ta rahvale kõneldes: „Maadleja peab
kuulutama oma jõu ja tervisega iga päev teistele: vaadake,
missugune ma olen, sellepärast, et ma ei joo. Jätke joomine,
harjutage lihaseid ja teie saate samasuguseks!”
Lurich leidis ka, et maadlus on inimorganismile
kõige loomulikum ja kõige tervislikum spordiala, sest
vastupidiselt paljudele teistele spordialadele on aeg maadlejale
kõige armulikum, maadlejad suudavad ennast hoida jõutipul
paarkümmend aastat. Samas ei ole ükski sportlane traumade eest
kaitstud: näiteks Kristjan Palusalu särav karjäär sai ootamatu
lõpu tõsise õlavigastuse tõttu. Paraku on ajalool kombeks end
korrata – ka Magnus Kirti võib oodata sama saatus
(ptüi-ptüi-ptüi!).
Lurich kasutas oma positsiooni õilsal eesmärgil, kuid seejuures
oli ta ka „maadleja-kunstnik”, nagu ta ise seda elukutset
nimetas. Paul Pinna, kuulsaim näitleja 20. sajandi alguses, olevat
ükskord öelnud, et tema polegi tõeline näitleja – hoopis Lurich
on; vaid Lurich suudab publikut jäägitult köita ja vaimustada.
Maadlejad-tõstjad-jõumehed kuulusid tol ajal tõepoolest
meelelahutajate sekka. Rahvas tahtis ju näha, kuidas Lurich mitu
täismeest turjale vinnab või käsi rinnal risti hoides hobuste
tirimisele vastu paneb, tulistest maadlusmatšidest kõnelemata. Ja
jõumehed ei pidanud seda sugugi mingiks tolategemiseks.
*
Praegused sportlased võtavad oma tegevusala liiga tõsiselt.
Kui Kroonika lugejad valisid aasta parimate meelelahutajate sekka Ott
Tänaku, lükkas ralliäss auhinna tagasi. Põhjendus oli arusaadav: pole meelelahutaja. Aga olgem ausad, enamike
tavakodanike jaoks on sport puhas meelelahutus.
Mida muud see aja peale kihutamine pealtvaatajale olla saabki?
Sportlane kuulub rahvale, tahtku ta ise või ei. Enamikel noorema
põlvkonna tippatleetidel on olemas Instagrami kontod ja mõnel isegi
ametlikud kodulehed – ikka fännide rõõmuks. Samas ei paista
nende tegevuse tagant lurichlikku sädelevat artistlikkust ega
sügavat missioonitunnet.
Tänapäeval tehakse tippsporti iseendale. Vahel makstakse lõivu
ka kommertsile, tehakse reklaami (sponsoreid on ju vaja), kuid
ilmselt ei küsi kuigi paljud sportlased endalt: mida ma
poolehoidjatele vastu annan? Ülekohtune oleks näppu viibutada vaid
sportlaste suunas. Kogu moodne tööfilosoofia on eneseteostuse
keskne. Tähtis on vaid enese rahulolu, mitte pühendumine laiemale
kollektiivile, kogukonnale, maailmale.
Eesti sport on viimasel ajal näinud ka eba-Luricheid. Kangelaste
asemel astuvad areenile petturid, sulid ja kelmid, kelle igapäevane
leib on kasvuhormoon ja veredoping. Pesuehtne näide sellest, kuidas
egoistlik saavutusvajadus, võit iga hinnaga, kaalub üles ausa
võistluse ausa publiku ees. Rahvas vajab kalevipoegi, kellele alt
üles vaadata. Oh seda õudust, kui kalevipoja maski alt paljastub
hoopis vanasarvik.
*
Lurichile on püstitatud küll paar mälestusmärki ja temast on
kirjutatud pakse raamatuid, ent niisuguse erakordse mehe vägiteod
vajaks kindlasti meelespidamist ka liikuvate piltide kujul. Eelpool
nimetatud eluloofilm on kahjuks täiesti sisutühi, ainult Lepo
Sumera kaunis muusika tõuseb sealt esile. Lurichist peaks kindlasti
uue ja etema linateose tegema. Ega meil neid vaadatavaid spordifilme
palju tehtud polegi. Meelde tulevad „Vallatud kurvid” ja
„Vehkleja”. Lurich väärib teist võimalust, korralikku
audiovisuaalset monumenti. Suurel mehel ei ole monumentidest kunagi
puudus.
Kaks heliloojat: lõbus Lumbye ja tõsine Gounod. Tähelepanekuid ja oletusi
Pixabay
Võib vaid ette kujutada neid uhkeid kübaraid, šikke silindreid,
värvilisi lehvikuid, lopsakaid lokke, peeneid lornjette, läiklevaid
jalutuskeppe, siidi, satsi, kõlisevaid kalliskive ja mööda
kivisillutist lohisevaid kleidisabasid, mida kõike 1843. aasta
augustis vastselt avatud Kopenhaageni Tivoli väravas näha sai.
Kohal oli Taani koorekiht: rikkad kaupmehed, auväärt pürjelid,
kõrgemad riigiametnikud, professorid, ohvitserid ja kirjamehed,
igaühel õrnemast soost saatja käevangus, kalligraafiliste
kirjadega kutsed taskus ja põu täis surisevat elevust.
Ei teadnud siis veel keegi, et uus lõbustuspark saab nii
populaarseks ja laialt tuntuks, et "tivoli" muutub
Põhjamaades (ka Eestis) lausa lõbustuspargi sünonüümiks.
Õigupoolest laenas park oma nime hoopis väikeselt Itaalia linnalt
Tivolilt, mis asub kohe Rooma külje all. Itaalia Tivoli omandas
kuulsuse tänu Villa d'Este kaunile renessansiaegsele pargile, mis
inspireeris muuhulgas ka prantslasi looma Pariisi samalaadset
luksuslike aedade ja lõbustusasutuste kompleksi Jardin de Tivoli.
Sealt korjasid idee üles juba taanlased.
Kui esimesed
Kopenhaageni Tivoli külastajad sisse astusid, võttis neid kohe
vastu särtsakas muusika. Lõbustuspargi muusikaliseks juhiks oli
määratud võimekas helilooja Hans Christian Lumbye, kes pälvis
peagi oma tegevuse eest kuldse hüüdnime "Põhjamaade Strauß".
See kompliment pidi tema südant pööraselt rõõmustama, sest Johann
Strauß I oli
Lumbye suur iidol, keda ta igati jäljendada püüdis. Kokku
komponeeris Lumbye ligi 600 pala, nende seas valsse, polkasid ja
masurkasid ehk siis sellist tantsumuusikat, mis oli tollal väga
moes. Loomulikult kirjutas ta muusikat ka spetsiaalselt lõbustuspargi
tarbeks, millest annavad tunnistust sellised unustusehõlma vajunud
teosed nagu "Piduõhtu Tivolis" ja "Tervitus
Tivoli külastajatele".
Üks Lumbye tuntumaid teoseid valmis Tivoli
teiseks aastapäevaks 1845. Esmaettekanne lükkus paraku vihmase ilma
tõttu edasi, aga kui see viimaks publiku kõrvu jõudis, sai sellest
paugupealt hitt. Ja pauku tehti tõepoolest! Teos oli nimelt
"Šampanjagalopp", mida paljud maailma
sümfooniaorkestrid tänini esitavad, eriti uusaastakontsertidel.
"Šampanjagalopp" üllatas oma puhutise uuenduslikkusega: esitamisel kasutati ksülofoni, mis oli tol ajal
sümfooniaorkestrites veel küllalt ebaharilik instrument.
Teinegi Lumbye sulest pärit galopp on siiamaani
tuntud: "Kopenhaageni raudtee galopp", või sõna-sõnalt
tõlkides: "Kopenhaageni raudteeaurugalopp" (København
Jernbane Damp Galop), mis valmis 1847, kui Kopenhaageni ja
Roskilde vahel avati Taanimaa esimene raudteelõik. Pole kahtlustki,
et tegemist pidi olema lausa briljantse reklaamiga uuele
transpordiliigile.
Rongid ja raudtee on inspireerinud
kahtlemata paljusid loovisiksusi, eriti kirjanduses. Kohe meenub
"Anna Karenina", kus rongid on vaat et omaette tegelased.
Émile Zola "La Bête humaine” tegevus toimub suuresti
raudteel Pariisi ja Le Havre'i vahel. Agatha Christie kirjutas päris
mitu novelli-romaani, kus mõrvamüsteerium sünnib rongis: "Mõrv
Orient Expressis", "Sinise rongi mõistatus" ja
"Paddington 16.50".
Viktor Pelevini novell "Kollane
nool" võtab tabavalt kokku rongide maagia: "Ma olen kõige
lähemal mis tahes õnnele – ehkki ma ei püüagi seletada, mis see
õieti on – kui ma pööran pilgu aknalt ja taipan, et hetk tagasi
ei olnud ma veel siin, oli vaid maailm akna taga, ja midagi ilusat ja
mõistmatut, mida polegi üldse vaja mõista, oli mõneks sekundiks
tavalise mõttesülemi asemel."
Istu rongi ja inspiratsioon tuleb! Sarnase juhtumi leiame ka Eesti
kultuuriloost. Kui Juhan Liiv sattus esimest korda rongiga sõitma,
sündis sellest nagu naksti luuletus „Eile nägin ma Eestimaad”.
Nägin hurtsikuid, saunasid,
nägin bagaaži ja paunasid,
väljal kivivõsa aunasid...
Jah, see oli aeg, kui tehniline progress loojaid lummas ja
inspireeris. Ei kujuta ette, et tänapäeval võiks keegi kirjutada
luuletuse uusimast nutitelefoni mudelist või sümfoonilise pala
tänaval vuravast pakirobotist. Aga mine tea!
*
Samal aastal, kui avati Tivoli ja Lumbye asus seal ametisse
(1843), sattus 25-aastane prantslane Charles Gounod muusikajuhiks
hoopis teistlaadi – ja tunduvalt tõsisemasse – asutusse: ühte
Pariisi väikesesse kirikusse, mida haldas roomakatoliku misjonäride
ühing (Société des Missions étrangères de Paris). Noore
helilooja jaoks oli algus okkaline. Kiriku orel prääksus nagu part
ning jumalateenistustel laulma pidanud koor, kui seda üldse nii saab
nimetada, koosnes vaid neljast liikmest: kaks bassi, üks tenor ja
heledahäälne poisike pealekauba. Gounod teenis kirikus õige mitu
aastat, rikastades kiriku muusikalist kava ja lüües seejuures lahinguid ka põikpäisete kirikuisandatega, kes pidasid näiteks
Bachi loomingut võõrapäraseks ja jumalakaugeks.
Kui Lumbye eeskuju oli mänguline Strauß, siis Gounod pidas oma
iidoliks justnimelt spirituaalset Bachi. Gounod’ tuntumaid teoseid
„Ave Maria” on õigupoolest tema isiklik tõlgendus Bachi
prelüüdist ühele fuugale. Ega Gounod tihanudki palju noote ümber
tõsta, ta andis teosele vaid pisut teistsuguse kõla. Tänapäeval
nimetatakse taolist võtet „sämpliks”, mis teeb Gounod’st
ühtlasi 19. sajandi kuulsaima megamiksija.
1872. aastal lahkus Lumbye Tivoli muusikajuhi kohalt ning tõmbus
loomingulisest tegevusest üldse kõrvale. Tolsamal aastal haaras
Charles Gounod terava hanesule ja lükkis noodijoontele ühe kelmika
klaveripala. Seitse aastat hiljem sai lühike tragikoomiline teos ka
orkestriseade, mille järgi seda praeguseni tuntakse. "Marioneti
matusemarss" oli sündinud.
Gounod' loomingule pilku heites näib "Marioneti matusemarss"
ehtsa kurioosumina. Tolleks ajaks oli ta juba kirjutanud
paljukiidetud ooperi "Faust", rohkelt vaimulikke laule,
missasid, kantaate ja oratooriume. Tõsine mees, tõsine muusika.
Kirikus leiba teenides oli Gounod jõudnud lausa kindla veendumuseni,
et temast peab saama preester. Või munk. Aga naised ajasid tal pea
segi ja vaimuliku karjäärist ei tulnud midagi välja.
Miks pagana päralt pidi Gounod kirjutama matusemarsi marionetile?
Kiikame ajalukku ja hakkame oletama.
1870. aastal puhkes Prantsuse-Preisi sõda, süüdlasteks
riiukukk Napoleon III ja raudne kantsler Bismarck. Saksa väed
tungisid Prantsusmaale ning jõudsid Pariisi välja. Gounod läks
koos oma perega maapakku Inglismaale. Kui aastakese kestnud sõda
läbi sai – prantslased pidid selle tulemusel sakslastele loovutama
maavaradest kubiseva Alsace'i ja Lorraine'i piirkonna – naasid
Gounod' naine ja lapsed koju, kuid helilooja ise jäi mõneks ajaks
Inglismaale. Seal kirjutaski ta "Marioneti matusemarsi".
Helilooja elas ligi kolm aastat sopran Georgina Weldoni juures,
mis tõukas mõistagi liikvele nurjatuid kõlakaid, kuid see pole
praegu oluline. Prantsuse tuntuimaks elusolevaks heliloojaks tõusnud
Gounod andis inglise publikule meelsasti kontserte, misjuures jäi
tal aega ka loominguliseks tegevuseks. Vahelduseks suurvormidele
otsustas ta kirjutada midagi lihtsat ja kerget.
Jõuame oletusteni.
Kaotatud sõda ei saanud prantslastele, sealhulgas Gounod'le kuidagi
rõõmu teha. Häbi tipuks oli Saksa keisririigi väljakuulutamine
Versaille' lossis, ammuses Prantsuse valitsejate residentsis. Ent
samas oli teada, et see alandav sõda jäänuks pidamata, kui
Napoleon III ei oleks aina tugevneva Saksa riigiga tüli norinud.
Kas pole võimalik, et "Marioneti matusemarss" on
Gounod' satiiriline kommentaar toimunud sündmustele? Partituuri
juurde on lisatud väike seletus, mille kohaselt saab Marionett hukka
duellil. Järgneb nukuteatri trupi lein ja matuseprotsessioon. (Ei
saa lahti uitmõttest, et peielauda istusid ka Marioneti
lähisugulased Kaisukaru, Barbie ja Vigri.) Kas Marionetiks võiks
olla keiser Napoleon III? Tema armee sai sõjas hävitavalt lüüa,
ehkki ta ise jäi siiski ellu.
Kui marionett oli äpardunud keiser, kes oli siis nööritõmbaja?
Jumal? Prantsuse rahvas? Või koguni Bismarck? Või tuleb marionetis
näha langenud monarhia võrdkuju? Sõda sakslastega määras
igatahes Prantsusmaa tuleviku: Pariisis
kuulutati välja Kolmas Vabariik, mis kestis 1940. aastani, kui sakslased jälle Prantsusmaale tungisid.
Kord aastas peavad Koit ja Hämarik pulmi. Nad ulatavad
teineteisele käe – ja pimedus kaob. Iga põhjamaalane saab ajast
aega osa sellest imelisest taevasest pulmapeost. Armastame kirglikult
päikesevalgust, oskame teda väärtustada, sest teda on alati
napilt. Inimene küünitab valguse poole nagu taim. Öö valge on
õnn.
Pixabay
Igavene rändur Ernst Enno, kelle sünnist möödus hiljuti 145
aastat, pärandas maailmale hulga kauneid kargeid värsse. Tema
luules on palju igatsust ja otsimist, nagu inimhinges üldse. Enno
loomingut iseloomustatakse sõnadega "lüüriline",
"sisekaemuslik", "tundmuslik", "filosoofiline",
"meditatiivne" ja koguni "budistlik". Ma lisaks
omalt poolt lihtsalt "ilus". See pole pähe joonistatud ega
suureks puhutud, vaid loomulik, poosidest ja mallidest vaba ilu. Kord
vaikselt kumav, kord saladuslikult sillerdav, kord pillavalt kiirgav.
Tundmuse ja looduse ilu.
Elurikkus me ümber hääbub ja tehislik maailm paisub.
Miskipärast on mul viimasel ajal tekkinud arusaam, et luulet suudab
mõista vaid see, kes mõistab loodust. Pole üht ilma teiseta.
Poeesia hõljub vaba vaimuna, kuid temas valitseb ikkagi omamoodi
kord, takt ja rütm, vahel ka riim. Looduses on kõik vaba ja
loomulik, ent ikkagi seaduspärane. Õun ei kuku niisama,
gravitatsioon tõmbab teda maa poole. Tore on, muidu hõljuksime kõik
sihituna ringi.
Maa tõmbab! Peabki tõmbama, igas mõttes. Maa on
see pidepunkt, mis annab meile tuge universumi kohutavas
korralageduses. Ränduri põli on karm, kuid loodus lohutab, kaitseb
ja turgutab teda. Nagu luulegi.
Ja mine tea – ehk ongi loodus luule, mille on kirja pannud mõne
jumala käsi. Randade vabavärsilised luited, männimetsade haikud,
paekallaste ballaadid, voorte ja vainude sonaadid, rabalageda
regivärsid... Eesti looduse poeesia on hoomamatult mitmekesine.
Loodust tuleb õppida lugema nagu luulet. Ja mitte üksnes lugema,
vaid tunnetama.
*
Mis seal ikka. Olgu siinkohal ära toodud Ernst Enno üks
helgemaid luuletusi, "Öö valge on õnn":
