31. august 2017

Elu töö

Ma tulen künklikult maalt, kus kõneldakse isevärki keelt. Minu emakeeles ei ole selliseid sõnu nagu "edu", "õnn" või "armastus". Tuhandeid aastaid on nendeta läbi aetud. Aga sõnal "töö" on selle maa keeles mitu palet. Millest ma räägin? Võrumaast ja võru keelest.

Minu vanaema oli ehtne maanaine, kange ja krapsakas. Ilmselt ei vaevanud ta oma pead iialgi selliste tobedate küsimustega, nagu: "Mis on elu mõte?", "Kust leida armastust?" või "Kuidas teenida raha?". Vanaemal jätkus aega vaid töö tegemiseks. Ta haaras räästa alt vikati ja lõi usinasti heinakaari, lüpsis käsitsi lehmi, korjas marju, koristas kartulit, rohis lillepeenraid ja köögiviljavagusid, kraamis tube, valmistas süüa ja mis kõik veel. Ainult puude lõhkumise ja tehnika tundmist nõudvad tegemised jättis ta meestele. Kusjuures, mida iganes ta ette võttis, viis ta läbi rõõmuga. Ei kurtnud ta iial, et mõni töö on liiga raske ega vabandanud logelemist välja pea- või liigesevaluga. Vanaema jaoks võrdus elamine töötamisega. Kuniks elu, seniks tööd. Ja maal, nagu teada, ei tule tööst iialgi puudus.

Jules Breton "Tööpäeva lõpp"
Siinkohal on lihtne libiseda tammsaareliku filosoofia või protestantliku moraaliõpetuse radadele. Tee tööd ja näe vaeva... Protestantismi eetika ja kapitalismi vaim... Tühja neist! Kes hoiab pihus viglavart või jahukotisuud, on kindlamal kursil kui too, kel pihus vaid raamatud. Kõva töö õpetab paremini kui terve riiulitäis tarku traktaate. Maainimese tõde tuleb otse higist, verest ja värske kartuli järele lõhnavast mullast.

Aga mis saab siis edust, õnnest ja armastusest? Kas need polegi inimväärse elu tugisambad? Sügavat, siirast ja truud armastust ei saa sõnades väljendada. Kui tunded on mängus, jäävad sõnad väetiks. Ka Võrumaa küngaste vahel armastatakse, kindel see. Igaüks, kes maitseb uma sõira või vihtleb uman sannan, saab meeltega tunda, millise armastusega on sõiraviil või saunaleil valminud. Õnnelik on see inimene, kel pihus vill. Edukaks saab end nimetada vaid see, kel selg kange ning jalad rasked.

Põikame korraks lingvistikasse. Töö on mitmes slaavi keeles robota. Sealt ka sõna "robot". Kui nood va robotid võtavad üha enam tööd enda kanda, mis saab siis inimesest? Ei maksa karta robotsõdurite revolutsiooni ja maailmavallutust. Küsimus seisneb selles, mis on inimese mõte, kui tal pole enam õieti tööd. Nüüd, tehisintellekti valitsusajastu koidikul, oleks viimane aeg leida vastus.

Elu ei ole edu, õnn ega armastus. Elu mõte on töö. Inimese mõte on töö.

Miks lähevad tänapäeva lapsed nii kergesti hukka? Neil pole lihtsalt midagi mõistlikku teha. Alles mõni inimpõlv tagasi oli olukord hoopis teine. Lapsed pandi juba maast madalast tööle. Nii kui põnnil vähegi oidu pähe sigines, saadeti ta kohe karja. Töömeheelu alustati järelevaatajana hanede ja sigade aedikus. Kogunes vanust - järgnesid lambad, veised ja hobused. Meistrite töökojas omandasid oskusi ja kogemusi verisulis õpipoisid, kellest pidid saama tulevased meistrid.

Ajalugu kipub paraku äärmuste vahet pendeldama. Õudusjutud Victoria-ajastu lastest, kes pidid leivatüki eest vabrikutes või kaevandustes rassima, korstnas roomama ja härrade kingi nühkima, ei ole sugugi jubedamad sellest, mida pakub käesolev sajand: igavlevad lapsed üksipäini multimeedia džunglis. Vastutustunne, mis karjapoistele juba esimestel eluaastatel selgeks sai, kipub tehnikaajastu nagamannidel kängu jääma.

Tihti lehvib säravate ettevõtlike inimeste pea kohal kaunis loosung: "Tee tööd, mis sulle meeldib, siis oled sa õnnelik!" Väga levinud, aga samas ka väga lihtsameelne mõtteviis. Enamik inimesi ei saa teha tööd, mis neile meeldiks. Paljud lausa vihkavad seda ametit, millega nad peavad kopikaid taskusse püüdma. Palju on ka neid, kes üle pingutavad ja läbi põlevad.

Jälle lähen mõtetes vanaema juurde, kes ei tundnud ilmaski tööstressi ega nurisenud selle pärast, et ta peab kolhoosis tarbetult rügama. Mis oli tema saladus...? Kui käed käivad, siis süda ei muretse? Igas töös leidub alati üks suhkrutükk, mis teeb pipratera magusaks? Tööd tuleb teha, muidu tulevad kurjad mõtted ja himud? Kui ma vaid teaks!

Rikkaks mu vanaema tööga ei saanud. Aga ma usun, et ta sai õndsaks.

*
Mäletan veel, kuidas mu kallis vanaema suvisel karjamaal hoogsalt heina niitis. Ta kuhjas värskelt niidetud, muinasjutulise lõhnaga roosa ristiku vahariidest palaka peale, sidus selle nurkadest kinni ja viskas saadud hiigelkompsu uhke kaarega endale selga. Ei lennanud ta uppi ega midagi. Heinakuhja tassivad memmekesed tuleks pronksi valada, et jääks alles ikooniline mälestuspilt aegadest, mis on pöördumatult mööda saanud.

Memm, kes läheb suure kandamiga üle mäe, koeranähvats järel sörkimas - see oleks üks ehe monument töötavale inimesele.