Annika Laatsi raamat "Valgus läbi mõrade" teeb hingele 24 paid
Olen kuulnud ütlemist: kui algab sõda, pole kaevikus ühtegi ateisti; kui sõda venib pikale, on kaevikus ainult ateistid. Värskeima uuringu järgi peab vaid 19% Eesti elanikest end usklikuks, enamik neist kuuluvad mõistagi kristlaste ringi. Viimase paarikümne aasta jooksul pole usklike hulk märkimisväärselt muutunud, ehkki mõneprotsendilist langustrendi võib siiski täheldada. Õige pisut tõuseb ateistide hulk: üheksakümnendate lõpul oli neid 5-6%, praegu 9%. Samas suurusjärgus on ka neid, kes nimetavad end vaimseks otsijaks. Mittereligioosseid on 24%, religiooni suhtes ükskõikseid 22% ja vaimseid, kuid mitte religioosseid inimesi elab Eestis 28% (2020. aasta uuringu andmed).
Ateist on jumala eitaja. Veelgi enam leidub usuleigeid, kel pole jumalast sooja ega külma. Tuhanded inimesed ei mõtlegi jumala peale. Aga kes on nood vaimsed otsijad? Mida või keda nad otsivad? Jumalat? Mõni kindlasti, aga mitte kõik. Elu ongi üks lõpmatu otsimine. Ei, mitte lõpmatu – viimaks tuleb ju surm. Oleks muidugi hiiglama tore, kui inimhing enne surmatundi selle kirjeldamatu "miski" üles leiaks. Paljud ei leia.
Paistab, et sõda on pikale veninud. See pole maailmasõda. See on sõda maailmaga. Igaüks on sõdur ja ohvitser, liitlane ja vaenlane, ohver ja süüdlane, võitja ja kaotaja. Kõik ühes isikus. Sõda iseendaga ei lõpe. Mis siin imestada, kui traditsiooniline usk ei suuda enam moodsat inimest veenda ja rahuldada.
Veel pole kusagile kadunud inimesed, kes võtavad jumalat, seda "vana" ja "traditsioonilist" jumalat väga tõsiselt, kes loodavad ja toetuvad talle. Üks neist on kirikuõpetaja Annika Laats. Tema raamat "Valgus läbi mõrade" sisaldab 24 mõtisklust, mis on algselt ilmunud portaalis Edasi. Ei tasu neid korraga läbi lugeda, vaid pigem ühe- või kahekaupa. Iga Annika Laatsi mõtisklus on nagu väike, aga teretulnud pai hingele, mis toob lohutust, julgustust, innustust ja heameelt.
Armastus peaks olema elu tuum. Ilma selleta ei sünni ega kasva midagi. Inimlikku armastust kõigile ei jagu. Aga jumalikku? Kurvastavalt palju on neid õnnetuid, katkisi inimesi, kes näivad jumalast hüljatud. Ent jumal, nagu teada, ei tegutse üksi, vaid läbi inimeste. Vahel tahaks kisendada otsekui keset kõrbe: kus on head inimesed?!
Piibel algab maailma ja inimese loomislooga. Jumal tegi inimese oma näo järgi, endasarnaseks. Ta puhus inimesse oma hingeõhu. Järelikult oleme kõik jumalikud olendid, kelle keha on paraku valmistatud põrmust. See on paras traagika: jumalik hing looma kehas. Aga jumal ise? Kuhu ta end peitnud on? Miks ei ilmuta ta end siis, kui temast kõige rohkem puudust tuntakse, miks ei kalla ta meid oma armastusega üle?
Annika Laats ütleb: "Jumal on varjul räpastes, moonutatud, meile vastumeelsetes inimestes, eemaletõukavates hooldekodudes, pagulaslaagrites ja geiklubides." (lk 39) Ma täitsa ehmusin seda lauset lugedes. Siis hakkasin end analüüsima. Ehmutakse selle peale, mis on ootamatu, võõras ja hirmus. Esiteks: ma pole eelnimetatud asutustes kunagi käinud ega sealsete inimestega lähedalt kokku puutunud. Teiseks: ma pole varem mõelnudki, et jumalat tuleks otsida kahtlastest urgastest ja ebameeldivatest pugerikest. Annika Laats lisab: "Ristist lähtuv armastus ei suundu sinna, kust ta võib leida eest head, vaid ta läheb sinna, kus ta saab jagada head vaestele ning viletsatele, neile, kel omal puudus käes: neile, kel napib armastust, kel napib ilu ning kõike seda, mida me peame armastusväärseks. Selline armastus muudab inimese ilusaks. See muudab heaks." (lk 152)
Ka Jeesus kutsus oma kaaskonda inimesi, kes jäid ühiskonna servale või sellest välja. Ta ei põlanud pidalitõbiseid ega prostituute. Ei tea, kas ma mäletan õigesti, aga see oli vist toosama Jeesus, kes ühe langenud naise kohta ütles: "Ta on palju armastanud." Lõbunaise kohta ei saa ilusamini öelda! Prostituut müüb end neile, kellega ta muidu üldse tegemist ei teeks. Kas pole see omamoodi irooniline märk jumalikust käitumisest? Ka jumal ei põlga kedagi ära. Muidugi pole jumal sunnitud kedagi armastama või rahuldama, ammugi mitte kopikate eest. Jumala armastust võrreldakse vanema armastusega oma lapse vastu. Ei patune lõbunaine ega armastav vanem hakka kauplema armastuse tingimuste üle. Erinevus on vaid selles, et üks pakub lihalikku, teine hingelist armastust. Mõlemad pärinevad jumalalt.
Ometi on maailmas sedavõrd palju kurjust, õnnetusi ja tõbesid, et jumala vägi ja olemasolu satub kergesti löögi alla. Annika Laats seletab: "Jumal armastab inimest nõnda, et Ta laseb meil teha oma valikuid ning vastutada selle eest, mida me oma elus teeme või tegemata jätame." (lk 30) Ükski isa ega ema ei saa parata, kui tema laps pöördub kurjale teele. Teda võib ju karistada (omal moel teeb seda ilmselt ka jumal), kuid see ei pruugi muuta tema käitumist. Isegi armastusest ei piisa, et murda kurjust. Vähemalt mitte alati.
Vahel – tegelikult väga tihti – tehakse kurja jumala lipu all. Ristisõjad, kiriklikud inkvisitsioonid, tuleriidal põlevad ketserid ja räuskavad kristlikud fundamentalistid... Jumalaarmastus teeb inimesi ka pimedaks. Oma tõe nimel tormatakse kurja tegema. Eestiski tegutsevad terroristlikud grupeeringud, kes väidavad, et kaitsevad traditsioone ja perekonda, kuid kelle tegelik eesmärk on ühiskonnale kott pähe tõmmata. Kusjuures, need kristlikud terroristid ei maini oma sõnavõttudes kunagi armastust. Mitte kunagi! Nende jaoks on isiklik tõde tähtsam kui ligimesearm, millest Jeesus ometi nii ennastunustavalt kõneles.
Ent Jeesuski oli mõnikord kitsarinnaline ja ei sallinud vastuvaidlemist. Martin Luther kirjutas ülevoolavaid jutlusi jumalaarmust ning kutsus inimesi üles vagadusele ja andestusele. Sama mees nimetas juute mürkmadudeks, kes tuleks maa pealt üldse minema pühkida. Nojah. Tõde kuulutada on lihtne, armastada raske – eriti neid, kes meile põhimõtteliselt sümpaatsed pole.
Ometi ei taha ju keegi olla halb. Kõike, mida inimene teeb, teeb ta ikka hea pärast. Vähemalt enda arust. Inimene ei taha elada loomariigis, vaid taevariigis. Tahame olla paremad. Aga kui palju on selliseid hämmastavaid inimesi, kes suudaks teha head neile, kes näivad... halvad? Või kummalised, võõrad, teistmoodi? Võõraid ei saa usaldada, mis vennaarmust siin rääkida.
Helilooja Helena Tulve ütles Paide keskväljakul peetud kõnes: "Meie valida on, mille teenistuses me tahame olla ja millist maailma luua. Isegi keset hävingut on meil valik, kas me tahame olla elu teenistuses või mitte. Meil on, millele toetuda. Avatud südamega, armastusega teeme me paremaid valikuid." Vahel tuleb võtta see risk ja usaldada. Ka teistmoodi mõtlevat ja käituvat, mis tahes põhjusel eemaletõukavat inimest. Avada süda nagu aken ja lasta värske õhk sisse. Raske tõepoolest, raske! Vihata on kergem, vimma pidada imelihtne.
Paljud ei suudagi armastada ja andestada – eriti siis, kui hing, see jumalik hing on katki. Armastus jääb aga tähtsaimaks kristlikuks väärtuseks. Jumalas pole viha, see on vaid inimese omadus. Need, kes peavad end ristiinimeseks, aga külvavad seejuures vaenu ja viha, pole õiged kristlased. Nad on teelt eksinud. Viha pimestab, armastus avab silmad, et taas õige tee leida. "Sest headus ja armastus ei ole mingid tühipaljad sentimentaalsed sõnad," ütleb Annika Laats. "Need nõuavad loovust ja tarkust ning neis on vägi." (lk 70) Aga seejuures ei tasu teistele liiga suuri ootusi panna: "Teine inimene, isegi teise inimese aitamine või päästmine ei saa olla meie elu sügavam mõte. See võib olla meie elu väga tähtis ülesanne. See võib olla töö, mis meil tuleb teha ja mida me saame teha armastusega, aga ükski inimene ei saa olla objekt, mis meid päästab." (lk 112)
Raamatule pealkirja andnud mõtisklust "Valgus läbi mõrade" tasub ikka ja uuesti lugeda, rõõmus ja leinas, heal ja halval ajal. See on lohutav ja tiivustav tekst: "Siin on mu killud: mu rõõmsad ja kurvad, mu erksad ja tuhmid. Minu elu killud. Ja siin on mu mõrad, mis räägivad kukkumistest ja murdumistest, mu praod, mis kõnelevad mu eksimustest ja valust, mida ma olen põhjustanud. /---/ Ma olen habras ja mõrasid täis, ning läbi nende mõrade saab valgus sisse tulla." (lk 156-157)
Ole sa kristlane, ateist või vaimne otsija – taevasse vaatame kõik ühtmoodi ja ootame sealt kosutavat valgust. Ometi tuleb elada ka pimeduses, mistõttu ei tasu seda karta.
Ehk ongi nii: Jumal varjab end pimedas, sealhulgas pagulaslaagris ja geiklubis.
